Merelaulud - www.laulud.ee

Esimene tüürimees ei raatsi iial juua, kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua. Refr. :,: Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meile Rotterdam. :,: Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint, jäi masti alla magama, kui väljas oli vint. Refr. Jää jumalaga, Mann … Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi, purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi. Refr. Jää jumalaga, Mann … Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk, siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk. Refr. Jää jumalaga, Mann … Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk, see paistis igaühele kui viimsepäeva märk. Refr. Jää jumalaga, Mann …

Sadamasse laev kui tuleb, täna vööraid keeli kuuleb Grand Marino, Grand Marino Mööda veerust neeger jõlkus kaval mõte meeles mõlkus Grand Marino, Grand Marino Taskus kõlises tal sterling, seda kuulis ilus preili Grand Marino, Grand Marino Tema tõstab kleiti, näitab sukka, müksab neegril küünarnukka Grand Marino, Grand Marino Sealt Narva maanteelt ülesse läeb neeger resturanisse Grand Marino, Grand Marino Trepist üles, number viis, kus neeger hakkas kütma siis Grand Marino, Grand Marino Hommikuks polnd järel muud kui kopsud, soolikad ja luud Grand Marino, Grand Marino Kui sul armastus ei sobi, jo siis ikka aitab money Grand Marino, Grand Marino Oled inetu või hirmus aga süda tuksub armus Grand Marino, Grand Marino Daame ilust sobib laulda aga ära meelt sa heida, aga kui on võimalus raha tarvita Sest raha sel on imekange vägi raha eest saab andeks mitmed häbid raha eest sul sobib armasta ja raha eest sa igavese mälestuse saad.

Öö saabund sadama üle, lainetab lahtede suus, tähtede helkivas süles naeratab kahvatu kuu. Tean , et mu tüdruk sa magad. Tean, et sind suigutab tuul. Sinust mu akende taga jutustab kahvatu kuu. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüdruk, sinust ma unistan vaid. Oi neid kirsina punavaid huuli. Tüdruk, ütle mul, kust sa nad said. Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed. Sinul ja tormil ja taeval midagi ühist on teis. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Reelinguil naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks. Karide kohinas kuulen kutset, su juurde et jään. Sinule andsin kord sõna, usu ma seda ka pean. Sina ja mina ja meri - üks meist on liigne, ma tean. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ...

Kui ärkab kevade üle maa, viib jääkatte merelt minema. Siis Kihnu ranna rahvas ka rannas räimi püüdemas. Eemalt kuuldakse hüidija häält, noota veetakse mere peal. Aerud need naksuvad, paadid need kõiguvad. Soovid sõudejal südametes liiguvad. Refr. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda. Kui tuleb õnnistatud suvike ja põldudel valminud viljake. Siis Kihnu ranna rahvas ka heinamaal ja põllu peal. Higipisarad palgede pääl, töö ja vaev neil kõikidel seal. Mitmed rändavad tormis ja tuules, eemal, kaugemal kodude juurest. Refr. Looja võta õnne anda ... Kui tuleb sügisene vilu ja märg, ja lõppenud väliste tööde järg. Siis Kihnu ranna rahvas ka suisest vaevast puhkamas. Eemalt tõttavad tagasi, kes rändavad kaugemaid radasi. Lootes ootab emakene poega, lootes ootab neiukene peiukest. Refr. Looja võta õnne anda ... Kui tuleb tali toob lund ja jääd. Kui palkka randa sõudmassa näed. Siis kompassi noolõ järele üks laev seal sõidab merele. Ankrusi, ketta seatakse, hulga inimesi veetakse. "Hurra!" rahvad hüüavad ja reedrite südamed rõõmustavad. Refr. Looja võta õnne anda ...

Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar, minu igatsus ta järel: mil ükskord sinna saan. Refr. Las laintel möllab torm, tuul puhub purjesse, laev lendab täies vaardis, rind vahutab tal ees. Sina väikene Kihnu neiu, ei ütle mina sul muud: sina ikka minu neiu, sind kuumalt armastan. Refr. Las laintel möllab torm … Kui täna mul puudub raha, olen rahul sellega: joon vanad püksid maha, küll homme uued saan. Refr. Las laintel möllab torm …

Kord olin ma röövlite päälik, mul salgas kaksteistkümmend meest, :,: me röövisime rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka. :,: Me sõitsime läbi kõik mered, kus iganes peatus me laev, :,: me panime voolama vered, end rikkasti tasus me vaev. :,: Me laeval oli saaki ju palju ja viina, mis igamees jõi. :,: Kõik röövis veealune kalju, mis laevale hukatust tõi. :,: Kõik mehed mul uppusid ära, merepõhjas on neil vaikne haud. :,: Mina üksinda pääsesin ära, mu päästjaks sai laeva laud. :,: Oh, oleks ma röövlite päälik, oleks laevas kaksteistkümmend meest. :,: Ma rööviksin rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka! :,:

Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel ja elanud aegu nii halbu kui häid. Nii mõnigi kord pannud voolama vere ja röövinud kulda ja päid. Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid ja kuningaid karjana pagend mu eest. Ei miski saand häirida viimset korsaari, nii kaua kui üht aaret, nii kaua kui aaret sai nägema mees. Nii kaua kui aaret sai nägema mees. Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna, ei puhkust saa leegitsev rind. Vaid igatsen sellest, kuis kätel sind kannan, ka surm pole sinu eest soolane hind. Kui võidukast madinast tõime kord noosi ja sadama kai ääres peatus me laev. Siis otsemaid kõrtsu me võtsime koosi, et väärikalt saaks makstud me vaev. Kui kõrtsuteel vastu mul jalutas neiu, kel päikse käes särasid juuksed kui kuld. Ei saanud ma aru, mismoodi see juhtus, ta rinnus mul õhutas, rinnus mul õhutas südametuld. Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna... Ma harjunud kombel tal suud tahtsin anda ja minema viia, kus seisis me laev. Kuid kaaslased lasid mind ära sealt kanda, ei aidanud sõim ega raev. Kui lõpuks ma kajutist vallale pääsin, uus lahing ja tulemöll ümber mul käis. Kui vihane kurat ma sekka seal läksin, kuid tühi ja kauge, kuid tühi ja kauge see kõik mulle näis. Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna... Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel ja elanud aegu nii halbu kui häid. Nii mõnigi kord pannud voolama vere ja röövinud kulda ja päid. Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid ja kuningaid karjana pagend mu eest. Kuid enam ma tõmmet sel elul ei tunne, kõik sära minu silmis on kaodanud kuld. On mered täis vett küll, kuid sellest ei piisa, et kustutada, et kustutada mu südametuld, et kustutada mu südametuld.

Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub, eha värv mängib koduranna veel. Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl, sest mu laev on ikka alles teel. Refr. Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva, siis sada meest seal sada rõõmu leiab eest. Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva, siis ootad sina vaid ühte meremeest. Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel jaaniöö viimne tõrvatulekeel. Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind, sest mu laev on ikka alles teel. Refr. Kui sadam ootab … Ma ei näe sind veel laineladvast üle ega saa sind hellitada veel. Aga kord oled sooldund süles mul sa, sest mu laev on juba koduteel. Refr. Kui sadam ootab …

Laev tõstis purjed üles öises fjordis ja särasid veel tuled mustas vees. Üks väike tüdruk kaljul õie murdis, kui ratta juurde asus roolimees. Õis langes alla ranna vahupiiri ja tuulelaulu kustus vaikne nutt. Laev uljalt ulgumere poole tüüris ja ookeani jõudis hommikul. Jäid maha rand ja kaljul väike maja ja sillale viiv alla kitsas tee. Veel hõljuks nagu üle fjordi vee siis meremehe nukker laulukaja. Mees roolis rinna vastu ratast surub, on iga laine vaenlane ta ees. Silm otsib aga õrna naisekuju ja silmapiiri valge vahu sees.

Ma märtsikuus läen merele, must maha jäeb mu pruudike. Sest meri on mio elukoht, mio rõõm ja lootus, hädäoht Kus kohas jõlusam on viel kui suisel ajal mere piäl. Kui laev läeb kärmelt edäsi ja päike paistab soojasti. Siis mere laened hõlpsaste mio laeva kandvad rannalõ. Kui vaiksed, vagurad nemad on, siis merimehel ia õnn. Kui ilm läeb vahest tormilõ, tuul tõstab purjud kõrgõlõ. Ei julgust siiski kaota miä, ei rõhu südänt murõga. Kus inimesel loodud surm, äi seält tedä ärä peästä hirm. Ei maa piäl põlõ tienistust, mis ärä piästäks surma suust.

:,: Ma vaatan paadist kiikriga, kui kaugel on see Saaremaa. :,: Refr. :,: Ei paremat ole kuskil maal kui suisel ajal Saaremaal. :,: :,: Seal Saaremaal ei kasva muud kui kadakad ja männipuud. :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Mu pruut on valge nagu tui, ma nägin teda mullu sui. :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Tal mustad juuksed, valge kael ja kaela ümber sametpael. :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Ma rüüpan merest soolast vett ja räägin armsamale tõtt: :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Kui tahad naiseks tulla sa, pead Saaremaale sõudema! :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal …

On öid, mil majakad ei vilgu, mil eksind purjeid neelab vaht, :,: mil üheainsa silmapilgu saab armu maitsta tornivaht. :,: Siis, kui meri seedib saaki, hõiskab mees ja lõõtsapill, :,: nüüd suured augud veinivaati, külla saabub ilsepill. :,: Seitse ööd ja seitse päeva majakas käib armuöö, :,:värskeid laipu laisa käega meri saare randa lööb :,: Iga varba otsas vill tantsust vanal tornivahil, :,: hoogu juurde ilsepill veel on pikkust elutahil :,: Seniks, kuniks jätkub juua, kuniks naerab ilsepill. :,: Merele võib ohvreid tuua, hoogu juurde ilsepill :,: On öid, mil majakad ei vilgu, mil eksind purjeid neelab vaht, :,:mil üheainsa silmapilgu saab armu maitsta tornivaht. :,:

Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall. Kui on meri hülgehall ja sind ründamas on suur hall. Nõnda hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Refr. Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Seal, kus vana kaev on, kriiksuv aiavärav on. Seal, kus vana kaev on, kriiksuv aiavärav, värav on. Akna taga õhtu eel, vaatad mere poole veel. Ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Refr. Nii hea, nii hea …

Meil tuuled sõnumeid tõivad, et tormid tõusevad. Siis lained laulu lõivad, meil purjed paisuvad. Nii, nii, nii, nii merella laulud kõlavad. Nii, nii, nii, nii laulud kõlavad. Kui raksudes tuiskavad tormid ja sünge on meri kui öö. Kui mässavad lained karmid ja purjeis käimas on töö. Siis, siis, siis, siis, tardume innulla vaatama. Siis, siis, siis, siis, süda meil rahutult lööb. Kui tormide rahutus raugeb ja purjeile puhkust toob. Kui päikene loodele langeb ja kulda laineile loob. Siis, siis, siis, siis, jälle me laulud kõlavad. Siis, siis, siis, siis, laulud kõlavad.

:,: Kord kalalaeva pardal ma kohtasin üht meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. :,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii, ta ikka laulis nii: „Naise võin küll võtta ma, kuid merd ei iial jätta saa. Naist armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja!” :,: Las kaugenevad kaldad, see rõõmustab vaid meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. :,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii … :,: Torm tõuseb, maru algab, ei hirmuta see meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. :,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii …

:,:Ei seda aga oleks uskund mina,:,: :,:et madrusel hea põli on.:,: :,:Ei hukka aga lähe tema põlv, :,: :,:ei kõrtsi seinas seisa võlg.:,: :,:Tema purjutab seal mere peal, :,: :,:suurte mere lainde käes.:,: :,:Kus maal aga läheb seal ikka linn.:,: :,:Kui läheb tema Riia linna all, :,: :,:siis läheb tema uhke trahteri.:,: :,:Seal istub tema pehme sohva peal:,: :,:ja preili tema põlve peal.:,: :,:See teeb tema ihol himmostost :,: :,: ja kõikile kontele kergitust.:,: :,:See paneb tema iho hüppama :,: :,:ja kella kuubes kargama.:,: :,:Ei seda aga oleks uskund mina, :,: :,:et madrusel hea põli on.:,:

Ei mõista olla meremees, kui kuiv on kurk ja jalg. Ta siis on üksnes sõiduvees, kui pind tal kõigub all. Et tuttav tunne püsiks sees läeb kõrist alla tal, kõik mis on kangem kaevuveest ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, katkeb õllest püksikumm. Laev homme lahkub merele, käib pidu koiduni. Meil täna viimast päeva veel on meri põlvini. Me joome kõrtsi kummuli ja vahet me ei tee, kas imbub juuksejuurteni ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, katkeb õllest püksikumm. Las nutab nurgas linalakk, kel armu jagasin. Ei too meid pehkind laevavrakk eal siia tagasi. Mu seitsmel hindu tüdrukul ja naisel Katmandul, on ammu valmis varutud ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, õllest tramm on püksikumm. Ma taskupõhjas veeretan oma viimset veeringut. Ja õnnist päeva teretan, kui emban reelingut. Kõik mis ma sisse ajasin, saab kaladele roaks. Läeb merevette tagasi ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, jälle stramm on püksikumm.

Valged kajakad kisavad rannal punapäikese loojangu eel. Tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel. Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb. :,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin, lained mürinal randuvad siis. :,: Sinimeri, su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen, ja meri on sünge kui hauas, ei tähti seal vilkumas näe. Refr. Meri on, meri jääb … Näkineiu, sa punud mul pärga merelainete sügavas vees, vesiroosidest punutud paelad minu ümber sa armutult seod. Refr. Meri on, meri jääb …

Valged kajakad kisavad rannal punapäikese loojangu eel tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab laine laksudes rannale lööb Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin lained mühinal randuvad siis Sinimeri su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen ja meri on sünge kui hauas ei tähti seal vilkumas näe Refr. Meri on, meri jääb ... Näkineiu sa punud mul pärga merelainete sügavas vees Vesiroosidest punutud paelad minu ümber sa armunult seod Refr. Meri on, meri jääb ...

Meri sul on tuhat tuju Tuhat laulu on sul suus Igal hetkel muudad kuju Igal hetkel oled uus Täna naeratad ja särad Homme kurjalt lainetad Meelitad ja tõukad ära Muutlik justkui naine sa Refr: Meri, mu tuhandenäoline sõber Meri, mu vaenlane karm Meri, mu tuhandenäoline meri Sa oled mu arm Sinu tujusid ei suuda Iial ette arvata Täna elu põrguks muudad Homme hellalt armastad Avad oma sinisilmad Annad saaki hõbedat Homme jälle kurjad ilmad Vaenlane ja sõber sa Refr: Meri, mu tuhandenäoline sõber

Atlandi ookeanil, kus lained laksuvad, Üks laev seal sõuab ruttu, tal purjed tumedad. Komandosillal kõrgel ta kapten seisab sääl ja alla käsu annab ta kare, käskiv hääl. See kapten on van Straten, Must Kapten on ju ta, Laev "Lendav Hollandlane" viib teda Aafrika. Küll mässule lõi meri ja pikne müristas - ei tarretand ta veri, ei kartnud tema mees. Ta käskis valjul sõnal:" Kõik purjed ülesse! Las mühab, mässab meri, ei karda seda me." "Ahhoi! Üks puri näha!" nii hüüti vahi päält. " Oh vennad, vaatke valvsalt, vist Morgan tuleb säält!" Sääl kapten sõjalippu ju käskis tõmmata: "Küll Morgan saab veel näha - ei teda karda ma!" Ja pea kattis taevast paks püssirohu suits - laev "Lendav Hollandlane" tuld juba andis ta. Pauk kõlas, sild läks puruks, kuul lõhkus laeva ka. "Trepp alla!" käis komando siis mustalt laevalta. "Kus on mu tütre varas?" nii karjus Morgan veel. "Surm sulle, hollandlane, Atlandi mere pääl!" Siis tormasivad üles need mehed tigedad. Nad võtsid püssid piigid ja mõõgad välkuvad. Külm mõõgatera lõikas Morgani maha sääl, van Straten teda võitis just tema laeva pääl. "Nüüd Morgan on ju surnud!" veel mehed hüüdsivad. Ja elagu van Straten, ta poisid tugevad".

Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’! Lubas küll, ei annud aga, nimetas mind joomariks! Nimetas, et purjus pääga varsa sõitnud vaeseks ma. Kus ma joonud kõrtsi kuivaks? Varsa vaevand millise? Oma raha eest ma joonud, sõitnud oma varsaga. Puhu, tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’!

Merd kaunilt hõbetab tähtede valgus, on raugend tuulehoog, lained ei liigu. Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia, Santa Lucia, Santa Lucia. Oo hurmav Naapoli, linnake meeldiv, siin kurvaks jääda ei suuda keegi. Laulud ja lõbus naer ei kao siit iial, Santa Lucia, Santa Lucia. Miks aega viidate, kaunis on õhtu, nii hea on hingata hurmavat õhku. Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia, Santa Lucia, Santa Lucia.

Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust. Ei ma pannud pilliroogu mastideks ega punapõllekesi purjedeks. Tugev mootor tuksub nagu süda tal, lained temal mürisevad täävi all. Ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on läbi käinud mitme mere veest. Kõige nooremal on üle valla ramm, vanem võrke laskma kõige osavam, kolmas aga väga palju laule teab, kalad teda kuuldes merest tõstvad pead. Igal mehel noorik randa maha jäi, igaühel kallis paadi vastas käib. Aga harva näen ma oma päiksekiirt, tema on ju tähtis karjabrigadir. Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool. Ütleb: „Sina merest kehva kala tood. Rohkem kasu toovad minu kirjakud, kui su lahjad tursad, lestad kõversuud.“ „Oota, oota! Tulgu kagutuuled vaid, näha toon sull’ iludusi angerjaid – sihvakad ja sirged sabakuubedes, tulevad ja kummardavad sinu ees. Oota, küll sa minu karja näha saad! Lõhed, laiad laugud otsal säravad, seljauimed vikerkaarest värvitud, küljed hõberahadega kirjatud.“

:,: See oli ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal :,: :,: Ta hoidis ennast eemal veest ja teda peeti kassi eest :,: :,: Kord kaljas kahe mastiga läks teele soola lastiga :,: :,: Seal laeval oli heeringas kes hiiri rotte hävitas :,: :,: See heeringas oli maiasmokk tal meeldis väga soolavakk :,: :,: Ta näris soola hoolega siis mõlema suupoolega :,: :,: Ei pannud süües tähele et näris augu laevasse :,: :,: Siis kaljas kahe mastiga läks põhja soola lastiga :,: :,: Seepeale Neptun vihastas ja ütles: "Kuule heeringas :,: :,: et kaljasesse augu sõid ja uue laeva põhja tõid :,: :,: se karistuseks pead sa nüüd merevee sees elama :,: :,: Sind merest kinni püütaks ja tünni sisse soolataks." :,: :,: Ja sellest ajast tõsi see on merevesi soolane :,:

:,: Siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele, vallera! :,: :,: Laeval olid noored mehed, keda hüüti madrusteks, vallera! :,: :,: Laev sai laintest randa aetud, ankur lasti meresse, vallera! :,: :,: Sinna tuli kena neiu oma venda otsima, vallera! :,: :,: Kuulge kulla, noored mehed olete mu venda näind?, vallera! :,: :,: Neiukene, noorukene, kuidas vend sul välja näeb?, vallera! :,: :,: Vennal olid sinisilmad, lokkis juus ja kübar peas., vallera! :,: :,: Ütle, kena neiukene, mida lubad leidijal’?, vallera! :,: :,: Esimesel’ leidijale annan siidirätiku, vallera! :,: :,: Teisele ma leidijale annan kulda sõrmuse, vallera! :,: :,: Kolmandale, kenamale, annan iseenese, vallera! :,: :,: Tahan talle eluaja olla purjepesija., vallera! :,: :,: Ja siis noored mehed läksid merel’ rõõmsa lauluga, vallera! :,:

Silver, kus on sinu kullamäed? Merepõhja vara maha jäi koos laevaga. Silver, kus on sinu julged teod? Merepõhja noorus maha jäi koos laevaga. Silver, kus on sinu vasak silm? Merepõhja silm maha jäi koos laevaga. Silver, kus on sinu röövlisalk? Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga. Refr. Üksi ma veel kõrtsu laua taga, piigad põlvedel oma viimseid päevi magan. Silver, kus on sinu poisipõnn? Merel seilab minu poisipõnn musta lipu all. Silver, kus on sinu sünnipaik? Laevakajutis mu sünnipaik musta lipu all. Silver, kus on sinu õige koht? Laeva tekil minu õige koht musta lipu all. Silver, kus on sinu röövlisalk? Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga. Refr. Üksi ma veel … Merel sõidab minu poisipõnn, ahhoi!

Öö saabund sadama üle, laiutab lahtede suus. Tähtede helkivas süles naeratab kullane kuu. Tean, et mu tüdruk sa magad, tean, et sind suigutab tuul. Sinust mu akende taga jutustab kullane kuu. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüdruk, sinust ma unistan vaid. :,: Oi neid kirsina punavaid huuli! Tüdruk, ütle mul, kust sa need said? :,: Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed. Sinul ja tormil ja taeval, midagi ühist on teil. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil. Refr. Tüdruk … Reelingul naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks. Karide kohinas kuulen kutset, su juurde et jääks. Sinule andsin kord sõna, usu, ma seda ka pean. Sina ja meri ja mina – üks neist on liigne, ma tean. Refr. Tüdruk …

Vaid sõlmed ja trossid ja tuhm silmapiir ja kuskil seal vahel su lurisev piip. Su tee algab ahtrist ja lõpeb kus tääv sa iga päev ühte ja sama vaid näed. Refr: Vana madrus, vana madrus, mis elu see on? Meil kõrtsis käib pidu, sul merel on torm. Miks tundub kui kannaks me sinu ees süüd, nende auks kes on merel me võtame nüüd. Kord olid sa uljas ja lootusi täis ja kaugetest maadest su pea ringi käis. Nüüd näed, et su palgaks on pehkinud vrakk ning teistele kanda jääb kübar ja frakk. Su ainsamaks aardeks on mälestus hell kui trahterist ära sind viis laevakell. Jäi uksele saatma sind neiukene noor, kes lubas, et ootab sind aasta või pool. Su nägu on parkund kui ranitsa nahk ja hammastest märkan ma suus ainult kaht. Kuid silmades tuli, mis kadedaks teeb kui rändab su pilk üle ääretu vee.

Refr: Selle metsa taga ei ole mets on meri mu oma väike kodulaht Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid, ämblikute võrgusallid? Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid, kiviaia jupid hallid? Sügis on kollaste lehtede kuu torm on eriliselt tugev tuul. Vihma pärleis sätendab puu käes on teine sügiskuu Selle metsa taga ei ole mets on meri mu oma väike kodulaht Kuidas elate, mu kallid pikad haisvad adruvallid mere soolases tallis.

Väike neid, oota vaid, veel on maid, kuhu said antud hoiule mu armutõotused. Kuid kui merelt tulen taas, hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“, ja Sul tasku pistan kingiks dollari. Kui ma laevas olen tööl, sulle mõtlen päeval ööl ja su juustest leitud linti kannan vööl. Kuid kui sadam neelab mind ja jalge all on kindel pind – ootab mind, ootab mind võõras linn. Linna tunda pole vaja, sest kus meremeeste maja, sealt on laulu, naeru kosta taevani. Siin on mehed, kel on kulda ja kui röövima ei tulda, pidu püsida võib varavalgeni. Liiter viskit peseb maha huultelt meresoolavaha, piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks. Piigad siin ei ole pahad, kui on taskus suured rahad, ühe dollari vaid jätan truuduseks. Igas mereäärses linnas, kus on laevatatav pinnas, tüki südamest ma jätnud õitsema. Kuid kui aastaring saab ümber, pööran laevaotsa ümber ning ma koju sõidan, koju sõidan taas. Väike neid, oota vaid, veel on maid, kuhu said antud hoiule mu armutõotused. Kuid kui merelt tulen taas, hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“, ja Sul tasku pistan kingiks dollari.

Merel puhumas on tuuled, tuuled need on trotsi täis. Kas mind suudlesid su huuled või ehk tuul neist üle käis? Refr. :,: Ütle, meri, mu meri, miks sa siia mind tõid, Ütle, meri, mu meri, kas ma lahkuda võin? :,: Mere kohal särab taevas, taevas see on tähti täis. Palju tähti alla langes, palju rohkem alles jäi. Refr. Ütle, meri … Mere kaldal liivaluited, luited need on jälgi täis. Kes need jäljed siia jättis, kes neid jälgi mööda käis? Refr. Ütle, meri … Merevetel sõitvad laevad, palju laevu merre jäi. Mere kohal särab taevas, taevas see on tähti täis. Refr. Ütle, meri …