Regilaulud - www.laulud.ee

Aeti mu mõtsa, aeti mõtsa ommukult, varra inne, varra inne valgõt. Anti mul peiu, anti peiu pikk vits, kandli ala', kandli ala' karjavits. Oles mul olnu, oles mul olnu uma imä, elanü, elanü uma esä. Andnu mul peiu, andnu peiu piimämuru, kandli ala', kandli ala' karjamuru Võõras an'd peiu, võõras an'd peiu pikä vitsa, kandli ala', kandli ala' karjavitsa. An'd luu, an'd luu, ütel liha, an'd koorigu, an'd koorigu, kuulut' är, Oles mul olnu, oles mul olnu uma imä, elanü, elanü uma esä, Imä an'd liha, imä an'd liha, ütel' luu, an'd tükü, an'd tükü, ütel' tühä.

Lätsi küllä kükäkillä, Alta aia hargikilla; Naksi liikma tarõ poolõ, Illu liikma läve poolõ. Krõõt, mu kulla kabõhõnõ, Ava mullõ ussõkõsta, Et saas sinno üsätädä, Veedõkõnõ mutsätada. Krõõt, mu kulla kabõhõnõ, Ava õs mullõ ussõkõsta. Pajat läbi tossumulgu: "Kasi kodo, karätsura! Innemb mia maka kivi kõrval, Innemb mia maka kannu kõrval Kui üte halva poisi kõrval, Kivi ei kisu, känd ei kaku." Naksi liikma kodo poolõ, Snä oll haigõ, miil oll hallõ. Miä sääl tettä, kui sai pettä.

Ma märtsikuus läen merele, must maha jäeb mu pruudike. Sest meri on mio elukoht, mio rõõm ja lootus, hädäoht Kus kohas jõlusam on viel kui suisel ajal mere piäl. Kui laev läeb kärmelt edäsi ja päike paistab soojasti. Siis mere laened hõlpsaste mio laeva kandvad rannalõ. Kui vaiksed, vagurad nemad on, siis merimehel ia õnn. Kui ilm läeb vahest tormilõ, tuul tõstab purjud kõrgõlõ. Ei julgust siiski kaota miä, ei rõhu südänt murõga. Kus inimesel loodud surm, äi seält tedä ärä peästä hirm. Ei maa piäl põlõ tienistust, mis ärä piästäks surma suust.

:,: Oh, sa vaine valgõ jänes. :,: :,: Oh, sa vaine, tsiirai-tsimma, valgõ jänes. :,: Kos sa eelä üüse ollit? Poksa mõisa talli pääl! Kesvä olli keerulitsõ, kaara katsakandilitsõ. Nipse-näpse kõtitävve, lätsi alla juuma. Johtu herrä püssägä, katõ paari hurdaga. Püss läts valla, piu-pau, hurda takkah, hiu-hau, mõtsaladva liu-lau! Ärä tapi jänesekõsõ innemuistise eläjäkõsõ! Saksa latsõ, padakunna söövä lihha, niu-näu, kahvli-väidse, kliu-kläu! Olõ terve, tarõtütär, kiä luu kokko korias, köüdi valgõ räti sisse, veie mõtsa kannu otsa: säält sai jälki jänesekõnõ, innemuistine eläjäkõnõ.

Oles sina inne, :,:joeda, mulle tulnu`:,: ai-lii, mulle tulnu` joo. ma-les sul ammu tare tennü`, kanamunest kambre tennü`, pardsimunest paari` pannu`, rästämunest rästäsviho, tedremunest trepi tennü`! Oles sina inne mulle tulnu`, ma-les sul ammu tare tennü`, tedremunest trepi tennü`, sissi säädnü` siidisängü! Originaal: "Ait nooriku magada" Laulnud Hella Keem Tartu linnas 1966.a. Tule aga mulle tuisurille, sulaselle suisurille, pere-aga-pojale peiarille ! perepoig on perguline, petab palju, peksab palju, valetab, varastab palju. Lubas aga tuua kolmed kingad, ühed puised, teised luised, kolmandad kivised kingad puised kingad pulmakingad, luised kingad lusti kingad, kivised kirikukingad ei saand pahu pastlijagi, vallast vanu viisujagi . . .

Nägin Saaremaa põlema, tule loogeti tulema pikki välja, põiki välja, tule tormis tõusemaie. Ei ma nuta Saaremaada ega saare Saksamaada. Nutan armast Harjumaada, armsaid Harju neidusida, kellega ööda magasin, mitu ööda, mitu päeva, mitu soojada suveta, mitu külma talvekesta, esiotsa heinaaega, rukkileikuse vahella, heinasaadude seassa, rukkivihkude keskela.

:,: Kui ema minno kiigutas ja ütles sõjamees :,: :,: Ei ole ma veel sõjamees vaid hällis lamaja :,: :,: Kui ükskord suureks kasvasin siis sai minust sõjamees :,: :,: Mind viidi ära mõisasse seda liisku võttema :,: :,: Sealt saadeti mind sõjasse kus püssid paukusid :,: :,: Kus suurestükid mürasid ja vennad võitlesid :,: :,: Seal sain mina raskest haavatud ja mõegal raiutud :,: :,: Siis panti minno vankrisse ja viidi ära säält :,: :,: Kui laatsaretis lamasin minu ümber seisivad :,: :,: Kolm tohterit kaks kindrali kel mundred läikisid :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsail vanemail :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis haavat olen ma :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsa õele :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis mind siin mähitas :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsa pruudile :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis mind siin maetas :,: :,: Ilm kirstuta ilm linata selle valge liiva sees :,: :,: Kui ema minno kiigutas ja ütles sõjamees... :,:

Toodi härga Türgimaalta, Suuri sõnni Soomemaalta. Kes pole iial ikkes olnud, Kümnel aastal kündnud maada. Tuhat sülda turja laia, Sada sülda sarved pikad. Kui ta ammus, taevas kõikus, Kui ta mõiras, maa värises. Härg oli suuri, oli paksu, Kündis mäed, kündis männid, Kündis kuused kummulisti, Pedakad päris pikali. Jäin ma meesi mõtlemaie, Et kust saan härja tappejaida, Suure sõnni surmajaida, Seda jäin ma mõtlemaie. Tõin siis tapja Tartumaalta, Teise tapja Türgimaalta. Sada meest oli sarvessagi, Ei saand härga ära tappa. Tuli mu väike vennakane, Sõrme suuru poisikene. Kämmelil tema käänas härja, Russikul tema rutjus härja. Verda sai venegi täie, Rasva suure laeva täie, Sääreluist sai sängisambad, Reieluist sai rihvelpüssi.

Lähme, hellad, käime, kullad, lähme tehtud tieda mööda, raiutud radasid mööda, kust on enne orjad käinud, orjad käinud, härjad läinud, orjad käinud õhta-ani, vaimu-lapsed valge-eni. Hulk siit läinud uhke-eida, mõni rida rikka-aida, paar läind peretütterida Ei need teinud teeiluda, teeiluda, maamõnuda, metsa kõrge puu kõmada. Meie kaksi vaesta lasta, meie teeme teeiluda, teeiluda, maamõnuda, metsa kõrge puu kõmada, laia välja laulusida. Et see tee ei teota meida, väli laia laida meida, metsa kõrge puu kõnele.

Veere, veere, päevakene Veere, veere, vetta mööda Veere sinna kus so veli Tsööri sinna kus so sõsar Sääl sind hellalt hoiõtasse, Kamalun sind kannetasse Pandas padjule magama, Rehe peale ringutama Pardsi peale puhkamaie Lase kaselatva mööda Vaskest värävida mööda Kullast kõrendita mööda Hõbest tettu õrta mööda Veere velle aida pääle Tsõõri sõtse kirstu pääle Velle aidan verevida Sõtse kirstun kirivida

Lendas linnast linnukene, turu peälta tuvikene. Sie tõi sõasõnumida. Kie meiste sõdaje mennes? Kas lähab isa või lähab poiga või lähab noorem veljekene? Lähab mies, lähab hobune, rahakott lähab kolmandasta, leivakott lähab neljandasta. Veli vihteles lavala. Mina lava turbalanna noomin noorta veljekesta: "Kui sina sõdaje lähad - ära käi sõa iessa, ära käi sõa järele! Tungi ligi trummalide, ligi lipukandajida! Esimesed heidetasse, tagumised tapetasse, keskmised koju tulevad." Minu veike veljekene, kui sai aasta õlle'esta, paari päivä pääle aastat - tuli isal võõra'aide. "Tule, isa, tunne poiga!" Isa tuli tundemaie, isa tuli, ei võind tunda: sõamies, sõahobune, sõapiitsuke piussa, sõasaapa'ad jalassa, sõakinda'ad käessa, sõakirjad kinnastessa. Minu veike veljekene ümber hüpitas hobuse, taas täkku talluteli, läks ta sõitades sõdaje, värvides Vene vägeje. Kui sai aasta õllestani, paari päiva pääle aastat - tuli emai võõra'aie: "Tule, ema, tunne poiga!" Ema tuli tundemaie, ema tuli, ei võind tunda: sõamies, sõahobune, sõapiitsuke piussa, sõasaapa'ad jalassa, sõakinda'ad käessa, sõakirjad kinnastessa. Minu veike veljekene ümber hüpitas hobuse, taas täkku talluteli, läks ta sõitades sõdaje, värvides Vene vägeje. Kui sai aasta õllestani, paari päiva pääle aastat - tuli õel võõra'aide: "Tule, õde, tunne venda!" Õde tuli tundemaie. Õde tundis veljekesta: oma mies, oma hobune, oma kinda'ad käessa, oma kirjad kinnastessa. "Tule tuppa, veljekene, räägi mulle sõajuttu! Kas on sõas naine armas, naine armas, kaasa kallis?" Veli muistas, kõhe kõstas: "Oi minu õde madala, sõsar sõrmesuurukene! Ei õle sõas naine armas, naine armas, kaasa kallis. Sõas on armas hal'las mõõka, kallis kangepea hobune, kes päästab mehe sõasta. Nõnda sõas mieste päida kui on soos mätta'aida; nõnda sõas sõrmeluida, kui on soossa pilliroogu; nõnda sõas sääreluida, kui on aias teiba'aida; nõnda sõas küljeluida, kui on aias roika'aida. Jõgi jookseb mieste verda kaks jõge hooste verda."