R. Valgre looming oli enne Teist maailmasõda üsna tundmatu, seda ei avaldatud ega plaadistatud, väidetavalt salvestati tema eluajal Eestis peale „Saaremaa valsi” vaid paar lugu. Pärast sõda mängiti Valgre laule raadios, esitati restoranides ja tantsuõhtutel. Kui algas kampaania kõige lääneliku vastu nõukogude muusikas, sattusid aastal 1948, mil jazz-muusika esitamine üleliiduliselt ära keelati, põlu alla ka Valgre foksi- ja tangorütmis laulud. Halastuse pälvis vaid D. Vaarandi „poliitiliselt korrektse” sisuga luuletusele kirjutatud „Saaremaa valss” (1949). Laul põhineb Eesti luuletaja ja tõlkija D. Vaarandi (1916-2007) luuletuse „Talgud Lööne soos” lõpuosal. Valgre lõi pala algselt minoorsena, kuid nõustus soovitusega viia see mažoori. Populaarsuse ongi saavutanud just laulu mažoorne versioon, millele G. Podelski lisas praegu täiesti lahutamatuna tunduva eelmängu „tara-rara-rara-rattataa-ratataa-ratataa”. „Saaremaa valss” on üks väheseid Eesti laule, millele kodumaa piirid on juba ammu ahtaks jäänud. Nimelt on see tänu Georg Otsale leidnud kõigutamatu koha ka soomlaste ja venelaste lauluvaramus.