Levimuusika - www.laulud.ee

Seda mõnusat viisi, kui kuulama jään Mis segi kord ajas kõik plikade pääd Meenub esmane suudlus, su higised käed End koolipeol šeikimas näed sa Aasta siis oli kuuskümmend viis Kuuris välja vineerist sai saetud kitarr Kõik tundus siis võimalik päikese all Kui maki ees seisid, käes käärid ja liim Kas taipasid - aeg peatub siin Aasta siis oli kuuskümmend viis Olin noor, ei teadnud veel siis Aasta hea - on kuuskümmend viis Ma olin noor ja ainuke viis Mis kõlas huulil siis Aastal kuuskümmend viis Oli biit Aasta siis oli kuuskümmend viis Te küsige parem, kuis käsi mul käis Spidola mul servani muusikat täis Rong Virtsu veel sõitis, sest seal oli jaam Ning Kuivastus ootas meid praam Aasta siis oli kuuskümmend viis Olin noor, ei teadnud veel siis Aasta hea - on kuuskümmend viis Ma olin noor ja ainuke viis Mis kõlas huulil siis Aastal kuuskümmend viis Oli biit Olin noor Ei teadnud veel siis Aasta hea, on kuuskümmend viis Ma olin noor ja ainuke viis Mis kõlas huulil siis Aastal kuuskümmend viis Oli biit Ou beibe sii lavs juu jeejeejee...

See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Ja päevad läevad ja aastad mööduvad. Ja sul on kiire, on väga kiire, sa aina kuhugi tõttad. Ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi kesk vaikust kiirustamata. Sest aastad läevad ja päevad mööduvad. Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad. Kui ootad veidi, näed, järele sul jõudnud ongi päev. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad. Kui ootad veidi ja seisatud, siis paremini näed. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Linn kiirgab, Sind piirab ja lummab Su meelt Ta ärev hingus täis on lõunamaa lõhnu, mis mõnegi vääravad teelt Siin seisad ja seirad, kui äkki keskööl Su kõrval seisatab üks tusane mees, kes ilmselt on öösiti tööl No mida Sa teed, kui oled kõigile võõras Ja koduni miljoneid miile on tee Tea, Sa kaotad pea Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas No mida Sa teed, kui oled kõigile võõras Ja koduni miljoneid miile on tee Tea, Sa kaotad pea Sa tormad kui mõrvar, kel kannul on koer Ja alles agulis, kus hämarad aiad, end lõplikult pääsenuks loed Siis kuulad ja luurad kui hiiliv spioon Ja hirmuhigi Sulle palgeile toob linna plinkivais tuledes foon No mida sa teed, kui oled kõigile võõras Ja koduni miljoneid miile on veel Tea, Sa kaotad pea Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas

Ehapunasse sirutan käe, ootan ja hüüan Päike kaob kui ei näekski ta mind Metsaveerel näen lahkumas päev, punetab ta Ta ju teab mis on ootuse hind ja vaev Siin seisan ehavalguse sees Mis on habras ja soe ja nii hell Silmi tõsta ei saa Valgus mõtteid loeb ja näeb Ehapäikest saadan ma Tean ta ilmub jälle koiduna Eluteel päike meile on toeks Koidupuna tõrjub öö, ta valdamas maad Olen rõõmust nii hell, algab päev Metsaveerel kus kord õhtu eel, punetas ta Nüüd naerab rõõmsalt ja sirutab mulle ta käe Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö

On mustast puust sirge klarnet Uus hõbedast saksofon Ja keegi kuskil peab arvet Mis kõik see sisse toob Ja jagab käske Ta pill on arvelaud Ta töö on raske, aga Mul vaid mu mäng ja laul Kitarr kas sisse toob rohkem Kui kõva pauguga trumm Ei mängi vaid pillikohver Jah, kahjuks kohver on tumm Kuid ärge laske End häirida nüüd muul Ei mingeid raskeid riske Ei mingeid lõppe lool Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon suur illusioon Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon, suur illusioon Sind loon, sind loon Kui kimbu mahedaid toone Ma sulle kuulaja toon Siis teeme koos ilusioone Või on see lapsik joon Ei ole raske Kuid pole kerge, tea Kui hommiktunnil siit end Ma ükskord koju vean Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon suur illusioon Imehea, imehea Pisuke nostalgia End peidab mõnes loos Dixieland, Ladyland Tatsub jalg ja hüpleb händ Naer kõrvuni veab suu Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon, suur illusioon Sind loon, sind loon

On päevad ja ööd külmemaks läinud Kuid sulgeda ust ma ikka ei või Kardan vaid, et oled siis käinud Kui unedemaa lohutust tõi Seda ei tea kustpoolt sa tuled Millal on meil kohtumistund Kuid mu toas on süüdatud tuled Isegi püüan vältida und Refr. Kuidas sa võid seda küll öelda Et elu on lõpmatu piin Kui keegi on sul kellele mõelda Kellele loota võid Vaiksemgi hääl ja ärkvele virgun Elustab mind su südametuks Sind tuba on täis Mu ees sa sirgud Kustuvad tuled sulgub uks Refr. Kuidas sa võid...

Ma ei kuule ja ma ei näe Mu loodud laul mul endal Kuulmata nii jääb Laula mu laulu helisev hääl Kui ma ei saa seda kuulata, laula siiski Mulle Sinu imelist laulu keegi kuulamast vist Ei väsi eal, ta puudutab ju iga üksiklast See laul, mu laul las sinule jääb Sest sul on valgus, helisev hääl Et laulda seda laulu Sest sul on hääl ja ma usaldan sind Su huultel lauluks muutub mu hing Ma kuulen sind Lauluks ei muuda lembust keegi muu Keegi ei pane kaasa laulma mind Keegi ei ole tundeist lauldes nõnda loomutruu Ja nii Lembust ma mõistan, kuuldes laulmas sind Laula mu laulu helisev hääl Kuues meel lubab mul su kunsti aimata Laulu taibata Ja kurbus maailmast justkui kaoks Hääl on loodudki laulu jaoks, kas aimad sa Laula mu laulu helisev hääl Su saatus neis lauludes valmib kõigi silme ees Laula meile Sa tead, et nende eestki pead nüüd laulma sa Kes näha kuuldagi sind ei saa Laula siis Lauluks ei muuda lembust keegi muu Keegi ei pane kaasa laulma mind Keegi ei ole tundeist lauldes nõnda loomutruu Ja nüüd lembust ma mõistan kuuldes laulmas sind Laula mu laulu helisev hääl Sind usun ma veel

Uks hingel kõlkuma jäänd no kes see sealt tuli Kallis kui magama läed, siis kustuta tuli Pliidi all praksuvad puud, ma kannatan kuni Kardina vahelt näen kuud, siis põgeneb uni Raadio ees otsin tuttavat jaama Sest et sambat pean tantsida sinu eest salaja saama Avedina nossa senhora de copacabana On korraga neelanud mind, ning R: Rio de Janeiro ja auriku hääl neiud bikiinides Suhkrupea mäel Rio de Janeiro ja plaazide read sambat seal tantsima pean, kas tead Tuul väljas kangutab ust, ah mis ta saab teha Sest nagu laineis langust ma õõtsutan keha Oh kestaks kauem see viis tean praia vermelhal On bossanova kui briis suhkrupea seljal Raadio ees... Kusagil kolksatab riiv, ma kuulan hirm põues Ilmsi kui sahiseks liiv mu akna all õues Näe juba kirmetis maas ja tantsides tammub Kojamees kühvliga taas ja kirub ja vannub Steppides alla treppidest ruttan Kõik on kahtlaselt kodune kõik on kohtlaselt tuttav Tahaks naerda ja samas ma tahaksin väga ka nutta On tänavad ühtlaselt jääs, käes R: Talvine Tallinn ja aguli hääl kõnnivad kõurikud libedal jääl Talvine Tallinn ja veduri hõik see on siis tänaseks kõik

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool Viiv täis lindude kurba viit hinges kõle sügistuule naer hinges kõle sügistuule naer Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust Suve loojang, raagus puude aeg Suve loojang, raagus puude aeg Pääsud lennu eel, udu üle vee Leinas kodunõmme kask Päikse kaisus vanad kastanid Päikse kaisus vanad kastanid Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer ümber kõle sügistuule naer Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõmei sügist, ei vii Pääsud lennu eel, udu üle vee Leinas kodunõmme kask Päikse kaisus vanad kastanid Päikse kaisus vanad kastanid Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...

Kaugeneb, läheneb, kasvab ja kahaneb keegi. Seinad ei liigu, kuid nagu liiguksid peeglid. Seisan ja vaatan ja nägusid täna ei teegi. Kelle küll lootsin ma leida peeglis ees? Peegel ei jäädvusta mööduvaid nägusid kõiki. Ühtteist ta näitab, väljast ei sugugi seest. Seisan ja vaatan ja nägusid täna ei teegi. Mida küll loodame leida peeglis ees? Tagasivaatamisaken on iga peegel. Ei teagi, ei ma teagi, mis veel. Lõpmatus sulgeb end sinna kõikidel teedel - näed taha küll, kuid ei näegi, mis on ees. Akna võid sulgeda, sulge mõnikord peegel, sest miks peaksid pagema peegli eest. Aeg künnab vagusid näkku ja sinna need jäävad. Ei jõua arvata kokku - lõppevad päevad. Tuhmuvad peeglid ja praod endid sisse neis seavad. Leida võib pragusid endis peeglis eest, mida ei lootnudki leida peegli seest.

Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdja olla võiks, kui kord ehtsat pärlit näen Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu veel poen Kas tõesti näen ma viirastust näkineid seal kullases rüüs tal päiksepärg on ehteks peas ja kõnnib nõtkelt lainte peal Samas vahtu kaobki ta talle järgi sukeldun ma pea ees, leidsin ma, leidsin ma, pärli tõelise veest Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdjaks nüüd ma jään, kui pärli kätte saan Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu veel poen Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdjaks nüüd ma jään, kui pärli kätte saan Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdjaks nüüd ma jään, kui pärli kätte saan Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu veel poen Korraks peitu veel poen, korraks peitu veel poen...

Sõbrad on ümber laua, võetud on mehemoodi. Pidu on peetud kaua, nüüd vaja on minna poodi. Joodud on viimne pära, valjeneb häälte kõmin - keegi peab käima ära, nii otsustab üksmeelne jõmin. Rublane ring, veel rublane ring, märjukest juurde peab tooma. Higistab kukal ja pigistab king, see kuumus just ajabki jooma. Rublane ring, veel rublane ring, kainus ei tohi veel võita. Vaja vaid leida üks kartmatu hing, kes söandaks järele sõita. Kes söandaks järele sõita. Tuleb vist liisku heita, juhus las valib tooja. Lõhna on raske peita, kui mõistus on läinud looja. Žiguli ootab juba, ega siis muud kui rooli. Puudub küll juhiluba, kuid mineja sellest ei hooli. Rublane ring, veel rublane ring, märjukest juurde peab tooma. Higistab kukal ja pigistab king, see kuumus just ajabki jooma. Rublane ring, veel rublane ring, Žiguli alustab traavi. Roolijat peibutab konjakiving, viib masina kummuli kraavi. Viib masina kummuli kraavi. Sõbrad on ümber haua mõnel on silmad märjad. Mured ei kesta kaua ja närtsivad peagi pärjad. Kalmistult tee viib linna, aeglaselt saabub eha. Vara on koju minna, vaja on midagi teha. Rublane ring, üks rublane ring, meestel on südamed vaevas - ringist on puudu üks rublane hing, kes kainemaks sai alles taevas. Rublane ring, üks rublane ring. Kas ta veel kuuleb neid sõnu? Toas aga lainetab tubakaving ja viinast ei olegi mõnu. Ja viinast ei olegi mõnu.

See viis haaras mind, see viis võlus mind, see viis võitis mind kui esmakordselt kuulsin laulmas sind. Sind nägin päiksena lavalt paistmas, sind terve saalitäis mõttes mõistmas, su laulu lõhna ja mõtet haistmas ainult ma ei mõistnud sind. Ka mina püüdsin sust aru saada, ei tahtnud teistest ma maha jääda, kuid laulu mõte läks minust mööda, ainult viisi jagas pea. See viis haaras mind… Võib-olla laulsid sa armurõõmust, võib-olla väikesest veinisõõmust, võib-olla ühtegi mõttejäänust selles laulus polnud sees. Kui puuga oleks ma pähe saanud, ei ühtki sõna mul meelde jäänud, kuid sellest viisist ei küllalt saanud, - sina ise olid viis! See viis haaras mind… Nüüd olen aastaid su kõrval käinud, su häid ja halbugi külgi näinud, ei ole siiski sust aru saanud, kõrvus ainult mul see viis. Su publikuks nüüd on toatäis lapsi, kes kuulavad sind nii vastutahtmist, ei ole roose, ei suurt aplausi, jäänud ainult on see viis. See viis haaras mind…

Kord oli koolivend mul Ain Ain Kaalepi nimekaim kui luulest huvitet ei olnud ta ei, vaid metafüüsikast innustust sai ja muudkui taldrikut keerutas pimeloom ja tema ümber oli pime ruum täis ammugi surnud suurmeeste hingi ja uudiseid nendelt välja ta pinnis. Oh ütle Shakespeare, kes on su teosed loonud? Oh ütle Mozart, mis on su lemmiktoon? Võibolla Tolstoi sa oleks elada võinud veel veidi kõik on vait. Ütle Shakespeare, mis arvad Peeter Brook'ist? Ütle Schubert, kas ilus linn on see Viin? Ütle Chaplin, kas kandsid toasusse? Öelge Henry Ford, Salvadore, Dali, öelge, miks te küll ei vasta? Ja minu koolivend see Ain, see õige veidrate ja omamoodi kaim jäi pisut nukraks et ei vastand tal tol õhtul ükski vaim. Kuid siiski meelt ei heitnud, mis sest et mõni suurvaim oli pugend peitu on teisi palju,ta lohutas end nii jah teeme proovi, mis mehed on need ja küll sa mul, Shakespeare, häältki veel teed. Oh ütle Churchill, miks kandsid kikilipsu? Ütle Hendrix mul oma nõksud kõik, ütle Batman, kas sul ka oma Mann on, kõik on siiski vait. Stenka Razin, miks neiul surra lasid? Oskas Wilde', kas tundsid sa Tšaikovskit, Miks Napoleon, sa võidud käest siis lasid, ütle Picasso, Fernandel, Ali Baba, miks te küll ei vasta? Tundus, et veidi kardin vist liikus nüüd viimaks ometi selgub kõik. Gräzin, Schuman, Newton ja Raspurtin sisse on tulemas suur suur seltskond. Oh ütle Shakespeare, kes on su teosed loonud Ütle Mozart, mis on su lemmiktoon? Võibolla Tolstoi sa oleks elada võinud veel veidi kõik on vait Ütle Shakespeare, mis arvad Peeter Brooke'ist ütle Schubert, kas ilus linn on see Viin? Ütle Chaplin, kas kandsid toasusse? Öelge Henry Ford, Salvadore, Dali, miks te ometi ei vasta? Nõnda hüüdis mu koolivend, toanurgast vastu piiksus hiir vaid piiksus hiir vaid, piiksus hiir vaid. Nõnda hüüdis mu koolivend, toanurgast vastu piiksus hiir vaid.

:,: Mis nüüd saab – pere on väike, aga suur skandaal. :,: Jamaika saarel palju rummi on, ka elas seal kord üks perekond, kus oli ema, oli isa ja kus oli ka poeg, kes igatses naist, sest pulmad ikka on moes. Ta tüdruku leidis, nad sõpradeks said, ent elutark isa võis ütelda vaid: “Sa kuula mind, poiss, ja meeles nüüd pea – see tüdruk on su õde, kuid su ema ei tea.” :,: Mis nüüd saab – pere on väike, aga suur skandaal. :,: Läks mööda kuu suvepäikse all ja juba neiu uus oli südames tal. Poeg jällegi näitamas pruuti käis, kuid isa käest tal saamata õnnistus jäi: “Pean ütlema “ei”, sul tõesti ei vea – ka tema on su õde, vaid su ema ei tea.” :,: Mis nüüd saab – pere on väike, aga suur skandaal. :,: Poeg siis emale kurtis mis teinud on paps, kuid ema naeris: “Ära noruta, laps! Ei kuulama siin isa nõu sa pea – ta pole ju su isa, kuid ta seda ei tea.” :,: Mis nüüd saab – sellest tuleb perekonnas suur skandaal. :,:

Olen hilja veel jalgel olen hilja veel jalgel, usu mind Istun öölambi valgel istun öölambi valgel, pelgan sind Väljas tuul ulub vinge väljas tuul ulub vinge, ilge ilm Ära näri mu hinge voodist jälgib mind vargsi su sängselg silm Refr: Taevast langevad tähed, pähe ei saa Mul on sellest veel vähe, kähe on mu hääl, kui sind anun Salasilm, salasilm, salasilm, sulgu palun Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli tubli olen ma Iga kord sama moodi iga kord sama moodi lõpeb päev Niikui ära teen voodi sinu siivutut sängselg silma näen Miks pean öhtuti vahti miks pean öhtuti vahti, teki all Kui end riietan lahti salasilm on nii lõpmatult ligidal Salasilm palun sulgu salasilm palun sulgu otsemaid Tean et asjade kulgu võid sa ainsana kallis muuta vaid Palun ära mind paina palun ära mind paina kui sa võid Sinust mõtlen ma aina kõik mu plaanid sa pihuks põrmuks lõid

Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis Pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest Kari suvalisi tobedusi reas mõni paberil ja mõni olgu peas Aga vanemana seda pole vaja- see ei rahulda ju meest! Aina kõlavama kõnega me täname ja ülistame kooli Üha kenama ja heledama, toredama tuleviku teid. Ja me olemegi õpitule truud aga elu küsib natukene muud Ega mudilaste unejututõde ei saa rahuldada meid. Koolis teada ma sain mida taipas kord vannis Archimedes! Ma tean! Aga kumb kaunim on kas ma tean Zaporozetsh või Mercedes? Ei tea! Koolis teada ma sain H2O on mu silmapesuvesi Ma tean! Aga miks tuleb karta kui korstnatel märkad kurepesi? Ei tea! Kord tundma saan ma elu karikakra mängu ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea sa tead Ja me olemegi õpitule truud Aga elu küsib natukene muud Ega mudilase unejututõde ei saa rahuldada meest! Miks on neidude büst hoopis kaunim ja kutsuvam kui meestel? EI tea! Miks on jääkülmal talvelgi kohtumist oodata nii veeltev? Ei tea! Mille eest kord Desdemona hukkus ja kelle tappis Juudit? Ma tean! Kuid kas truuduse rikkumist karta võin ma ka oma pruudilt? Ei tea! Kord tunda saan elu karikakra mängu ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea sa tead, ei tea.

Ja minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos Ma hoolsalt raamatuid täidan areeni all büroos Ref: Kui tahan peatub lõvi tallena siin kui tahan kõik kolm karu minema viin kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib Ma oma andeid ei peida, siin olen võimas ma Ei enne sulepead heida, kui plaanid täis kõik saan Ref: Kui tahan peatub lõvi tallena siin kui tahan kõik kolm karu minema viin kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib

Nüüd garderoobi varju Vaevu vean end ma Mu õhtu töö taas tehtud on Ja kuigi silm vaob looja Veel magada ei saa Öösel kaua kaua Pean bussis tukkuma Kodu poole pikk on maa Külmad seinad on Hotelli kitsal toal Ning suitsuvines peosaal Viinast ei saa abi Vaid hetkeks lohutust Kes nõrk on annab alla Ja lõpp on kogu lool Ja taas peab üks meist lahkuma Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid Nii mõnel raske teekond Pooleli on jäänd Nii mõnel rihm on katkenud Kas pean veel kaua vastu Endalt küsin ma Hing mind sunnib tagant Ööst öösse rändama Ning valu välja karjuma Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid Plaadimasinasse Võid mündi visata Kui tahad et ellu ärkan ma Või lüüa tagantselja Sest olen kaitsetu Mu kodu on ju laval Ja mul on antud tähe roll Kaua suudan ma ei tea Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid

Ühel õhtul linnatänavail Kaht igavlevat noormeest näha võis Neil terve päev nii vahva olnud ees Nüüd suured teod on jälle ootamas meest See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ja juhuslikult neli muusikut Nad otsisid veel kahte sõpra uut Neil terve päev nii vahva olnud ees Nüüd tahaks jälle olla muusikamees See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ja nüüd on saksofoni kord! Ühel õhtul linnatänavail Kuut pillidega noormeest näha võis Ühel saks ja teisel kammipill Ja kitri mängimisest sõrmes vill See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ojees! Saksofon nüüd mängib! Ouououou Ühe käes on trumm Ja teise käes on kitr Ja kolmas mängib klaverit Ja neljas saksofoni Ja viies trummi Ja kuues laulab hoopiski See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ees, noodid on ees Ees, noodid on ees Ees, noodid on ees Ees, noodid on ees

Kui suvi on mööda läinud, siis meenub mul vaid üks aed. Mis päikest täis ja mulle näis, et kõik on kui unenäos. Kuid praegu on tegelikus ja kõigil on võimalus. Tulla siia nüüd, kus kostab meie hüüd ja kõik on jälle kui unenäos. Refr: Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus. Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus. Kui veedad siin rahus tunni, kui raske on saginast meel. Vaid aed on see, mis aitab veel, Sul taastada kadunud jõu. Ja tunned kui tõuseb tuju, ränk masendus hingest kaob. Ja vaikus siis, kutsub ligi meid, õnnis puhkus meil peale vaob. Refr: Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus. Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus.

Kui saatus karm kord tahab murda meest Kui tihe pilv ei kaogi päikse eest Kui vaatan sind kas mulle nii vaid näib Et muutub maailm kui mu kõrval käid Vaid sinu naer toob päikse välja taas Ei nukrust öös, ei enam varje maas Rõõm on nii suur, et kaovad aeg ja ruum Jääb maailm helgeks täis päikest on su naer Kõik unne vaob ja kustub ehaviir Ja eilseks saab ka päeva viimne kiir Kes aitaks siis kui kurbus haarab mind Et poleks ma kui pesast kukkund lind Vaid sinu naer toob päikse välja taas Ei nukrust öös, ei enam varje maas Rõõm on nii suur, et kaovad aeg ja ruum Jääb maailm helgeks täis päikest on su naer

Vaiki kui võid, jää tasa, sest sõnu ei kuule Sa veel. Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel. Kuulata vaid, kui tahad, siis Sinuni jõuda võib see. Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel. Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab Sinu sees ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses. Vaikuse hääl on valus kui kelluke hele ja hell. Sa vaiki kui võid, ma palun, sest vaikne on hääl, kellal sel. Mu laulud elavad Sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab Sinu sees ja kui sa praegu tunned, et Sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses. Mu laulud elavad Sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab Sinu sees ja kui Sa praegu tunned, et Sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses.

Suur laev sõidab pikki jõge siis, kui päike kaldal metsa taha vaob heinamaa poolt on kuulda ritsikate laulu jõel valge aurik kauge kääru varju kaob ... väike paat tasa kiigub nii ongi kala mul püüdes veereb terve päev oo, kuis mõõda läeb laev see märguandeks mulle, et kord jälle koju minna aeg on käes Valge aurik meenutab mul vana daami uhkelt kiigub miski ta siit... siisgi ühel päeval teeb ta viimse sõidu üle mu paadi, viimast korda hõljub suitsuloor see laev mulle on kui unelm sest on ju alati minu ees ta rännuteel oo,ei saa elu mu silmis see nii olla igav kuni siit aurik mõõdub õhtu eel Ref:(2x) Valge aurik meenutab mul vana daami uhkelt kiigub miski ta siit.. siisgi ühel päeval teeb ta viimse sõidu üle mu paadi, viimast korda hõljub suitsuloor (3x) üle mu paadi, viimast korda hõljub suitsuloor

Tõuseb valgeid pilvi - vana lokomotiiv. Varsti näeb neid vaid filmis. Armas, tuttav motiiv. Rongijuhil võidund tunked, pabeross hõõgub suus. Rinnataskust kui furunkel vaatab punane roos. Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon! Sest et täna aurab ära viimne auruvedur depoost. Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon! Seda-puhku raudteejaamas mängib pasunakoor. Jaamakorraldaja aga, ega temagi ei maga. Peas tal nokats on uus ja täis tähtsust ta poos. Veel on jäänud pisut aega, aga varsti päris tõega äkki rööpad on koos, aururuun ajaloos. Hei - hei - hei, tule jaama! Tule täna kell kuus. Hei - hei - hei, tule jaama! kord veel oleme koos. Hei - hei - hei, tule jaama! Sina, looduse kroon! Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon! Sest, et täna aurab ära viimne auruvedur depoost. Kurbi viise raudteejaamas mängib pasunakoor. Hei - hei - hei, tule jaama! Tule täna kell kuus. Hei - hei - hei, tule jaama! kord veel oleme koos. Hei - hei - hei, tule jaama! Sina, looduse kroon! Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon!

Kui pilved päev viib Ja sul aega taas -- Rändurmees, teele mine siis Läbi rända maa Tühjad on su käed, kuid tee peal saad kõik... Lähed nii, tunned, tead ja näed Laulu kuulda võid Ärka, kaunis maa Silmad lahti tee! Ela, kaunis maa! Meie maailm see Kaunis maa... Las õitseb lill ja sirgub puu Las särab täht ja hõõgub hele kuu Et süda noor võiks tunda rõõmu vaid... Oo, ärka kaunis maa... Ärka, kaunis maa Silmad lahti tee! Ela, kaunis maa! Meie maailm see Kaunis maa... Kõikjal öö ja päeva piir Pole selge veel -- Kuni uinub maa Ta ei muutu eal Rändurmees, kus vaid viibid sa Valgust looma pead! Istuta puu! Jahedat mulda tunda peos on hea!