Koorilaulud - www.laulud.ee

Taaralaste targad pojad, Eesti vaprad vennaksed, :: ehitage rahukojad endi keskel ülesse! :: Üksmeel astub võimsal sammul - Eesti elu edeneb, :: vili kasvab, lokkab rammul; tulevik teid õnnistab. :: Vaenuvinu kurnab jõudu, teiste ees teid naeruks teeb. :: Kannab elupõllul põudu, rikub õilmed ilusad. :: Taaralaste targad pojad, Eesti vaprad vennaksed, :: ehitage rahukojad endi keskel ülesse! ::

Pilvi hajumas hommikutaevas, ta värv erepunane, muserdav must. Saabuv päev mõõdab sangarivaeva, vallanduvat koduarmastust, koduarmastust. Veel on unenäod tumedad, võikad, veel päevadepaine kui lämmatav kaak. Aimamatus meid valusalt lõikab, jääd iseendaks või saab sust vaid saak, saab sust aegade saak… Õigus elada antud on meile, ka karmimas koores on õitsemas hing. Maha jääb ülekohtune eile, lahti lööb homse suur valendav ring, homse valendav ring.

Olge kõik tasa ja kuulake nüüd – kostab säält kaugusest kellegi hüüd! Kellele kuulub see helisev hääl? Kes võiks küll olla see laulja sääl? Tuhandeid aastaid on laulnud see mees, lummates kuulajaid enese ees. Tänu ta laulule tunneme end, teame, kes võõras ning kes on vend. Laula, oh laula, et meelde jääks viis, sõnadki selgeks saan endale siis. Tänu su laulule tunnen ja tean – kodu on püha siin ilma peal!

Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal, :,: vägevail vooludel üle me maa. :,: Ilu see edeneb õuede õlal, isamaa pind ärkab õitsema. Mägede harjadel kumamas koit. :,: Taevasse tõusku me lootuse loit! :,:

Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Ju vara kalli koiduga su poole võtsin purjeta, silm siiski kallast veel ei näe siit üle kõrge lainemäe. Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Siin alles võõra ilma piir, ei läigi ranna siniviir sealt üle elumere vee, kus lõpeb igav laevatee! Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Ma ohkan siin kui väsind lind, oh otsatu on merepind! Ei tuul mu laeva lendes aa, ei mina iial randa saa! Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale? Küll õhtueha paiste sees sind näen sinetamas ees, oh, siiski raske elutee - ta lõpeb üle merevee!

Miks veri nii rahutult tuikad? Mu ukse eest sadamast laev kumeda vilega huikas, mind tuuliste väinade last Refr. Läheme teele, kaugele teele, kus on taevas toetunud veele. Sinna, kus sinine, sinine silmapiir, sinna, sinna sind ma viin Miks sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast. Kuid võimsam on minust see kutse ja sellest ma vabaks ei saa. Refr. Läheme teele, kaugele teele, kus on taevas toetunud veele. Sinna, kus sinine, sinine silmapiir, sinna sind viin, sinna sind viin

Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa, range maa ja kange maa, virmaliste maa. Põhjamaa, me sünnimaa, iidsete kuuselaante maa, lainte maa ja ranna maa, sind ei jäta ma. On lumme uppund metsasalud, vaiksed taliteed, nii hellad on su aisakellad, lumel laulvad need. Põhjamaa, me sünnimaa, karmide meeste kallis maa, taplemiste tallermaa, püha kodumaa. Põhjamaa, me sünnimaa, hinges sind ikka kannan ma, kaugeil teil sa kallis meil, sind ei jäta ma.

Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm – sellest rohkem ju olla ei saa! Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa! Mul on aega maa ja ilm seda tunda ja tajuda… Siin tulin ilmale, valguse sisse ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd. Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma peaksin minagi võtma siis nüüd? Küsida tahaksin ilmast ilma, miks on just nii, mitte teisiti? Omaks ma võtan oma maailma – suure ilma teen teisiti! Minu päralt on terve ilm… Ilmale tullakse ilmast ilma – ammuilma ju kannab meid maa! Ilmavalgust vist nägid mu silmad, armas, et sinuga kohtuda! Tean ju, neid laule on maa ja ilm sinust ja minust ja meist, sellest, et peegeldub silma sees silm, vaadates teineteist ilmatu pikalt, ilmatu kaua, kuni uduneb pilk… Ilmateid käies meeles on ikka see meie silmapilk. Minu päralt on terve ilm… :,:Maapõue tuli, see iginoor, lahvatab leegina siin, kui ma ta südames siia toon ja pilvede piirini viin.:,: Olemisrõõm on ilmatu… Mismoodi saakski ilma ju laulda ja tantsida? Ei, ilma ei saa! Ei, ilma ei saa! Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm – sellest rohkem ju olla ei saa! Kuulaku pealegi maa ja ilm – õnn on olla nii noor, nii noor, tantsida, laulda ja hõisata, hõisata kooris ja üheskoos! Meie kohal on ilmaruum. Olemisrõõm on ilmatu suur!

Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses. Ei ole argust nende julges veres, ei kartust, nõrkust nende südames. Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe ja vaimus asub vaba, püha püüe. Ja kui neil hinges vaimustuse voole, siis kõlab nende vägev lauluhääl nii võimsalt üles pilvepiiri poole, kui tormi mürin laia mere pääl. Säält nagu äike alla orgu kajab ja uinujad kõik üles tööle ajab.

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, Vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge Ja kummalised nende laululood. Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva, Kord päev on nõnda pikk, et neelab öö. Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad - Kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd. Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks veel ainult kõlbab inimene siin? Kes selle valu ükskord kokku korjaks, Et tuleks armastus ja lõppeks piin? Mis maa see on, kus halastus on ohus, Kus vabadus on maasse kaevatud, Kus on siin õiglus, kus on rahukohus, Kust õiglust otsima peaks vaevatud. Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes, On roostes häbi südameta rind. Siit põgeneda võiksin lausa joostes, Kuid miski hoiab tagasi veel mind. Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida, Ja millega ta seda teeb ei tea. Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida, Kuid ometigi endaga mind veab. Mis maa see on? Kas suudan teda mõista? Kas suudan enam olla temata? Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta Kõik oma lapsed jätta emata? Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge. Vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge Ja kummalised nende laululood.

Mu isamaa on minu arm, kel südant annud ma. sull’ laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa, :,: mu isamaa! :,: Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma. Ja peaks sada surma ma see pärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, mu isamaa, :,: mu isamaa! :,: Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Su linnud und mull’ laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, :,: mu isamaa! :,:

Mu isamaa on minu arm, kell’ südant annud ma, sull’ laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaksin sada surma ma seepärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, sa siiski elad südames, mu isamaa, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Su linnud und mull’ laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, mu isamaa!

Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses. Ei ole argust nende julges veres, ei kartust, nõrkust nende südames. Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe ja vaimus asub vaba, püha püüe. Ja kui neil hinges vaimustuse voole, siis kõlab nende vägev lauluhääl nii võimsalt üles pilvepiiri poole, kui tormi mürin laia mere pääl. Säält nagu äike alla orgu kajab ja uinujad kõik üles tööle ajab.

Vennad, tehkem puhtaks hääled, pangem laulud kõlama. Laskem kõlada kõik keeled, noorus peab ju elama! Refr. :,: Kes saab noorust, noorust keelata, kui ta tahab, tahab hõisata! :,: Iga mure, mis meid rõhub, murduma peab laulu ees. Vägev hõiskelaine lõhub tõkke, mis peab vaba meest. Refr. Kes saab noorust … Neiud, teile laulud loome, nii on tore elada, rõõmukarikast me joome tuhat sõõmu korraga! Refr. Kes saab noorust … Kevade võib mööda minna, sinna parata ei saa. Aga laul, mis kõlab rinnast, peab vabalt voogama! Refr. Kes saab noorust …

Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse, ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis õhkad isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal – kuis ihkad isamaa poole! Ja puhugu vastu sull’ surmatuul ja lennaku vastu sull’ surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis õhkad isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal – :,: kuis ihkad isamaa poole! :,:

Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud; külalisi igat seltsi – Viruvanem kaasagagi palutud! Tõnni, parajam peiu, kosind Mannikese endale, Manni, nobedam neiu, läheb Tõnnile mehele. Pulmad, jah pulmad! Pulmapidu ülitore. Viina viiskümmend vaati, pulma kraami kokku toodi nõnda palju, kui saadi. Parte, hanesid praeti vist üle tuhande ära, terve trobikond püssisid pulma auks teeb kära. Kas vahest kuu meil kumab ju, või näen päikest hiilg’va sära sees? See on ju Tõnn, seal ka ta Mann – kahekesi sammuvad nad käsi-käes. Teeb nalja Mann, siis naerab Tõnn, nii et vesi veereb palgeilta. Neil ilus ilm, neil särab silm, jõuaks nemad nõnda elust läbi ka! Vennad, veeretage viru valssi, meie tahaks minna tantsima. Tublist’ helistage tuljaku tantsu, see paneb vere kihama. Pill sütitab meeli, tants keerutab pead, poiss kutsub, memm tahab, et tantsima läed. Kuid miks värised, hüppad nõnda, südameke sees, kui kaenlasse vajutab meid mehine mees. „Ärge häbenege, piigakesed, midagi meid, meie võime ju omal ajal kosida teid. Kena hobu hirnub tallis, tore saan on mul ka, rikas talu, mille peremeheks pea saan ma.“ „Kuule armas languke!“ „Mis tahad, Tõnni taadike?“ „Tants on tubli, lõbus pilliviis!“ „Eks läheme ka tants’ma siis!“ Hõissa! Tõnni taat viis Manni memme tantsima! Taati memmega Laskem elada!