Sõduri- ja sõjalaulud - www.laulud.ee

Kodukülla maha jäi mul neiuke, nimeks tal – Erika. Millal jõuan ma su juurde tagasi, minu neid – Erika? Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la, tral-la-la-la-la, tral-lal-lal-lal-la. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la, tral-lal-lal-lal-la, Erika. Metsaserval väike valge majake, elab seal – Erika! Nüüd ma teen siin üksi püsti-pikali, sinuta – Erika! Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la … Lähme Venemaale naisi röövima, sinuta – Erika! Venemaal on naised nõnda ilusad nagu sa – Erika! Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la …

Hommikul kui tõuseb päikene lähen lahingusse ma vairih-vairah :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma :,: :,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a:,: :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma.:,: Kui ma peaksin täna langema olen homme surnud mees vairih-vairah :,: Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel.:,: Kolm sinilille õitsevad minu kalmukünka peal vairih-vairah :,: Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel.:,: Käi põrgu uhke ratsamees lase lilled õitseda vairih-vairah :,: Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid.:,:

Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad ja kodupinna metsad meil vastu kajavad. Refr. Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind! :,: Siis tuisku ega tormi ei karda Eesti rind. :,: Meil kalur merel noota võib vabalt vedada ja musta mulla põuest võib vili võrsuda. Refr. Jää vabaks … Me vabal lainte voodel võib päike särada ja rõõmulaulust põllul mets vastu kajada. Jää vabaks…

Võid käia läbi Eestimaa, ei säärast linna leia sa, mis oleks kaunim Tallinnast ja kuulsam juba muinasa´ast. On palju murtud piikisid küll vast tema müürisid, kui lõppes aga sõjatants, jäi võitjaks Kalevite kants. Ta tornid paistvad kaugele, nii maale, kui ka merele. Kui oled käinud võõraid teid, lööb süda kiirelt, kui näed neid. On ilmas palju neidusid, neist kaunid on ju mõnedki. Kuid kaunimad küll elamas mu armsas vanas Tallinnas.

Kui õitseb sirel ja laulab ööbik Ning uuel elul tärkab hing :,: Siis tahan mina naerdes Siit surma minna Ja naerdes kustuda võib silm :,: Ja kui mina suren oma noores eas Siis kallis see on sinu süü :,: Et sina oled olnud Mul siin maailmas Ükspäinis ainult vaev ja piin :,: Minu piinamisest sa rõõmu tundsid Ja andsid end siis teisele :,: Ja ise sina naersid Kui mind sa nägid Et murdsid sa minu südame :,: Sa naera kallis, oh naera naera Kuid vaat mis tegema ma saan :,: See mees aga kellel Suud sa andsid Teda verivihas ähvardan :,: Ma võitlusesse siis teda kutsun Ja lasen ennast haavata :,: Siis haljal aasal Seal puude vilus Saab süüta veri voolama :,: Ja kui mina magan oma külmas hauas, Siis lõpetud saab minu piin :,: Ja sina minu kallis Siis ahastuses Minu haual nutad kummuli :,: Kui õitseb sirel ja laulab ööbik Ning uuel ilul tärkab hing :,: Siis olen mina naerdes Siit surma läinud Ja naerdes kustunud mu silm :,:

Kord võitles Lõuna-Venemaal, kaugel Doni steppides üks vapper Eesti pataljon lauldes laulu kuradist. Meid paisati itta kord läände, kõikjal seisime kaljudena ja ka Neveli sood ja T?erassid, neil iial ei unusta saa. Refr. Rünnakrelvade terasest tules, kõlab leekides kuradi naer: ha-ha-haa. Sirgub vabadusidu, ei murta neid ridu, kes Eesti eest andnud on kõik. Aeg sangarid kord unustab ja tandrid tasandab. ja surnu-pealuu sõdureist vaid tuul meil jutustab... Teed tagasi meil ei ole, ehkki häving on silmade ees. Vaba Eesti eest palju ei ole, kui ka langeks meist viimane mees. Refr. Rünnakrelvade terasest tules ...

Lagendikul põõsa vilus Eesti sõdur lamab maas :,: Tema nägu, mis nii ilus Surmapisar läigib seal :,: Eemalt puude vahelt paistab Väike valge majake :,: Seal veel ootab nägus neiu Langeks peiu rinnale :,: Kuid ei sõdur jõudnud koju Tema rinnus hõõgub kuul :,: Üle tema maise põrmu Vingub sünge sügistuul :,: Eesti mehed eesti naised Hoidkem kõrgel tema au :,: Sest et eesti sõdur langes Kaitstes oma Isamaad :,:

Need on kauged, hallid rajad musta muretaeva all – rasked katsumuste ajad käia karmil võitlejal. Refr. Nii pikk, nii pikk on võitlejal tee kauge kodu poole minna, kuid musta muretaeva all, kui raske ka ei oleks tal, :,: ta jõuab, ta jõuab sinna. :,: Veel ei leidu kuskil varju, ümberringi tuulte ulg. Pikki orge, künkaharju paiskub vastu surmatuld. Refr. Nii pikk … Jäävad mitmed külma hange, märga mulda sellel teel. Siiski mitte kõik ei lange, paljud koju saavad veel. Refr. Nii pikk …

Lenda, lenda lepalind viimast korda veel palun sind! Lenda üle suure laia vee, sinna, kus mu kallike. Kodukülla lenda sa, kus mu neiu ootamas. Vaikses aias õunapuude all kaunis kodu asub tal. Lenda kiirel lennul sa, lauldes teda tervita! Vii tal roosiõisi kaunimaid, suudlusi ka palavaid. Kaugel asub tema peig, ootab temalt sõnumeid. Ühte väikest teadet kallimalt igatseb ta palavalt. Ütle, et ta ei kurvastaks, ütle, et ta nutma ei jääks. Ehk küll kaugel viibin ma, tulen koju võitjana. Sinu silmad on kui öö, ära õnnetuks mind tee! Nõnda laulis väike lepalind tervitades, kallim, sind.

Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel latern tookord säras, ta särab nüüdki veel ja ootab, et me tema all taas kohtuksime tänaval, :,: kui siis, Lili Marleen. :,: Latern oma kaitsel me õnne pühendas, kauni tunni maitsel me varjud ühendas. Mis sest, et rahvas möödus meist, me nägime vaid teineteist, :,: mu arm, Lili Marleen. :,: Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt, kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt. Ehk küll su juurde ihkasin ja lahkumist ma vihkasin, :,: mu neid, Lili Marleen. :,: Latern sinu sammu tunneb ikka veel, kuigi mina ammu viibin kaugel teel, ja ootab, et me tema all taas kohtuksime tänaval, :,: mu neid, Lili Marleen. :,: Kui mul uni laugel, öisel puhkusel, tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel: kui igav hakkab laternal, sind ootan jälle tema all, :,: kui siis, Lili Marleen! :,:

Me mõtted on priid, kes suudaks neid köita? Kes vägev on nii, et vangi neid heita? Ka vanglas ja vaevas neil lahti on taevas. Refr. :,: Kõikvõimsad me nii – me mõtted on priid. :,: On elada rõõm kesk päikese kulda, on harida rõõm maad emakest mulda. Ja kannatust kanda ja ohvriks end anda. Refr. Kõikvõimsad me nii … Kõik muu meil ükskõik, mis ise me’i taha. Meis enestes kõik, kas hea see või paha. Me süda ja silmad, need loovad maailma. Refr. Kõikvõimsad me nii …

Seal metsaserval väikses majas, kus elasid mu vanemad. Seal metsaserval väikses majas on pesa teinud punased. Refr. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled, me metsavennad oleme. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled, me metsavennad eestlased. Ja meil ei ole senti raha, me peame metsas elama ja me ei saa, ei või, ei taha, ei taha tiblat teenida. Refr. Ai-tših, ai-tšah … Ja oma lippu sini-musta-valget me ikka au sees hoiame ning alles võitluses saab selgeks, kes on meist õige eestlane. Refr. Ai-tših, ai-tšah … Ja sinu sõstramustad silmad, mis võlusid mu südame. Ja sinu sõstramustad silmad, ei need mul iial unune. Refr. Ai-tših, ai-tšah …

Ka-ka-ka-Kati, minu armas Kati, sa oled ainus, ke-ke-kes mind võlund! Kui saabub õhtu, nälg näpib kõhtu, siis te-te-tervitan sind köögi akna all. Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati ma ki-ki-kingin sulle siidirätiku, Ka-ka-ka-Kati, kui lüpsad lehmi, ma oo-oo-oo-oo-ootan lauda ukse ees. Ku-ku-kuu paistab üle lehmalauda, su järel jooksen pa-pa-paljajalu ma. Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati, ma ki-ki-kingin sulle kuuma suudluse!

Oli kodu meil sisemaa põldude vöös Või ranniku liivasel rannal, Või saarel, kus vihane tormide sääst Käis päeval ja ööl meie kannul. Me tulnud ja moodustand terasest kee, Mees mehega sammu siin astub. Ja kõigil on ühine eesmärk ja tee: Käes relvaga vaenlase vastu! Refr. Me leegion sammub ja kindel on ta rüht, Sest kohustus püha meil täita. Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita. Siin rahvas rahvale ulatand on käed Ja ühiselt kantakse raskust. Küllap vaenlasel igavest meelde nüüd jääb meie relvade hävitav vastus. Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu neid, Kui lahkudes hoidsin su käsi. Kord tagasi tulen ja kuivatan neid, Tean, oodates sina ei väsi. Kuid tahan, et naeratad mul püstipäi, Ma naeratan sinule vastu. Kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid, Siis rõõmsamalt riviski astun! Refr. Me leegion sammub ... Meie kodudest üle käind raevutsev tuul, Neist kiskunud tütred ja pojad. Ent võitleme seni kui rauas on kuul Ja neile tee avat on koju! Kord teostub see kindlasti, ühinend siis Kõik eestlased kodumaa pinnal. Seal võidukaist lauludest kajamas hiis: See võitlus on väärinud hinna. Refr. Me leegion sammub ...

On palju aega läin, Kui olin vaba ma Nüüd metsavennana pean elama Ei see mind kurvaks tee Et möödus kevade Ja elulõbudest pean loobuma. On vaikne õhtutund Kõik teised näevad und Me ümber hulgume, meil vabadus. Siis sa mu neiuke Vaid kuulud minule Ja tulevikule me mõtleme Aus, õige eestlane Sa mõtle sellele. Kus kallis kodumaa ja vabadus Ja hoidku iga noor Kõrgel me trikoloor Ja kalevite maa sa vabaks saa Kui peaksin langema Su eest mu isamaa Kas ausas võitluses või relvata, Siis teadke sõbrad kõik Mu hinge viimne hõik Te kätte tasuge siis selle eest On vaikne hommikul Ja idast puhub tuul Mets kohiseb, ta kutsub meid Kui aga eestlane Loond riigi endale Siis metsast välja tulla tahame

Teid me tervitame, kodumaa metsad kaunid kodumaa järved, jõed lokkamas kus viljapõllud põllumeest kus kündmas näed Refr. Me vabad Põhjamaa pojad ja julged võitlejad :,:Me vaba kodumaa pojad ja poisid vapraimad :,: Meeles alati meil Põhjamaa neiu kelle karge ilu võlunud meid Sinu silmis pole nuttu naeratad ja ootad vaid Kallis emakene meeles meil on ikka kuigi kodus polnud see ehk nii ei me unusta sind iial sa meie juures surreski.

:,: Kui ema minno kiigutas ja ütles sõjamees :,: :,: Ei ole ma veel sõjamees vaid hällis lamaja :,: :,: Kui ükskord suureks kasvasin siis sai minust sõjamees :,: :,: Mind viidi ära mõisasse seda liisku võttema :,: :,: Sealt saadeti mind sõjasse kus püssid paukusid :,: :,: Kus suurestükid mürasid ja vennad võitlesid :,: :,: Seal sain mina raskest haavatud ja mõegal raiutud :,: :,: Siis panti minno vankrisse ja viidi ära säält :,: :,: Kui laatsaretis lamasin minu ümber seisivad :,: :,: Kolm tohterit kaks kindrali kel mundred läikisid :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsail vanemail :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis haavat olen ma :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsa õele :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis mind siin mähitas :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsa pruudile :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis mind siin maetas :,: :,: Ilm kirstuta ilm linata selle valge liiva sees :,: :,: Kui ema minno kiigutas ja ütles sõjamees... :,:

Kaugel sinust ja kodumaast, karmil lahinguteel, kaugel sinust ja noorusraast olen võitlemas veel. :,: Oota, kallim, oh oota sa, kaugelt tervitan sind, millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind. :,: Kui kevad kord õisi toob ja haljendab aas, tuju rindelgi uueks loob, laulan armsamal ma: :,: Oota, kallim, oh oota sa, kevad lohutab sind, millal tulen, ei tea ju ma ,seob võitlus veel mind. :,: Kord olin ma õnnelik,siis kui kohtasin sind. Sa olid nii lapselik ja sa meeldisid mul. :,: Anna andeks sa minule, et kord hülgasin sind, anna andeks sa minule, teistkord enam ei tee :,: Olen punkris või rünnakul, ikka meenud sa mul. Saabub lahingu vahetund, jälle laulan ma sul´: :,: Oota, kallim, oh oota sa,kaugelt tervitan sind, millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind, :,: Kui kord väsivad vaenuväed ja kui meile jääb võit, saabub siis helge õnnepäev, algab koju meil sõit. :,: Sinu juurde siis lendan ma, iial ära ei läe. Õnne naudin koos sinuga ja su juurde ma jään. :,:

Täna me liigume küladesse ja korteritesse, :,: kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim :,: :,: ja üks väikene viin. :,: Refr. :,: Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa! :,: Ein Eier, ein Butter ein Eierbutter, Donnerwetter! Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa, Ai-li-ai-lo-ai-laa! Neiu, sull’ tuksub mu rind, aga veel ei võta mina sind. :,: Sest oota veel paar kuud, siis jälle annan suud :,: :,: ja toon sõrmuse sull’. :,: Refr. Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa … Neiu, su kambrike ülal on nii väike, kenake. :,: Vast nüüd on aeg sul minna ja ennast peita sinna, :,: sest suvisel a’al algab vara ju koit. Refr. Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa …

Lendas linnast linnukene, turu peälta tuvikene. Sie tõi sõasõnumida. Kie meiste sõdaje mennes? Kas lähab isa või lähab poiga või lähab noorem veljekene? Lähab mies, lähab hobune, rahakott lähab kolmandasta, leivakott lähab neljandasta. Veli vihteles lavala. Mina lava turbalanna noomin noorta veljekesta: "Kui sina sõdaje lähad - ära käi sõa iessa, ära käi sõa järele! Tungi ligi trummalide, ligi lipukandajida! Esimesed heidetasse, tagumised tapetasse, keskmised koju tulevad." Minu veike veljekene, kui sai aasta õlle'esta, paari päivä pääle aastat - tuli isal võõra'aide. "Tule, isa, tunne poiga!" Isa tuli tundemaie, isa tuli, ei võind tunda: sõamies, sõahobune, sõapiitsuke piussa, sõasaapa'ad jalassa, sõakinda'ad käessa, sõakirjad kinnastessa. Minu veike veljekene ümber hüpitas hobuse, taas täkku talluteli, läks ta sõitades sõdaje, värvides Vene vägeje. Kui sai aasta õllestani, paari päiva pääle aastat - tuli emai võõra'aie: "Tule, ema, tunne poiga!" Ema tuli tundemaie, ema tuli, ei võind tunda: sõamies, sõahobune, sõapiitsuke piussa, sõasaapa'ad jalassa, sõakinda'ad käessa, sõakirjad kinnastessa. Minu veike veljekene ümber hüpitas hobuse, taas täkku talluteli, läks ta sõitades sõdaje, värvides Vene vägeje. Kui sai aasta õllestani, paari päiva pääle aastat - tuli õel võõra'aide: "Tule, õde, tunne venda!" Õde tuli tundemaie. Õde tundis veljekesta: oma mies, oma hobune, oma kinda'ad käessa, oma kirjad kinnastessa. "Tule tuppa, veljekene, räägi mulle sõajuttu! Kas on sõas naine armas, naine armas, kaasa kallis?" Veli muistas, kõhe kõstas: "Oi minu õde madala, sõsar sõrmesuurukene! Ei õle sõas naine armas, naine armas, kaasa kallis. Sõas on armas hal'las mõõka, kallis kangepea hobune, kes päästab mehe sõasta. Nõnda sõas mieste päida kui on soos mätta'aida; nõnda sõas sõrmeluida, kui on soossa pilliroogu; nõnda sõas sääreluida, kui on aias teiba'aida; nõnda sõas küljeluida, kui on aias roika'aida. Jõgi jookseb mieste verda kaks jõge hooste verda."