Kõik eestikeelsed laulud

Kõik eestikeelsed laulud - www.laulud.ee

Laulusõnad allalaadimiseks või trükkimiseks

721 laulu

Sisukord

Eesti hümn

Johann Voldemar Jannsen

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Ei leia mina iial teal see suure laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa! Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull’ truuiks surmani! Mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa! Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest’ õnnista’, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

Aasta siis oli kuuskümmend viis

Ivo Linna

Seda mõnusat viisi, kui kuulama jään Mis segi kord ajas kõik plikade pääd Meenub esmane suudlus, su higised käed End koolipeol šeikimas näed sa Aasta siis oli kuuskümmend viis Kuuris välja vineerist sai saetud kitarr Kõik tundus siis võimalik päikese all Kui maki ees seisid, käes käärid ja liim Kas taipasid - aeg peatub siin Aasta siis oli kuuskümmend viis Olin noor, ei teadnud veel siis Aasta hea - on kuuskümmend viis Ma olin noor ja ainuke viis Mis kõlas huulil siis Aastal kuuskümmend viis Oli biit Aasta siis oli kuuskümmend viis Te küsige parem, kuis käsi mul käis Spidola mul servani muusikat täis Rong Virtsu veel sõitis, sest seal oli jaam Ning Kuivastus ootas meid praam Aasta siis oli kuuskümmend viis Olin noor, ei teadnud veel siis Aasta hea - on kuuskümmend viis Ma olin noor ja ainuke viis Mis kõlas huulil siis Aastal kuuskümmend viis Oli biit Olin noor Ei teadnud veel siis Aasta hea, on kuuskümmend viis Ma olin noor ja ainuke viis Mis kõlas huulil siis Aastal kuuskümmend viis Oli biit Ou beibe sii lavs juu jeejeejee...

Aeg ei peatu

Tõnu Aare

See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Ja päevad läevad ja aastad mööduvad. Ja sul on kiire, on väga kiire, sa aina kuhugi tõttad. Ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi kesk vaikust kiirustamata. Sest aastad läevad ja päevad mööduvad. Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad. Kui ootad veidi, näed, järele sul jõudnud ongi päev. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad. Kui ootad veidi ja seisatud, siis paremini näed. Ei, aeg ei peatu, ei, ei. Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Aeg läheb, aga õnn ei kao

Aeg läheb, aga õnn ei kao, kui ise oled mees. Su elu saatuse üks ots on sinu enda käes. Hing suveleilis higistab ja rinnus kõmab kõu. Paar asja südant pigistavad peaaegu üle jõu. Siis võta töö, mis väsitab, et maitseks jook ja söök. Ja kallimaga musitades meelest läeks elu nöök. Pead kätte saama oma jao maa peal ja elu sees. Pead kätte saama oma jao ja ette saama rõõmsa näo. Aeg läheb, aga õnn ei kao, kui ise oled mees.

Aeti mu mõtsa

Rahvalik

Aeti mu mõtsa, aeti mõtsa ommukult, varra inne, varra inne valgõt. Anti mul peiu, anti peiu pikk vits, kandli ala', kandli ala' karjavits. Oles mul olnu, oles mul olnu uma imä, elanü, elanü uma esä. Andnu mul peiu, andnu peiu piimämuru, kandli ala', kandli ala' karjamuru Võõras an'd peiu, võõras an'd peiu pikä vitsa, kandli ala', kandli ala' karjavitsa. An'd luu, an'd luu, ütel liha, an'd koorigu, an'd koorigu, kuulut' är, Oles mul olnu, oles mul olnu uma imä, elanü, elanü uma esä, Imä an'd liha, imä an'd liha, ütel' luu, an'd tükü, an'd tükü, ütel' tühä.

Aga neidudel meeldib see väga

Üks noormees ja neiu kord kõndsid metsateel Ja päike säras taevas ja linnud laulsid veel. Siis korraga grupp sääski neid kimbutamas käis Neid piiras kari lehmi – küll kurat tegi hinge täis Refr.: Aga neidudel meeldib see väga See on neidude südamesoov Igal õhtul kui voodisse läevad Ainult poissmeestest näevad nad und Poiss ostis neiul püksid ja siidikombinee Ise küsis: Kallis Kati, kus on sinu kambrike? Kui poiss siis kambri jõudis, tal tee peal seisis äi. Mida ütles poisi süda? Küll kurat tegi hinge täis Refr.: Aga neidudel meeldib see väga .. Siis noormees jättis neiu ja sirged puiesteed Sest äialt saadud muhud tal kipitasid veel Kes tuleks nüüd veel kosja? Neid poisist ilma jäi Mis ütleb neiu süda? – Küll kurat tegi hinge täis. Refr.: Aga neidudel meeldib see väga ..

Aidake meid

Aken on lahti, kuid kasu mis sest Unest ei leia ma lohutust Ei tea, millal on öö, mil saabub päev Päikest ei näe, ainult pimedus nüüd Süüdlast otsida siit ju pole, ma tean Seda oodata võis, on ju eluski nii Enne äikest ja tormi on päike nii hell Silitab päid tuulehoog nii õrn Kuid süüdi ju selles, ma tean, ei keegi, ma tean, ei keegi Hei, aidake meid! Sest muidu haarab tõesti sõjatorm meid Hei, aidake meid! Ja laulge valjult, et öö päevaks muutuks

Aisakell

Üle laia lageda, lumivalge, uinund maa sõidab linna näärimees kristalses täheöös. Kaugelt, kaugelt Põhjamaalt täna ruttab siia ta, põhjapõdrad, kaelas kuljused, on iidse saani ees. Refr. :,: Aisakell, aisakell! Kella kauge hüüd. Härmas valge näärisaan tuhatnelja tormab nüüd. :,: Täna näärikuuse all laste pilgud säravad, õhtutund on ukse ees, - kuhu jääb küll näärimees? Igas väikses käharpeas juba salmid ammu reas, küllap tarvis läheb kohe neid, kui kuulda kuljuseid. Refr. :,: Aisakell, aisakell, kingul, orus, mäel. Aisakella helinal meil on näärid jälle käes. :,:

Aita mööda saata öö

Rock Hotel

Sõlmi juustest lahti pael heida põrandale see nagu leegi võbin lael veel mu kõrval leba sa Ära proovi leida und peagi hommik koitma lööb kingi mulle mõni tund aita mööda saata öö Olen halb või olen hea kohut mõistma sa ei pea võtku homme mind või saatan täna sõpra vajan ma Maha jäänud eilne päev homsed kellad veel ei löö kurb on siis kui üksi jään aita mööda saata öö

Alati olen mina lustlik

Alati olen mina lustilik, lustilik Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul viin, :,:et tema küll natuke uimastav, joovastav, sellest ei ole suurt lugu.:,: :,:Laevakõrts oli kõrgel mäel ja puped tantsid särgi väel:,: Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul tants, :,:et ta küll natuke väsitav, väsitav, sellest ei ole suurt lugu.:,: :,:Mann tantsis tsimmikingad jalas, kingad helekollased:,: Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul naine, :,:et tema küll natuke toriseb, poriseb, sellest ei ole suurt lugu.:,: :,:Üle õue naabri Neti kinkis mulle uuriketi.:,: Alati olen mina lustilik, lustilik, alati meeldib mul voodi, :,:et ta küll natuke kõigutab, kiigutab, sellest ei ole suurt lugu.:,: Mann oli siin ja Mann oli seal ja Mann oli iga ukse peal, Manni toas kõlas pill ja Mann oli nagu roosilill.

Ali-Baba

Kord elas Ali-Baba tal naisi mitusada ja vürstiriik tal kaugel Aafrikas mu juuksed läevad halliks pean naisi ikka kalliks ei saada neid veel orjaturule Refr. :,: Nii laulis Ali-Baba naisi mitusada ja vürstiriik tal kaugel Aafrikas nii naeris Ali-Baba ha-ha-ha Ali-Baba ja oma trummi põristas :,: Seal palmipuide vilus on armatseda ilus kolm korda järjest sind seal armastan seal ahvid krokodillid ja pikka karva siilid ja neegrid vabalt ringi jooksevad Refr. :,: Nii laulis Ali-Baba ... : Joon ennast täis ma viina ei tunne hingepiina Rassulkat hellalt hellalt armastan kui ükskord ära suren ei tunne iial muret küll Allah naised järel saadab mul Refr. :,: Nii laulis Ali-Baba... :,:

Alpinist

Päiksetõusul vastu kappab üksik alpinist mäkke tahab jõuda vist kott tal seljas, rinnus pist. Kiivri vahelt tuules lehvib ulja mehe tukk enne veel, kui kireb kukk juba kulund tema sukk Refr. Alpinist, miks sul meeldib mäkke ronida alpinist, miks ei lesi kodus voodis sa alpinist, kas ei ole mujal ruumi sul ja veel miks teised ütlevad, et oled hull Ikka ikka ülespoole rühib kange mees veel on tipp tal silme ees kuigi pea juba pilve sees Ilma perse keerab vanajumal lätlane justkui sulle selgeks teeb ükskord tuled jalad ees Refr. Alpinist... Karniisi alt viib lumerajus läbi tema tee seekord õnne on tal veel varbad soojad, elu sees Kaljunuki taga jookseb sõlm tal köiesse kuskilt veereb kivike tema jaoks see viimane Refr. Alpinist...

Amarillo

Päike lõõmab taevas varju minna pole aega Aina annan gaasi puhtaks pühin tuuleklaasi Mõni miil on veel jäänud – tühiasi on see: Juba tuntud käänud lõppemas on tee Refr: Mul meeles ainult Amarillo, seal, kus peidus on kõik rõõmude killud, ja ükskord saab neist Amarillos üksainus suur ja jäädav rõõm. La-la-la… Väravas siis vastu avasüli kallim astub, Majja teda kannan, suudluse ta mulle annab Paremat vist sellest ilmas olla ei saa Kui sul keegi, kellel rõõme võid kinkida Refr: Mul meeles ainult…

Anna andeks

K. Kikerpuu

Sõnast ainsast võib tulla riid, Kes meist seda küll ei teaks. Kuid kas on õige et alati Pikka viha kandma peab? Refr: Anna mulle andeks ja küllap ka siis Andeks sulle anda võin minagi Tülist tühjast kumbki meist kasu ei saa Lepime siis kiirelt milleks oodata. Uhkelt mööda käid püstipäi sõnagi ei räägi sa. Minul ammugi kõik meelest on läind Sulle vaid vastu ma naeratan. Refr: Anna mulle andeks ja küllap ka siis ...

Anna, poiss, karikas mulle

Anna, poiss, karikas mulle, Täida head jooki ta täis! :,: Tuluks jook mulle ja sulle, Kui ta ka keelatud näis. :,: Viin teeb südamed rõõmsaks, Mis on kord kurvastus läänd. :,: Või mis on armastus kurvaks, Paljaks ning heledaks säänd. :,: Jooki täis karikas teol On just kui päike ja kuu; :,: Kulla ja hõbeda näol Särab ta enam kui muu. :,: Joogem siis haljastel puudel, Vennad kui õhtu on soe, :,: Sellega tegu ei muudel, Ega me karikaid loe. :,:

Annan alla

Tõstan käed ja annan alla, kaotus käes on nagunii. Kõige kangem relv, mida näinud keegi, See on su pilk, mu veetlev leedi. Refr.: Annan alla, on meeldiv seegi, Armund olla ei keela keegi. Annan alla, kui jäängi üksi, Sest su pilk on liiga kitsi. Aina käin ja annan alla, haige hing las on trofee. Pakun küll, kuid ei ta hooli, Pihta saan vaid uusi nooli. Refr.: Annan alla, on meeldiv seegi ...

Ants oli aus saunamees

rahvalik laul

Ants oli aus saunamees, saun oli suure metsa sees. Hundid, karud käisid sees, rebane istus katusel. Refr. :,: Ai ruudi-valleraa! See Ants läks Tallinna. Kuid raha polnud tal, ta sõitis pingi all. :,: Ants läks mõisa kaebama suure uhke tõllaga: seitse siga tõlla ees, vana emis kõige ees. Refr. Ai juudi-valleraa! … Puupöör oli püksi ees, sassis habe rinna ees. Sambla tort oli piibu sees, siiski oli kõigist ees. Refr. Ai juudi-valleraa! …

Armsas Tartus vana ülikool

Armsas Tartus vana ülikool ülikooli kõigil saada soov õnnelikud need, kes sisse said paljud tulid, vähe järel jäid. Mine, sind ei vaja enam ma Hakkan oma elu elama Ülikool on üürikene vaid Võtsid sa, mis temalt võtta sai. Võtsid vähem, kui sa võtta võiks Endal illusioonid puruks lõid Lootsid leida rohkem, aga leidsid vähem Ülikool ei saa sind aidata. Abieluinimeseks saad Väike poeg ja tütar kasvavad Varsti on nad ülikoolieas Varsti on neil värvimütsid peas. Armsas Tartus vana ülikool ülikooli kõigil saada soov õnnelikud need, kes sisse said aga kas nad õnnelikuks jäid?

Asunik

Viinakombinaadi märjuke Rõõmsaks teeb mu südame. Tuju lõbusa ta neile loob - Kõigile, kes seda joob. Taat aga ütles eidele, Kui oli lõppend päevatöö: "Rõõmsalt möödub õhtu pikk, Kui on laual asunik." Eit pani padavai alevi, Oli aga varsti tagasi. Peagi kõlas rõõmus lauluhääl - Asunik oli laua pääl. Ammutuntud tõde see - Pisikene pits ei liiga tee. Kui on joodud asunik, Siis on pidu paras just.

Autoga Sahhalini saarele

Nii jah autoga Sahhalini saarele Lennuvälja ehituse töömalev Ma sõitsin sinna soovitud matkale Ilma välispassita. Sõidupileti sain siis riigi poolt ma Ja rublakest paar veel taskusse ka Ja vuntsidega kroonuametnik Head reisi soovis seal. Kuid kohapeal ei olnud pakikandjat seal. Ja luksushotellidest kuuldud poldud eal Mul selga kohe topiti pidžaama Ja ei olnud enam nime mul Vaid selja peal oli number sada kaheksa. Suvepuhkus oli tore mul Olen nüüd riigi hoole all Ja kuskil kaugel on Eestimaa Kuid sinna tagasi enam ei saa. Teised joovad suvilates konjakit Mina ajan sisse vaid leiba-vett Teised poole päevani voodites Kuid mina pean juba hommikul kella kuuest töötama Suvepuhkus nii tore mul Olen nüüd riigi hoole all Ja kuskil kaugel, kaugel on Eestimaa Kuid vahepeal laiub suur Venemaa.

Ave Maria

Vanu laule hea on laulda Kui on õhtu ja kõik sõbrad Lõkke äärde jälle kokku tulnud on Meil põleb tuli, see annab sooja Kuid ma ei usu, et lõkkelõõm Oleks praegu minu kõrval see ainus rõõm Oo, mu Maria, oo, mu Maria Nüüd kõigi hääled on laulmas sulle Ma toon kitarri ja tasa mängin Veel iidset laulu Ave Maria … Lihtne viis, aga siiski see Meie ees muudab selgeks öö Ave Maria ...

Baarmani rock

Kõrtsis show on täies hoos paras seltskond jälle koos oodata on kõva noos ma olen baarman-virtuoos. Ukse taga järjekord šveitser seisab nagu lord kui sisse saada tahad sa siis paberraha lehvita sest selline on meie kõrtsu kord. Kui lõpuks sisse pääsed sa on muret jälle kuhjaga ja sina oled õnneseen kui mõni koht on vaba veel ja väikse grammi koha eest mul teed. Kui soovid võlgu annan ma kuid väikese protsendiga ja muret ära tunne sa sest ostsin sulle totsi hea kes hästi palju armastusest teab. Kõrtsis show on täies hoos purjus seltskond jälle koos kui oled baarman-virtuoos siis tasku jookseb kõva noos ja peagi uue auto koju tood.

Besame mucho

Albino Mammoliti, tõlkinud Heldur Karmo

Külmadest talvedest isu sai otsa ja lõunasse asusin teele. Päev päikest täis – kõik kaunis näis. Kohtasin tüdrukut tumedasilmset, kes kõneles võõramaa keeles … Kaks sõna vaid mul tuntuks said. Refr. Besame mucho – maailma veetlevaim viis tundus see siis. Besame mucho – „suudle, ah suudle mind veel” – tähendas see. Rännud said otsa ja tagasi olen ma ammugi kodustel teedel. Nüüd juba tean – vaid siin on hea. Palju läks kaduma aegade rutus, kuid miski on siiani meeles – kaks silma suurt, kaks punahuult. Refr. Besame mucho …

Briti jahimarss

Lauri Vahtre, Sulev Kannike, Haiti Voolaid

Ma kaminatoast võtan keebi, rõõmsalt kilkab mu hagijas Tom. Jää hüvasti nüüd, tütar Mary, sõbrad britlased koos juba on. Refr. Aeg on pakkida püssid ja kohvrid, kutsub metsade vaikuse viis. Aeg on valmis nüüd vaadata ohvrid, keda kuninga lauale viin. Vappub kapjade all murukamar, samm meil läks reipamaks. Hurda meel pikast ootusest ogar, neid on kaks – Tom ja Max. Refr. Aeg on pakkida püssid ja kohvrid … Briti metsade vihaseim karu, keda tabanud on me atakk, viimast korda veel möirates jalul – kolde ees nüüd ta nahk. Refr. Aeg on pakkida püssid ja kohvrid …

Capri saarel

Jimmy Kennedy, tõlkinud Artur Ranne (Pastarus)

Kord Capri saarel ma südame kaotsin, Nüüd enam rahu ma leida ei saa, Kui teda palmi all istumas leidsin, Kohe tundsin et armunud ma. Kui talle sügavalt silmisse vaatsin Ja nende särast joobusin siis, Kui temaga merele purjetasin, Meile tundus sääl kui paradiis. Ja Itaalia taeva sina, Võlus meid ta päikene. Küsisin talt, tahad sina Nüüd vaid kuluda minule? Mu käte vahel ta sosistas õrnust Ja siis kui kätt temal suudlesin ma, Siis nägin sõrmes tal laulatussõrmust, Igavest nüüd adjöö, Capri saar!

Carol

Aias ja kuuris, aina ringi ma luusin Sest sinna ei jõua su pilk. Oh kullake hea, sinu soove ma tean Huulil palve ja silmades naer. Juba vaevatud hing, varbalt pigistab king Igal asjal on loomulik piir. Oh, kullake truu, sinu isu on suur Ja minu tervis nii küll vastu ei pea. Igal päeval ja ööl meeles mõlgub mul töö Väike tüdimus hinge mul poeb. Täna kollane pluus, homme kasukas uus Sinna läheb mu higi ja vaev. Milleks lilli veel toon, naise ema kui roos Sinult unes ma oleks veel prii. Oh, kullake hea, sinu soove ma tean Õhtul jalgu veel vaevaga vean. Refr: Oh, Carol, ma kähku hiilima jooma pean Nii äkki oodatud reis on ees Sealt vastu mulle helgib tee. Oh, Carol, nii et teinegi pool On veidi veel ja otsas hool Oo Carol see on ainus mu soov. Kallis naine ja ämm juba kaugele jäid Kergem hingata pehmes kupees. Palju jaamu veel ees, kõigis puhvetid sees Täitubammune ainuke soov. Õhtul vagun on soe, õndsalt magama poen Just sellist rahu on oodanud hing. Palju jaamu veel ees, sõimust silmad on vees Kallis Carol ei kätte saa mind. Refr. Oh, Carol ...

Disku pole oluline

Generaator M

Ühel õhtul polnud mul midagi teha tuli tahtmine tänapäeva pidusid näha Oi küll oli noori seal ukse taga ümber maja tiirles miilitsaid mitusada äkki uksest siis sisse mind trügiti vastu seina seal toorelt mind nügiti Kohe kopsu tungis mulle nikotiin ah on see disku alles hirmus piin Refr.: :,: Disku pole oluline, punk on põhiline see on siiski oluline, armas diskohuviline :,: Mingi kasti seest tuli hirmus plära ei taband mina algust ega lõppu ära Kõik noored seal tantsida vihtusid aeg-ajalt ka higi omal pühkisid üks kutt kes kargas seal lava peal karjus imelikku torusse miskit seal Ma mõtlesin et kuulan vähe ja varsti ma lihtsalt ära lähen Refr.: :,: Disku pole ... :,: Lõpuks väsinult ma komberdasin koduteel minu kõrvus kõmises see diskutümps veel Mõtlesin et enam ma ei lähe sinna diskudele tolknema Ja pärast rabavat südameatakki ma mõnuledes kuulasin õepoja makki Ei saanud mina rahuldust sest diskuvärgist sest õiget mõnu tunnen ainult pungist! Refr :,: Disku pole ... :,:

Diversant

Me maale sõitis diversant turisti maski all Tal mitu fotokaamerat ja püstol hõlma all Ta kodu kaugel Tennessees, šeff Lääne-Saksamaal Ja iga ülesvõtte eest pakk dollareid ta saab Ta tõmbas kaabu silmile ja tõstis üles krae Ning kõiki asju piiludes käis ringi kogu aeg Kord linnaserval kohtas ta teerulli maantee pääl See oli kolme rattaga ja tegi hirmsat häält Turistil särama lõi silm ja värisesid käed Sest sellist võimast tehnikat ei kohta iga päev Ja maanteekraavis roomates ta filmis terve päev Ning arvas jultunult, et teda keegi seal ei näe. Kuid veidi eemal põõsastes üks valvas silmapaar Turisti pingsalt silmitses – tal asi oli klaar See oli julge noor poineer, kes rahva vara eest Nüüd astus välja kartmatult kui õige täitsamees. Läks joostes külakeskusse, tõi rahvamaleva Turisti kaugelt Tennesseest koos kinni võtsid nad Teerull võib jälle rahuga nüüd seista maantee pääl Ei miski teda ohusta, ta kindlalt seisma jääb.

Doktor Noormann

Rein Rannap

Doktor Noormann, meie doktor Noormann, kallis! Doktor Noormann, meie doktor Noormann, doktor! Sulle kirjutan, doktor! Sind ma usaldan, doktor! Paned paika kõik me seks probleemid. Eile õhtul üks poiss saatis koju mind, aga väravas proovis mind suudelda. Kallis doktor, mul vasta ma anun sind, ega ometi last pea nüüd ootama? Kallis doktor, vasta sa, millal võime suudelda. Meile vasta, vasta, vasta, doktor Noormann! Doktor Noormann, meie doktor Noormann, kallis! Doktor Noormann, meie doktor Noormann! Mitu kuud käisime ühe poisiga, mulle peale käis kutsus mind ööbima. Kui ma nõustusin lõpuks ta sooviga, hakkas vältima mind, käib vist teisega. Kallis doktor, vasta sa, mis ma peaksin tegama. Meile vasta, vasta, vasta, doktor Noormann Kumma tüdruku peaksin küll valima, kas võib kaheteistaastaselt armuda? Vanasti pulmaööd pidi ootama, kas on tänagi nii, ehk võib varem ka? Kallis doktor, vasta sa, ise võime eksida. Meile vasta, vasta, vasta, doktor Noormann Doktor Noormann, meie doktor Noormann, kallis! Doktor Noormann, meie doktor Noormann, doktor! Sulle kirjutan, doktor! Sind ma usaldan, doktor! Paned paika kõik me seks probleemid. Doktor Noormann, meie doktor Noormann, vasta Sa.

Dokumentideta võõras linnas

Toomas Rull

Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Linn kiirgab, Sind piirab ja lummab Su meelt Ta ärev hingus täis on lõunamaa lõhnu, mis mõnegi vääravad teelt Siin seisad ja seirad, kui äkki keskööl Su kõrval seisatab üks tusane mees, kes ilmselt on öösiti tööl No mida Sa teed, kui oled kõigile võõras Ja koduni miljoneid miile on tee Tea, Sa kaotad pea Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas No mida Sa teed, kui oled kõigile võõras Ja koduni miljoneid miile on tee Tea, Sa kaotad pea Sa tormad kui mõrvar, kel kannul on koer Ja alles agulis, kus hämarad aiad, end lõplikult pääsenuks loed Siis kuulad ja luurad kui hiiliv spioon Ja hirmuhigi Sulle palgeile toob linna plinkivais tuledes foon No mida sa teed, kui oled kõigile võõras Ja koduni miljoneid miile on veel Tea, Sa kaotad pea Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas Dokumentideta võõras linnas

Don Giovanni aaria ooperist "Don Giovanni"

Wolfgang Amadeus Mozart

Veini ja viina voolaku jõena Pöörase peo nüüd korraldan ma Otsi ja vaata kust aga saad sa Naisi ja neide too mulle sa Naisi ja neide too mulle sa Too mulle sa, too mulle sa Laulgu ja tantsigu kes mida tahab Kas menuetti või sarabandi või farandolat Tantsigu nad Ja menuetti tantsigu nad Ja sarabandi tantsigu nad Ja farandolat tantsigu nad Kuid samal ajal kellega vaja Õrnemaid hetki veedan seal ma Ja veedan ma Ja veedan ma Blonde brünette tean juba ette Arvele homme kannad veel sa Blonde brünette Arvele homme kannad veel sa Otsi ja vaata kust aga saad sa Kaunemaid naisi too mulle sa Blonde brünette tean juba ette Arvele homme kannad veel sa Laulgu ja tantsigu kes mida tahab Kas menuetti või sarabandi või farandolat Tantsigu nad Blonde brünette tean juba ette Arvele homme kannad veel sa Arvele kannad homme veel sa Arvele kannad homme veel sa Kannad veel sa Kannad veel sa Kannad sa, arvele sa

Don Quijote - Tõotuslaul

Näe und, ilmsi võimatut und Löö väed, puruks võitmatud väed Su trots, võitku hirmu ja valu Kui ees, surma õudusi näed Su arm, olgu kirgas kui jää Loo torm, keset valede kaost Kui käed, enam mõõka ei hoia Siis täht, haara tähtede vaost Nii käseb au, käes mõõk - püstipäi Täht tähiseks kaugeks, teed okkalist käi Mis iganes teed, olgu õigluse heaks Ja ka siis kui ta nimel ta põrgusse minema peaks Meeles pea kui sa lõpuni hoida, jää vandele truuks Siis su hing leiab rahu kui liiv, täidab silmad ja suu Sellest maailm ehk paremaks saab Et üks mees, pekstud pilgatud mees Pilgus surm, püüdis ärata tähte Mis ta kõrgel säras ta ees

Eesti lipp

Martin Lipp

Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga, mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda. Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga, kostku võimsalt meie hüüe: „Eesti, Eesti, ela sa!” Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa, oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa! Must on sinu mullapinda, mida higis haritud. Must on kuub, mis Eesti rinda vanast’ juba varjanud. Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad! Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead. Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu! Kostku taeva poole põrmust: „Eesti, Eesti ela sa!”

Eesti muld ja eesti süda

Lydia Koidula

Süda, kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus tuksuma, kui su nime suhu võtan, püha Eesti – isamaa! Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota, mõnda elus jätta maha – sind ei iial unusta! Sinu rinnal olen hingand, kui ma vaevalt astusin. Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin. Minu pisaraid sa näinud, minu muret kuulnud sa – Eestimaa mu tööd, mu laulu, sul neid tulin rääkima. Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame! Sinu rüppe tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa. Eesti muld ja Eesti süda – kes neid jõuaks lahuta.

Eestimaa (Tuhanded külad)

Mihkel Zilmer, Jüri Kask, Toivo Tasa

Tuhanded külad, tuhanded talud laiali Eestimaal. :,: Sündinud nendes kadunud põlved, vanavanemad. :,: Refr. :,: Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka. :,: Külvasid vilja, lõikasid vilja vanavanemad. :,: Tähistaevast lugesid ilma, lastele saatust ka. :,: Refr. Oo, Eestimaa … Lapsed kasvasid, sirgusid suureks, pöördusid metsast ja maast, :,: rebisid puruks põlised juured, lahkusid kodust nad. :,: Refr. Oo, Eestimaa … Rändasid ringi, kandsid kingi pastelde asemel nad. :,: Otsisid õnne avali silmi, õnn jäi neil leidmata. :,: Refr. Oo, Eestimaa …

Eestimaa, mu isamaa

Villi Andi (Friedrich Kuhlbars)

Eestimaa, mu isamaa, kuis mull’ armas oled sa! Murravad ka tormid, tuuled Taara iidsed tammepuud, siiski hüüavad mu huuled: :,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,: Eesti vaprad vanemad vaimuvallast vaatavad. Peas neil paistvad pärlikroonid, võidulaulud nende suus. Neil on kuninglikud troonid, :,: kuldsed kandled palmipuust. :,: Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel! Peab surm ka rohket lõikust suure sõjakäraga: truuks jääme isamaale :,: viimse veretilgani! :,:

Eestlane olen ja eestlaseks jään

Jüri Leesment

Tuhat korda kas või alata, tuhat aastat tõusu, mitte luigelend. Oma rahvust maha salata sama ränk on nagu orjaks müüa end. Refr. Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi. Tuhat kõuehäälset küsijat: Vaba meri. Põlistalud. Püha muld. Tuhat korda tuhat püsijat kõige kiuste elus hoiab püha tuld. Refr. :,: Eestlane olen ja eestlaseks jään … Nende mehiste meeste moodi. :,:

Ega mina papiks küll ei hakka

Ega mina papiks küll ei hakka ega turulaulikuks. Ilmas on kombeid, mis võivad tappa Kuigi on kenad ja aulikud Magan mina mättal või mulda pööran Labidat liigutan üminal Minu eest rahvale laulu löövad Vint ja kägu metsa all. Refr.: Öelge aga otse, kui hääl ei meeldi Või kui viisid on viletsad Pole mind siia kutsunud keegi Ise mina lähen ka minema. Töömehe tarka ja toekat vilet Võseriku varjus laseb vint Peiarpoissi mängib ja sada imet Teeb minu sõbrake kukulind. Ise mina pole vint ega kägu, Olen üks väikene luuletai Suur tahan olla ning oma nägu, Aga jaanikuus külma sain.

Ehavalgus

Elmu Värk

Ehapunasse sirutan käe, ootan ja hüüan Päike kaob kui ei näekski ta mind Metsaveerel näen lahkumas päev, punetab ta Ta ju teab mis on ootuse hind ja vaev Siin seisan ehavalguse sees Mis on habras ja soe ja nii hell Silmi tõsta ei saa Valgus mõtteid loeb ja näeb Ehapäikest saadan ma Tean ta ilmub jälle koiduna Eluteel päike meile on toeks Koidupuna tõrjub öö, ta valdamas maad Olen rõõmust nii hell, algab päev Metsaveerel kus kord õhtu eel, punetas ta Nüüd naerab rõõmsalt ja sirutab mulle ta käe Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö Siin seisan koiduvalguse sees Mis on harras ja soe ja nii hell Silmad tõstan ma maast Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb Koidust saati ikka me teel Käia üha, minna sõbraga koos Ja näha kuis päev kaob, käes on öö

Ehitage rahukojad

Väino Uibo

Taaralaste targad pojad, Eesti vaprad vennaksed, :: ehitage rahukojad endi keskel ülesse! :: Üksmeel astub võimsal sammul - Eesti elu edeneb, :: vili kasvab, lokkab rammul; tulevik teid õnnistab. :: Vaenuvinu kurnab jõudu, teiste ees teid naeruks teeb. :: Kannab elupõllul põudu, rikub õilmed ilusad. :: Taaralaste targad pojad, Eesti vaprad vennaksed, :: ehitage rahukojad endi keskel ülesse! ::

Ehitame maja

Ehitame maja! Ehitame maja, kena väikse maja. Kive kokku veame, palke tooma peame ja veel muud, mis vaja. Ehitame majakese metsa veerde, õitsevale aasale, lõbusasti vuliseva oja äärde mahlakase kõrvale. Töö käib hoogsalt, killa, kõlla, kop-kop-kopp! Hoogsalt, valvsalt, plaani järgi tipp ja top. Seinad üles laome, kopsime ja taome, kaugelt kostab kaja. Katusegi peale ilusasti seame, nii meil valmib maja. Ei me karda vihmasadu, tuuli külmi, tantsu lööme soojas toas. Saiakesed küpsevad meil uues ahjus, pliidil keevad maiusroad. Tulge külla, sõbrad, nüüd me ootame! Kõiki neid pea kohata siin loodame!

Ei iial pulmapäev

Kui olin väike tüdruk, Siis rääkis ema hea, Kui sirgud ükskord suureks, Sa seda meeles pea: Sul mehi tuleb karta, On elus kasuks see, Neist mingit ideaali ära endale sa tee! Refr: Igal mehel suudlus mõlgub meeles, Kuid ei iial pulmapäev, Ei iial pulmapäev, ei iial pulmapäev. Igal mehel suudlus mõlgub meeles, Kuid ei iial pulmapäev, Ei iial, ei iial, ei iial pulmapäev. Kui kasvasin ma suureks Ei uskunud ma neid, Jäin kutsetele kurdiks Pead raputasin vaid. Kuid ükskord ema jutu Siiski unustasin ma Ja kohe võisin ise kogeda, Et tõtt mul rääkis ta. Refr: Igal mehel suudlus mõlgub meeles... Kui peiult teada tahtsin Millal on me pulmapäev, Siis kuulda juttu segast Sain vastuseks ta käest. Ei teda päästnud miski, Sest nüüd abielus me, Kuid õpetuseks teiste tarvis Olgu õeldud see: Refr: Igal mehel suudlus mõlgub meeles..

Ei ma tea

Milton Ager / Jack Yellen

Oo, ei ma tea, et oleks keegi veel nii hea – iga kord, kui viibin koos ma sinuga, kaotan pea. Oo, ei ma näe, kas praegu talv või suvi käes. Minu jaoks on sama kaunid sinuga öö ja päev. Mu juurest õnn ei kao nüüd ära – las sajab vaid, mul päike särab! Oo, ei ma tea, kui kaua segi veel mu pea, aga praegu üheskoos mul sinuga on nii hea.

Ei me ette tea

Ray Evans, tõlkinud Heldur Karmo

Kui olin väike tütarlaps, küsisin emalt, mis on meil ees: „Kas on ka päevad päikest kõik täis?” Ema mul vastas vaid: Refr. „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. Kuid ometi see, mis peab, :,: tuleb kindlalt kõik …” :,: Möödusid aastad, suureks sain, küsisin õrnalt armsamalt ma: „Kas palju õnne ootamas meid?” Armsam mul vastas vaid: Refr. Ei me ette tea … Nüüd, kus mul endal lapsed on, küsivad nemad: „Mis ootab meid? Kas on me elu rõõmus ja hea?” Mina siis vastan neil: Refr. Ei me ette tea …

Ei me ette tea, mida tuua võib purjus pea

Refr.: Ei me ette tea, mida tuua võib purjus pea Kuid ometi see, mis peab tuleb kindlalt kõik. Kui kätte jõudis stipipäev Kõrist siis alla voolas kõik vaev. Puruks sai visatud nõudeserviis Ise ma laulsin siis - Refr.: Ei me ette tea ... Kui miilits küsis, miks ma jõin Miks vaateakna puruks ma lõin Vastata polnud mul midagi Ise ma laulsin nii – Refr.: Ei me ette tea ... Viinaga elus mul ei vea Viitteistkümmet päeva nüüd istuma pean Arestikambris raudvoodi peal Ise ma laulan seal – Refr.: Ei me ette tea ...

Ei meelest läe mul iial...

Ei meelest läe mul iial Le Havre’i kuumad ööd. Ei meelest läe see piiga, kel silmad justkui söed. Seal rüübatud sai viskit ja muret polnud miskit, sest noor ma olin siis ja veri kuum. Ahhoi, ahhoi, sest noor ma olin siis! Ahhoi, ahhoi ja veri oli kuum!

Ei mul pole mõisa

:,: Ei mul pole mõisa, mul pole valda, mul pole muud, kui - kõrtsmik kalla.:,: :,: Kui ükskord ära suren ma, ei keegi võta leinata.:,: :,: Ei mul pole taganuttijaid ega surnuaeda mattijaid.:,: :,: Vana pann mulle jalga pannakse, mind mere-aga põhja lastakse.:,: :,: Mind vimmad viivad Viiburi ja tursad toovad tagasi.:,: :,: Ei mul pole mõisa, mul pole valda, mul pole muud, kui - kõrtsmik kalla.:,:

Ei ole veel ma selles eas

Ei ole veel ma selles eas, et nii kaua kuuvalgel ööl võiksin seista väraval siin. Sa mine nüüd ja meeles pea kaugeid tähti, kuigi neid näed, kaasa neid taevast ei vii! See hetk on sulle imeilus romantika, küllap mulle siin koiduni sellest räägiksid sa ... Kuid pole veel ma selles eas, et nii kaua kuuvalgel ööl sinu kõrval seista võiks ma. Sa oled hea, rohkem kui hea, ning võib olla, et ootuse eest ka tasuks tunded kord saad ...

Ei ole üksi ükski maa

Jüri Leesment

Jääb ikka nii, et Saaremaa näeb õhtupäikse õitsemist. Ta kõrval tunneb Hiiumaa üht õiget sugu õitsilist. Veel linnupesi Läänemaal võib leida rannaroost, veel aru annab Harjumaa me rahva sünniloost. Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa! Refr. Teab loodus vaid, teab isamaa – meil tuleb üksteist aidata … Ei ole üksi ükski maa, ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa! Ei ole jännis Järvamaa, kui seemne ootel põld on must. Ei peleta meid Pärnumaa jutt põlislaande eksinust. Kas tarkust toitev Tartumaa teab, mis on mehemeel? Kui kaua suudab Võrumaa end hoida õigel teel? Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa! Refr. Teab loodus vaid … Kas jääb ka nii, et Mulgimaa eal pügada ei lase end? Kas vaikust valvav Valgamaa on hüüdjatega ühinend? Kui puhtaks jäävad Virumaal kõik selge veega allikad, siis alles julgen ütelda, et elan omal maal. Refr. :,: Teab loodus vaid … :,:

Ei saa me läbi Lätita

H. Runnel

Ei saa me läbi Lätita Ja Venemaa meelest ei lähe :;:Nii nagu käterätita me kunagi sauna ei lähe:;: Me kasvame kokku Koolaga ja Uural on eriti kallis. :,:Nemad aitavad meid ju soolaga ja annavad abi metallis:,: Suur sõprus meid ühendab ülevalt, see sõprus meis tiheneb üha. :,:Sest kõik, mida antakse ülevalt. On paratamatu ja püha:,:

Ei saa mitte vaiki olla

Anna Haava

Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta’ – vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema. Tahan õige tasa laulda, tasa kannelt helista’, et ei sind, mu kõige kallim, lauluga ma tülita. Aga kui torm minu kandlelt kostab siiski kõrvu sull’, siis sa ise oled süüdi: miks nii armas oled mull’!

Ei takista vallid

rahvalik laul

:,: Sina kevadel tuled ja õisi mul tood, ära kadunud õnne mul tagasi tood. :,: Refr. :,: Ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar. :,: :,: Sina kinkisid mulle üks sinine õis, mis ikka ja alati meeldida võib. :,: Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav … :,: Sina oled üks kenadam lillede õis, ei iial ma sinust küll lahkuda või. :,: Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav … :,: Aga maalitud lilledel lõhna ei ole ja sunnitud armastus südamel kole. :,: Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav … :,: Kui kaugele viivad mind saatuse tiivad ja maha jäävad kodumaa rannad ja liivad. :,: Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav … :,: Sest olemas päike ja tähed ja kuu ja küünlad ja latern kui süda on truu. :,: Refr. Ei takista vallid, ei takista kraav … :,: Veel olemas redelid, purded ja muud, ei takista keegi kaht südant, mis truud. :,: Ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar. Ei takista kraavid, ei vihm ega öö, kui sidumas kahte on armastusvöö.

Eidekene ketrab

Eduard Ludvig Wöhrmann

Eidekene ketrab, heietab lõnga, heietab kondisel käel, :,: värtnakese vurinal laulu lööb kaasa, kuni ta magama jääb. :,: Eidekene unes näeb kadunud noorust, armsam tal härraste kokk. :,: Eidekene paneb käed armsamale kaela – ärgates süles tal vokk! :,:

Eilne kallim

Vaata siia, minu eilne kallim, vaata tagasi Kuula, piiga, kuula mida sulle täna laulaksin Refr.: On ju selge, et kõrvuti kasvada ei saa Roosa alpikann ja okkaline kadakas Ja kui okkad heidan põrmu ma – sa pöörad selja Vaata siia, minu eilne kallim, ära põgene! Kuula piiga, kuula mida sulle täna laulan veel Refr.: On ju selge …

Ela hästi, mu kodumaa

P. Utsi, tõlkinud Linda Viiding

Ela hästi, mu kodumaa, su rajad mulle on kitsaks jäänud. Vastumeeli, raskel sammul jätan maha ma kodupaiga. :,: Võõra keele võõras sõna tõukab eemal emakeele. :,: Ole meeles isakodu, põdrasilmus ja kõõlusköied. Oma kõrvus ikkagi kuulda põdrakellade hääli tahan. :,: Palju pilte on mul silmis, südames neist tunnusmärgid. :,: Ole meeles, isakodu, lapsepõlve mängupaika. Oma kõrvus ikkagi kuulda põdrakellade hääli tahan. :,: Palju pilte on mul silmis, südames neist tunnusmärgid. :,: Ela hästi, mu kodumaa, su rajad mulle on kitsaks jäänud. Vastumeeli, raskel sammul jätan maha ma kodupaiga. :,: Võõra keele võõras sõna tõukab eemal emakeele. :,:

Elas metsas muti-onu

Elas metsas muti-onu Keset kuuski noori, vanu, :,: Kadakpõõsa juure all Eluruum tal sügaval. :,: Kutsus kokku külalisi Karvaseid ja sulelisi, :,: Lendas vares, harakas, Kull ja kaaren nupukas. :,: Vantsis uhkelt karuvana, Veeres siili okaskera, :,: Jänes nudi sabaga, Orav kikkis kõrvaga. :,: Joostes tuli reinuvader, Hiljaks jäi veel põhjapõder, :,: Siis kõik lauda istusid, Pidurooga maitsesid. :,: Karu imes mesikooki, Jänes rüüpas kastejooki, :,: Kaaren karumarju sõi, Kull see kurejooki jõi. :,: Põder limpsis samblasuppi, Orav näris käbijuppi, :,: See oli päise päeva aal Pilla-palla pillerkaar. :,:

Elas Tartus neiu noor ja ilus

Elas Tartus neiu noor ja ilus, sõdurpoissi õrnalt armastas. Vaiksel õhtul Raadi puie vilus truudust vandus talle surmani. Refr. Neiu, kas tead, akna avama sa pead. Neiu sel ööl sulle külla tulen veel. Täna see tund, segan su und. Neiu ennast voodi peida, sõdurpoiss ei armu heida. Tänasel ööl, armud sa veel. Jõudsid kätte suised laagripäevad, sõdurpoisid Tartust lahkusid. Aga vaata valupisaratest punetasid neiu silmad vees. Truuks jään ma igavesti sulle, ütles ta ja õrnalt andis suud. Tõusku päike tunnistajaks mulle, et vaid sõdurpoissi armastan.

Elu armastan sind

Elu armastan sind, sulle kuulub mu kiindumus ammu. Elu armastan sind, ikka uuesti sinusse armun! Tuled süüdanud linn töölt ma väsinult koju nüüd suundun. Elu armastan sind Ning ma soovin, et kaunimaks muutud. Palju antud mul head: õitsev sünnimaa, merede hingus... Ning ma ammugi tean, mis on väärt siira sõpruse kindlus. Hea, et saan tunda ma, kuidas päevade keeris mind haarab! Elu armastan ma - süda innukalt lööb talle kaasa. Kuuled ööbiku häält, suudled lemmikut tähtede valgel. Annab arm sulle käe ning täis õnne teil uus elu algab. Oma lastega koos jälle vallatled nii nagu enne. Oled kaua veel noor, tunned lastegi lastest kord õnne. Aastad lendavad reas, muutud nukraks, kui juustes näed halli. Elu meeles neid peab, kes ta eest oma verd andnud kallist. Elu, vaimustad mind, sulle kevaded laulavad hümni. Elu armastan sind ning ma loodan, et armastad mindki.

Elutuul

Elu mu hinge tuulena puhus, see polnud saatus see polnud juhus, see oli Jeesus ta hüüdis mu nime, andsin end talle ta tuli ja muutis kõik Refr: Olin nagu pime kes ringi käis, pole see siis ime et ma teed ei näind aastaid aastaid otsides vaid Nüüd mul on valgus nüüd ma näen ees on nii imeline päev See kes mu silmad avas oli Jeesus Südames sala ja palusin tihti, tundsin et keegi on teiselpool tähti Keegi kes näeb, keegi kes kuuleb, nüüd oma looja leidnud olen ma Refr.: Olin nagu pime… Jeesus on nüüd igal päeval mu juures nüüd oma eel ta samme kuulen Imestan vaid, miks ei tunne kõik teda Jeesust kes surmast on päästnud meid Refr.: Olin nagu pime…

Ema süda

Lydia Koidula

Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus, arm ja õnn; :,: kõik, mis nii harv siin ilma peal, on pelgupaiga leidnud seal. :,: Kas ema südant tunned sa? Nii õrn, nii kindel, muutmata, :,: ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetusest osa saab. :,: Kui inimeste liikuvat au, kiitust, sõprust tunda saad, :,: kui kõik sind põlg’vad, vihkavad, kui usk ja arm sust langevad, :,: siis ema süda ilmsiks lä’eb, siis veel üks paik sull’ üle jääb, :,: kus nutta julged igal a’al – truu, kindla ema rinna na’al. :,: Mõnd’ kallist südant kaot’in, mis järel’ nuttes leinasin, :,: aeg andis teised tagasi: ei ema südant – iialgi! :,:

Emake

Karl Ruut

Kord mõtetes istus :,: üks emake nii, :,: Ei tea, kus rändab mu pojuke prii? Ta kodust läks välja :,: nii haledalt mult, :,: Ei tea, kas iial saan sõnumeid sult? Ta kaugel on ära :,: ei tagasi veel; :,: Et kaitsku tad Jumal sääl võõramaa teel.

Emakesele

Ema kallis ema, oled nõnda hea, panen sinu sülle oma väikse pea. Käsi nõnda pehme, nõnda selge silm, süda hell ja avar, armurikas ilm. Ema, kallis ema, kui saan suureks kord, küll siis sinu hole tasun tuhatvõrd.

Emale

Ema, mu armas ja hea, kaua ei ole sind näinud. Ei tulla ma saa niipea veel, ema, mu armas ja hea. Ema, sa ootad, ma tean. Pikad su ööd ja su päevad. Ammuseid kirju veel loed, ema, mu armas ja hea. Endiselt hästi mul kõik, muret ei maksa sul tunda, tulen, kui kiire aeg mööda on läind. Ema, sa ootad, ma tean.

Emmaste juubelilaul

EÜE

Aasta otsa pidasime nõu. Meil on juubel, aga keda kutsuks külla. Rõõmust suurest rõkkaks väike õu, Nüüd on valmis kõik ja sõbrad võivad tulla. Ref: Meie juubelil on nii ... Puudub laualt vein ja viin, Aga pidu ei jää sellepärast seisma :,:Puhub tuulekene soe, Laualt lonkse me ei loe. Nu a druzba natshinajetsja s ulõbki:,: Ja siis täitub rahvast meie laud: Insenöörid, juhid, komandörid, kokad, EÜE-le aastaid toonud au. Kõigil vaja oleks meie lauas kohta. Hiljaksjääjatega on meil nii: Pole kombeks, kes jääb hiljaks see jääb ilma. Nende jaoks on trahvilöögid meil, Nämm-nämm-nämm-nämm-nämm-nämm seitse härjasilma. Ref: Meie juubelil on nii ... At ulõbok hmurõi djen svetlei, At ulõbki daze vikerkaar prasnjotsja. Iga nädal pidustused meil, Aga sügiseks on juubel saanud otsa. Ref: Meie juubelil on nii ...

Ennast raiskame võõrastes voodites

Ennast raiskame võõrastes voodites Elu magamistuba on pime Homme keegi ei meenuta oodides Me ei midagi ütlevat nime Arveid elu ja endaga klaarides Teiseks koduks meil suitsused baarid Homme elu kui väsinud peremees Arved meiega lõpuni klaarib Öised tänavad lehtedest prügised Nende suikudes läheme – kuhu? Homme tulevad meiegi sügised Tuuled kevadet näkku ei puhu Meie võrasid tormid on räsinud Raagus okste peal minevik tukub Homme lõplikult endastki väsinult Lastud linnuna alla ta kukub Milleks tunded, kui truuduses kahelda Läbi suitsu veel viipab sõbranna Homme uuesti läita ei taheta Vana lõket, mis sooja ei anna Kaardid võiduvad, panuski piseneb Trumbid jooksevad veel, aga kaua? Homme tundmatu kakleja siseneb Jalahoop paiskab ümber me laua.

Ergo, bibamus

Johann Wolfgang Goethe, tõlkinud Jüri Uluots

Meil sõpruse-sidemed liitumas veel, veel armastus, vendlus meil põues. Kõik ilm meie päralt, sest rõõmus on meel, kui tuiskamas tormid ka õues. Meil võõraks jääb mure ja maailma piin, kui sõpruses ühendud oleme siin. Kui motoks „bibamus” veel seadsime me, sest vennad, nüüd ergo, bibamus, confratres, nunc ergo, bibamus! Ja lahkub me vendadest mõni kord siit, siis laulame jälle „bibamus”! Teel kaua veel kõrvu siis kuuleb ta viit: bibamus, nunc ergo, bibamus. Tal süda ka võõrsil siis rõõmsamaks läeb, kui vendade ühendust vaimus ta näeb. Kui alati meeles meil sõpruse hüüd: bibamus, nunc ergo, bibamus! Confratres, nunc ergo, bibamus! Sest vennad kõik rõõmsasti laulame nüüd: confratres, nunc ergo, bibamus! Ja kaua veel kostku me pidulik hüüd: bibamus, nunc ergo, bibamus. Ja leiab meid hommik siit üheskoos veel, siis algame uuest’, sest ühine meel meid lahku ei luba ja joome siis veel ja laulame jälle „bibamus”! Confratres, nunc ergo, bibamus!

Erika

Herms Niel, eestikeelsed sõnad rahvasuust

Kodukülla maha jäi mul neiuke, nimeks tal – Erika. Millal jõuan ma su juurde tagasi, minu neid – Erika? Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la, tral-la-la-la-la, tral-lal-lal-lal-la. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la, tral-lal-lal-lal-la, Erika. Metsaserval väike valge majake, elab seal – Erika! Nüüd ma teen siin üksi püsti-pikali, sinuta – Erika! Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la … Lähme Venemaale naisi röövima, sinuta – Erika! Venemaal on naised nõnda ilusad nagu sa – Erika! Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la …

Esimene tüürimees

sõnad rahvasuust

Esimene tüürimees ei raatsi iial juua, kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua. Refr. :,: Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meile Rotterdam. :,: Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint, jäi masti alla magama, kui väljas oli vint. Refr. Jää jumalaga, Mann … Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi, purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi. Refr. Jää jumalaga, Mann … Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk, siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk. Refr. Jää jumalaga, Mann … Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk, see paistis igaühele kui viimsepäeva märk. Refr. Jää jumalaga, Mann …

Esmaspäev on selleks loodud

:,:Esmaspäev on selleks loodud, et saaks terve päeva joodud. :,: :,:Teisipäeval minu käsi viina viskamast ei väsi. :,: :,: Kolmapäeval süda paha - näha kedagi ei taha. :,: :,:Neljapäeval uue hooga hakkan jälle viina jooma. :,: :,: Reedene päev ka see pole kaine, ära sai joodud "Lõunamaine".:,: :,: Kui on jõudnud laupäeva õhtu, viinakest mina kallan kõhtu. :,: :,: Pühapäeval trilla-tralla kallan viina kõrist alla. :,:

Et oleks rahu ja veidi päikest

Leheke viimne on külmunud puul kui tuli, mil leegi kord kustutab tuul. Laste poolt hüljatud nukk olen ma, ei lahti neist tundeist saa. Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd kui hoiatus tuulde neis lindude hüüd. Kuid läbi öö lendab siiski mu laul ning inimlik soov ei kao. Et oleks rahu ja veidi päikest, mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest. Et oleks rahu ja veidi rõõmu mis palju soojust meil hinge tooks. Et oleks rahu ja õnne ilmas, mis paneks naerma ka nukrad silmad. Et oleks rahu ja veidi headust, et iga kevad meis lootust tooks. Mu laulud ehk midagi muuta ei saa, kuid ometi südant neis valutan ma. Ei ole ma siiski kui haavatud lind, mu igatsus toetab mind. Laulgem koos ja kõikjal siis saatku meid see väike viis.

Euromais

Mart Laar, Mati Laur, Lauri Vahtre

Me vaenlased on verised, Neist mõrtsuk iga neljas. Nad käivad määda Venemaad, Pomm kotiga on seljas. Refr. EÜE ja Euromais On ühtne NATO pere, Kel Reagan, Thatcher, Pinochet Teeb pai ja ütleb: "Tere!" I love Thatcher! Kuldpagunites huntamees On märatsemas Poolas. Ja neegripealik Kuubamaalt Saeb palmipuid Angoolas. Refr. EÜE ja Euromais ... Kuid meile kuulub Iirimaa, Hongkong ja veel Guajaana. Port Stanley kuulub meile ka, Ei anna teda ära. Refr. EÜE ja Euromais ... Käi põrgu ablas asiaat Su kõri närib kohe Ükssarvik, lõvi-kuningas Ja vana Walesi lohe. Refr. EÜE ja Euromais ... Kui Vene karu pöörane La Manchei äärde jõuab, Siis Jumal kaitseb Inglismaad, Seob metsalise lõuad. Refr. EÜE ja Euromais ... Kui Saterfieldi piknikul Mind tabab sõjauudis, Teetassi lükkan kõrvale, Joon viskit välikruusist.

EÜE allveelaev

EÜE-s ei ole muud Litsid pätid joodikud Tööd ei tee nad joovad vaid Söövad võõraid maasikaid Refr. :,:Persses on me EÜE allveelaev Kõik me töö ja vaev Kõik me töö ja vaev:,; Partisanid võimul on Persse käigu neutronpomm Allveelaevas elame Monopoli viib me tee Elu siin on tore meil Tripperis on iga neid AND THE BAND BEGINS TO PLAY (vile) Persse käigu supp ja leib Laual olgu sang ja vein Klooretüül ja rohud muud Hoidvad naerul meie suud Varsti algab viimne sõit Allveelaeva tulge kõik

Grand Marino

Sadamasse laev kui tuleb, täna vööraid keeli kuuleb Grand Marino, Grand Marino Mööda veerust neeger jõlkus kaval mõte meeles mõlkus Grand Marino, Grand Marino Taskus kõlises tal sterling, seda kuulis ilus preili Grand Marino, Grand Marino Tema tõstab kleiti, näitab sukka, müksab neegril küünarnukka Grand Marino, Grand Marino Sealt Narva maanteelt ülesse läeb neeger resturanisse Grand Marino, Grand Marino Trepist üles, number viis, kus neeger hakkas kütma siis Grand Marino, Grand Marino Hommikuks polnd järel muud kui kopsud, soolikad ja luud Grand Marino, Grand Marino Kui sul armastus ei sobi, jo siis ikka aitab money Grand Marino, Grand Marino Oled inetu või hirmus aga süda tuksub armus Grand Marino, Grand Marino Daame ilust sobib laulda aga ära meelt sa heida, aga kui on võimalus raha tarvita Sest raha sel on imekange vägi raha eest saab andeks mitmed häbid raha eest sul sobib armasta ja raha eest sa igavese mälestuse saad.

Haanja miis

rahvalik / Jaan Räppo

:,: Haanja miis vidi lubjakivve:,: :,: Kolm päivä Võrolõ. :,: :,: Haanja miis läts Tiganiku puuti:,: :,: Uma kolmõ kopkaga. :,: :,: Tahtsõ osta püksi nöpse:,: :,: Uma higi vaiva iist. :,: :,: Haanja miis nägi silgupüttü:,: :,: Tiganiku leti iin. :,: :,: Haaja miis pallõl puudisaksa: :,: :,: "Esänd, lupa tsurgata!" :,: :,: "Tsurka, no tsurka Haanja miis:,: :,: Uma leeväpalakõst!" :,: :,: Laul um otsah, laul läts mõtsah, :,: :,: Ei lää inämb edäsi. :,:

Hakkame, mehed, minema

Gustav Ernesaks

Hakkame, mehed, minema kodu poole kõndima, :,: tare poole tõttama. :,: Paneme piibud põlema, vanad tobid tormama, :,: uhked tobid uhkamaie ! :,: Hakkame, mehed, minema kodu poole kõndima, :,: tare poole tõttama. :,:

Haldjate jõuluöö

Pere uinub, tuled kustund juba, kustund juba. Rahus maja, vaikne iga tuba, iga tuba. Tip-tap, tip-tap, tipa-tapa, tip-tap, tip, tip, tap! Kuulge, kes säält keldrist tuleb vargsi, tuleb vargsi? Need ju haldjad liginevad argsi, üsna argsi. Tip-tap, tip-tap, tipa-tapa, tip-tap, tip, tip, tap! Küllap on nad tuttavad vist looga, selle looga, et siin tehti päeval jõulurooga, jõulurooga. Tip-tap, tip-tap, tipa-tapa, tip-tap, tip, tip, tap! Laual mõdu, vorstid, koogid, saiad, koogid, saiad, sinna üles ronivadki maiad, ah, te maiad! Tip-tap, tip-tap, tipa-tapa, tip-tap, tip, tip, tap! Kuuse all siis läheb mäng neil lahti, mäng neil lahti, kuni selleks koit veel annab mahti, annab mahti. Tip-tap, tip-tap, tipa-tapa, tip-tap, tip, tip, tap! Tasahilju lahkub haldjarodu, haldjarodu, sinna, kus on ikka nende kodu, nende kodu. Tip-tap, tip-tap, tipa-tapa, tip-tap, tip, tip, tap!

Hambavalu laul

Ei hambaarstist tea ma miskit asja hullemat, ai-ai-ai , hullemat ja hambaarsti kabinet mul põrgut meenutab, ai-ai-ai , meenutab Kui pääsu pole mul, sest hambavalu hull ja hambaarsti silmis olen ümmargune null. On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen eluga, e-lu-ga. Ei haigest hambast tea ma ühtki kohta hullemat, ai-ai-ai , hullemat. Ei hambaarsti puurist tea ma asja hullemat, ai-ai-ai , hullemat. Mis viga puurida, kui oleks puurija. On piinarikas protseduur ja valu täis on suu. On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen eluga, e-lu-ga. Jah, üpris palju tuleb meil veel hambaid puurida, ai-ai-ai, puurida ja lootusetud hambad tarvis välja juurida, ai-ai-ai, juurida. Kui pääsu pole mul, sest hambavalu hull ja hambaarsti silmis olen ümmargune null. On tunne hea, kui ükskord sealt ma pääsen eluga, e-lu-ga.

Hanepojad

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa. Nad istuvad laudas, mis teha, on talv ja paljajalu käia on lume peal halb. Kingsepp läheb mööda, tal kahju on neist, ta võtab jalamõõdu siis kärmesti neilt. Ta õmbleb neil saapad ja kätte toob pea. Nüüd saabastega käia on lume peal hea.

Head teed, väike Ireen

Su silmis on päikese sära Sinu huuled on pehme kui siid Sinu hääl on kui kuljuste kõla Uneilmaisse sa tihti mind viid Refr.: Head teed mu kaunitar Väike Ireen Sind unelmais ma hellitan Mu sädelev rubiin Kord tahaks su juurde ma tulla Sind suudelda õunapuu all Kui päike su juukseid kuldab Mu sädelev kristall Refr.: Head teed mu kaunitar ...

Heeringas

rahvalik laul

:,: See oli ennemuistsel a’al kui heeringas elas kuival maal :,: :,: Ta hoidis ennast eemal veest ja teda peeti kassi eest :,: :,: Kord kaljas kahe mastiga läks teele soola lastiga :,: :,: Seal laeval oli heeringas kes hiiri rotte hävitas :,: :,: See heeringas oli maiasmokk tal meeldis väga soolavakk :,: :,: Ta näris soola hoolega siis mõlema suupoolega :,: :,: Ei pannud süües tähele et näris augu laevasse :,: :,: Siis kaljas kahe mastiga läks põhja soola lastiga :,: :,: Seepeale Neptun vihastas ja ütles: “Kuule heeringas :,: :,: et kaljasesse augu sõid ja uue laeva põhja tõid :,: :,: se’ karistuseks pead sa nüüd merevee sees elama :,: :,: Sind merest kinni püütaks ja tünni sisse soolataks.” :,: :,: Ja sellest ajast tõsi see on merevesi soolane :,:

Hei viska viina

Kui kõik maailma järved peaks viinaks muutuma Kas tõesti siis, mu sõbrad, poleks mõtet elada Refr.: Hei, viska viina kui suudad veel sa Sest muidu võid janu kätte kärvata sa. Siis viinajärve äärde me lossi teeksime Ja ööd kui päevad aina ta kaldal käiksime Refr.: Hei, viska viina kui suudad veel sa ... Me rüüpaks veidi viina ja ujuks viina sees No kas siis me ei seisaks Eedeni aia sees. Refr.: Hei, viska viina kui suudad veel sa ... Ja kui sest järvest vähki ei peaks tulema Siis viinajärve põhja ma hüppaks surema Refr.: Hei, viska viina kui suudad veel sa ...

Hei-jah meil tuleb tõusta

Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta, hei-jah meil tuleb tõusta, hei-jah meil tuleb tõusta, siis kui hommik koidab. Mis teha meil kui see madrus on purjus, mis teha meil kui see madrus on purjus, mis teha meil kui see madrus on purjus, siis kui hommik koidab. Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Nädal aega söödaks talle vett ja leiba ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Annaks talle nuusutada vandi otsa ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Pistaks tema tühja õllevaati ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ... Pistaks tema trümmi tüskeks lastiks ... Refr. Hei-jah meil tuleb tõusta ...

Helinälg

P. Volkonski

Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota, nägi Grapsi tulemas seal mööda mereranda. Armas Gunnar, kallis Gunnar, lunasta mind välja, sul on mitu oma laulu, pane mõni panti. Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei sa aita, kui ma annan laulud ära, varastab need Niemen. Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota, nägi Sveni tulemas seal mööda mereranda. Armas Grünberg, kallis Grünberg, lunasta mind välja, sul on kodus mitu sünti, pane nemad panti. Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei sa aita, ilma sündita lööb Tangerine mind üle kohe. Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota, nägi Jaškat tulemas seal mööda mereranda. Armas Joala, kallis Joala, lunasta mind välja, sul on kaugel suured sõbrad, pane nemad panti. Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei saa aita, kui ma nemad annan ära, kes mind veel siis kuulab. Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota, nägi Reinu tulemas seal mööda mereranda. Armas Rannap, kallis Rannap, lunasta mind välja, sul on ikka pikad juuksed, pane nemad panti. Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei sa aita, ilma juusteta ei paista andekas ma välja. Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota, nägi Jaanust tulemas seal mööda mereranda. Armas Nõka, kallis Nõka, lunasta mind välja, sul on Gibson kidra koopia, pane tema panti. Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei sa aita, naturaalkitarr ei anna Yesi mõõtu välja. Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota, nägi Propat tulemas seal mööda mereranda. Armas Propa, kallis Propa, lunasta mind välja, sul on palju lolle nalju, pane mõned panti. Armas Karuks, kallis Karuks, meie saame aita, võta kasvõi seitse meie nalja endale, me oleme ikkagi vabariigi kõige parem punt, sellepärast et meil on niivõrd kaunid näod (kõigil eranditult välja arvatud Alender)

Helisev muusika

Sa kuulata vaid imekauneid viise! Mäed laulnud on neid tuhat aastat siin. Mu hing tulvil vaid imekauneid viise. On laulda mul soov seda laulu nüüd. Mul soov linnutiivul on kerkida üles kõrgele, kus pilvepiir. Mu hing ihkab hüüda kui kellahääl, see mind kaugele viib. Ja naerda kui vallatud veed, mis tõttamas rännakuhoos. Nii päeval kui ööl nagu lõoke, kes laulusid loob. Siin olla on hea, kui mu hing on üksi. Ma tean, kõlab siin vana tuttav hüüd. Mu hinges on soe: kuulen kauneid viise. Neid ma laulan nüüd!

Hellad vennad, astkem kokku

Mihkel Veske

Hellad vennad, astkem kokku, lustipidu laua ümber. :,: Tõstkem klaasid, tõstkem kannud, laskem priiust elada. :,: Täitkem kannud ääretasa, viigem ohvrit Eesti mullal, :,: mis on muistsel ajal joonud vahva eesti meeste verd. :,: Hellad vennad, joogem jälle nende meeste auks ja õnneks, :,: kes on tähtsa tegudega Eesti põlve parandand. :,: Joogem Eesti emadele tühjendades kannud, klaasid, :,: kes on kandnud kangeid poegi, kauneid tütreid kiigutand. :,; Joogem Eesti neidudele, tõstkem üles klaasid, kannud, :,: kübart keerutades kõrgel: Eesti neiud elagu! :,: Hellad vennad, joogem jälle, sest veel elab Eesti sugu, :,: kasvatades kangeid poegi - Eesti sugu elagu! :,:

Helmi

Raimond Valgre

Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija, sest on vallanud mind džässirütm ning see võluv muusika. Helmi, mulle näita vaid, mõni moodne samm kuis foksis käib – paarist sammust peaks ju piisama, et ma võiksin tantsida. Ja kui kõlab me lemmikviis, tantsima sinu siis viin. Maailm siis kaob ja paradiis meile on avatud siin. Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija, sest on vallanud mind džässirütm ja mind võlunud sa.

Hiir hüppas

Oh seda elu ja õnne, oh, seda lusti ja rõemu, oh, seda pidu ja põlve, torupill kui kutsub meid tants`ma. Hiir hüppas ja kass kargas, vana karu lõi trummi, kirp aknast välja, nahkpüksid jalga! Ilust pillilugu ja laulu, seda lõbu, lusti ja rõemu. Mängumõnu, nalja ja tralli, kaerajaani, tuljaku tantsu! Hiir hüppas ja kass kargas, Vana karu lõi trummi, Lõi trummi lõhki- Sai vaevast lahti!

Hiiretips

Hiiretips läks putru keetma tipa-tapa tibule. Sidus saba põlleks ette, pani paja tulele. Võttis kulbiks käpaküüne, hakkas putru maitsema. Sabaots läks sõlmest lahti, hakkas putru segama. Maitses suu ja segas saba, küll on puder täna hää! Hiiretipsu kõht on tühi, järgi midagi ei jää. Tral-lal-lal-lal…

Himaalaja

A. Simon / P. Aimla

A tinki-tinki-tinki hahahaa A tinki-tinki prr! Himaalaja! Ref maalaja hi-hi-himaalaja, nii kõrgelt maailma on vahva vaadata. hi-hi-himaalaja, maailma vaadata su Dzomolungma pealt on vaimustav. siin liustike mööda end libistan lalalalallallaa lumeinimese käppagi pigistan lalalalallallaa võin vilistada vihmases troopikas lalalalallallaa ja suppi süüa subtroopikas lalalalallallaa! tõusta tuli vara-vara, poisid hüüdsid: para-para mida seal veel, karavan teel, ei ole parata. Refr.: maalaja hi-hi-himaalaja su kukil käisin ma ja kaesin maailma hi-hi-himaalaja, küll oled kõrge sa, kuid tervet maailma ei näinud ma ma turnisin küll üle mäe lalalalallallaa kas korrakski Eestimaad siit ei näe lalalalallallaa kas tõesti siis keegi ei hõika siin: lalalalallallaa, näe see on ju seal meie APELSIN lalalalallallaa äkki vaatan, maru-maru ehtne himaalaja karu-karu andsime au ja kõlaski koos tuntud 'Karulaul' maalaja hi-hi-himaalaja hi-hi-himaalaja su kukil käisin ma. hi-hi-himaalaja suur-suur Himaalaja, mind ootab Eestimaa, pean lahkuma. A tinki, tinki tinki hahahaa A tinki, tinki prr! Himaalaja! maalaja hi-hi-himaalaja ei siia jääda sa, ei saa, ei soovi ka hi-hi-himaalaja meid ootab Maarjamaa, on palju armsam ta, me Eestimaa mis me pikalt lobiseme peagi alla kobisime. koju viib tee, ülalt ja alt, ka Himaalajalt Refr.: maalaja hi-hi-himaalaja su kukil käisin ma ja kaesin maailma hi-hi-himaalaja, küll oled kõrge sa kuid kauneid paiku on siin allpool ka maalaja hi-hi-himaalaja su kukil käisin ma ja kaesin maailma hi-hi-himaalaja, küll oled kõrge sa kuid kauneid paiku on siin allpool ka maalaja hi-hi-himaalaja su kukil käisin ma ja kaesin maailma hi-hi-himaalaja, küll oled kõrge sa kuid kauneid paiku on siin allpool ka kuid kauneid paiku on siin allpool ka

Hing

Sõpradega koos jõin oma hinge maha, viidi ära prügimäele ta. Jäigi minu hing siis sinna aia taha Terveks ööks ja päevaks lebama. Oh, milleks, milleks, milleks mulle hing Olen vaba nagu taevalind Oh milleks, milleks, milleks mulle hing Kui olen vaba nagu taevalind! Kuivas ära hing ja muutus päris mustaks Kahju hakkas oma hingest mul Korjasin ta üles ja harjasin ta puhtaks Riputasin kaela tagasi. Jäigi mustaks hing, jah hing on täitsa must Narrid need, kes plekke otsivad Hing on täitsa must, must hing on nagu ling Ikka kitsamaks jääb järjest rind.

Hoia, Jumal, Eestit

Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad, Kaitse teda kallist, meie armsamat. Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, Vennaarmu suurus tema võimu troon. Õnnista me rahvast, saada kosumist. Puhasta meid kurjast, anna kasvamist. Aita võita vaevad, vägev Kaitseja! Jõudu andku taevad Sulle, kodumaa.

Homme

Artur Alliksaare järgi

Pilvi hajumas hommikutaevas, ta värv erepunane, muserdav must. Saabuv päev mõõdab sangarivaeva, vallanduvat koduarmastust, koduarmastust. Veel on unenäod tumedad, võikad, veel päevadepaine kui lämmatav kaak. Aimamatus meid valusalt lõikab, jääd iseendaks või saab sust vaid saak, saab sust aegade saak… Õigus elada antud on meile, ka karmimas koores on õitsemas hing. Maha jääb ülekohtune eile, lahti lööb homse suur valendav ring, homse valendav ring.

Hommik on kaugel

Jaan Tätte

Me kohal on taevas, me jalge all maa, siin vahepeal olla on hea. Võin teha just seda, mis õigemaks pean, mind keelata keegi ei saa. Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel, joogem ja laulgem! :,: Igas päevas võiks olla veel teinegi päev ja viskiklaas mõlemas käes. :,: Kui tahan, siis lähen, kui tahan, siis jään, see sõltub, kus kaetud on laud. Kui särinaid kuulen ja pudeleid näen, siis minult on lõõtspill ja laul. Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel … Ei elult ma oodata oskagi muud kui pidu ja pillide keelt ja natuke päikest ja natuke kuud ning tüdruku lahkemat meelt. Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel … Kui hommikul ärkan ja rõõmuga näen, et veel mulle antud üks päev, siis puhtamad riided ja juba ma lä’en ning roosid ja lõõtspill mul käes. Refr. Jaa, jaa, jaa hommik on kaugel …

Hommikul kui tõuseb päikene

tõlkinud Peeter Abel

Hommikul kui tõuseb päikene lähen lahingusse ma vairih-vairah :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma :,: :,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a:,: :,: Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma.:,: Kui ma peaksin täna langema olen homme surnud mees vairih-vairah :,: Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Sõbrad mind siis hauda kannavad just koidu eel.:,: Kolm sinilille õitsevad minu kalmukünka peal vairih-vairah :,: Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Uhke ratsamees neid murrab sealt nii õelal käel.:,: Käi põrgu uhke ratsamees lase lilled õitseda vairih-vairah :,: Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid :,: :,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,: :,:Neid vast näha oleks igatsend mu kauneim neid.:,:

Hulkuri valss

(Johan) Alfred Tanner, tõlkinud Richard Janno

Lossides krahvidel pulmad on hoos, kus mõrsjal on kroonitud pea. Seal voolamas šampanja, viin ja šartröös, kuid südamed külmad kui jää. Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin, kus metsade, tormide laul, seda marulist hulkuri valssi, tule minuga, neiu, ahhoi! Tähis on taevas ja kumamas kuu, kui kristallid säravad nad, kuid hulgust ei sugugi segamas muu, kui mõrsjaga teed astuvad. Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin … Ei hulguse armastus tooruseks lä’e, tal süda on puhas ja prii. Ka tema võib armsamat kallistada ja õnne tal näidatagi. Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin … Nüüd rändan siin ilmas kui põlat’ pajats, mul südames kurbusejoon. Ma mõrsjaga olen kui ööbikupaar hüüab elu meil: õnne teil toon! Refr. Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Hurjala jenka

Nõnda kõrgeid kuuski kui on Hurjalas pole näinud ükski mets, ei laas. Ja ka neiud seal on kõige kaunimad - seda ütlema veel pean. Refr. Hei -jah ja radiridi ralla, laskem rõõmsalt laulukene valla, ei nüüd enam mahti, tarvis kähku vahti keda kutsun endaga tantsima. Ja kui kätte on jõudnud lõpuks jaaniöö, tule ümber rahvas tantsu lööb. Tule paistel rõõmsalt särab neiu palg, metsas õitseb sõnajalg Refr. Hei -jah ja radiridi ralla ...

Hümn

Jaan Tätte

Olla võiks nii, et on vaid radi-rii ja miks ka mitte vahel radi-ridi-raa Algab päev, aknast näed Õues jälle Ohohoo Õues ohohoo ja põues on oh-oh-ho-ho-ho-ho-hoo Kui märkan sind minust saab väike lind Laulan sulle rõõmsalt tidi-ridi-tinn Kõike teha võin nii Aga vahel teen ka naa Sina sositad mu kõrva sha-la-la-la-la-la-laa Hommikul on hea Päeval väga hea Õhtuti on erakordselt hea Võin poris tallata Võib vihma kallata Ikkagi on tralla-lalla-laa Ükskõik mida näen, lahti vajub mu suu Ootamatult kollane on kuu Ükskõik kuhu läen, rippu langevad mu käed Kõik on nõnda oh-ohoo ja oh-oh-oh-o-hoo-ohoo Olla võiks nii, et on vaid radi-rii ja miks ka mitte vahel radiridiraa Aknast näed, algab päev Õues jälle ohohoo Õues ohohoo ja põues on oh-oh-ho-ho-ho-ho-hoo Hommikul on hea Päeval väga hea Õhtuti on erakordselt hea Võin poris tallata, võib vihma kallata Ikkagi on tralla-lalla-laa Hommikul on hea Päeval väga hea Võin poris tallata, võib vihma kallata

Hüvasti, Maria

Vaata, Maria, jääb seltsiks sul päikene ja selgem taevas, kui see, mis ootab mind. Siiski, Maria, ka siin võib tulla äikest veel Ja sellepärast, ma palun, hoia end. Kui ootad kirja, siis homseks jäta pisarad. Kiri, Maria, võib kaua olla teel. Kui ootad kirja , võib tulla see ka mulla alt, kuid ära usu, et saatmata jäi see. Refr. Kui me ei kohtu, jää terveks, Maria! Meid lahku viia võib igavene öö. Mis ka ei juhtuks, pea meeles, Maria, All sinu südant me poja süda lööb. Maailmas niigi palju on nutetud. Näib, et on pisar tulus väljamüük. Ma tean, Maria, kui armastust on petetud, siis meie hinged ei kanna seda süüd. Refr. Kui me ei kohtu ...

Iga mees on oma saatuse sepp

Paul-Eerik Rummo

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Jaa! Jaa! Jaa! Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Jaa! Jaa! Jaa! Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele. :,: Jah, meitele, jah, meitele, jah, meitele, meitele, meitele. :,: Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Jaa! Jaa! Jaa! Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Jaa! Jaa! Jaa! Metsad põlevad, maad surevad, meie saame meitele. :,: Jah, meitele, jah, meitele, jah, meitele, meitele, meitele. :,: Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja! Jaa! Jaa! Jaa! Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja! Jaa! Jaa! Jaa! Meie põleme, meie sureme, siis ei jää enam ühtegi orja, ühtegi orja, ühtegi orja, ei ühtegi, ühtegi peremeest! :,: Ühtegi orja, ühtegi orja, ei ühtegi, ühtegi peremeest! :,:

Igaühes midagi on

Roald Jürlau

Küll tuleb aeg ja ravib haavad Peaga saab puruks pekstud müür Peagi must paljud aru saavad Ma ise ka - on elu avantüür Emajõel pole õiget kallast Isal on lõdvaks lastud rihm Tartus ei ole enam Pallast Teeklaasis torm ja möllab magnetvihm On igas mehes veidi naist ja naises meest Mind pole iial petnud vaist kuid mille eest On minu neiul siilipea, et ma ei tea Kumb ta on kas Leo või Lea? Kas on ta Leo või Lea? Kas on ta Leo või Lea!? Põrgusse naiste roosamanna Läila on mulle kõik see kraam Enam sa pole mu sõbranna Kus on mu VEF ja mootorratta raam? Kõigil on nõelad, naelad, paelad Sipsik ja Graps ja Pille-Riin Miks teil on neetimata kaelad Moes kui on nahk ja kummidermantiin On igas mehes veidi naist ja naises meest Mind pole iial petnud vaist kuid mille eest On minu neiul siilipea, et ma ei tea Kumb ta on kas Leo või Lea? Kas on ta Leo või Lea? Kas on ta Leo või Lea!? Viskame näppu mitte villast Levib vaid hevi Eestimaal Pole ma poisikeste killast Küll ükskord kangeks keevitajaks saan! Oli see tõsi nüüd või nali Või olen lihtsalt lobamokk Silm hoia lahti, ise vali Kuspoole käändub lõpuks Eesti rokk On igas mehes veidi naist ja naises meest Mind pole iial petnud vaist kuid mille eest On minu neiul siilipea, et ma ei tea Kumb ta on kas Leo või Lea? Kas on ta Leo või Lea? Kas on ta Leo või Lea!? Kas on ta Leo või Lea!!? Kas on ta Leo või Lea!!!? Kas on ta Leo või Lea!!!!?

Iive, iive

Aasias, kus kultuur vana - Lapsi sünnib nagu raba. Aafrikaski sama lugu - Kiirelt sigib neegrisugu Ainult eestlane on mugav - Laps tal käes, teist kardab juba. Kardab rikkuda figuuri Tahab nautida kultuuri. Muiste aga naine põllul kündis Samas laps ka ilma sündis. Polnud piima, mähkmeid, lutti, Siiski aeti asjad jutti. Nüüd on haiglad ja dekreedid, Kasvama peaks prisked beebid. Tõesti beebid on meil paksud Aga iive alla laskub. Õppust võtkem sangar emast Mitu last on tulnud temas. Ei tema kartnud ühtki meest Vaeva nägi mitme eest. Ainult eestlane on mugav - Laps tal käes, teist kardab juba. Kõik te igas kodus, majas Teadke – iivet tõsta vaja.

Illusioon

Tõnu Aare

On mustast puust sirge klarnet Uus hõbedast saksofon Ja keegi kuskil peab arvet Mis kõik see sisse toob Ja jagab käske Ta pill on arvelaud Ta töö on raske, aga Mul vaid mu mäng ja laul Kitarr kas sisse toob rohkem Kui kõva pauguga trumm Ei mängi vaid pillikohver Jah, kahjuks kohver on tumm Kuid ärge laske End häirida nüüd muul Ei mingeid raskeid riske Ei mingeid lõppe lool Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon suur illusioon Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon, suur illusioon Sind loon, sind loon Kui kimbu mahedaid toone Ma sulle kuulaja toon Siis teeme koos ilusioone Või on see lapsik joon Ei ole raske Kuid pole kerge, tea Kui hommiktunnil siit end Ma ükskord koju vean Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon suur illusioon Imehea, imehea Pisuke nostalgia End peidab mõnes loos Dixieland, Ladyland Tatsub jalg ja hüpleb händ Naer kõrvuni veab suu Illusioon, illusioon Sind vaid loon, sind vaid loon Sind loon, suur illusioon Sind loon, sind loon

Ilus elu

Tere ütlen, ilus elu. aknast vaatan aasale, ilus siil ja lõbus kägu naeratavad sinule. eheheehee, ahahaahaa, ohohoohoo la-la-la-la-laaa. pilvi pole üldse taevas, see on sini-sinine, luiged tiigis, lehvid kaelas, tiigi kaldal inglike. eheheehee, ahahaahaa, ohohoohoo la-la-la-la-laaa. juba kaua akna taga, ripub mul see pildike. [3x] ja kui ei tõuse, sest et magan, kingin pildi lastele. [3x] la-la-la-la-laaa. Jne.

Ilus hetk

Jaan Tätte

Mõni hetk on elus ilusam kui teine mõni hetk on kohe väga, väga ilus vastu päikest vaatasid Sa silmad pilus ja see oli... ilus Hiljem samamoodi vaatasid sa mind ja Su silmad olid kahtlustusest pilus et kas räägin vaid või armastan ma Sind ja see oli... ilus Mõni hetk on elus valusam kui teine mõni hetk on kohe väga, väga valus keegi oli mul, kes minult andeks palus tal oli põhjust, see oli valus Kaua seisime ja tummalt seisin mina tuhat korda ise patusem kui Sina aga Sina olid see, kes andeks palus ma ei vastand, see oli valus Mõni hetk on, mis on hoopis isemoodi teise tuppa mulle üles tegid voodi ise läksid ja Sind nägin uksepilust see mis nägin, oli väga, väga ilus Mõni hetk on elus ilusam kui teine mõni hetk on kohe väga, väga ilus mina magasin ja tundsin pead mul silus Sinu käsi, see oli ilus

Ilus naabrineiuke

rahvalik laul

Ilus naabrineiuke oli minu armuke. :,: Punapaletega ta, käis ikka kahe patsiga. :,: Juhtusin juurde temal minema – lahkesti vastu tema võttis mind. :,: Ära tulles andis ta veel mulle musumatsaka. :,: Käisin aasta, käisin kaks, asi läks iga päev hullemaks. :,: Vanamees hakkas viimati veel vahtima sääl võeriti. :,: Vanaeit see oli minu poolt, minu eest tema kandis hoolt. :,: „Tütar on sinu“ – nii ütles ta: „Ühes maja, inventaariga“ :,: Ükskord kindla mõttega uksest sisse astusin ma. :,: Paras aeg just oli siis, kui teispere kellad lõivad viis. :,: Küll mina hirmsast kohkusin, patsid kõik laua peal laiali, :,: valehambad, puudrid, värvid – lõhkeda minul tahtsid närvid. :,: Uksest välja viis minu tee, tagasi heitsin pilgu veel – :,: ukse peal seisis sambana üks neiu kui jõle luupainaja. :,: Poissmees olen ja poissmeheks jään, kuni mina, naabrineiu, sind näen, :,: möödaminnes tunnen ma oma kehal külmavärina. :,:

Ilus oled, isamaa

Tõnis Mägi

Rannal valge maja, on suvehommik, sajab. Kusagil helisevad kellad ja kääksub kaevuvinn. Loodus üles ärkab, kasteheingi tärkab. Päike oma esimesi kiiri heidab, taas algamas on päev. Üks paat on sõitmas merel ja päikesest lausa verev aer. Linnulaulu rannalt kostub, merelt kajab vastu kajakate na-na-naer, see kajakate na-na-naer, see naer, see on naer, see on naer, na-na-na-naer! Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled, isamaa! Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled, sünnimaa! Aegamisi vihmapisar looduse veel rohekamaks loob, päiksekiir siis uduvines jälle uusi vikerkaari koob. Vihmast loodud lõhnu on ladestunud õhku. Loodushääli on nüüd kõikjal, taas algamas on päev. Ainult tuul nii vaikselt merel lööb oma tantse, siis ringutab ja ära kaob üle metsa, mere, loo… Ja üksik paadimees merel on püügil ja paadi järel noot. Kuid unustab ta noosi, on hingest teised noodid: la-la-la-la-la-la-la, see la-la-la-la-la-la, see laul, see on laul, see on laul, la-la-la-laul! :,:Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled, isamaa! Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled, sünnimaa!:,: Eestimaa!

Ilus oled, isamaa / Munamäel

Karl August Hermann

Kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa, rõõmulaulu siis maailma saadan, hüüan piksehäälega, rõõmulaulu siis maailma saadan, hüüan piksehäälega, hüüan piksehäälega: „Siin on ilus elada, siin on ilus elada!“ Kullalaineil valendavad väljad, järved hõbeehavad, kaugel kõrged lehemetsad haljad, kõue kombel kohavad, kaugel kõrged lehemetsad haljad, kõue kombel kohavad, kõue kombel kohavad: „Siin on ilus elada, siin on ilus elada!“ Minge üles mägedelle, tuule õrna õhule! Vaatke alla oru põhja, üle lille hiilguse! Vaatke, kuidas oja keerleb läbi luha läikiva! Ja siis hüüdke alla orgu: „Ilus oled, isamaa, ilus oled isamaa!“ Taeva äärel mürab mere lagi, viskab vahtu pilvepool, läbi luha ruttab kastejõgi, laulab laintekoori laul. Läbi luha ruttab kastejõgi, laulab laintekoori laul, laulab laintekoori laul: „Siin on ilus elada, siin on ilus elada!“ Siin on enne suurem sugu eland, rõõmsam rahvas häälitsend, siin on võidulaulu viisid kõland, kanged mehed keelitsend, siin on võidulaulu viisid kõland, kanged mehed keelitsend, kanged mehed keelitsend: „Siin on ilus elada, siin on ilus elada!“

Ilusa rõõmu laul

Aare Kruusimäe

Mul oli üks ilus rõõm. mul oli üks suur, puhas rõõm! Suur, puhas, ei millestki loodud rõõm, suur, puhas, ei millestki loodud… Oli üks ilus rõõm, oli üks puhas rõõm, ei millestki loodud rõõm. Oi, tulikakollane lõõm üle puudealuste kooldub! Oli siin helesinine tuul, metsamägedelt korraks ta tuli, liigub veelgi all lõhnava puu tema hingusest tulikatuli. Oi, tulikakollane lõõm tuuletõkkena puude all kooldub! Mul oli üks ilus rõõm ja see rõõm polnud millestki loodud.

Imeline laas

Jaan Kross

Sel künkal algas imeline laas, veel vastu taevasina sünk ja paljas, kuid hiirekõrvus rohi oli maas nii imevärske ja nii imehaljas. Sel künkal algas imeline laas … Me tundsime, kuis puude süda lõi ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või! ei või! ja haljas rohi sosistas: ei tohi … Me tundsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda? Me läksime ja oksad läksid koost ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis: nüüd õites on me imeline laas, kuid kõik ta õied õitsevad meis endis, :,: ehk küll me ümber kivist linn on taas. :,:

Insener Garini hüperboloid

Vennaskond

Öö on siin soe, veidi rõske ja soe Miski ei loe, mitte miski ei loe Minu ees laual on hüperboloid Insener Garini hüperboloid Insener Garini hüperboloid. Hüperboloid Pimestav kiir Silmipimestav kiir Tunnete piir Meie tunnete piir See on ju hukatus hüperboloid ... Unistav arm Sinu unistav sarm Zoja mu arm Minu Zoja mu arm See on ju igatsus hüperboloid ... Uinub Pariis Taas kui uinub Pariis Kohtume siis Siin kohtume siis See on ju armastus, hüperboloid ... Pealuuga lipp Surnupealuuga lipp Tundmatuste tipp Sinu tundmatuste tipp See on ju vabadus, hüperboloid ... Sinavad veed Vaikse ookeani veed Marmorpaleed Roosad marmorpaleed See on ju paradiis, hüperboloid ... Elu ja surm Meie elu ja surm Taevalik hurm Nõnda taevalik hurm See on ju igavik, hüperboloid ... Lumi on maas Siis kui lumi on maas Kohtume taas Siis me kohtume taas See on ju unistus, hüperboloid ...

Isa, ära joo

Refr. Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast jälle, kui kord pühad saabuvad! Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata. Seinakell lööb kurbi õhtutunde, osutid nii visalt liiguvad. Trepilt veel ei kosta isa samme, akna taga oksad kiiguvad. Refr. Sind ainult palun, isa … Läbi vaadatud on pildiraamat, jutud loetud, und ei tule veel. Läevad tunnid nagu laisad loomad, ema istub tummalt akna all. Refr. Sind ainult palun, isa … Unenäos on jälle kõik nii ilus – isa tuleb, lilli täis on peod. Naeratades emal juukseid silub, lähestikku õnnelikud näod. Refr. Seepärast palun, isa …

Isamaa hiilgava pinnala paistab

Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen (Georg Zakarias Forsman), tõlkinud Lydia Koidula

Isamaa hiilgava pinnala paistab kodu meil kaunike, kallike. Isamaa sinavalt võlvilta vaat’vad vilkuvad koidud meil orusse. Refr. :,: Oi laari, laari, la-la-la-la, oi laari, laari, la-la-la-la! Õitse ja haljenda, eestlaste maa! :,: Kukulind kaunisti kõrvu meil kostab, äratab ülesse looduse; helinal õhud ja hääled meil hüüdvad, helinaid saadavad südame’. Refr. :,: Oi laari, laari, la-la-la-la … Valvamas isamaa vaim meie vahel, looduses liikumas lennula; süda ei aina või vangissa viibi, hõiska ja helise, õnnis suu! Refr. :,: Oi laari, laari, la-la-la-la …

Isamaa ilu hoieldes

Isamaa ilu hoieldes. Vaenlase vastu võideldes: pane tähele, pane tähele, pane tähele, pane tähele! Kui sina usud endaasse, kui sina usud endaasse arukate arvamisse, arukate arvamisse tugevate turjadesse, tugevate turjadesse vanemate vägevusse, vanemate vägevusse noorte meeste nobedusse, noorte meeste nobedusse õdedesse, vendadesse, õdedesse, vendadesse enne kõike endaasse, enne kõike endaasse, siis saad põlve parema, siis saad põlve parema. Kui sina usud hundi juttu, kui sina usud hundi juttu kardad koerte klähvimisi, kardad koerte klähvimisi kuulad sakste sajatusi, kuulad sakste sajatusi kannupoiste kaebamisi, kannupoiste kaebamisi saamameeste salvamisi, saamameeste salvamisi madalate manitsusi, madalate manitsusi sõgedate sõitlemisi, sõgedate sõitlemisi siis ei saa sa midagi, siis ei saa sa midagi. Kui sina vajud valedesse, kui sina vajud valedesse upakile unedesse, upakile unedesse käpakile käsu alla, käpakile käsu alla röötsakile rubla alla, röötsakile rubla alla siis saad kirbud kubemesse, siis saad kirbud kubemesse sügelised südamesse, sügelised südamesse päised pähe, kondid kõhtu, päised pähe, kondid kõhtu siis sa lähed põrgusse, siis sa lähed põrgusse. Kui sina usud endaasse, kui sina usud endaasse siis sina usud rahvaasse, siis sina usud rahvaasse taludesse tarkusesse, taludesse tarkusesse õpetusse, õigusesse, õpetusse, õigusesse kodukoha kaasikusse, kodukoha kaasikusse pilvepiiril pääsukesse, pilvepiiril pääsukesse siis saad vaimu vägeva, siis saad vaimu vägeva siis saad põlve parema, siis saad põlve parema

Isamaa, õitse sa!

Isamaa, õitse sa! Isamaa õitse sa! Kallimat varandust ilmas mul pole, sinuta elu mul tühi ja kole. Armsamat enesel ma ei saa: isamaa, isamaa, õitse sa! Isamaa, kasva sa! Isamaa, kasva sa! Sinule enese olen ma annud, kätkist nii kauaks kui hauda mu kannud. Omaks mult võta, mis pakun ma: isamaa, isamaa, kasva sa! Isamaa, ela sa! Isamaa, ela sa! õitse ja kasva ja edasi astu, ela ja vaenlasel astu sa vastu igavest, igavest, õnnega. isamaa, isamaa, ela sa!

Istsõ maailma veerõkõsõ pääle

sõnad rahvasuust

:,: Istsõ maailma veerekese pääle, veerekese pääle, veerekese pääle. :,: :,: Kae, ah-ah-haa, oi-jeeh! :,: Istsõ maailma veerekese pääle. :,: Kaie maailma kavaluisi jne. :,: :,: Kohes nuu’ tütriku’ magama läävä jne. :,: :,: Kissa-kassa, kissa-kassa kõlgusahe jne. :,: :,: Hussa-hassa, hussa-hassa, hainu sisse jne. :,: :,: Tipa-tapa, tipa-tapa, tassakõistõ lätsi jne. :,: :,: Näide manu üle moro hainu sisse jne. :,:

Jaanimardikas

Oo kui armas mulle Sa, särad kauge tähena. :,:Sinu helk öövaikuses põletab mind leegina:,: Pikk ja pime on mu tee, Sinult valgust ma ei näe. :,:Teiste juurde lendad Sa, kuigi anun: siia jää:,: Oma hinges, täheke, koha hoian Sinule, armsam, minu juurde jää, Sulle ikka olen hää Tshemo tsitshinathela, rathmi prenne, lanela shenma shoris, nathebam, damstva da dalanela.

Jaanipäev

Hando Runnel

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein. :,: Ütle, kust ma rada teha tohin – igal pool on noor ja õitsev hein! :,: Jaanipäeval süüdatakse tuled, tantsuplatsil tallatakse hein. :,: Aastas kord see õhtu ette tuleb – igal pool saab muserdatud hein. :,: Jaaniööl on sõnajalad õites metsa all, kus kõrge-kõrge hein. :,: Lapsed, lapsed, sinna minna võite – niikuinii seal niitmata jääb hein. :,: Jaanipäeval rinnuni on rohi, sügis jõuab, jääb vaid kuluhein. :,: Ütle, kust küll rada teha tohin – igal pool on noor ja õitsev hein! :,:

Jahitrofeed

Kukerpillid

Kõik metsaloomad teadsid ammu juba et varsti tuleb inimjahi luba. Nüüd õige aeg on valmis panna lõksud, küüned, hambad ja veel teised nõksud. Trofeedevõistlus kuulutati välja, see loomadele tegi palju nalja. Kui stiimul käes, mis siis viga küttida ja inimesi maha nottida. Refr. Hammas hamba vastu, juhhei, küüne vastu küüs sul, juhhei, metsaelu lõbusaks teeb koopaseinal inimluust trofee. Ka kitsendusi seadus ette nägi: vaos tuleb hoida oma jahivägi. Sa ära küti emasid ja lapsi ja mehi kes on veidi võtnud napsi. Läks hooaeg lahti, metsas pidu käis, kõik loomad olid poolteist päeva täis, kui ükskord ära vajus kolkund õllevaht läks lahti inimesejaht. Refr. Hammas hamba vastu ... Nüüd põlislaanes näitus tehti lahti, kõik loomad väsind pärast pikka jahti, kuid nende silmist paistab rõõmus meel ja uhkelt seinal ripuvad trofeed. Tõi põder uhked sarvekandja sarved ja hunt, kel inimsooga vanad arved tõi hulga sääreluid, mis puhtaks näritud ja vaiguga nii kaunilt lakitud. Refr. Hammas hamba vastu ... Kahejalgne loom, üllas looduse kroon- võta endal teadmiseks see.

Jamaika hällilaul

Heldur Karmo

Sa magad, chiquito, mu poeg, ja piki randa kõnnib öö. On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa ja lainetus kaldale lööb. Su isal on tilluke paat ja valge puri selle peal – kuid kahjuks merel on saaki nii vähe ja paate on rohkesti selliseid seal. Ei põlga ma tormi, vaid võidelda tahan, kui vahustel vetel kaob maa. Kuid elus on torme, mis murravad maha, ja üksi neist jagu ei saa… Sa magad, chiquito, mu poeg. Võib-olla unes õnne näed. Ning kuigi muret toob hommik, siis ometi kõikjal ei koida ju päikseta päev. Sa magad, chiquito, mu poeg, ja piki randa kõnnib öö. On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa ja lainetus kaldale lööb. Seal lainete taga on saar, ka seal on kõrged palmipuud. Ja üle nende on samuti helendav taevas ja kollase sõõrina kuu. Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, on sarnaselt sinised veed... Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe neil kaluri rajad ja teed… Sa magad, chiquito, mu poeg. Sind ootab tavaline päev. Et aga homme võib tänasest ilusam olla, chiquito, sa seda kord näed.

Jambolaya

Ott Arder

Nägin und maast, mis kusagil kaugel, see oli päikest täis ja kõneldi seal lauldes. Sirged teed viisid apelsinimajja. mulle öeldi, et see maa on Jambolaya. Refr.: Jambolay', miks küll ilmsi sind ei leia? Kas ehk teed su juurde nõnda raske leida? Tahaks tantsida apelsinimajja. Õnn on see, kui leiad oma Jambolaya. Seal sambarütmis käis tormakas elu, ei teadnud keegi, mis on mure, mis on valu. Mustad särasilmad naeratasid vastu, kui mu jalg suurel teel aralt astus... Refr.: Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia ... Nüüd jäänud oli veel ehk mõni samm mu sihti kui äkki tuhmus kõik ja jälle olin üksi. Nii ei jõudnudki ma apelsinimajja. Kuhu kadus ta siis, oo Jambolaya? Refr.: Jambolay, miks küll ilmsi sind ei leia ...

Joo ja jaura

rahvalik laul

Kui vanaeit keelab sul joomise, siis joo, siis joo. Ja keelab sul puskari toomise, siis joo, siis joo. :,: Sest joomisest ära sa iialgi loobu, vaid võta uus eit ja siis jällegi joobu ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo. :,: Kui koolmeister koolis sind õpetab, siis joo, siis joo. Ja õhtul ta tööpäeva lõpetab, siis joo, siis joo. :,: Kui päeval ta füüsikat pudrutab ja õhtuti naistega kudrutab, siis joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo. :,: Kui ohvitser lahingus tulistab, siis joo, siis joo. Ja telgis ta pudelist kulistab, siis joo, siis joo. :,: Kui mürsk jälle kaevikus plahvatab, vein pudelis valgemaks kahvatab, siis joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo ja jaura ja joo. :,:

Joo, sõber, joo

Quirino Mendoza y Cortés / eestikeelsed sõnad rahvasuust

Abessiinias, Brasiilias ja kaugel kaugel idas – igal pool juuakse viina, viina, jah, viina. Refr. :,: Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga, oma viimased kopikad kõrtsmikul vii ja ütle, mis elul on viga? :,: Mul naine joob ja ise ma joon ja lapsed on pätid ja vargad, pätid ja vargad, pätid ja vargad. Refr. Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga … Mul kodus on üks vana nõid, kes muud ei taha kui raha, raha ja raha, muud ta ei taha. Refr. Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga … Atlantia ja Peipsi järv ja teised ookeanid – seal sõitvad suured praamid, neil peal on viina-aamid. Refr. Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga … Abessiinias, Brasiilias, ja kaugel kaugel idas – igal pool juuakse viina, viina, jah, viina. Refr. Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga …

Joogikaanon

Wolfgang Amadeus Mozart

Sõbrad meie rõõmsas ringis Ärgu olgu muret mingit! Las voolab vein! Kõik laulgem siin Ja tühjaks joogem klaasid taas! Miks ilme teil on tuim ja range, Miks istume kui teibad kanged? Las voolab vein! Kõik laulgem siin! Las voolab vein! Kõik laulgem siin! Kõik laulgem siin: Me pole tummad nagu tursad vees, Me pole tummad nagu tursad vees, Nüüd koos, nüüd koos, Nüüd koos peab rõõmsalt laulma iga mees. Kui puuduks armastus ja vein Siis elu oleks tühi meil! "Vivat, vivat, vivat!" Neil hüüdkem koos!

Joogilaul

Raimond Valgre

Elus pole alati kõik nali, elu toob meil rõõme, kurvastust. Ent sageli, kui saatus liiga vali, ma kuskilt pean ju leidma lohutust. Ma tõstan klaasi, sest olen täna kurb. Ma tõstan klaasi, sest pettis mind mu arm. on keegi teine, keda armastab ta, on keegi teine ja ma nõnda üksinda. Ma tõstan klaasi su terviseks, mu neid, et õnne saaksid sa leidma eluteel. Mis sest, et jääd’valt sinust lahkuma nüüd pean, ma tõstan klaasi, soovides sul head.

Julge laul

Heldur Karmo

Vaikin igal pool ja nii malbe võrgu enda ümber koon, mille tagant eal ei keegi mind välja too. Ja see ongi hea – nõnda ükski hing minust veel ei tea, et nii tihti endas duelli ma pean. Refr. Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis – ohu ees ei sule iial silmi. Ei ma satu hätta ja ükski neiu jätta mind ei enam saa. Kui tarvis, tähti taevast alla tooma sõidan, igas paigas aina kuulsust võidan. Kasvõi tiigrit paitan, jah, miski siin ei aita – kõigist julgem ma, kõigist julgem olen ma! Lähen mööda teed, kaunis neiu ruttab minu ees, liblikana päevapaistel hõljub ta – ime see! Kõnnib seal ja kaob … Ta ei märka, et ta on kui loodud mu jaoks, aga hiljem kodus temast nii kaua veel und ma näen … Refr. Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis …

Jumbo

Siis kui päike tõusis idast Neegriküla pidu pidas Refr.: Oi, Jumbo, oi-oi Jumbo Litt, lätt, lätt…. Oi Jumbo, oi-oi Jumbo Väike neeger Niki-Näki Leidis põõsast pekitüki Hakkas seda närima Kodu poole tirima Pekitükk talt ära võeti Põõsa alla maha maeti Keset küla katel kees Valge misjonär seal sees Misjonär seal ära söödi Hommikuni tantsu löödi

Jõekaldal istub kalamees

Jõekaldal istub kalamees, Õng kiigub, liigub lainetes. :,: Mees ise sihib sala, Mil õnge hakkab kala. :,: Kui löövad lained liikuma, Siis õnge välja tõmbab ta :,: Ja naeratades sala Mees kotti pistab kala. :,: Kas tunnete te mõnda meest, Kes õnne otsib vete seest :,: Ja tihti salamahti Jõekaldal peab vahti? :,: Ma tunnen, tunnen palju neid, kes nõnda püüdvad südameid. :,: Kui ühe kätte saavad, Teist jälle ihaldavad. :,:

Jõud

Metsatöll

Hall on taevas, ootamas käsku Käsku, milles tärkab lahinguraev Saadetakse kui soed sojale vastu Peale pressib pohjamaapoeg Ema, vasta mul oiguse pärast Kas ikka oigesti ma teen Iga vaenlane, kes maitseb mu terast On kellegi isa, vend voi mees Kuid Käsk on antud ja joud meis kasvab voitmatuks Mässame kui marutormid hoos Lahinguraev, mis murrab kui raju Saab voiduks ning tagasi meid toob Enam ei peata meid mitte miski Kindlamaks saab ühine samm Ühtne on laul ja selle viiski Kolab kovemalt kui koueramm Isa, luban, et suudan olla kange Kuid kas oled uhke ka siis Kui esimesena lahingus ma langen Ja tuul mu hinge minema viib See on see joud, mis kasvab meis voitmatuks Mässame kui marutormid hoos Lahinguraev, mis murrab kui raju Saab voiduks ning tagasi meid toob Rusikad raudselt ümber mooga pideme Endast annab iga mees Ka temalt tuleb joud kes korval langeb Vankumatu jaks on meie sees

Jõulukellad

Tasa, tasa jõulukellad kajavad; üle terve ilmamaa kajab laul nüüd rõõmuga: jõulud tulnud ju! Tasa, tasa jõulukellad kajavad; taeva võlvil sädeleb tähekese valgushelk: jõulud tulnud ju! Tasa, tasa jõulukellad kajavad; kuusk see särab küünaldes, rõõm on kõigil südames: jõulud tulnud ju! Tasa, tasa jõulukellad kajavad; kõlab laste lauluhääl rõõmurikkal helinal: jõulud tulnud ju!

Jäljed

Jää-äär

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub maast Kuid jätab jälje meist kõigist varjudes Ja meie rõõm nüüd karjuma peab Ma seda tunnen ja sinagi tead Hommikuks söed ainult maas, pole neid mis me jätsime, me koos Kusagil veel soojad jäljed on teel mis me jätsime, me koos Kust leida seda, mis võiks hoida tuld veel kaua, kaua, kui hommik juba tulnd Kas üldse meis on olemas see mis süütaks leegi mu kustunud leel Kusagil veel soojad jäljed on teel mis me jätsime, me koos Kusagil veel soojad jäljed on teel mis me jätsime, me koos Öö varjudeks nüüd saame kõik sel ööl vaid hommik lummusest võib päästa meid Kusagil veel soojad jäljed on teel mis me jätsime, me koos Kusagil veel soojad jäljed on teel mis me jätsime, me koos.

Jää vabaks, Eesti meri

Viktor Konstantin Oxford (Oksvort)

Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad ja kodupinna metsad meil vastu kajavad. Refr. Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind! :,: Siis tuisku ega tormi ei karda Eesti rind. :,: Meil kalur merel noota võib vabalt vedada ja musta mulla põuest võib vili võrsuda. Refr. Jää vabaks … Me vabal lainte voodel võib päike särada ja rõõmulaulust põllul mets vastu kajada. Jää vabaks…

Kabala kõrtsis

Kabala kõrtsis kraaksus Kadri, et tema Ants on üsna tragi. Refr. Hei, hei, hei-kam-ka! Musta kassi karvad, kirju kuke varbad, Suigu-Märdi viisud, Tartu linna Liisud keedavad armastuse rohtu! Kadri lõi Antsule kopsikuga pähe, ise tema ütles, seda tall veel vähe! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Kui mina ükskord naise võtan, uksed, aknad kinni katan! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Seda naist ei maksa pidada, kes jalgu ei jaksa vedada! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Siga minul on, aga villa ei kanna, mina talle paganale süüa ei anna! Hei, hei, hei-kam-ka! ... Siga oli rukkis, saba oli väljas, saba oli rukkis, siga oli väljas! Hei, hei, hei-kam-ka! ...

Kaera Jaan

Oi, Kaera Jaan, oi, Kaera Jaan, karga välja kaema! Kas on kesvad keerulised, Kaerad katse kandilised? 2. Oi, Kaera Jaan, oi, kaera Jaan, karga välja kaema! Kas on kikas kaeras käinud, Kanakari kesva läinud? 3. Oi, Kaera Jaan, oi, Kaera Jaan, karga välja kaema! Vares võtab viljatera, Kaaren katkub kaeratera! 4. Oi, Kaera Jaan, oi, Kaera Jaan, karga välja kaema! Võta vemmal- viruta Ja linnud kaerast kihuta

Kaks koktaili

Kuldne Trio

Kui õhtu on saabund ja meri vaikseks jäänd ja linnukesed ammu magavad mul täna õhtul randevuu ei huvita mind keegi muu kui ainult väike baarineid Ja meie iga päev kell viis all baaris kokku saame siis seal meelestub see kaunis päev Meil maitseb täna sigaret ja laulab kena zansonet koktaili joome mõnuga ohoo hollarii ohoo hollarii ohoo hollarii need kaks koktaili need kaks koktaili need kaks koktaili iga päev sa jood koktaili ma joon koktaili need kaks koktaili väga hääd.

Kaks kuukiirt mu toas

A. Oit / H. Karmo

Sinuta tuisaku lumi, murdugu tormidest puud. Mingu või maailm hukka, minul on mõeldagi muud. Mina pean mõtlema sinust, üksindus pureb ning sööb. Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös. REF: On ainult kaks kuukiirt mu toas, kaks kildu minu peos, sealt naeravad mu poole nad ja meid miski seob. Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas. Jah, tee, mis teed, su silmad need- kaks kuukiirt mu toas. Sinuta kevad on tühi, kõik kas möödas või eel. Unetust piinab vaikus, koidik on kaugel ees. Hellalt ükskõikne süda kiretult tunde ta lööb. Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös. REF: On ainult kaks kuukiirt mu toas, kaks kildu minu peos... Sealt naeravad mu poole nad ja meid miski seob. Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas. Jah, tee, mis teed, su silmad need - kaks kuukiirt mu toas.

Kaks lauljat

Kaks lauljat, üks noor ja teine vana kord kõndisid seal uhke lossi ees :,: Noorem laulja võttis kandle enda kätte kõik imeviisid kostsid selle päält:,: Kuninganna istus lossi akna pääl kolm pisarat tal veersid silma päält :,: Kuningas see tõmbas mõõga tupest välja lõi haava noore laulja südame:,: Vanem laulja tõstis kandle needes üles lõi puruks vastu lossi müüriseid :,: Sinu maa, sinu rahvas pööraku sust ära ja loss see muutugu ahervaremeiks:,: Tema maa tema rahvas pööraski tast ära ja loss see muutus ahervaremeiks

Kaks Otti

Kallis karuott, mu väike mõmmik Ott magab nurgas norinal justkui nott. Kuule, sõber Ott, mu väike karuott, ära ole selline unekott. Ei tohi toolil tukkuda, võid maha potsti kukkuda. Minu juurde, minu juurde vantsi sa, hakkame kahekesi tantsima. Kallis karuott, mu väike mõmmik Ott, ära ole selline unekott. Mina olen Ott ja sina oled Ott, kahekesi astuvad Ott ja Ott. Toas meie ringi sammume ja tümpa – tümpa tammume. Pärast tantsu meie karuotiga näksime küpsiseid kompotiga. Mina olen Ott ja sina oled Ott, kahekesi astuvad Ott ja Ott.

Kaks sõpra

Meie oleme kaks lõbusamat selli, mu sõber Villi ja mina ka. Ei meie sarnast teist ei ilmas leidu, kui sõber Villi ja mina ka. Meie õppisime ühte neidu tundma, mu sõber Villi ja mina ka. Ja hakkasime teda armastama, nii sõber Villi kui mina ka. Tema särasilmist tõusis meile tuju, mu sõbral Villil ja minul ka. Ta kallistades andis Villil musu, ja vahel suudles ta mind ka. Meil see lugu juba unustatud oli, nii sõbral Villil kui minul ka. Kui äkki aga tuli Villil kiri, ja teise kirja sain siis ma. Neiu kirjutab, et asjalugu paha, on sõbral Villil ja minul ka. Et armastuse eest peab maksma raha, nii sõber Villi kui mina ka. Kaks sõpra löövad kohtusaalis pilli, nii sõber Villil kui minul ka. Neist üks näeb välja täpselt nagu Villi, aga teine punktipealt kui ma. Meil kohtuotsus selline siis oli, mu sõbral Villil ja minul ka. Et lapsed jäävad Villi kasvatada, aga naist pean toitma ma.

Kalapüüdmise laul

Miku oma kiisuga läksid kalu püüdema. :,:Miku püüdis õngega, kiisu kahe käpaga.:,: Miku kalad kotti heitis, kiisu aga kõhtu peitis. :,:Siis lõi nurru lõbusalt, kuni uinus mõnusalt.:,: Jõe kaldal rohu sees magab kassist kalamees. :,:Magadeski nurru lööb, unes näeb, et kalu sööb.:,:

Kalevite kants

P. Kuusik, P. Veebel

Võid käia läbi Eestimaa, ei säärast linna leia sa, mis oleks kaunim Tallinnast ja kuulsam juba muinasa´ast. On palju murtud piikisid küll vast tema müürisid, kui lõppes aga sõjatants, jäi võitjaks Kalevite kants. Ta tornid paistvad kaugele, nii maale, kui ka merele. Kui oled käinud võõraid teid, lööb süda kiirelt, kui näed neid. On ilmas palju neidusid, neist kaunid on ju mõnedki. Kuid kaunimad küll elamas mu armsas vanas Tallinnas.

Kallikene, tule intrist välja

Kallikene, tule intrist välja, Vaata kuidas tähed säravad :,: Miks küll teed mu südamele valu Öösiti ei saa ma magada :,: Kahekesi vaatame siis tähti Õrnalt sulle kõrva sosistan Kedagi ei armasta ma nõnda, Nagu sind, mu väike kallike. Kuumalt suudlen sinu kauneid huuli Südames mul põleb armuleek Kui sind harva näen või sinust kuulen Ei siis maitse mul ei söök, ei jook.

Kallim, hõbedaselt sul helgib juba juuksekuld

Kallim, hõbedaselt sul helgib juba juuksekuld. Noorus ajahõlma vaob, kiirel sammul elu kaob. Kuid ma kaunina sind näen, sind näen, ikka õrnad on su käed. Kallim kaunina sind näen, ikka õrnad on su käed. Kuigi pea on sinul hall, kuigi kahvatu su palg, Sind ma suudlen täna veel justkui tookord õitsval teel... Sa niisama nooreks jääd, sa jääd, kuulen sinu hella häält. Kallim, sama nooreks jääd, kuulen sinu hella häält. Kuigi vananeda võib, jäävalt noor on armuõis. Koltund palged meil ei loe, kui on süda hell ja soe. Ikka armastan ma sind, ma sind, ikka nooreks jääb me hing. Kallim, armastan ma sind, ikka nooreks jääb me hing.

Kallim, saada mulle padi

Kallim, oh saada mulle padi, millel puhanud on sinu pea. Sellest padjast ma ei tüdi, mul selle padja peal on olla hea. Sest üksindus tahab matta hinge ja kurbus vaatab sisse silmadest. Kallim, oh saada mulle padi, mul selle padja peal on olla hea. Kallim, oh saada mulle padi, mille sees on sinu põselohk. Sellest lohust ma ei tüdi, on selle lohu sees mu põse koht. On selles lohus sinu juuste hõngu ja pisut sinu unenägusid. Kallim, oh saada mulle padi, mul selle padja peal on olla hea.

Kartuliõis

Juhan Viiding

Pojengipõõsa äärest telliskivid kadunud ja katki murtud roniroosi oks. Vaid suured jäljed üle liiva otse kuuri juurde viivad, mille all veel Husqvarnaloks. Refr. :,: Kartuliõis, kartuliõis ja ülepannikoogid pruunis võis. Kui vanaonu kartult muldas, õhtupäike üle kuldas, tema ammu halliks läinud juust. :,: Ma istun pika laua taha, jalad lahti teen ja näen, et ühe ruudu ees on klaas ja palgi praos on vana kahvel, akna ees vineeritahvel, värvilised klaasikillud maas. Refr. Kartuliõis, kartuliõis … Ma tõmban lahti lauasahtli, see on prahti täis, üks vihik mulle näppu puutub siis, on lauluridu palju kirjas, koolilapse ilukirjas, selle laulu all on aga viis. Refr. Kartuliõis, kartuliõis …

Karulaane jenka

Helga Tõnson

Paksus karulaanes, metsakurus suures, kõrge kuuse all õhtust läheb lahti ja ei anna mahti lõbus mäng ja trall. Kuu see taevast vaatab, silmi lahti paotab, küllap arvab vist, et on tantsu nimeks, mida paneb imeks rock’n roll või tvist. Refr. :,: Kriimsilm, karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karvane hüppavad üheskoos, üksmeelses tantsuhoos karulaane jenkat. :,: Mutt ta puhub pilli, ninal uued prillid, nooti hästi teab. Trummilööjaks ilves, nägu tähtsalt pilves, rütmi paika seab. Kontrabass on põdral, viiul tema sõbral tuttkõrv oraval. Kõik on väga rahul, ükski pole pahur kõrge kuuse all. Refr. Kriimsilm, karuott ja rebane …

Karulaul

Karu elab loomaaias, matsakas ja muidu maias Ja nii kõmbib tema aina umpa-umpa-umpa-umpa. Metsas karu pole näha, metsas on tal külm ja paha ja nii müttab tema aina müta-müta-müta-müta. Loomaaeda tahan ma, karu kaissu tuduma, kahekesi sööks seal komme päeval-ööl. Refr. Tule,tule,tule,tule,tule,tule,tule,tule sa Loomaaeda ühes minuga. Egas keegi karda karu, karul mitme mehe aru, jõudu, jaksu ülearu, ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa. Karu silmad on kui sulakuld, Neis lõõskab inimarmastuse tuld. Mõni peab koera ja mõni mees kassi, Mõni peab ahvi, kes elab tal sahvris. Mina ainult karu armastan ! Mõmm. Refr. Tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule sa mu unedesse, karukene, hea. Unes karu ilmuski, loomaaia piletit minult ta ei nõudnudki ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa. Karu silmad on kui sulakuld ...

Karumõmmi unelaul

“Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,” nutab karujõmm. “Olen hirmus unine, mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, mõmm! Minu memm läks maasikale, minu taat läks vaarikale. Kes küll laulaks “Ää-äh, ää-äh, magama nüüd jää-äh, jää-äh!” “Summ-summ-summ-summ,” lendab mesimumm. “Oled väike rumal karujõmm! Laula ise “Ää-äh, magama nüüd jää-äh!” Kui sa laulad, oled pai, siis su memm toob maasikaid. Kui sa laulad, oled pai, siis su taat toob vaarikaid! Summ-summ-summ-summ!” ütles mesimumm. “Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,” laulab karujõmm. Ää-äh, ää-äh, magama nüüd jään. Siis mu memm toob maasikaid ja taat toob metsast vaarikaid. Laulan ise ää-äh, ää-äh, magama nüüd jää-äh, jää-äh! Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm! Uinus väike jõmm.

Kas tunned maad

Frédéric Bérat, eestikeelsed sõnad Mihkel Veske

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale ja Munamäe metsalt, murult käib lahke Soome lahele? Refr. See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel. Sest laulgem nüüd ja ikka ka: „See ilus maa on minu kodumaa!“ Siin teretavad metsaladvad nii lahkelt järvi, rohumaid; siin taeva vihmal oras võrsub ja päike paitab viljapäid. Refr. See on see maa … Siin kasvab Eesti meeste sugu ja sammub vabadusele; siin kasvab priskelt Eesti neiu ja sirgub Eesti mehele. Refr. See on see maa … Siin tõstab rahvas põllu rammu ja matab endist viletsust; siin püüab rahvas vaimu valgust ja võidab endist pimedust. Refr. See on see maa … Oh tõotagem südamest me mehed olla igavest! Ja laulgem nüüd ja lõpmata: „sa kosu, kasva, kallis kodumaa!“ Refr. See on see maa …

Kasatšokki keerutades

Kustas Kikerpuu

Käib külas hoogne tants ja trall, kui mängib pillimees. See Vanja on, kes papli all meil’ muusikat siin teeb. Mis kasu oleks suveööst ja udust heinamaal, kui õhtul peale päevatööd me tantsida ei saaks? Refr. Kasatšokki keerutades kiirelt möödub öö, idakaares päev peagi koitma lööb. Väsimust ei tunne jalad, vastu peame veel, seni, kuni mängib pillimees. Veidi veel kulutame kingi, mis meil sest, kui ka pea käib ringi. Kasatšokki keerutades kiirelt möödub öö, idakaares peagi koitma lööb. Siis lõpuks tõuseb Vanja ka ja pilli kokku seab, sest enne koitu kallima veel koju saatma peab. Nüüd vaibub kiirelt tants ja trall ning ootab kodutee, kuid homme jälle papli all siin tantsu lööme me. Refr. Kasatšokki keerutades … Idakaares peagi koitma lööb, Idakaares peagi koitma lööb, lööb päev!

Kati karu

Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai? Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai? Vist on karu salamahti teinud lihtsalt ukse lahti, vist on keset mängukära karu läinud lihtsalt ära. Paistab nii, et liiga vähe tuli karu Katil pähe, paistab nii, et haruharva paitas Kati karu karva. Kati ilma karuta on justkui ilma aruta.

Kaua sa kannatad kurbade naeru

Hando Runnel

Kaua sa kannatad kurbade naeru, võta need võtmed ja viruta kaevu. Teravad tangid too tööriistakuurist, koer lase ketist ja lind päästa puurist. Põll võta eest ja põgene kodust, kuusikutukas näed kaheksat hobust. Võta see seitsmes, kes heledalt hirnub, mine ta juurde ja talitse hirmu. Refr. Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad, sadul on seljas ja rauad on haljad. Valjaste vahel on raha ja ratsmed, turjale tõusma pead äkitsel katsel. Muidu ta sind võib tantseldes tappa, sõrmed pead suruma sügavalt lakka. Parema käega pead juhtima hobust, kiiresti kaugele eemale kodust. Refr. Seitsmes on sinu ... Kaua sa kannatad kurbade naeru, võta need võtmed ja viruta kaevu.

Kauge aeg

Ikka mäletan ma taati, jalul vara valgest saati, Ikka oli mõni töö tal pooleli. Elu oli lapsest saati, tööle sundinud mu taati, Juba siis kui talus karja saadeti. Sellest ajast rääkis mulle, kui ta voolis pajupille Ja lõpetuseks lausus ikka nii: Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne, Aga sellest alles hiljem aru saad. Refr. Kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib. Kauge aeg, kauge aeg, Kaugelt ilusam veel ta ju meile näib. Oli palju muret näinud, oli võõrsilgi ta käinud, Oli näinud nälga, sõda, tõbesid. Kuid ei iial vandund alla, kuidas elu ka ei tallaks Ja ei tunnistanud võõraid tõbesid. Sellest ajast rääkis mulle ... Refr: Kauge aeg ...

Kaugel kaljukalda taga

Kaugel kaljukalda taga, vaba Volga voogudel sõudvad vaprad Stenka röövlid värvilistes venedes. Pühitsedes pulmapidu kena vürstineiuga seisab pealik Stenka Razin joobnult oma kaasaga. Meeste keskel tõuseb nurin, neist ei enam hoolita. Öösel viibib naiste seltsis, ise muutund vaikseks ta. Meeste pilkenaer ja nurin pealikule vastumeelt ja ta kindla käega haarab mõrsja oma kaenlasse. Kõrged kulmud kortsu läevad, kõne kärkimas on sääl, viha välkumas ta silmis, karmilt kõlab tema hääl: "Annaks kõik, mis kallis mulle annaks peagi tema eest, et ei tüli tekiks meile, ohvriks toon ta laintele." Stenka haarab vürstineiu, tõstab üles kõrgele, ehkki süda piinleb valus, viskab ta siis laintesse. "Volga, Volga, emajõgi, Volga, kuulus jõgi sa, Doni kasak tahab sulle, kallist kinki anneta!" "Tantsige ja jooge viina, teie soovi täitsin ma, kuigi süda tunneb piina, ohvriks tõin ma kallima." Kaugel kaljukalda taga, vaba Volga voogudel sõudvad vaprad Stenka röövlid värvilistes venedes.

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu

H. Suurkask

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu, kaugelt tervisi saadan ma sul. Üksi rändan ma võõramaa radu, pisar laugel, kui meelestud mul. Tasa nuttis siis kallim mu rinnal, tasa sosistas õrn tuulehoog, kurvalt kaeblesid kajakad rannal, kurvalt kohises vahune voog. Vaikseks jäänud on tormine meri, vaikseks jäänud on kallima rind, üle lageda vete vaid kajab kurb ja igatsev hulkuri laul. Tulge tagasi, Eestimaa pojad. Tulge tagasi, ootame teid. Võtke kaasa kõik langenud sõbrad, võtke kaasa ka haavatud kõik.

Kaugele siit

Koit Toome

Olen tagasi ma, kõik on muutunud ja uus. Oled veel ilusam, kui mu viimane mälestus. Ütle mis on su soov, kas on sul keegi veel? Palun ära valeta, tõde aimab niigi mu meel. Ref. Nii kaugele siit on jäänud meie väike paradiis. Kaugele siit iga mõte mind tagasi viib. Vaikin, sest tean see on parim mida teha saan. Sind eales ma pole soovind kaotada, nüüd ma tean. Need mis tundusid vead olid sammud mida läbida. Ja see mis tundus nii hea oli näide mida homselt saan. Ohvriks tooma end pean, sest pool oli minu süü. Seda tunnistan, et muuta kõike nüüd. Ref. 2x Nii kaugele siit on jäänud meie väike paradiis. Kaugele siit iga mõte mind tagasi viib. Vaikin, sest tean see on parim mida teha saan. Sind eales ma pole soovind kaotada, nüüd ma tean.

Kauges külas

Curly Strings

Kauges külas, vanaema juures, elasin kord, kogu suve. Vanaema ja mu armas vanaisa, aga noorel neiul, neist ei piisa. Jooksen randa, koduküla randa, et saada pruuniks, teiseks juuniks. Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid rannas on vaid üks võrku paikav papi. Refr:. Siin kauges külas, teisi näinud pole veel. Tühi rand ja nõmmeliivatee. Siin ei ole, pangaautomaati, on vaid naati, palju naati. Pole noori, pole ühtki poodi. Miski pole, linna moodi Jooksen randa, koduküla randa, et saada pruuniks, teiseks juuniks. Siis on pidu, teise küla pidu Seal on noored, teised noored Refr: Siin kauges külas, teisi näinud pole veel Tühi rand ja nõmmeliivatee. Korraks vaatan, seljataha veel Tühi rand ja nõmmeliivatee Korraks vaatan, seljataha veel Tühi rand ja nõmmeliivatee

Kaugused kutsuvad

Öö saabund sadama üle, lainetab lahtede suus, tähtede helkivas süles naeratab kahvatu kuu. Tean , et mu tüdruk sa magad. Tean, et sind suigutab tuul. Sinust mu akende taga jutustab kahvatu kuu. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüdruk, sinust ma unistan vaid. Oi neid kirsina punavaid huuli. Tüdruk, ütle mul, kust sa nad said. Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed. Sinul ja tormil ja taeval midagi ühist on teis. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ... Reelinguil naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks. Karide kohinas kuulen kutset, su juurde et jään. Sinule andsin kord sõna, usu ma seda ka pean. Sina ja mina ja meri - üks meist on liigne, ma tean. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli ...

Kaunimad laulud

Peeter Ruubel

Kaunimad laulud pühendan sull’, vanematest armastatud kallis kodumaa! Võimsasti tuksub süda siis mul, kui sulle laulan, mu isamaa! Taevasse tõuseb tugev lauluhääl südame põhjast vaimustuse väel. Pühamaks paigaks oled mull’ ikka, kuni veel süda tuksub mul sees. Võimsasti kõla siis, ühine laul: „Õitsegu, kasvagu kodumaa!“ Priiuse päike paistab me maal, rusujatest vabastatud Kalevite ra’al! Orjuse kütked purustud’ maas, muistene priius meil jälle käes! Särama löönud kodupinnal koit, Eestimaa taevas vabaduse loit. Paremad päevad paistma meil jäävad, kaunimad ajad ootamas ees. Võimsasti kõla siis, ühine laul: „Õitsegu, kasvagu kodumaa!“

Kawe kelder

rahvalik laul

Ma Kawe keldris all, kus trellid akendel ja raudsed uksed ees on riivitud. :,: Aeg pikk ja pime on, ma kaugel kallimast ja mitte iialgi ei näe vist sind. :,: Oli õigus mustlasel, kes ette kuulutas, et trellid tugevad mind ootavad. :,: Ära võeti vabadus, jäi järel’ mälestus ja hinges igatsus vaid kallimast. :,: Ära nuta, neiuke, elus õnne soovin sul’! Mind taband õnnetus on noorusteel. :,: Kui leiad teise sa, mind ära unusta – kord meie südames oli kevade. :,: Kui möödus kevade, möödus õnn ja armastus ja, süda, sinuga jäi mälestus. :,: Sul linnu vabadus, ma Kawe keldris all, kuid siiski ligidal ma sinule. :,:

Kelgusõit

Küll on kena kelguga hangest alla lasta! :,: Oi, oi, kelguga hangest alla lasta!:,: Laial luhal säravad jää ja lumi vastu! :,: Oi, oi, säravad jää ja lumi vastu!:,: Lumehelbed helgivad, puiel ehted uued! :,: Oi, oi, helgivad, puiel ehted uued!:,: Kadakatel karjamaal seljas lumekuued! :,: Oi,oi, kadakatel seljas lumekuued!:,: Küll on kena kelguga hangest alla lasta! :,: Oi, oi, kelguga hangest alla lasta!:,:

Kelgusõit

Küll on kena kelguga hangest alla lasta! :,: Oi, oi, kelguga hangest alla lasta!:,: Laial luhal säravad jää ja lumi vastu! :,: Oi, oi, säravad jää ja lumi vastu!:,: Lumehelbed helgivad, puiel ehted uued! :,: Oi, oi, helgivad, puiel ehted uued!:,: Kadakatel karjamaal seljas lumekuued! :,: Oi,oi, kadakatel seljas lumekuued!:,: Küll on kena kelguga hangest alla lasta! :,: Oi, oi, kelguga hangest alla lasta!:,:

Kerjuse laul

Ardi Liives

Kõik roosid ma kingiksin sulle ja õitega pärjaks su pea. Ei ole sust kallimat mulle ja paremat ilmas ei tea kui sina, kes armastad elu, kes tantsiskled lillede teel, kui sa, kes ei tea, mis on valu, ei tea, mis on murelik meel. Kuid ometi pole mul anda sull’ midagi, mis on su soov, ei suuda sind õnnele kanda, ei sinule päikest ma too. Mu elutee okastest rada, kust lillesid võtta ma saan? Ma okkaid sull’ pakkuda tahan, ei võta neid vastu mult sa... Ma tean, sa varsti must lähed ja naeratad teisele siis, ma tean, mind armastad vähe, on sulle ükskõik minu piin. Ei suuda sind keelata minna, hääd õnne sull’ eluteel! Ei kunagi jõua ma sinna – õnn võõras on minule! Ma üksi saan hulkuma ilmas, kuid mälestus sinust on hea, ja varjates pisarat silmas, sind surmani meeles pean. Sa õnne küll kinkisid vähe, kuid ikkagi kauniks ta jääb. Kui üksinda nukrana lähen, neid hetki ma unelmais näen …

Kes ei tööta, see ei söö

Kuldne Trio

Prouad, preilid, kavalerid, kaunitarid, ohvitserid Kooliplikad, koolipoisid, rätsepad ja autojuhid Ärimehed, ametnikud, madrused ja admiralid Kohtunikud ja luuletajad, leemekulbi liigutajad. Töö ei karda kedagi, ei karda kedagi! Refr. Tööd ei karda me juhhei, ametid on kõigil meil Seame sammud ühte ritta, hakkame kõik homme pihta. Tervitan sind jälle töö, kes ei tööta see ei söö Ülemustelt saame kiita, hõissassaa! # Kes ei tööta, see ei söö # Karjakud ja agronoomid, kalurid ja postiljonid Seltsimehed, esimehed, töölised ja perenaised Pillimehed, baaridaamid, näitlejad ja advokaadid, Doktorid ja kandidaadid, saadikud ja diplomaadid. Töö ei karda kedagi, ei karda kedagi! Refr. Tööd ei karda me juhhei ...

Kes elab metsa sees?

Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees? Kes elab metsa sees? Seal elab päkapikk. Seal elab väike päkapikk, Seal elab päkapikk. Mis teeb see päkapikk? Mis teeb see väike päkapikk, Mis teeb see päkapikk. Ta saiu küpsetab. Ta maitsvaid saiu küpsetab, Ta saiu küpsetab. Mis maksab saiapäts. Mis maksab väike saiapäts? Mis maksab saiapäts? Viis hästi pikka paid. Viis hästi, hästi pikka paid, Viis hästi pikka paid.

Kes elab metsa sees?

Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees? Kes elab metsa sees? Seal elab päkapikk. Seal elab väike päkapikk, Seal elab päkapikk. Mis teeb see päkapikk? Mis teeb see väike päkapikk, Mis teeb see päkapikk. Ta saiu küpsetab. Ta maitsvaid saiu küpsetab, Ta saiu küpsetab. Mis maksab saiapäts. Mis maksab väike saiapäts? Mis maksab saiapäts? Kolm hästi pikka paid. Kolm hästi-hästi pikka paid. Kolm hästi pikka paid.

Kesk õitsvaid lilla

rahvalik laul

Kui ehapunal tuld helkis meri, kui ehapunal tuul jutustas. :,: Aas vaikselt leinas, kui päike suri ja meri unele ranna äiutas. :,: Kesk õitsvaid lilla mina leidsin sinu, kesk õitsvaid lilla sind suudlesin, :,: kesk õitsvaid lilla meil laulis ööbik, tema laulis hümni armastusele. :,: :,: Kui kell on neli, minu süda mures, kus viibid sa, minu kallike? Sinu väikene suukene ei iial väsi, suudlusi jagab ta mulle miljoneid. :,:

Ketramas

Veere, värten, vurinaga, ketra, vokk, nüüd kiiruga, ketra hästi kergelt aga, hoogu sulle annan ma! :,:Veere sa kiiruga, hoogu sulle annan ma!:,: Tuleb õuest tuppa ema, leiab värtna veeremas, küll siis kohe aimab tema, kellest abi kasvamas! :,:Rõõmuga aimab ta, kellest abi kasvamas!:,: Küll siis kohe ketrajale isa voki ostab ka, koonla annab ema talle peeneks lõngaks kedrata. :,:Veere sa kiiruga, hoogu sulle annan ma!:,: :,:Vurra-vurra, vurra-vurra, vurra-vurra, vurr-vurr-vurr!:,: :,:Vurr-vurr-vurr, vurr-vurr-vurr, vurra-vurra, vurr-vurr-vurr!:,:

Kevade laul no. 2

Siin keegi varem pole käinud, siin laulud vedelevad maas. :,: Siit keegi nuttes pole läinud, et ükskord, ükskord tulla taas.:,: Siin kevadet ei ole olnud, või kui siis ainult kevadel. :,: Sind iial kuskil nagu polnud, või kui, või kui, siis kevadel. :,: Siin kõike on nii rikkalt palju, siit viia midagi ei saa. :,: Siit igal õhtul tasahilju käed taskus hiilin minema. :,: Siin keegi varem pole käinud, siin laulud vedelevad maas. :,: Siit keegi nuttes pole läinud, et ükskord, ükskord tulla taas. :,:

Kevadel

Juba linnukesed väljas laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad. Lumi on ju ära suland, talvekülm on mööda läind; lapsed, kes kui vangis eland pole ammu murul käind. Orus ojakene voolab vulinal, hõbepilvekene heljub taeva all. Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid hüppavad nüüd rõõmuväes. Möödas kurvad talvetunnid, kena kevade on käes.

Kevadpidu

Elagu kõik me armsamad aasad, ela ning õitse, armas kodumaa! :,: Vennad, õed välja vainudele lippude ja lahke lauluga.:,: Metsad ja mäed, orud ja ojad, linnudki hele´ lauluhäälega; :,: hõisake ühes mängumeeste pillid, ela, õitse, armas kodumaa.:,: Lindude koorid lahkesti nüüd laulvad Kevaderõõmu tunneb iga rind :,: Pillimängu kõlab igal vainul, kevadepidu on ju täies hoos :,: Noorus on ilus, ilus on ka elu Kaunis ja kallis on me kodumaa :,: Taat on võitnud vanemate vaprust hoia ja kaitse sina seda ka :,: Noored kotkad, kallid kodukaitsjad Isamaa eest nad valmis alati :,: Hoidkem kõrgel eesti rahva lippu sini-musta-valge värviga :,:

Kihnu laul

sõnad rahvasuust / Peeter Laredei

Kui ärkab kevade üle maa, viib jääkatte merelt minema. Siis Kihnu ranna rahvas ka rannas räimi püüdemas. Eemalt kuuldakse hüidija häält, noota veetakse mere peal. Aerud need naksuvad, paadid need kõiguvad. Soovid sõudejal südametes liiguvad. Refr. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda. Looja võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda. Kui tuleb õnnistatud suvike ja põldudel valminud viljake. Siis Kihnu ranna rahvas ka heinamaal ja põllu peal. Higipisarad palgede pääl, töö ja vaev neil kõikidel seal. Mitmed rändavad tormis ja tuules, eemal, kaugemal kodude juurest. Refr. Looja võta õnne anda ... Kui tuleb sügisene vilu ja märg, ja lõppenud väliste tööde järg. Siis Kihnu ranna rahvas ka suisest vaevast puhkamas. Eemalt tõttavad tagasi, kes rändavad kaugemaid radasi. Lootes ootab emakene poega, lootes ootab neiukene peiukest. Refr. Looja võta õnne anda ... Kui tuleb tali toob lund ja jääd. Kui palkka randa sõudmassa näed. Siis kompassi noolõ järele üks laev seal sõidab merele. Ankrusi, ketta seatakse, hulga inimesi veetakse. "Hurra!" rahvad hüüavad ja reedrite südamed rõõmustavad. Refr. Looja võta õnne anda ...

Kihnu saar

rahvalaul Kihnu saarelt

Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar, minu igatsus ta järel: mil ükskord sinna saan. Refr. Las laintel möllab torm, tuul puhub purjesse, laev lendab täies vaardis, rind vahutab tal ees. Sina väikene Kihnu neiu, ei ütle mina sul muud: sina ikka minu neiu, sind kuumalt armastan. Refr. Las laintel möllab torm … Kui täna mul puudub raha, olen rahul sellega: joon vanad püksid maha, küll homme uued saan. Refr. Las laintel möllab torm …

Kiilaspea

Kuldne Trio

Kuhu küll mu juuksed jäid, mis on neist küll saanud Kuhu kõik mu lokid jäid, kaob kiirelt aeg Kuhu kõik mu juuksed jäid, küll on vähe kiilaspäid Nüüd alles märkan ma, nüüd alles mõistan ma Kuhu kõik mu pruudid jäid, mis on neist küll saanud Kuhu kõik mu neiud jäid, kaob kiirelt aeg Kuhu kõik mu pruudid jäid, kräsupeade naisteks said Nüüd alles mõistan ma, nüüd alles märkan ma Ära nuta kiilaspea, kui näed uhket kräsupead Ära nuta kiilaspea, käi püstipäi ! Kräsupeadel täid on peas, 7 tükki karvapeal Nii hea on puhas pea, nii hea on kiilaspea Kõik šampoone ostavad, selleks raha raiskavad Kamme pole vaja mul, raha alles jääb Hea on olla kiilaspea, kammiraha panka vean Küll ükskord näitan ma, kui sõidan Volgaga Pärnust Tallinna, kiilaspäiseid pritsimehi lohutama.

Kiisu läks kõndima

Kiisu läks kõndima, müts oli peas, Naljakas näis teiste kiisude seas, Nurr-nurr, nurr-nurr, kiisude seas. Nurr-nurr, nurr-nurr, kiisude seas. Küsisid teised : “Miks müts on sul peas?” Kiisuke vastas : “Nii olema peab.” Nurr-nurr, nurr-nurr, olema peab. Nurr-nurr, nurr-nurr, olema peab. Kõrv oli haige mul, külma vist sai, mütsi siis tegi mul Maieke pai.” Nurr-nurr, nurr-nurr, Maieke pai, Nurr-nurr, nurr-nurr, Maieke pai!

Kiitus

Hando Runnel

:,: Pojad on mul õige naksid, :,: :,: pistsid nahka püksitraksid. :,: :,: Ise olin noorelt möirat-oirat, :,: :,: kartsid mind kõik külakoirad. :,: :,: Kui läksin õhtul pidusse, :,: :,: tõmbasid sabad lidusse. :,: Aga tüdrukud, sina helde aeg! Aga tüdrikud, oh armas aeg, :,: olid võõbatud kui planguaed. :,: :,: Et usu aga nende ilusse, :,: :,: ja paha, kui ei vii neid vilusse! :,: :,: Tüdrukud mu maha jätsid, :,: :,: vanad naised üles võtsid. :,: :,: Võtsid nagu võid ja saia, :,: :,: mis on maha pillan'd maiad. :,: Pojad on mul õige naksid, pojad said mul sama naksid, :,: pistsid nahka püksitraksid.:,: :,: Ja häbi teil olgu küsida, :,: et kuidas minu püksid püsivad, minu püksid püsti püsivad?

Kikilips

Ivo Linna

Tean, et riie meest ei peida, Tean, mis väärt on mehe müts, vatikuube ma ei laida, paha pole teksapüks. Aga lood on hoopis teised, Kui sul kõrval kena tips. Ükskõik, mis seljas ongi sul- peaasi kikilips. Refr. Kikilips teeb mehe ?ikiks. kikilipsu pühaks pean. Kikilipsuga siin ilmas kõik ma kätte saan. Kikilips teeb lahti uksed Murrab lahti südamed. Ei kikilipsu vastu saa Siin maa peal keegi veel. Kikilips võib olla kirju, pruun või punane või must. Ta ei heida sulle varju- pigem kaunistab sind just. Kui sind naine maha jättis Ja sa minult küsid miks, siis vastan sulle veendunult: sul puudus kikilips. Refr. Kikilips teeb ...

Kirbulugu

Elas ilmas väike kirp tema oli väle kui ka nirk Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Kui vanamees särki kulutas siis kirbu välja vihastas Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis kirp see luges üks kaks kolm ja lendas särgist nagu tolm Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis nägi ühekorraga - üks daame pika kleidiga Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis kirp see luges üks kaks kolm ja hüppas särki nagu tolm Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Tema ronis mööda püksisäärt ja üles mööda kleidiäärt Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis nägi ühekorraga uhke loss seal pehme mööbliga Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis kirp see luges üks kaks kolm ja hüppas lossi nagu tolm Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Siis tuli ühekorraga üks pristav kahe võmmiga Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Kui pristav astus seal kaks võmmi seisid ukse peal Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm Kui otsa lõppes pristavi jant siis vaene kirp oli päris sant Tiritimma, tiritimma tiritimma ükskakskolm

Klaas kokku taaralinn elagu

Klaas kokku, Taaralinn elagu Kõrgelt, hurraa! Kõik vilistlased meid toetavad, Nad tudengi elu tunnevad. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, Sakala elagu Kõrgelt, hurraa! Kes taeva võlvil tähti seab, See meie lipu kõrgel peab. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, armastus elagu Kõrgelt hurraa! Kes ei armasta naise õrnemat meelt, See kõrval hoidku meie teelt. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, tõesõna elagu Kõrgelt hurraa! Kes tunneb, mis tõde ja salgab siis veel, On näru, kel puudub aus mehine meel. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, julge meel elagu Kõrgelt hurraa! Kes kartlikult kahtleb, kui võitlus on käes, See häbistab ennast, ei ole see mees. :,: Prii olen ma! :,: Klaas kokku, vennastus elagu Kõrgelt, hurraa! Ma vend teil olen ja vennaks ka jään, Ei truudust ma murra, kui hauasse läen. :,: Prii olen ma! :,:

Kodu on püha

René Eespere

Olge kõik tasa ja kuulake nüüd – kostab säält kaugusest kellegi hüüd! Kellele kuulub see helisev hääl? Kes võiks küll olla see laulja sääl? Tuhandeid aastaid on laulnud see mees, lummates kuulajaid enese ees. Tänu ta laulule tunneme end, teame, kes võõras ning kes on vend. Laula, oh laula, et meelde jääks viis, sõnadki selgeks saan endale siis. Tänu su laulule tunnen ja tean – kodu on püha siin ilma peal!

Kodulaul - filmist "Nukitsamees"

Juhan Viiding

Refr. :,: Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht, mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? :,: Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. :,: Ilma kodutundeta me jääme kodutuks. :,: Refr. Mis on kodu, kus on kodu … Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik. :,: Kodu on nii imeline tavaline paik. :,: Refr. Mis on kodu, kus on kodu … Kodus mõni väike asi korraga on suur. :,: Kodu oleme me ise: väikene ja suur. :,: :,: Kodu see on rohkem veel kui sõna selgeks teeb. Kodu see on headus, mis meid paremateks teeb. :,: Refr. :,: See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht! See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht! See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht! See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht!:,:

Kodulaul - filmist „Kevad südames”

Ülo Vinter

Kodus on sinine taevas, kodus on päike nii soe, taeva all pilved kui laevad, hellus kui’s põue nüüd poeb. :,: Kui sind on tabanud mure või siis, kui sul rõõmus meel, on kodu see, on kodu see, küll sinna leiad tee! :,: Kuhu sind viinud on tuuled, kuhu küll ise ka lä’ed. Koduseid hääli sa kuuled, silme ees nurmi sa näed. Õhk linnuhäältest on tulvil ja järv, mis sind kutsub veel. On kodu see, on kodu see, küll sinna leiad tee. Kui sind on tabanud mure, või siis, kui sul rõõmus meel, on kodu see, on kodu see, küll sinna leiad tee.

Kodust välja tee mind viis

Kodust välja tee mind viis, heietasin mõtteid siis. Rääkida mis võiksin ma, milline ta on, mu maa? Rikkust pole kiita hea, mõned uksed tuult ei pea. Milles on siis väljapääs? Lõpuks oli vastus käes – Refr. Sinine on taevas, sinine mu maal iga järv. Sininised on metsad, sinine su silmade värv. Lumi särab valgelt, suveööd nii heledad seal, valged ka kõik pilved sinitaeva põhja peal. Lumi alles tundras maas, mujal kevad saabub taas. Kogu oma jõu saan siit, soojendab mind hall graniit. Sosin igal kuusepuul, tervitusi kannab tuul, kaunim veel kui vikerkaar - sinivalge värvipaar.

Kodusõda

R. Jürlau / V. Kangur

Pakin kohvri, pagen ja kõik, kuid kas ma leian rahu kui hinges äkki on õud, ei lahkuda saa sulen ukse, sülgan ja kõik, ei iial pähe mahu miks köögis lõhkusid nõud kui sind suudlesin ma On meie vahel sõda Ref: Kodusõjas surma ei saa kuid olen haavatud ma nüüd olen sinu poolt haavatud ma pean taanduma pean taanduma Longin linnas, läbi on kõik, joon baaris kohvilt vahu ja äkki liikmeist kaob jõud, näib pöörlevat maa maksan arve, meenub mul kõik, ei iial pähe mahu miks köögis lõhkusid nõud kui sind suudlesin ma On meie vahel sõda Ref: Kodusõjas surma ei saa kuid olen haavatud ma nüüd olen sinu poolt haavatud ma pean taanduma pean taanduma Viipan väljas takso ja kõik, kuid minust nagu jahu vaob läbi tundide sõud, mil tundsin sind ma tiksub arve, tukun ja kõik, ei iial pähe mahu miks köögis lõhkusid nõud kui sind suudlesin ma On meie vahel sõda Ref: kodusõjas surma ei saa kuid olen haavatud ma kodusõjas surma ei saa kuid olen haavatud ma nüüd olen sinu poolt haavatud ma pean taanduma pean taanduma pean taanduma pean taanduma uh uh uh

Kogu elu on tee

Peep Puis

Kogu elu on tee, üle ja läbi sust käiv, kogu elu on tee, peatuste viiv on näiv, kogu elu on tee, kulgeb surmani sünd, kogu elu on tee, külv ja lõikus ja künd. Kogu elu on tee, edasiviiv – nagu kell, pärle Su päevade keest, hea ja halva karussell. Paigal seista ei või, palju leida on veel, rahu kindlustab võit – võites raskusi teel. Harjuda jõuad sa vaid, juba januned uut; teada midagi said, ikka ei teagi sa suurt.

Kohtumistund

On päevad ja ööd külmemaks läinud Kuid sulgeda ust ma ikka ei või Kardan vaid, et oled siis käinud Kui unedemaa lohutust tõi Seda ei tea kustpoolt sa tuled Millal on meil kohtumistund Kuid mu toas on süüdatud tuled Isegi püüan vältida und Refr. Kuidas sa võid seda küll öelda Et elu on lõpmatu piin Kui keegi on sul kellele mõelda Kellele loota võid Vaiksemgi hääl ja ärkvele virgun Elustab mind su südametuks Sind tuba on täis Mu ees sa sirgud Kustuvad tuled sulgub uks Refr. Kuidas sa võid...

Koit - Friedrich Kuhlbars

Friedrich Kuhlbars

Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal, :,: vägevail vooludel üle me maa. :,: Ilu see edeneb õuede õlal, isamaa pind ärkab õitsema. Mägede harjadel kumamas koit. :,: Taevasse tõusku me lootuse loit! :,:

Koit - Tõnis Mägi

Tõnis Mägi

On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü, et loomishoos kõik loodu koos võiks sündida kui uuesti. On koit, kuninglik loit, valguse võit äratab maa. Prii on taevapiir, esimene kiir langemas me maale. Hõik - murrame kõik, et vabana saaks hingata taas. Näe - on murdund jää ulatagem käed, ühendagem väed. Nõul, ühisel nõul, ühisel jõul, me suudame kõik. Ees on ainus tee, vabaduse tee teist ei olla saagi. Võim, valguse võim priiuse hõim, läheme koos huulil rõõmuhüüd Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid. Usk edasi viib, taevane kiir saatmas on meid Nii - on võiduni jäänud veel üks samm lühikene samm, samm. Maa, isade maa, on püha see maa, mis vabaks nüüd saab Laul, me võidulaul, kõlama see jääb peagi vaba Eestit sa näed!

Kolm kolpa läksid riidu

U. Alender / H. Runnel

Kolm kolpa läksid riidu maa põhjas pimedas, nad olid sinna viidud ka suures pimedas. Ei tundnud kes on tuttav ja kes on võõras just, nad vastastikku tundsid kõik pöörast võõrastust. Kolm korraliku kolpa kel kehad kadunud, said aru et siin kolkas kord käest on kadunud. Kolm kolpa kolmes leeris ja nelja tuule peal, neil sõda aina veres ei tulnud rahu eal. Kolm kolpa läksid riidu maa põhjas pimedas, nad olid sinna viidud ka suures pimedas.

Kolme pääsulinnu kohvik

On aegade rutt nagu lillede nutt, nagu unelm, mis ilmub ja kaob. On minevik täis ainult päevi nii häid, ainult lootusi hommikuaos. Ei tea, mida teeks, kui saaks olla kord veel nagu tookord sind oodates siin. Oli kevadekuu, pargis õitsesid puud, ainult näisid nad kaunimad siis. Refr. :.: Seisan nüüd taas ukse ees, mis selgelt meeles . Kohvik on siin ,mis nii tuttav ja hea. Alles on veel meie cafe "Kolm Pääsulindu", ainult et see ,mis oli siis, ei kordu eal. :.: Nüüd kaugel see kõik, ainult mõelda veel võib sellest, kuidas kord olime siin. Tornikell aega lööb, juba ligineb öö jahe hämarus unelmad viib. On tühjaks jäänd tee, magab vana allee, tuled kustunud akende reas. Vaid tuluke veel paistab kohviku seest või ehk näib see nii mulle, ei tea?! Refr. :.: Seisan nüüd taas… :.:

Konn astus usinasti mööda teed

:,: Konn astus usinasti mööda teed, ja-jaa, ja-jaa, :,: konn astus usinasti mööda teed oli alanud ball paksu metsa sees, ja-jaa, ja-jaa, ja-jaa. :,: Nägi konn : on üsna tore ball, ohoo, ohoo, :,: nägi konn : on üsna tore ball, sest hiireneiu meeldis tal, ohoo, ohoo, ohoo. :,: Nüüd tantsima hiirt tema kutsus ka, ahaa, ahaa, :,: ja kui tiiru kolmandat tegi ta, siis teatas hiirele: Mu naiseks saad, ahaa, ahaa, ahaa. :,: Sõnas hiir : Ei meeldi mul see jutt, mh-mm, mh-mm, :,: sõnas hiir: Ei meeldi mul see jutt, sest mul on peigmeheks ammu mutt, mh-mm, mh-mm, mh-mm :,: Siis lahkus konn ja ütles solvunult: Head teed, good-bye, :,: lahkus konn solvunult, öeldes vaid : On ilmas teisigi jahimaid, :,: adieu, good-bye, head teed! :,:

Konna kosjad

sõnad rahvasuust / Bob Flick, tõlkinud Heldur Karmo

:,: Konn astus usinasti mööda teed. Ja-jaa! Ja-jaa! :,: Konn astus usinasti mööda teed, – oli alanud ball paksu metsa sees … Ja-jaa! Ja-jaa! Ja-jaa! :,: Nägi Konn, see on tore ball… Ohoo! Ohoo! :,: Nägi Konn – see on tore ball, sest Hiire-neiu meeldis tall' … Ohoo! Ohoo! Ohoo! :,: Ning tantsima Hiirt juba kutsus ta. Ahaa! Ahaa! :,: Ja kui tiiru kolmandat tegi ta, siis teatas Hiirele: – Mu naiseks saad! Ahaa! Ahaa! Ahaa! :,: Sõnas Hiir: – Ei meeldi mull' see jutt. Ei-ei! Ei-ei!:,: Sõnas Hiir: – Ei meeldi mull' see jutt, sest mul on peigmeheks ammu Mutt … Ei-ei! Ei-ei! Ei-ei! Siis lahkus Konn ja ütles solvunult: – Head teed! Head teed! Lahkus solvunult öeldes vaid: – Goodbye! Goodbye! Lahkus solvunult öeldes vaid: – On ilmas teisigi jahimaid, :,: adios, goodbye, head teed! … :,:

Koolipoisi laul

Kes koolipoisi elu kohta kartoteeki peab, See kohe põrgupiinadega seda ühte seab Ei aru saa ma algebrast, ei saksa keelt ma ei tea, Ja inglis keele tundides mul põrmugi ei vea. Kas siinuse ja koosinuse korrutis on 1? Mis ainest võib küll tehtud olla valge saapaviks? Kas saabasteta saab ka minna üle Sirtsu soo? Kas lõngaõli valem pole mitte H2O? Kui suur on kera ruumala, kui suur on kera pind? Kui kera täita viinaga, kui suur on siis ta hind? Ja mitu kilo võid sa aastas ahtralt lehmalt saad? Ja kui suur on su aiamaa, kus kapsad kasvavad? Kas pendel kõigub igavest või vahel seisma jääb? Kas Danrelli hüdromeetril kastepunkti näed? Miks denatuuri pudelil on kondid maalitud? Ja mil võib vahipostil olles kanda palitut?

Kord elas mölder veski peal

Kord elas mölder veski peal, tsimmai ruudi ralla, ja temal ilus tütar seal, tsimmai ruudi ralla! Ai tsimmai, tsimmai, tsimmaiaa, ai tsimmai ruudi ralla! Seal ligidal oli mõisake, jne. ja mõisas kaval sulane. Jne. See ajas härra kotisse, jne. viis alla veski majasse. Jne. Oh tere armas möldri Mats, jne. kus panen ma see kaerakott. Jne. Vii üles teise korra peal, jne. mu tütre voodi on ju seal. Jne. Kui väljas oli pime öö, jne. siis nurgas sündis imetöö. Jne. Kott hakkas nurgas liikuma, jne. ja voodi poole kiikuma. Jne. Siis tütar valjust kiljatas, jne. ja mamma üles äratas. Jne. Oh, rumal, mis sa kisendad jne. sa oleks mõisa härrat saand. Jne. Ei mõisa härrat taha ma, jne. kui tublit talupoissi ei saa. Jne.

Kord läksid kolm sõpra

(Johann) Ludwig Uhland / eestikeelsed sõnad rahvasuust

Kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra, :,: kord läksid kolm sõpra üle Koivamaa jõe. :,: Ja sõprade majja ja sõprade majja, :,: ja sõprade majja seal viis nende tee. :,: Oh mamma mis maksab, oh mamma mis maksab, :,: oh mamma mis maksab teil õlu ja viin. :,: Kas on teie ilus, kas on teie ilus, :,: kas on teie ilusam tütar ka siin. :,: Meil õlut ja viina, meil õlut ja viina, :,: meil õlut ja viina on rohkem kui lund. :,: Aga tütar see magab, aga tütar see magab, :,: aga tütar see magab juba igavest und. :,: Siis läksid nad kambri, siis läksid nad kambri, :,: siis läksid nad kambri, kus ta lamas kirstu sees. :,: Üks võttis tal räti, üks võttis tal räti, :,:üks võttis tal rätiku silmade pealt. :,: Ja andis ta närtsinud, andis ta närtsinud, andis ta närtsinud huultele suud Ja andis ta närtsinud huultele suud. Kui elasid olid, kui elasid olid, :,: kui elasid olid, olid ilus kui kuld. :,: Nüüd lamad sa kirstus, nüüd lamad sa kirstus, :,: nüüd lamad sa kirstus, oled mustem kui muld. :,: Siis läksid kolm sõpra, siis läksid kolm sõpra, :,: siis läksid kolm sõpra, kuhu viis nende tee. :,:

Kord mina pargis tukkusin

Kord mina pargis tukkusin, kisa peale ärkasin. Kuulda oli pillihäält, oh mis ime algab sääl. Rahvas jooksis murruna kisa kära vaatama. Refr. Ai trika, ai trika need poisid toredad jah sõdurid, jah sõdurid, nad mööda marsivad. üks, kaks, kolm, ... Kott hakkas nurgas liikuma, tsimmai ruudi ralla ja voodi poole kiikuma, tsimmai ruudi ralla. :,: Ai tsimmai tsimmai ah-ah-haa ai tsimmai ruudi ralla. :,: Kes on paks ja higistab, teisi kokku pigistab. Kes on liialt lühike, ronib teiste kukile Päevapiltnik nagu kilk hüüab: veel üks silmapilk! Refr. Ai trika, ai trika ... Väike kooliplikake, ise alles titake, vaatab aknast, näpp tal suus aga peas tal armastus. Kui ta õhtul koju läeb musist ikka ilma jääb ... Refr. Ai trika, ai trika ...

Kord olin ma röövlite päälik

rahvalik laul

Kord olin ma röövlite päälik, mul salgas kaksteistkümmend meest, :,: me röövisime rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka. :,: Me sõitsime läbi kõik mered, kus iganes peatus me laev, :,: me panime voolama vered, end rikkasti tasus me vaev. :,: Me laeval oli saaki ju palju ja viina, mis igamees jõi. :,: Kõik röövis veealune kalju, mis laevale hukatust tõi. :,: Kõik mehed mul uppusid ära, merepõhjas on neil vaikne haud. :,: Mina üksinda pääsesin ära, mu päästjaks sai laeva laud. :,: Oh, oleks ma röövlite päälik, oleks laevas kaksteistkümmend meest. :,: Ma rööviksin rikkaid ja vaeseid ja neidude südameid ka! :,:

Kord südaööl üks üksik ratsu

Kord südaööl üks üksik ratsu Mu lossi ette kihutas :,: Sind unustada ma ei katsu sest tean – see vaev on asjata :,: Ja neegrilaste laulu kaja Nii kummaliselt võlus mind Ja kui me sõime köögis kilu Siis uskusin, et sallid mind. Kui varjas hämarus me tuba Siis uskusin, et saabub hetk Kuid sa vaid palusid mult luba Et süüdata üks sigaret. Ja siis sai äkki selgeks mulle See jube võigas jõhker tõik Sul kodus ammu teine naine Madonna nagu tordilõik. Sa läksid siis, sust jäi vaid koni Mu tuhatoosi hõõguma Ja enam iialgi ei roni Mu lossitrepist üles sa.

Kord õhtul

Kord õhtul me kamp mööda linna hulkus ja kohutav janu meil kõrvetas kurku Siis kõndisin mina kui kaamel Sahhaaras Tõin välja kõik kangema kibeda taaras Ja lõpuks me leidsime ühe lõbusa linnu Kes seltskonda sisse tõi elu ja innu Tema kodu oli tõeline patune urgas Seal puskarilännikud loksusid nurgas See neiu oli kõrgesti haritud kunstis Ta laua peal püksata plastikat tantsis Ja lõpuks end täiesti paljaks ta kiskus Ja kogu aeg kellegi süles ta istus Ei saanud seal sotti, kas hommik või õhtu Sest kõiksugu solki sai kallatud kõhtu Seal iga mees vägevalt laulusid röökis Ja vahepeal pikali toanurgas öökis Aga hommikul siis tulid naabrid platsi Neil kaasas olid kõiksugu teibad ja latid

Kordamiseks

Tauno Aints

Lavalt on lauldud ja lavalt on hõisatud, ei ole kunagi ruumi siin raisatud, keegi siit lava alt sosistab kavalalt: „tee, mida teed, aga rütmikalt!“ Tuuleiil kääksutab, tuvi see koogutab, koer haugub kaasa ja kanagi kaagutab, putukas sumiseb, laululind laksutab, süda lööb rõõmsalt ja inimlaps plaksutab. Muusika me majas kõlab kogu aja, rütmirõõm on laulu sees, kes neid rütme küll teeb, kes neid rütme küll teeb? Lavalt on lauldud ja lavalt on hõisatud, ei ole kunagi ruumi siin raisatud, sügise hommikuil puulehti sirvides paljugi peidus on värvides… Värvides taevast ja maalides meresid joonistan naeru ja rõõmsamaks teresid, juurde teen maju ja suuremaks peresid, värve saan segada, kõigile jagada. Muusika me majas kõlab kogu aja, värvirõõm on laulu sees, kes neid värve küll teeb, kes neid värve küll teeb? Suur trumm, väike trumm ja… suur trumm, väike trumm ja… fagotid, tromboonid, tuuba, metsasarved ja timpanid, tšellod ja vioolad, viiulid, trompetid, kontrabassid, flöödid ja klarnetid, oboe ja harf, kellamäng ja kitarr, bass ja klaver, trummikomplekt. Muusika me majas kõlab kogu aja, mängurõõm on pilli sees, kes neid pille küll teeb, kes neid pille küll teeb? Muusika me majas kõlab kogu aja, laulurõõm on meie sees, kes neid laule küll teeb, kes neid laule küll teeb? Mina, sina, tema, mina, sina, tema, (ütle oma kaaslaste nimed)! Meie! Teie! Nemad!

Koristajatädi töölauluke

Priit Aimla

Nii uhked on te mütsid ja nii uhked palitud Ja lapsed on teil kah justkui välja valitud. No miks küll lifti põrand jälle täis on konisid! Ja mismoodi saapajäljed lakke ronisid. Las harjab korjab ja orjab vanamoor Las kutsu laseb nurka, ta ju alles noor. Ei tea kas kolis juurde mõni uus paskaak Mul mullusega võrreldes on palju suurem saak. On treppidele prahti kantud terve meretäis Neil lastele peaks antama üks kõva keretäis. Kui perekond ja kodu aina kaitseb malga eest Las tulgu kõntsa korjama siis selle palga eest. Nii mitme snepperlukuga ja silmaga te uks Ja läigib iga ilmaga te uhke superluks. Ei tea kus anti neile seda kooliharidust Et trepikojas käivad nagu loomakari just. Oo ..oo .. Ei tea kohe kuhu see elu niimoodi viib!

Korraks vaid

Kustas Kikerpuu

Refr. Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga, korraks vaid – küllap nii siis peabki olema. Korraks vaid lootsin leida õnne ma, korraks vaid – kuid siis jälle läksid sa. Ütlesid, et lahkud minust – teise leidnud sa, nii teha võid, ei hakka hoidma kinni sind nüüd ma. Ilmas leidub teisigi, kes armastavad mind, no ütle, miks siis taga nutma pean ma praegu sind? Refr. Korraks vaid … Mine siis, kuid minneski sa seda meeles pea – ma peagi leian teise, kes on sama hell ja hea. Pole tarvis teada mul, et süüdi oled sa, küll aeg see kiirelt mööda lä’eb, pea unustan sind ma. Refr. Korraks vaid …

Korsaarilugu

Anzori Barkalaja

Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel ja elanud aegu nii halbu kui häid. Nii mõnigi kord pannud voolama vere ja röövinud kulda ja päid. Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid ja kuningaid karjana pagend mu eest. Ei miski saand häirida viimset korsaari, nii kaua kui üht aaret, nii kaua kui aaret sai nägema mees. Nii kaua kui aaret sai nägema mees. Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna, ei puhkust saa leegitsev rind. Vaid igatsen sellest, kuis kätel sind kannan, ka surm pole sinu eest soolane hind. Kui võidukast madinast tõime kord noosi ja sadama kai ääres peatus me laev. Siis otsemaid kõrtsu me võtsime koosi, et väärikalt saaks makstud me vaev. Kui kõrtsuteel vastu mul jalutas neiu, kel päikse käes särasid juuksed kui kuld. Ei saanud ma aru, mismoodi see juhtus, ta rinnus mul õhutas, rinnus mul õhutas südametuld. Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna... Ma harjunud kombel tal suud tahtsin anda ja minema viia, kus seisis me laev. Kuid kaaslased lasid mind ära sealt kanda, ei aidanud sõim ega raev. Kui lõpuks ma kajutist vallale pääsin, uus lahing ja tulemöll ümber mul käis. Kui vihane kurat ma sekka seal läksin, kuid tühi ja kauge, kuid tühi ja kauge see kõik mulle näis. Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna... Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel ja elanud aegu nii halbu kui häid. Nii mõnigi kord pannud voolama vere ja röövinud kulda ja päid. Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid ja kuningaid karjana pagend mu eest. Kuid enam ma tõmmet sel elul ei tunne, kõik sära minu silmis on kaodanud kuld. On mered täis vett küll, kuid sellest ei piisa, et kustutada, et kustutada mu südametuld, et kustutada mu südametuld.

Korstnapühkija

J. Arder / O. Arder

Näe, heleda taeva taustal, kõnnib katusel ringi üks mees. Tuul suitsu laiali laotab, mees otsib midagi korstende seest. Refr.: Korstnapühkija aa-aa Tule ikka jälle korstent puhtaks nühkima aa-aa Nähes sind mind õnnetunne haarab ja võin rahus jälle puid ma lõhkuda puid ma lõhkuda puid ma lõhkuda puid ma lõhkuda Kord talvel kui väljas tuiskab, rõõmsalt ahjus on praksumas puud, siis hinnata meest sa mõistad, kes katuseid mööda käib kaasas luud. Refr.: Korstnapühkija… Must kass sind ma pelglikult austan, kui sa üle tee jooksed mu eest. Näen, heleda taeva taustal välja korstnast su tõmbab see mees! Refr.: Korstnapühkija…

Kosmos-Maa

Alex Rasmussen

Halloo kosmos! Halloo maa! Kas sina oled telefoni juures? Mina Tulid töölt Nagu näed Aga nüüd, koju jään Köögis sind pliidi peal ootab toit Hiljaks jäid juba söödud on kõik Kuis on ilm, ilm on soe Mida teed, tunde loen Õige pea tulen ma oota mind Ootan sind, ootan sind, ootan sind Nii kallis sa, kas tõsi see Sa seda tead, ooo ütle veel Seks aeg on napp, mul aega küll Su ümber maa ja kosmos sul Kui me koos, jälle koos Emban sind, lilli toon Õige pea tulen ma, oota mind Ootan sind, ootan sind, ootan sind Nii kallis sa, kas tõsi see Sa seda tead, oo ütle veel Seks aeg on napp, mul aega küll Su ümber maa ja kosmos sul Kui me koos, jälle koos Emban sind, lilli toon Õige pea tulen ma, oota mind Ootan sind, ootan sind, ootan sind Aga nüüd mu kallis on vist aeg lõpetada Näib nii Hüvasti maa! Nägemiseni kosmos...

Krambambuli

Crescentius Coromandel (Christoph Friedrich Wedekind), tõlkinud Jüri Uluots

Krambambuli on joogi nimi, mis vahul klaasides meil keeb. On hästi proovitud ta abi, kui keegi meile kurja teeb. :,: Ma hilja õhtust koiduni sest klaasist joon krambambuli. Kram-bim-bam-bambuli, krambambuli. :,: Kui astun kõrtsi leti taha, nii nagu rikas kaubamees, ei leiba, liha ma siis taha, sest pudel märjukest on ees - :,: Ja kõht mul laulab tantari, Sest klaasis on krambambuli, jne. :,: Kui pea mul haige, kõhus valu ja söögiisu kadunud, kui nohu raskust ma ei talu, katarr on kopsu tunginud, :,: Ei lohuta mind medici - Ma joon üks klaas krambambuli, jne. :,: Oh oleks suurest soost ma tõusnud, Kui keiser Maximilian, Ma oleks lippu kõrgel hoidnud Ja selle peale kirjutand: :,: Toujours fid?le et sans souci, C’est l’ordre du Crambambuli...:,: Kui mängulaual kaotan raha Või veksel alles maksmata, Ei pruut mull’ kirja saata taha, Või surmasõnum postiga, :,: Siis kurbuses ma põhjani Joon klaasi täis krambambuli, jne. :,: Oh kui nüüd vaesed isad, emad teaks pisut poege puudustest, pääst silmad nutaksivad nemad ja kahvataksid kurbusest; :,: Kuid siiski joovad filii, Sest bene on krambambuli, jne. :,: Kui vabadust ma hoidma tõttan ja sünnimaa eest võitlema, ma halja mõõga kätte võtan, mu kõrval sõber seisab ka. :,: Siis ütlen tal: "Mon cher ami, Veel enne klaas krambambuli!" jne. :,: Kui tudengil ei ole raha, ta laenab seda jällegi ning mõtleb: kõigil ilmas paha, nii minul kui ka sandilgi. :,: Sest nõnda käib filosofii, Mis äratab krambambuli, jne. :,: Te rumalad, kes ei joo viina, ei salli teid ja kahju teist! Siin maa peal tunnete tõest piina ja taevas saavad inglid teist! :,: Vett joote nagu veisedki, Teil tundmatu krambambuli, jne. :,: Kes omad autud lõuad avab krambambullaste laituseks, see Taeva Isa andi haavab, ei teda pea me kristlaseks. :,: Ja tall ei anna iialgi üht tilgakest krambambuli, jne. :,:

Krokodill

Seal kaugel-kaugel Aafrikas, kus õitseb lootoslill. Seal Kongo jõe kallastel kord elas krokodill. Ja kui jääb vastus saamata, siis kurb on krokodill Ja suuri-suuri pisaraid Siis valab kroko silm. Ta kaldamudas pikutas ja neegripoisse sõi Jõevähki sabast sikutas, kodus mängimiseks tõi. Ja aeg nii kiirelt mööda läeb, Kui jookseks jaanalind Ja aastaid krokodillilgi On sada ammugi. Kui Kongo kohal särab kuu ja õitseb lootoslill Siis laulab krokodilli suu seal omal kallimal’. Kui Kongo kohal särab kuu Ja õitseb lootoslill Siis laulab krokodilli suu Seal omal kallimal: Tule mulle, Manni …

Kuhu jäänud on lilled?

Kuhu jäänud on lilled? Miks ei õitse nad veel? Kuhu jäänud on lilled? Miks on porised teed? Suve nukker lõpp on käes, sügisele annab käe. Oo, Maria, mil tuled siia Et sügisest saaks kevade Kuhu jäänud on linnud Miks ei laula nad veel? Kuhu jäänud on linnud, Miks on taevas pilvine? Kuhu jäänud on päike Hele hele kollane? Kuhu jäänud on päike? Vihmale ta andnud teed. Mis seal taevas vilgub Hele hele kollane? Mis seal taevas vilgub? Sügisene täht on see.

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik lilled jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik lilled jäid? Neiud tuppa õied tõid. Mil ükskord mõistad sa? Mil ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik neiud jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik neiud jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik neiud jäid? Mehe leidis iga neid. Mil ükskord mõistad sa? Mil ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik mehed jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik mehed jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik mehed jäid? Sõtta läksid püstipäi. Mil ükskord mõistad sa? Mil ükskord mõistad sa! Kuhu rindel mehed jäid, Mis on neist nüüd saanud? Kuhu rindel mehed jäid? Kaob kiirelt aega... Kuhu rindel mehed jäid? Tuul neil üle haua käib. Mil üksord mõistad sa? Mil üksord mõistad sa? Kuhu küll kõik hauad jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik hauad jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik hauad jäid? Maa on jälle lilli täis. Mil ükskord mõistad sa? Mil ükskord mõistad sa! Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik lilled jäid? Kaob kiirelt aeg... Kuhu küll kõik lilled jäid? Neiud õied tuppa tõid. Mil ükskord mõistad sa? Mil ükskord mõistad sa!

Kui kallist kodust läksin

Mihkel Veske

Kui kallist kodust läksin :,: ma kurvalt kaugele, :,: siis ütles kase varjul mull’ hella neiuke: “Nii selge kui see allik :,: on minu armastus, :,: siit käib küll õhtu õhul su järel igatsus!” Refr. Sinu süda on kui Emajõgi, voolab vaikselt, tundmata ta vägi. :,: Täna võid küll neidu armasta’, aga homme vaata, kuidas sa tast lahti saad. :,: Ma nägin mõnda kaske :,: ja mõnda allikat. :,: Ma nägin mõnda neidu mul naeratelevat. Ei olnud kask, ei allik :,: nii armas ometi, :,: ei vaatnud võõras neiu nii õrnalt iialgi. Refr. Sinu süda on kui Emajõgi … Kui kaugelt jälle koju :,: ma rõõmul rändasin :,: ja allikat ja kaske ma jälle tervitin: kask oli ära kuivand :,: ja allik mudane, :,: mu neiu oli läinud ju teise kaenlasse. Refr. Sinu süda on kui Emajõgi …

Kui lapsena lustilla luhal

rahvalik laul

Kui lapsena lustilla luhal, mina mängisin kaskede all, :,: siis oli mu süda nii puhas kui allikavete kristall. :,: Maailm aina säras mu silmas, kõik süütu ja puhas mul näis. :,: Ma ei teadnud, et õelust maailmas on kaunimad hingedki täis. :,: Kui mesilind jalast mind nõelas, see oli mu ainuke oht, :,: kuid ema mind osavalt põetas ja terveks sai haavatud koht. :,: Mu lapsepõlv läinud ju mööda, nüüd valust on lõhkemas rind. :,: Ei emak’se oskus nüüd suuda neist haavadest päästa küll mind. :,:

Kui lapsena televisioonis

Juhan Viiding

Kui lapsena televisioonis ma mängisin kaamera ees, :,: oli elu kui pliiatsijoonis, ei palju tal värvisid sees. :,: Oi, ma mängisin mängude mängu. Oi, ma mängisin siis nagu hull. :,: Kuni õlad jäid häbiga längu ja õhtuti valutas mul. :,: Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda, talle vana ei järgneda või. :,: Uued tuuled end annavad tunda, mida sajandilõpp meile tõi. :,: Seal ma kohtasin neidude neidu, meie vahele midagi jäi. :,: Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätte ta jäi. :,: Aja möödudes muutuvad tiitrid, suured plaanid ja paremaks vänt. :,: Aina uuemaks kleidid ja sviitrid ja saatele sobiv puänt. :,:

Kui lähen maailma rändama

Kui lähen maailma rändama, siis sulle seda ei ütle ma, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen! Leidub teid ja leidub maid ja leidub ka sinust paremaid, kuid pole sul tarvis teada mida ma teen! Refr. :,: Hoian kõik endale, hoian kõik endale, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen! :,: Teel tuleb vastu peiareid, vaid möödaminnes ma seiran neid, jah, pole sul tarvis teada, mida ma teen! Roosinupp ja veiniklaas neil peibutuseks kõigil käes, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen! Koerustükke teen ma teel, sest püsimatu on mu meel, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen! Austajaid jääb virnana minu käidud teele lamama, jah, pole sul tarvis teada, mida ma teen! Kui tulen ükskord tagasi, sind üles mina otsin jällegi, kuid pole sul tarvis teada, mida ma teen! Õnnelikuks siis ma saan, kui minult midagi ei küsi sa, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen!

Kui mina alles, umpa, umpa

Kui mina alles, umpa, umpa, Noor veel olin, umpa, umpa, Tuli mul kord piibuhimu, umpa, umpa jaa. :,: Piibu tegin kasepahast, umpa, umpa jaa. Tubakakoti lambanahast, umpa, umpa jaa. :,: Kord ma võtsin, umpa, umpa, salamahti, umpa, umpa, Vanataadi tubakalehti, umpa, umpa jaa. :,: Ja veel mõne tuletiku, umpa, umpa jaa, Kaasas oli naabri Juku, umpa, umpa jaa. :,: Läksime siis, umpa, umpa, Nagu lennul, umpa, umpa, Juku jooksis minu kannul, umpa, umpa jaa. :,: Naabri aida nurga taha, umpa, umpa jaa, Sinna istusime maha, umpa, umpa jaa. :,: Seal ma piibu, umpa, umpa, Täis siis täitsin, umpa, umpa, Tikust tule peale läitsin, umpa, umpa jaa. :,: Suitsetasin kahatäie, umpa, umpa jaa, Sõber Juku kurvalt kaie, umpa, umpa jaa. :,: Juku mättalt, umpa, umpa, Sammalt võttis, umpa, umpa, Piibuseinad kuumaks küttis, umpa, umpa, jaa. :,: Ise kiitis: "Oh kui hea, umpa, umpa jaa, See paneb üsna purju pea, umpa, umpa jaa!" :,: Küll siis oli, umpa, umpa, Kena nali, umpa, umpa, Kui me Juku purjus oli, umpa, umpa, jaa. :,: Mulle küll ei teinud viga, umpa, umpa jaa, Kasepahast piibunaga, umpa, umpa jaa. :,: Õde Manni, umpa, umpa, Piipu märkas, umpa, umpa, Salaviha põues tärkas, umpa, umpa jaa. :,: ütles: "Ema, armas ema, umpa, umpa jaa, Meie poistel piibud juba, umpa, umpa jaa." :,: Püksid mul siis, umpa, umpa, Maha aeti, umpa, umpa, Vitsaga mind läbi soeti, umpa, umpa jaa. :,: Ei sest peksust hoolind mina, umpa, umpa jaa, Kui sain piipu põletada, umpa, umpa jaa. :,: Piip siis minult, umpa, umpa, ära võeti, umpa, umpa, Raiepaku peale seati, umpa, umpa jaa. :,: Oh, kuis silmist vesi jooksis, umpa, umpa jaa, Kui mu piipu kirves koksis, umpa, umpa jaa. :,: Teistre Neti, umpa, umpa, Armas Neti, umpa, umpa, Tegi mulle uue nosu, umpa, umpa jaa. :,: Oh, kuis suudlesin siis Netit, umpa, umpa jaa: Armas Neti, kallis Neti, umpa, umpa jaa! :,: Tubakat nüüd, umpa, umpa, Imen auga, umpa, umpa, Panen mõlemasse lõuga, umpa, umpa jaa. :,: Pistan piibugi veel suhu, umpa, umpa jaa Nii on minu hingel rahu, umpa, umpa jaa. :,:

Kui mina olin väiksekene

Kui mina olin väiksekene, alleaa, alleaa, kasvasin ma kannikene, alleaa, alleaa. Ema viis hälli heinamaale, alleaa, alleaa, kandis kiige kesa peale, alleaa, alleaa. Pani käo kiigutama, alleaa, alleaa, suvilinnu liigutama, alleaa, alleaa. Seal siis kägu palju kukkus, alleaa, alleaa, suvilindu liialt laulis, alleaa, alleaa. Mina meelta mõtelema, alleaa, alleaa, võtelema, võtelema, alleaa, alleaa. Kõik mina panin paberisse, alleaa, alleaa, raiusin ma raamatusse, alleaa, alleaa.

Kui mu isa kord ära suri

Kui mu isa kord ära suri, käskis ta mul elada, käskis õlut ja viina juua, käskis naisi armasta Ärge kolistage kirikukelli, See käib minul läbi pealuu Vaid kõlistage viinaklaase Siis võin rahus uinuda Kui ma ise kord ära suren, Ärge matke mind hauasse Vaid matke mind viinakeldri Kus aamid seisavad reas Kõik riided võtke mul seljast Viige täikal juudile Ja saadud raha eest ostke Pudel viina endale Minu paremasse kätte pange Pudel valge viinaga Ja rinna peale pange Taldrik sakusmendiga Kui täitund kõik minu soovid Siis võin rahus puhata Ja teisest ilmast teile Pudel viina saadan ma

Kui mul mure kipub

Kui mul mure kipub Ja mind saatus lükkab Ja mu kallike mind ei armasta - Ainult siinseis ruumes Õllekannu juures Jääb mu süda ilma mureta. Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma Veel rõõmus olema, Oh, miks ei peaks siis ma Maitsma märjukest. :,: Sest see õlle märjus Annab meile julgust Siin ja seal ja meie eluteel. :,: Siin neil kõrgeil puiel Kasvab humal juurtel, Siin mu kesvake, Kasvab kenasti. Siin üürikeses elus Paremat ei ole Kui see õllemärjuke ja vein. Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ... Hingaks õllekeldris Õllevaat mul hõlmas Hõiskaks rõõmuga: Kõik sõbrad elagu! Jooksin täis mis mahub Ei vürstiga teeks vahet Uneski ma poleks kuningas. Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ... Kahju kehvast mehest, Kellel veini vähe, Kes mu kesvadest On teinud märjukest. Teda tahaks kiita, Taevariiki tõsta Enne kui mind nektar joobnuks teeb! Refr. Oh! Miks ei peaks siis ma ...

Kui naine armastab meest

Kukerpillid

Refr.: Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest. Ta tassib puid ja peseb nõud, remondib auto, lapsi koju toob. Ta kuningriigiks on köök ja siis, kui laual on söök ta hüüab: hei, hei, tulge, muidu jahtub te söök. Meeste päevad täis on askeldust. Lõuna sõbraga, pits kohvikus. Hulk pabareid jääb lauale. Tolm katab neid vist kaua veel. Refr.: Kui naine armastab meest... Neil lapsi kodus on kas viis või kuus - mees harva neid näeb, täpset arvu ei tea. Vanem tütar on vist see, kes on pruudieas, noorem poeg vist see, kes arve teab peast. Refr.: Kui naine armastab meest... Kui lapsed juba õhtul magavad, siis mees ehk oma naisega juttugi aa’ks. Ta räägiks oma raskest päevatööst, kuid naine norskab, kuigi ei ole veel öö.

Kui oleksin tuul

Olav Ehala

Mulle meeldib see Et ma võin olla kui tuul Kiirelt lendan teel Kui väsin puhkan siis puul Lendan sinu tuppa ma Ma tean et ootad mind Kui lendan nagu lind Sa imestad Kui suur su soov Võime sõita koos Kõikjal täies hoos Päiksel jahutaks suud Öösel kimbutaks kuud Uluks korstnas siis ma Küll võid kiruda sa Ühel teiegi seast Lükkaks kübara peast Nalja teeks Enam veel Kui keskööl ma nüüd lendan taas Siis te ei näegi ju mind Kui praegu ma sind puudutan Siis ma ei üllata sind Kui ma olen tuul Siis kõiki vastuseid tean Lendan ma kui kuul Pealt näen nii halba kui head Lendan sinu tuppa ma Päikesel jahutaks suud Öösel kimbutaks kuud Uluks korstnas siis ma Küll võid kiruda sa Ühel teiegi seast Lükkaks kübara peast Nalja teeks Enam veel Kui keskööl ma nüüd lendan taas Siis te ei näegi ju mind Kui praegu ma sind puudutan Siis ma ei üllata sind Su sülle ma võin istuda Siis alles tunned sa mind Kui keskööl ma nüüd lendan taas Kuid te ei näegi ju mind

Kui oleme joonud šampanjat

Mis veetlev piknik suises metsatukas, kui eemale jäi karske päeva praht! Sul vastu kändu katki läksid sukad - me jalges tantsu lõi shampanjavaht. Ja küll sai keevaliselt elurõõme neelatud! Nii kirkas tujus pole miski keelatud ... Refr. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat. Shampanja on kirgede paradiis patusel maal. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat, ei lahku või minna, kui kokku sai löödud pokaal! On värske noorpaar mööblitühjas köögis; ei märka nad, et puudub külmkapp. Kas ongi aega mõelda praegu söögist - kui arm on suur, siis muu võib olla napp! Taas pilgud ristuvad "Sovetskoje igritskojel" ja poiss teeb tüdrukule silma: "Vist on veel!" Refr. Ärge jätke mind üksi ... Kuid paukuv kork ja hõbedased traadid te seltsi enam iial mind ei too, sest eile õhtul rõõmusõõm pokaalis mu hinge murdis justkui mürginool: kõik järsku lahkusid ja teistest lahku kistuna jäin lauda ootamatult üksi istuma. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat, sest üksinda jäädes ma töinama pistan kui laps. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat! Shampanja ei ole ju üldsegi kurbuse naps. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat - shampanja on kirgeda paradiis patusel maal. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud shampanjat - ei lahku või minna, kui kokku sai löödud pokaal!

Kui on jõudnud sügise

Rudolf Baumbach, eestikeelne tekst rahvasuust

Kui on jõudnud sügise, kolletanud lehed, salatung siis vägisi Tartu kannab mehed. Rinnast tõuseb vägev viis, tuulest õhku kantud, :,: talle vastab põld ja hiis, ta on rõõmuks antud: :,: Gaudeamus igitur... Pikk ja väsitav on tee, mis viib Taaralinna. Üle mitme mäe ja vee jõuad viimaks sinna. Nukrus poeb rinnasse, kurbus valdab meeli, :,: ja siis läbi silmavee kuuled kurbi hääli: :,: Vita nostra brevis est... Aga ees teekäänu peal valendab üks kogu, varsti selgub silmal’ seal väikse neiu nägu. Uuest’ rõõm siis rinnas keeb, nukrus kaob ära – :,: tudeng jälle laulu teeb, nõidund silmasärast: :,: Vivant omnes virgines... Juba jõudnud Tartusse, kaugel kodu, isa, kaugel hella emake, siin vaid kära, kisa! Siiski paik on olemas, kus võid rõõmul viibi’, :,: sõpre ringis kõlamas kuuled tut’vat viisi: :,: Pereat tristitia....

Kui on tudeng reisi peal

E. Kook

Kui on tudeng reisi peal, juhhaidi-juhhaida! Lõbusasti elab seal, juhhaidi-haida! Läbi paksust, vedelast, läbi läänest, edelast. Refr. Juhhaidi-ai-juhhaida-juhhaidi-haida! Valeri, valera, valerallalala! Oh! Juhhaidi-ai-juhhaida-juhhaidi-haida! Kui ka raha pole tal, juhhaidi-juhhaida! Ei ta siiski värinal, juhhaidi-haida! Süüa saab ta papi käest, raha vilistlaste käest. Refr. Juhhaidi-ai-juhhaida-juhhaidi-haida … Tudeng läheb kõrtsi ka, juhhaidi-juhhaida! Joob seal õlut viina ka, juhhaidi-haida! Neiud, täis kõik armastust, vahtvad nii, et rinnus lust. Refr. Juhhaidi-ai-juhhaida-juhhaidi-haida … Ja kui kõrtsist väljub ta, juhhaidi-juhhaida! Ruttab tema tänaval, juhhaidi-haida! Kodus magab tema siis, unes näib tal paradiis. Refr. Juhhaidi-ai-juhhaida-juhhaidi-haida …

Kui poissmees mina olin

rahvalik laul

:,: Kui poissmees mina olin ja Tallinnasse tulin ja mõtlesin kosida naist. :,: :,: Seal uulitsal hulkudes, tänaval jõlkudes tuli mul vastu üks neid. :,: :,: Tipsuke tilluke, minu nimi Villuke, nõnda mina tutvustasin end. :,: :,: Siis neiu mina võtsin ja kõrtsisse tõtsin ja pummelung algas meil sääl. :,: :,: Sääl neid mul musu andis ja kelner laual kandis ja klaasides vahutas vein. :,: :,: Kuid mina kui üks lurjus jõin enese täis purju ja kõrtsisse magama jäin. :,: :,: See tipsuke tilluke, kuradima linnuke, politsei kaela mul tõi. :,: :,: Nüüd istun mina vangis seal kaheksandas kambris ja tipsuksest näen ma vaid und. :,: :,: Kuid peagi olen vaba ja katsun tipsu naba ja varsti minu naeseks tema saab. :,:

Kui rändama läks üks naisemees noor

Kui rändama läks üks naisemees noor Oma naisele ütles ta nõnda: “Kas kuulata tahad mind, naisuke noor? Kas tõotuse tahad mul anda? Kui truuks jääd sina nüüd mulle, Siis truuks jään minagi sulle!” Naine nuttes tõotas seda, mees kuumalt suudles teda. Kuid vaevalt oli silmist tal kadunud mees, Naine oma õnne ei varjanud. Veel silmad tal lahkumispisaraist vees Juba teisele kirjutas kirja. Ja see teine ka kiiresti tuli, noor naisuke õnnelik oli Ja varsti la-la-la-lalllaa, la-la….. Kuid õnnetus käib iga päev meie teel Noor naisemees koju veel tuli. Nii nukker ning murelik oli ta meel, Rahakoti ta unustand oli. Ja oh sina imede vägi, mida naisemees koju tulles nägi Naine istus teise mehe süles, Lõi eest ja takka üles. Siis naisemees võttis püstoli seal Ja lasi välja kuus pauku. Nii tummalt ta seisis seal laipade ees Igaühel neist rinnas kolm auku. Ja siis ta võttis püstoli ja lasi ka endale kuuli pähe. Ja tema hing läks taevasse. Aga oh sina imede vägi, Mida naisemees taevas nägi Naine istus Peetruse süles, lõi eest ja takka üles.

Kui sa minu tädi näed

Kuldne Trio

Kui sa minu tädi näed siis ütle talle külla tulla ma küll ei saa Täna õhtul sõbrad koos kõik vein on alles ja kauneid naisi nüüd emban ma Esimene tantsusamm teeb rõõmsaks meele samas juba viimne gramm on läinud keelelt Kui sa minu tädi näed siis ütle talle külla tulla ma küll ei saa Mu silmad on elu nüüd näinud kuid süda ei ole veel jääs oh ei Ah tead kui soliidseks läinud on need kes mu kõrval käinud Miks noorus siis kriibib mu hinge miks verest ei kustu kuraas kas üks kordki kaob siiski pinge kaob onu kel lausun nüüd taas Kui sa minu tädi näed siis ütle talle külla tulla ma küll ei saa Täna õhtul sõbrad koos kõik vein on alles ja kauneid naisi nüüd emban ma Esimene tantsusamm teeb rõõmsaks meele samas juba viimne gramm on läinud keelelt Kui sa minu tädi näed siis ütle talle külla tulla ma küll ei saa

Kui sa tuled too mul lilli

Kui sa tuled, too mull lilli, Lillekesi armastan. Sügisel neid vähe leida? - ühest ainsast küllalt saan. Ehk vast juhtud nurmelt leidma Veel üht hilist lillekest - Kõige kallim, oh kui väga Tänaksin sind selle eest!

Kui sadam ootab

Heldur Karmo

Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub, eha värv mängib koduranna veel. Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl, sest mu laev on ikka alles teel. Refr. Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva, siis sada meest seal sada rõõmu leiab eest. Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva, siis ootad sina vaid ühte meremeest. Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel jaaniöö viimne tõrvatulekeel. Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind, sest mu laev on ikka alles teel. Refr. Kui sadam ootab … Ma ei näe sind veel laineladvast üle ega saa sind hellitada veel. Aga kord oled sooldund süles mul sa, sest mu laev on juba koduteel. Refr. Kui sadam ootab …

Kui Tartu linna tuled sa

Kui Tartu linna tuled sa, ja-jaa, ja-jaa Siis tudengiks ka kohe saad ja-jaa, ja-jaa Ja kui sa ikka õpid ka, stipendiumi siis ikka saad Ja-jaa, ja-jaa, ja-jaaa Mis intris elul viga on, ohho, ohho Meil igas nurgas telefon ohhoo, ohhoo Ja televiisor laua peal, meil elu prosta priima seal Ohhhoo … Studeerind oled aastat viis jajaa, jajaaa Saad laborandi koha siis jajaaa, jajaa Ja katsu siis sa elada, kui kuuskümmend kulli palka saad Ja-jaa, ja-jaaa… Ka intrist tuleb lahkuda jajaa Ja väike tuba üürida, jajaa Kui inimlik on peremees, vaid kakskümmend maksad selle eest Jajaa, jajaa.. See laul ei ole pilkelaul, ei-ei Vaid pigem on see nutulaul ja-jaa, ja-jaa Must tulevik sind ootamas, ei miski vaeva, huvita Ei-ei, ei-ei …

Kui õhtu akna taga

Ludvig Otto von Reichert, eestikeelne tekst rahvasuust

Kui õhtu akna taga, kakskümmend üks lööb kell, ei iialgi veel maga ma voodis tunnil sel. Siis jätan teaduskrempli ma koju valvele – :,: konventi nagu templi ma tõttan palvele. :,: Siin kann täis kanget õlut me keskel ringi käib. Sest joogist olen võlut’, temast püha vaimu näib. Kui rüüpan tubli sõõmu, mind miski lendu viib :,: ja kannab keset rõõmu kui taevaingli tiib. :,: Kui põue pugend nukrus ja kõigest tülpind meel, kui viimne sent sul kukrus ehk järgi jäänud veel. Või kui ehk mõni plika su vastu olnud karm, :,: siis lunastust toob ikka me õlle õnnis arm. :,:

Kui õitseb sirel

rahvalik laul

Kui õitseb sirel ja laulab ööbik Ning uuel elul tärkab hing :,: Siis tahan mina naerdes Siit surma minna Ja naerdes kustuda võib silm :,: Ja kui mina suren oma noores eas Siis kallis see on sinu süü :,: Et sina oled olnud Mul siin maailmas Ükspäinis ainult vaev ja piin :,: Minu piinamisest sa rõõmu tundsid Ja andsid end siis teisele :,: Ja ise sina naersid Kui mind sa nägid Et murdsid sa minu südame :,: Sa naera kallis, oh naera naera Kuid vaat mis tegema ma saan :,: See mees aga kellel Suud sa andsid Teda verivihas ähvardan :,: Ma võitlusesse siis teda kutsun Ja lasen ennast haavata :,: Siis haljal aasal Seal puude vilus Saab süüta veri voolama :,: Ja kui mina magan oma külmas hauas, Siis lõpetud saab minu piin :,: Ja sina minu kallis Siis ahastuses Minu haual nutad kummuli :,: Kui õitseb sirel ja laulab ööbik Ning uuel ilul tärkab hing :,: Siis olen mina naerdes Siit surma läinud Ja naerdes kustunud mu silm :,:

Kuidas läks sul see mäng?

Rock-Hotel

Kuidas läks sul see mäng? Kui puudub trump võitu siis ei saa Äss on küll käes, jälle loodad sa Kuid kaotus tulnud on taas Kuidas läks sul see mäng? Kui kaart ei käi siis armutundeis veab See on vaid mäng kuid juba ette tead Et jälle kaotama pead On lihtsalt emand see Kes vaese mehe võitjaks teeb Ja tihti põlvili On kuningas ta ees Kuidas läks sul see mäng? Kord pöördub õnn, varsti on see päev Siis võidad kõik ning sa peagi näed Et õige kaart on sul käes

Kuku sa kägu, kuldalindu

Kuku sa kägu, kuldalindu, Häälitsele hõbenokka, Kuku meile kuulutusi, Häälitsele ilmutusi, Veeretele laulu vara, Ketra kuulutuse lõnga, Kuju kauni aja kangast! Kui sa ei kuku, kukun ise, Pajatelen pardikene; Lasen luige laulusida, Seitsmekordseid sõnumida Vanast ajast veeremaie, Kuldsest ajast kuuldumaie, Iluajast hiilgamaie. Läks aga sõnum külge suusta, Teine laine tüterilta, Kolmas ranna kaljudelta, Neljas näkineidudelta, Viies veteemandalta, Kuues kuude kudujalta, Seitsmes saare taadilt, eidelt.

Kuldne õhtupäike

R. Stolz, tõlkinud A. Piirikivi (Ado Grenzstein)

Kuldne õhtupäike, ilus oled sa, :,: kui sa viimse läike saadad üle maa. :,: Rõõmuks muudad meele, kui sind näen ma! :,: Laulma paned keele õhtu ehala. :,: Une rüppe heidad, päike, puhkama. :,: Hommikul meil’ koidad uue iluga! :,:

Kuldne õhtupäike - vahesalmiga

R. Stolz, tõlkinud A. Piirikivi (Ado Grenzstein)

Kuldne õhtupäike, ilus oled sa, :,: kui sa viimse läike saadad üle maa. :,: Refr. Kuid hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata, minust kinni hoia sa. Ha-ha-haa! Siis võid kartmata mäest alla lennata üheskoos, täies hoos, minuga. Vallera! :,: Ai Maam, ai maam, see poiss on jälle siin, kes mulle suhkrusaia tõi ja ise ära sõi. :,: :,: Ai trika-trika-trika-trika trallalallallaa, mu simmikingad kontsata ja taldu pole all. :,: :,: Ei vabariigi sõdurit ei leina neiu rind, vaid teda leinab ainult meie vabariigi pind. :,: :,: Käi välja, välja vabariigi seest, kes joovad Eesti viina ja ei räägi eesti keelt! :,: Rõõmuks muudad meele, kui sind näen ma! :,: Laulma paned keele õhtu ehala. :,: Refr. Kuid hoia kinni, muidu võid sa … Une rüppe heidad, päike, puhkama. :,: Hommikul meil’ koidad uue iluga! :,: Refr. Kuid hoia kinni, muidu võid sa …

Kuldrannake

Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Ju vara kalli koiduga su poole võtsin purjeta, silm siiski kallast veel ei näe siit üle kõrge lainemäe. Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Siin alles võõra ilma piir, ei läigi ranna siniviir sealt üle elumere vee, kus lõpeb igav laevatee! Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale! Ma ohkan siin kui väsind lind, oh otsatu on merepind! Ei tuul mu laeva lendes aa, ei mina iial randa saa! Kuldrannake mil jõuab laev su kaldale? Küll õhtueha paiste sees sind näen sinetamas ees, oh, siiski raske elutee - ta lõpeb üle merevee!

Kuli lugu

Kätte jõudnud ilus suvi, laevalt Iõpnud viimne viin. Kurvalt kõnnib meie kuli, südames tal armupiin. Pika merereisu ajal senjuriitast unistas. Kes kord Argentiina rajal tema kirgi rahuldas Refr. Oh küll need haavad pea paranevad ja löövad uued, mis valusamad Oh küll need haavad pea paranevad ja löövad uued, mis hullemad. Kui laev sadamasse jõudis, täitus kuli unistus. Kohe neiu randa sõudis, nautis neiu armastust. Suudeldi ja kallistati argentiina neiuga. Juues janu kustutati vahutava veiniga. Refr. Oh küll need haavad ... Vaevalt oli möödas nädal, kurb on jälle kuli meel. Nüüd tunneb, et tal tervis räbal, hullemaks võib minna veel. Kuli tekil paadi varjus mõtles asja järele. Miski tal kui hinges karjus, kui laev sõitis merele. Refr. Oh küll need haavad ... Kolm meest ketikambri tõtvad, kannatliku rahuga. Nüüd pritsid taskust välja võtvad, mida täitvad rohuga. Üks kaotand südant Jakubstakis kohvimaja eidele. Teine oli rahad jätnud Honolulu leedile. Refr. Oh küll need haavad ... Mälestus sust kaua-kaua, jääb mu hinge püsima. Millal lahkud sa küll minust ei tea arstki ütelda Jumalaga senjuriita, jumalaga kaunis neid. Jumalaga Argentiina, ei teid enam naha või. Refr. Oh küll need haavad ...

Kulla kutse

ansambel Vägilased

Läksin juukseid kammima, kamm see kukkus merre. Merest tõusis kullast mees, ütles: „Ole terve!“. Tahtis suisa anda suud, kaela kullast raha. Küsis: kaasaks kindlasti tulla talle tahan. Lubas ainult kätel mind kogu elu kanda. Vikerkaare otsa alt varanduse anda. Mina talle vastasin: „Enne hüppan vette, kui et kulla kütkeisse annan ennast kätte.“ Üles, alla, juuksed valla, taevaservalt kiigun alla, vabana kui sinikirju lind. Siia, sinna, lendu minna, arm ja rõõm kui täidab rinna, maailmas vaid ilu hoiab mind. Mis ma kulla kutsele oskan ikka kosta. Pole ilmas varandust, mille eest mind osta. Kuld on külm ja hingetu, pole mõistust meelel, kõval kullast asemel pole laule keelel. Üles, alla, juuksed valla… Puna palgeilt kolletab, surmub silmist sära, vikerkaare väravalt võtme võtab ära. Sestap talle vastasin: „Enne hüppan vette, kui et kulla kütkeisse annan ennast kätte.“ Üles, alla, juuksed valla…

Kullast süda

Sinule kullast südant osta kord tahtsin ma. Sest et sa olid minule kallis, sest et sa olid hea. Suvel, kui tahtsin sind näha, kuulda veel korra su häält, ostsin siis südame puhtamast kullast, hõbedast raamitud äär. Öeldi, sa läksid ära. Minule lõppenud tee. Küsiti minult, keda ma vajan - mida küll tähendab see? Müüsin siis südame kullast võileiva hinna eest. Kaevasin kraave kodumaa mullas tüdruku südame eest. Sinule kullast südant iial ei osta ma Sest et sa läksid mu juurest ära - armastust petsid sa.

Kummituste tund

Vana tornikell lõi 12 kesköölööki Vastu kaikus iga hoov ja müüriorv Heidame nüüd pilgu kummituste kööki Selleks lahti hoida tuleb silm ja kõrv Mustas aknaavas kumab küünlavalgus Keegi kuskil oigab, keegi kriibib ust Ümberringi hõljub sajandite hingus Salamürgid, mõrvad, surnud armastus. Müürist välja astub lumivalge naine Mustad silmakoopad, maani valge juus Hõljub tantsiskledes, nõtke, ebamaine Läbipaistvais kätes kuldne mürgikruus Kostab mõõgakõlin, võlvide all kaigub Kähe võitlushüüd ja kohe hääbub see. Kivipõrandal on äkki vereloigud Kuskilt pimedusest juurde tilgub veel. Jälle aknaavas kumab küünlavalgus Keegi kuskil oigab, keegi kriibib ust Ümberringi hõljub sajandite hingus Salamürgid, mõrvad, surnud armastus.

Kungla rahvas

Friedrich Kuhlbars

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma, siis Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma. :,:Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga.:,: Läks lauluga, läks lauluga, läks lauluga! Säält saivad lind ja lehepuu ja loomad laululugu, siis laulis mets ja meresuu ja eesti rahva sugu. Läks aga metsa mängima … Siis kõlas kaunilt lauluviis ja pärjad pandi pähe. Ja murueide tütreid siis sai eesti rahvas näha. Läks aga metsa mängima … Ma mängin mättal, mäe peal ja õhtul hilja õues ja Vanemuise kandlehääl see põksub minu põues. Läks aga metsa mängima …

Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Metsatöll

Nii on süda merehundil Kui on meri soolane Raudraske elu sunnil Mul veri soontes keeb Hei-jah, kolm miili veel Hoia purje, raudne mees Hei-jah, kolm miili veel Kuni pole kodus, olen kaugel teel Nii pohjamere pinnal Sa unud koik mis sees Ja oma urmel rinnal Tead seda, mis veel ees Hei-jah, kaks miili veel Kaugel kallas, raudne meel Hei-jah, kaks miili veel, Kuni pole kodus, olen kaugel teel Su silmis hägus haju Raudhingne meremess Ning tead, kui jouad koju On pikem tee veel ees Hei-jah, üks miil veel Hoia purje, raudne meel Hei-jah, üks miil veel, Kuni pole kodus, olen kaugel teel Kuni pole kodus, olen kaugel teel

Kuninganna

Priit Pihlap / Juhan Sütt

Käes öö ja koos on jälle, kõik teile tuntud näod, kuid kaasa tundma neile nüüd vist peab. On muinasjutumaale, veel teadmata need peod, üks daam siin käib ja ümber kõike seab. Nüüd küürselgsälg veel üsna vaevu jalgu järgi veab, sest tsaar Saltaan siin kauget maad ei näe. Ja võlurtaat võib lõua hoopis paljaks noppida, kuid kaost see muuta väiksemaks ei saa. Laula, kui aidata veel saad, kõik laulud ümber pööras siin üks peeglit uuriv daam. Laula, ja teada saab see daam, et keegi teine kaunim ilma peal. Näe, õnne ootab noormees, kuid puust on käed ja pea, nii lootus kaob, sest daam ei tõota head. Kolm röövlit koormat veavad ja saabub kange hiid, mis ees neid ootab siin, ei keegi tea. Seal pöialpoisid seitse talle talveks majja tõid, peol kinga kaotas kaunis nõiamoor. Ja võlurtaat võib lõua hoopis paljaks noppida, kuid kaost see muuta väiksemaks ei saa. Laula, kui aidata veel saad, kõik laulud ümber pööras siin üks peeglit uuriv daam Laula, ja teada saab see daam, et keegi teine kaunim ilma peal. I:Laula, kui aidata veel saad, kõik laulud ümber pööras siin üks peeglit uuriv daam:I

Kuradi laul

Kord võitles Lõuna-Venemaal, kaugel Doni steppides üks vapper Eesti pataljon lauldes laulu kuradist. Meid paisati itta kord läände, kõikjal seisime kaljudena ja ka Neveli sood ja T?erassid, neil iial ei unusta saa. Refr. Rünnakrelvade terasest tules, kõlab leekides kuradi naer: ha-ha-haa. Sirgub vabadusidu, ei murta neid ridu, kes Eesti eest andnud on kõik. Aeg sangarid kord unustab ja tandrid tasandab. ja surnu-pealuu sõdureist vaid tuul meil jutustab... Teed tagasi meil ei ole, ehkki häving on silmade ees. Vaba Eesti eest palju ei ole, kui ka langeks meist viimane mees. Refr. Rünnakrelvade terasest tules ...

Kurg ja konn

Kivil istub väike konn, mõtleb, et ta üksi on. :,: Koivad välja sirutab, päiksepaistel soojendab.:,: Aga eemal kõnnib kurg, kõht on tühi, meel on kurb. :,: Pilliroogu ragistab, pikka nokka plagistab.:,: Viuhti kivilt hüppab konn, kadunud ta laiskus on. :,: Kiirelt ujub tiigivees, päästab enda kohkund mees.:,:

Kurgid sulle raha mulle

Kuldne Trio

Turuleti taga kastid kurke täis kurgimüüja laulab: Ostke kurke häid! Kurgid sulle, raha mulle sulle mulle mulle sulle sulle mulle. Kallis oled kodu, armas Eestimaa sest et igas linnas kurke müüa saab. sulle mulle mulle sulle sulle mulle mulle sulle sulle mulle. Banaani pole vaja, ananassi ka persikuid ei taha, käivad kurgid ka. sulle mulle mulle sulle sulle mulle mulle sulle sulle mulle.

Kus pidu iial peetakse

tudengilaul

:,: Kus pidu iial peetakse, seal näha võite meid. :,: Meil käivad kannud ringi ja ülendavad hingi – eks juua või ju veel. Refr. Ja ega’s pole muud, kui pinguta: laul käib üle kõige! :,: Juhheirassa, juhheirassa, juhheirassasassa! Poisid, pangem torud hüüdma! :,: :,: Me laulumehed oleme, eks seda kõik ju tea. :,: Me rändame siin ilmas, ei pea me sihti silmas – eks rännata ju või. Refr. Ja ega’s pole muud … :,: Kui pidu juba lõppenud ja kõigil kurb on meel. :,: Veel käivad kannud ringi ja ülendavad hingi, eks laulda või ju veel. Refr. Ja ega’s pole muud …

Kus Põhjalahe kohiseb

Kus Põhjalahe kohiseb, Ta kaldal ilu idaneb, Sääl on mu armas kodumaa, Mis kallim mull veel kullasta. Sääl org on armsas orases Ja lehtpuu lehkvais õilmetes, Sääl olin nagu laululind, Kui õnnes tuksus minu rind. Oh, et ma pidin Põhjalast, Mu kuldakodust kaunimast, Nii äkki saama võõrsile, Kus mures mõlgub meeleke! Jah, kuldne koht nüüd kaugela, Kust lahkusin ma valuga, Kuid sinna jõuab ikka veel Mu mõte lahke luule teel. Ja peaksin ma ilmaski Veel sinna jõudma tagasi, Siis laulaksin ma rõõmuga: Oh kallis, kaunis Põhjala!

Kutse

Miks veri nii rahutult tuikad? Mu ukse eest sadamast laev kumeda vilega huikas, mind tuuliste väinade last Refr. Läheme teele, kaugele teele, kus on taevas toetunud veele. Sinna, kus sinine, sinine silmapiir, sinna, sinna sind ma viin Miks sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast. Kuid võimsam on minust see kutse ja sellest ma vabaks ei saa. Refr. Läheme teele, kaugele teele, kus on taevas toetunud veele. Sinna, kus sinine, sinine silmapiir, sinna sind viin, sinna sind viin

Kutse Guatemaalasse

"Mul on üks rantšo, seal Guatemaalas, kas soovite ehk sinna asuda? Oh, preili Larsson, teid võtan kaasa ja kuningannana seal kasutan. Seal kasvab kohvi, seal saab banaani, seal kõike küll, mis Jumal anda saab, seal neegrinaistel on rinnad maani, kuid valget naist ma vaid armastan." "Oh, valged lokid, oh, sinisilmad! Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda? Ma kõigest sellest ju olnud ilma, oh, kallis preili, võtke kuulata! Mu rant?o rõdult on kaunis vaade, üks neeger põldu künnab härjaga. Me nahk on valge ja me teame - me peame kohvis vaid suhkrut segama." "Mu rant?o kõrgel, kus mägituuled nii põhjamaiselt, kargelt kohavad. All kasvab kohvi, kuid ülal kuuled, kuis minu karjakellad kõlavad. Siin kümme lehma, kui kirjud laevad, me kohvi peale piima kannavad ja sada lammast, kui pilved taevas, sooje sokke meil annavad." Ja iga hommik meil algaks helgelt: "Kas preili sooviks ehk kohvi koorega? Ah, viinisaia, jah, kõik on selge, toon teile moosisema poolega. Ja pärast einet, üks väike rännak, mu mustang ootab saduldatult teid! Või hoopis sobiks üks meeldiv uinak, mu baldahiin on valmis, ootab teid." "Mul kõik on öeldud, nüüd öelge teie, kas tulete mu rant?ot vaatama? Kuid mitte lihtsalt, vaid kui naine, kui abikaas, teilt vastust ootan ma! Ah, teil on tütar, kuid muidu vaba, see tähendab, et abiellume. Oh seda rõõmu, sain kasuisaks, veel täna ajan ma maha habeme." "Mu nimi Fredrik, Don Frederiko veel täna kompsud me laeva tassime! Kus on mu tütar, mu valge ingel, miks seda tõmmut neidu passite? Ah see on tütar, mu väike saatan, nii must kui öö, küll olen õnnelik! Mu rant?o ootab meid Guatemaalas, nüüd lähme ruttu, sest tee on pikk.

Kuujõgi

Kuujõgi voolab üle maa, kui vaikne hämar tund on käes, oo, öö algus, sa õrn valgus, mil ühtegi kallast silm piiriks ei näe! Kaks varju rändab üle jõe. Vaid hetkeks tabab täiskuu neid. Kuid kuu kuldne piisk siiski jääb särama mu peos kui unistus, mis seob kuujõge ja meid.

Kuusteist kannu

Ei otse koju läe, kui käes on palgapäev, Vaid sätid sammud linna poole. Ei huvita mind ükski kauplus linna peal, Ei heida pilke naistesoole. Ref: 16 kannu mis annab mulle rammu, 16 kannu ja kandikutel juust. 16 kannu, mis toidab minu sammu Ja lauad ... mis tammepuust. On seismas tänaval üks lärmav järjekord, Sean ennast vastumeelselt sappa. Kui palju sisenejaid sees on juba olnd, Neil pole laudu vaja katta. Ref: 16 kannu ... On antud üksik koht mul seinapoolses reas, Kus letilt võluv pilk mind vaatab (See on Piret). Teen suitsu teise juba kelner seisab seal, Kui palju? küsib mina vastan. Ref: 16 kannu ... On möödund tunde kolm või kurat seda teab, Kõik seltskond liitund ühtseks pereks. Käib laul, sest õllekas on kõigil tuju hea Ja õllenaps on juba veres. Ref: 16 kannu ... Nüüd, armas õllesõber, seda meeles pea, Ei maksa mujale sul minna. Vaid Humalasse, sest on kõige parem seal, Las esteedid resto minna Ref: 16 kannu ...

Kvissental

Linna taga Tartumaal on üks inter Kvissental. Vaikne kena kohake Meie tudengitele. Toad on suured, avarad, Sooja palju, valgust ka Öösel aga korstnaluugid laulavad meil üheskoos. Ai-ai-ai … armas Kvissental Linna taga Tartumaal On üks inter Kvissental Tudeng piima ostab sealt Piima hinda kalliks peab. Öösel aga vana tüssab, lehma ise ära lüpsab. Ai-ai-ai …

Kõige Suurem Sõber (Leopoldi laul)

Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing, mu silmad ning mu kõrvad ning mu perekonnaring. Kui tahad, tule alati, ma ootan aken avali või lenda-lenda kas või läbi telekanali Oi poisid-plikad tore on see elu JAAA! Kui kõikidel on seltsimees ja semu HURRAA! Kui sinu hoov on ka su sõbra õu, siis ükski soov ei käi teil üle jõu! Kui põnevaks ja rikkaks laupäev saab, kui sulle sõbrad külla tulevad! JAAA! Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing, mu silmad ning mu kõrvad ning mu perekonnaring. Kui tahad, tule alati, ma ootan aken avali või lenda-lenda kas või läbi telekanali

Kõndis neiu mööda metsa

Kõndis neiu mööda metsa otsis vaarikaid (x3) Leidis metsast noore mehe nii nad kokku said (x3) Lal-la-la-laa, lal-la-la-laa, lal-lal-la-laa (x4) Võiksid mulle süüa anda kõht on tühi mul Võiksid mulle naiseks tulla kui mind armastad Võiksin sulle süüa anda ise ära sõin Võiksin sulle naiseks tulla kuid mis ütleb peig

Kõnõtraat

Ummamuudu

Välän külmetäs ja taivast sadas lummõ ütle mullõ uma telehvooninummõr Hamõ ohukõ, su sälan prunts onm tummõ ütle mullõ uma telehvooninummõr Hammõst läbi paistus rynnakõnõ kummõr ütle mullõ uma telehvooninummõr Sis meil tulõva Fiesta ja Rock-Summõr ütle mullõ uma telehvooninummõr Sis ku külmetäs ja välän sattas lummõ ütle mullõ uma telehvooninummõr

Kõrts tühi on, kõik kuhugi on läinud

Irma Truupõld

Ma lahkusin nii julmalt tänavnurgalt, mind auto lennul sinust ära viis. :,: Selsamal õhtul suudlesin ma neegrit ja kabarees mul purunes serviis. :,: Ma kerges sammus libisen parketil, kuid tean, et tantsin sinu südamel. :,: Mis sellest siis, et tõmmu mees baretis mind tantsul suudles otse silmile. :,: Kõrts tühi on, kõik kuhugi on läinud, mulati viiul valsis saadab mind, :,: mu sammud vaaruvad, mu partner joobnud, ma teda suudlen, ise mõtlen sind. :,: Ei tea ma nüüd, kes saatis mind küll koju, kas blond, šatään või pruun pajats. :,: Me auto viis meid teadmatagi kuhu, vaid ühte mäletan, meid oli kaks. :,:

Kõrtsist just välja nüüd tulen ju ma

Heinrich von Mühler, tõlkinud Karl August Hermann

Kõrtsist just välja nüüd tulen ju ma – tänav, mis imelist nägu teed sa? Paremal, pahemal viltu kõik näis. Tänav, ma märkan, sa purjus ju täis! Refr. :,: Rulladi-rulladi, rulladi-rulla, Rulladi-rulladi, rulla-lal-laa! :,: Hei! Hei! Hei! Kuu, eks ta vinderdi-vänderdi lä’e, üks silm tal viltu ja teine ei näe. Purjus ju oled mu silmade ees! Häbene ometi, elatand mees! Refr. :,: Rulladi-rulladi … Laternad, oh sa tont, mis ma küll näen, vaaruvad, taaruvad, kus aga lä’en seisa ei enam nad postide peal. Purju end joonud nad kõrtsides seal. Refr. :,: Rulladi-rulladi … Kõik on ju purjus, küll väike, küll suur. Mis teen ma üksi siin, kainuse juur? See on ju asjata, tuluta ka, parem lä’en kõrtsi veel tagasi ma. Refr. :,: Rulladi-rulladi …

Käime koos

K. Terasmaa

Meenub mul, kuidas saime kokku puiesteel, öelda kõike ei julgenud sulle tookord veel, sinu kõrval end tundes ma veendusin taas – leida õnne ei või üksinda. Käime koos, on ju nii, et meid lahku teed ei vii. Käime koos ja me teel aegu kauneid ootab ees. Kuigi raskusi teel, kerge võita on neid, sest meil soov alati käia koos. Soovid täitusid pea, seisime taas kõrvuti, Hoides sõrmuseid käes, tõotasime jääda nii, Maailm kaunina näis, seda tundsime vaid, nüüd on oodatud õnn leidnud meid. Aastad mööduvad pea, leiad halba, leiad head, kuid nad kuuluvad meile ja meile on nad head, palju käidud on teid ja see meelest ei läe, minna kergem, kui ulatad käe.

Käskjalg tuli meie külla

Käskjalg tuli meie külla, võttis kaasa viisteist meest :,: ja meid viidi suurde sõtta isamaa ja tsaari eest.:,: Tsaar ei andnud meile leiba, isamaa ei hoolind meist, :,: kuni uue korra majja lõime aastal seitseteist.:,: Mööda mägiteid ja orge sammus edasi diviis :,:võtma valgetelt Primorjet meeste raske rännak viis. :,: Lippe verest punetavaid kandsid eskadronid ees :,:nii Amuuri partisanid läksid julgelt sõjateed. :,: Nende päevade suur kuulsus iial kustuda ei saa :,:partisanid olid julged linnu vallutasid nad. :,: Muinasjuttudena jäävad meelde lood neist rünnak-öist, :,:Spasski kuulsusrikkad päevad, Volotshajevka suur võit. :,: Puruks lõime atamanid, põgenesid valged väed :,:ja nii Vaiksel ookeanil lõppes meie sõjakäik. :,:

Kättemaks

Curly Strings

Keegi kolmas ilmund on me vahele Tunnen Sinu huultelt ma tema tervitust Keegi neljas ilmund on me vahele Tunnen Sinu kätel ma tema tervitust Keegi viies ilmund on me vahele Tunnen Sinu silmis ma tema tervitust Keegi kuues ilmund on me vahele Tunnen Sinu kires ma tema tervitust Armas sõber, ära silmi maha löö Kõik on juba korras mul, kõik on nüüd okei Juba jõudsin teha sulle tagasi Täna öösel kõrtsis ma, kõik on nüüd okei Hommikuni kõigiga seal magasin Veidi olen väsind ma, muidu on okei Nüüd saab minna kahekesi edasi Õhtul palju anda mul, tervitusi sul Õhtul palju anda mul, tervitusi sul

Küla kuuleb

Veljo Tormis

Küla kuuleb, et mina lõpen, ise mina arvan, et vast hakkan: koju jättin kotitäie, maha mina mattin matitäie, kaasa võttin karbitäie, põue peitin põlletäie. Regi jäi takka tulemaie, regi on sõnuda täisi, reelauad laulusida. Regi laulab Riia keeli, reetallad Tartu keeli, reepakud Paide keeli, reekaustad Kura keeli, sebavitsad Soome keeli, regi ise Hiiu keeli. Küla kuuleb, et mina lõpen, ise mina arvan, et vast hakkan.

Küll on tähed - Oh kooliaeg

O on ümmargune, K on kandiline – ei jää pähe. I on tipuline, Ä on täpiline – meelest läheb. Refr.: Oh, kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled, mul on valmis juba pliiatsid ja suled. S käib susinaga, J-il saba taga – küll on tähed. N on ühtepidi, U on tagurpidi – meelest läheb. Refr.: Oh, kooliaeg, ... Selged mul on tähed, sellest siiski vähe – tarvis sõnu. Kui kord kooli lähen, siis kõik korda läheb – küll on mõnu. Refr.: Oh, kooliaeg, ...

Lady Madonna

John Lennon - Paul McCartney

Lady Madonna, lapsed jalge ees, mõtled, mis kõik tegema peaksid veel... Kust leida raha? Maksta tuleb üür. Taevas sind ei aita, on ees kui müür. Reede õhtul välja pääsed vaevu, nunna kombel hiilib pühapäev, esmaspäeval laps seob kingapaelu – aeg aga läheb... Lady Madonna, beebit imetad, kuidas hinges hoida neid kõiki saad? Aeg aga läheb... Lady Madonna, voodil lamad sa, kuulates kuis mängib peas sul muusika. Venib teisipäev kui vana õelus, leht ei tule, kui on kolmapäev, neljapäeva õhtul sukki nõelud, aeg aga läheb... Lady Madonna, lapsed jalge ees, mõtled, mis kõik tegema peaksid veel...

Laev tõstis üles purjed öises fjordis

Evald Tammlaan

Laev tõstis purjed üles öises fjordis ja särasid veel tuled mustas vees. Üks väike tüdruk kaljul õie murdis, kui ratta juurde asus roolimees. Õis langes alla ranna vahupiiri ja tuulelaulu kustus vaikne nutt. Laev uljalt ulgumere poole tüüris ja ookeani jõudis hommikul. Jäid maha rand ja kaljul väike maja ja sillale viiv alla kitsas tee. Veel hõljuks nagu üle fjordi vee siis meremehe nukker laulukaja. Mees roolis rinna vastu ratast surub, on iga laine vaenlane ta ees. Silm otsib aga õrna naisekuju ja silmapiiri valge vahu sees.

Lagendikul põõsa vilus

Lagendikul põõsa vilus Eesti sõdur lamab maas :,: Tema nägu, mis nii ilus Surmapisar läigib seal :,: Eemalt puude vahelt paistab Väike valge majake :,: Seal veel ootab nägus neiu Langeks peiu rinnale :,: Kuid ei sõdur jõudnud koju Tema rinnus hõõgub kuul :,: Üle tema maise põrmu Vingub sünge sügistuul :,: Eesti mehed eesti naised Hoidkem kõrgel tema au :,: Sest et eesti sõdur langes Kaitstes oma Isamaad :,:

Lahinguväljal näeme, raisk!

Metsatöll

Tuleme kui tuultepojad, võitleme kui verevennad. Raua rangust loitsvad tütred, külmast kanged kivikalmed. Täna lähme võitlemaie, läbi hiie, läbi laane. Rauda tules turjastama, verele ikestama! Lahinguväljal näeme, raisk! Soisest metsast on me maada rauast sündind randmeida. Susist sündind meele'eida, kivist sündind südameida. Lähme täna võitlemaie, läbi hiie, läbi laane. Rauda tules turjastama, verele ikestama! Lahinguväljal näeme, raisk! Loitma löönd me terasetuli, terast mis hangund me hinge, Sääl kokku metsavihased, põhjatuulte pojad ja tütred! Lähvad täna võitlemaie, läbi hiite, läbi laante, raudu tulle turjastama, verele ikestama! Lahinguväljal näeme, raisk!

Lahtilükkamine

Jaak Johanson

Laskub üks haldjas, väsinud, aga sitke ja selgete silmega ja lausub: Hei, poisid, kas olete valmis? Siis lükkame korraga. :,: Peipsi koha pealt lükkame lahti selle väikese Maarjamaa. :,: Ühe tiiru nii ümber selle ilma nõndaviisi peab tegema. :,: Ja siis kasvõi teise ilma ühes rohu ja rahvaga. :,: Eks toetage pilgud siis vastu ja lükkame korraga. :,: Tasapisi, et kokku ei põrkaks Soome, Rootsi ja Norraga. :,: Öö tähtede tuules me lä’eme. Maad varjab ta hingede vall. :,: Uhke laine lööb Lätimaa randa seal Ruhja ja Valga all. :,: Taani väinadest mahume läbi, kui kõik seisavad serva peal. :,: Siit minna ei ole meil häbi – küllalt näinud, mis kurja, mis head. :,: Eks sealt on siis tee meile lahti kogu maailma merele. :,: Kas leidub seal kuskil üks sadam me viimsele verele? :,: Eks seal siis veel vaatame silma ta päikese kullale. :,: Kas leidub seal all veel üht paika ka sellele mullale? :,:

Laimjala pullilugu

rahvalaul

Suisel ajal ilm oli tore x2 läksime Laimjala metsa loole. x2 Kartsime hirmsat metsakolli x jne Rapi- Reeda rusket pulli. Poole päeva vötsime loogu tulime küüni juurde koogu. Kuulsime metsast pulli hääle Juula sai rabinal virna pääle. Kes aga sai, see tsirkas metsa, Joak aga poiss sai tamme otsa. Nüüd pole muud kui aina öhka, Pull pani puu alt toidu nahka. Kaapis jalaga korda kaks, ja möirates siis metsa läks. Juula pani padavai Laimjala möisa, kaibama seda polutseile. Mina vaatasin et veis on veis, kõik lauanõud lasi paska täis. Polutsei tegi protokolli, Rapi- Reeda ruskel pulli. Lubas aga kohe oma kohust täita, Rapi- Reedal rihma näita. Teeme selle loo nüüd lühemaks, saab joomakorra vähemaks. Sellel laulul on nüüd lõpp, sest tühjaks sai minu õllekapp!

Laip on laip

Kuldne Trio

Laip, lallaa- laalalaa, laip on laip, lallaa- laalalaa viinast haisev laip, lallaa- laalalaa, olen laip, lallaa- laalalaa REF: Eile veel oli elu, oli meri põlvini päevast päeva panin pidu, kõik kiitsid taevani Ammu tööl pole käinud, mul ihu väriseb enam elada ei tasu, sest kusagil pole asu nüüd Nutan vaid, lallaa laalalaa, kõik on läind, lallaa laalalaa on elu must mööda läind, lallaa laalalaa kõik on läind, lallaa laalalaa Oh kes küll ütleks, mis meist nõnda saab ??? südamesse jääb veritsev haav Oma lapsi ma hellitaks veel kuhu viib mind see räpane tee … REF: Eile veel oli elu, oli meri põlvini … Olen laip, lallaa laalalaa, suus on maik, lallaa laalalaa olen elav laip, lallaa laalalaa, peas on kaif, lallaa laalalaa laip, lallaa laalalaa laip, lallaa laalalaa, laip on laip lallaa laalalaa viinast haisev laip, lallaa laalalaa olen laip, lallaa laalalaa REF: Eile veel oli elu, oli meri põlvini …

Las jääda kõik, mis hea

Refr 1.: Las jääda kõik, mis hea ei siis lõpe ka laulud eal. Eilseks võib saada homne päev Noorus oli ja on ja jääb Üks aednik teeb elu lilleaiaks Värisevad käed, elu see on jääv Ja aastais daam pruulib õuntest veini Ta silm nõrgalt näeb, aga vein on jääv Refr 2.: Kui oled noor, sinus peitub jõud Elu on nii kuum Südames sul on kindel nõu Võita ilmaruum Refr 1.: Las jääda … Üks mees nii hall põldu kündmas orus Kortse täis ta käed, aga põld on jääv Ja neiu noor lebab valgel rannaliival Päikest täis on päev, päike- see on jääv. Refr 2.: Kui oled noor …

Las jääda nii kuis oli

Anna Haava

Oh ära karda, kallim, ei sind ma tülita, ei iialgi su armu ma taha kerjata. Refr. :,: Las jääda nii, kui oli, las jääda nii, kui on. Las jääda saladuseks, et sind ma armastan. :,: Võin uhkelt, külmalt, võeralt sinu silmi vaadata, võin vaikselt nii kui vari sinust mööda minna ka. Refr. Las jääda nii, kui oli … Võin teistel suud ka anda ja teisi armasta, kuid südames vaid siiski ma olen sinuga. Refr. Las jääda nii, kui oli … Võin vaikselt rannal sõuda ka ilma sinuta, võin aga põuepõhjas sind kanda lõpmata. Refr. Las jääda nii, kui oli …

Las käia, kulla peremees

Ilmar Mikiver

Las käia, kulla peremees, Nii kõrgelt õllelained! Sest täna pikk meil öö on ees, Sest täna pikk meil öö on ees, Sest täna pikk meil öö on ees, Kuid homme olgem kained! See mees, kes õllel au ei tee Ja varakult läeb voodi, See on kui närtsind lilleke, See on kui närtsind lilleke, See on kui närtsind lilleke, Ja lepalehe moodi. Kuid mees, kes enne hommikut Ei lahku õllelauast, See elab elu võrratut, See elab elu võrratut, See elab elu võrratut, Ja võrratult läeb hauda. See neid, kes poisilt musi saab Ja emale läeb kaebma, See on kui süütu talleke, See on kui süütu talleke, See on kui süütu talleke, Ja süütuna läeb taeva. See neid, kes poisilt musi saab Ja ise vastu annab, See on kui õitsev õunapuu, See on kui õitsev õunapuu, See on kui õitsev õunapuu, Ja varsti vilja kannab. See mees, kes neljakümnene Ja kehakaal teeb liiga, See jätku õlled rahule, See jätku õlled rahule, See jätku õlled rahule, Ja joogu valget viina. See neid, kes neljakümnene Ja kehakaal teeb liiga, See jätku koogid rahule, See jätku koogid rahule, See jätku koogid rahule, Ja söögu kohupiima.

Laul ennekuulmatust lahkusest

Andrus Rootsmäe

Kui aega saate, tulge minu juurest läbi, mis sest, et tornikell on löönud pool kaksteist. Mu pargis kuuskedel on kullast iga käbi, on öösel aega saada tundma teineteist. Refr. :,: Ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke. :,: Mu suures majas leidub mitu valget tuba, kus seitse päeva võite pidutseda just. Vaid õelaid mõtteid, kortsus kulme ma ei luba, teil halva tuju korral näitan kohe ust. Refr. Ma olen tõesti nõnda … Kui soovi on, võib ratsutada valgel märal, et teada saada, kuhu käändub pargitee. Mu majas ikka leidub kohta rõõmsal käral, mis sest, et pööraseks on muutunud dinee. Refr. Ma olen tõesti nõnda … Ma ise imestan ka, et ma nii lahke olen.

Laul filmist "Verekivi"

Kustas Kikerpuu

Mu käed jääksid puhtaks ja ääs oleks härmas Kui tarkade kivi ma ainult teaks Sest taaler on kerge ja veerema kärmas Kui küüntega kinni ei peaks Meestel on ramm nii et raksub raud Kuid otsas on aganaleib Siin ilmas midagi muidu ei saa Kus õnn on nii kauge ja sünge on maa Las trööstib siis naer kui on otsas leib Gloria, Gloria Dei! Kui oleks ma kuningas mündiksin raha Ja jagaksin laiali ausalt ta Kuid kuninga trooni ja au ma ei taha Ja õnneks ei pakuta ka Meestel on ramm nii et raksub raud Kuid otsas on aganaleib Siin ilmas midagi muidu ei saa Kus õnn on nii kauge ja sünge on maa Las trööstib siis naer kui on otsas leib Gloria, Gloria Dei!

Laul kaugest kodust

Ralf Parve

Need on kauged, hallid rajad musta muretaeva all – rasked katsumuste ajad käia karmil võitlejal. Refr. Nii pikk, nii pikk on võitlejal tee kauge kodu poole minna, kuid musta muretaeva all, kui raske ka ei oleks tal, :,: ta jõuab, ta jõuab sinna. :,: Veel ei leidu kuskil varju, ümberringi tuulte ulg. Pikki orge, künkaharju paiskub vastu surmatuld. Refr. Nii pikk … Jäävad mitmed külma hange, märga mulda sellel teel. Siiski mitte kõik ei lange, paljud koju saavad veel. Refr. Nii pikk …

Laul Põhjamaast

Enn Vetemaa

Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa, range maa ja kange maa, virmaliste maa. Põhjamaa, me sünnimaa, iidsete kuuselaante maa, lainte maa ja ranna maa, sind ei jäta ma. On lumme uppund metsasalud, vaiksed taliteed, nii hellad on su aisakellad, lumel laulvad need. Põhjamaa, me sünnimaa, karmide meeste kallis maa, taplemiste tallermaa, püha kodumaa. Põhjamaa, me sünnimaa, hinges sind ikka kannan ma, kaugeil teil sa kallis meil, sind ei jäta ma.

Laula elu ilusaks

Piret Rips

Laula elu ilusaks, laula, laula maailm mõnusaks, laula, laula elu ilusaks, laula, laula maailm mõnusaks, laula, laula mured minema, laula, rõõmuviisid veerema, laula! Laula päike särama, laula, laula vili kasvama, laula, laula päike särama, laula, laula vili kasvama, laula, laula mehed põllule, laula, laula lapsed õuele, laula! Laula rikkust külale, laula rahvas õnnele, laula elu ilusaks, laula maailm mõnusaks! Laula tervist taadile, laula, pikka iga memmele, laula, laula tervist taadile, laula, pikka iga memmele, laula, laula mured minema, laula, rõõmuviisid veerema, laula! Laula leiba lauale, laula, laula vili põllule, laula, laula leiba lauale, laula, laula vili põllule, laula, laula loomad aasale, laula, laula küllust kodule, laula! Laula rikkust külale, laula rahvas õnnele, laula elu ilusaks, laula maailm mõnusaks! Laula elu ilusaks!

Laula mu laulu helisev hääl

Kenny Rogers

Ma ei kuule ja ma ei näe Mu loodud laul mul endal Kuulmata nii jääb Laula mu laulu helisev hääl Kui ma ei saa seda kuulata, laula siiski Mulle Sinu imelist laulu keegi kuulamast vist Ei väsi eal, ta puudutab ju iga üksiklast See laul, mu laul las sinule jääb Sest sul on valgus, helisev hääl Et laulda seda laulu Sest sul on hääl ja ma usaldan sind Su huultel lauluks muutub mu hing Ma kuulen sind Lauluks ei muuda lembust keegi muu Keegi ei pane kaasa laulma mind Keegi ei ole tundeist lauldes nõnda loomutruu Ja nii Lembust ma mõistan, kuuldes laulmas sind Laula mu laulu helisev hääl Kuues meel lubab mul su kunsti aimata Laulu taibata Ja kurbus maailmast justkui kaoks Hääl on loodudki laulu jaoks, kas aimad sa Laula mu laulu helisev hääl Su saatus neis lauludes valmib kõigi silme ees Laula meile Sa tead, et nende eestki pead nüüd laulma sa Kes näha kuuldagi sind ei saa Laula siis Lauluks ei muuda lembust keegi muu Keegi ei pane kaasa laulma mind Keegi ei ole tundeist lauldes nõnda loomutruu Ja nüüd lembust ma mõistan kuuldes laulmas sind Laula mu laulu helisev hääl Sind usun ma veel

Laulge, poisid, laulge, peiud

Aleksander Eduard Thomson

Laulge, poisid, laulge, peiud, laulge, naised, laulge, neiud! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Sööge saia, sööge liha, jätke jonni, jätke viha! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Siin on neiud noorukesed justkui roosinupukesed! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Küll on pulmad, küll on saajad, küll on noorel paaril maja! :,: Hõissa ja hõissassa :,: Poisid, miks te pill ei hüüa? Mina tahan tantsu lüüa! :,: Hõissa ja hõissassa! :,: Unustage tööd ja piina, jooge õlut, jooge viina! :,: Hõissa ja hõissassa! :,:

Laulikutele

Ester Mägi

Mis mu põues pakitseb, mis mu meele nukraks teeb, mis mind ära ehmatab, kogunisti kohutab? Et nõnda palju ilu on suure ilma sees, et nõnda palju valu on elus elades. Et nõnda palju ilu on merelainetes, et nõnda palju ilu on taevatähtedes. Et nõnda palju õrnust on armu silmades, et nõnda palju soojust on noores südames. Et nõnda palju elu on rinnas sügavas, et nõnda palju valu on põues palavas. On ilu, elu, valu nii palju ilma sees ja sellest kõik nii vähe on teie lauludes.

Lauljaks loodud

Kadri Hunt

Olin mina enne noori meesi, seda enne poisikene. Laulin ma seda luguda, mis oli isa enne laulnud, ema õed olid õpetanud, vennad targaste tasunud. Nõnda laulsin, kuidas mõistsin, kuidas minu isa enne laulis. Olin mina enne noori meesi, seda enne poisikene. Ostsin püssi ja ostsin mõõga, uhke Hollanti kübara, ostsin Harju mehe hobuse, Vil’landi mehe verikõrvi. Siis läksin ma Riiga laulemaie, Tartu linna taha tantsimaie, Valga linna vahel’ valtsimaie. Keisri kaasikus laulu lõin ja kroonu kuusikus kukkusin ja kes tahab laulda minu vasta, ehk ka meie meeste vasta, võtku häälta äke´esta, kurku adrakurgedesta. Siis tulgu seie laulemaie, meie vasta luulemaie. Nende sõnad sõideldasse, seal nende rammu raugeb! Olen mina nüüd ju tugev meesi, ega enam poisikene. Laulan nüüd seda lugu, mis minu isa mulle laulnud, ema õed mulle õpetanud, vennad targeste tasunud. Laulan laaned laiemaksi, hääl mul kõlab üle ilma!

Laululilled

Ajab oma rida iga õige mees kui ka läheb ringi sirge siht on ees muutlikud on ajad lõputud on teed lähedal ja kaugel mõistvad kaaslased Ref. Aastad kiirelt mööduvad uued põlved sirguvad kõige eest mis eile täna maksma peab palju neid kes kannatand on oma elu ohverdand lapsepõlvekodust pidanud lahkuma Tules olgu rauad mitte liiga kaua õigel ajal meister teeb valmis töö sügaval on juured juurte sees on jõud arusaadav neile kes siin on sündinud Ref. Aastad kiirelt mööduvad … Palju neid kes kannatand on oma elu ohverdand me laululiiled neile täna kingime

Lehtedes kahin

Lehtedes kahin salalik sahin kevade mängul tuulede hood Mägedest alla jõgedest valla ruttavad merre vahused vood :,: Tuksu mu süda kuulata seal, kaeblikult kõlab pasuna hääl kalamees mängib, kaugele kajab lauluviis orus, mäel :,: Süda mul lõhkeb oh kuis veel kõlas Viimastkord õrnalt armsama hääl Südames valu armsamast kahju suu suruksin ta huultele ma :,: Õilmetes seisis võsa ja niit ööbik see laulis lustilist viit kalamees mängib, kaugele kajab lauluviis orus mäel :,:

Leib jahtub

Tõnis Mägi

Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär. Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud. Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas, kuldjuuksed peas. Refr. Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub, oodates neid. Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ... Trepil on valget lund, puud on täis karget und. Ootamist tiksumas aeg. Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed! Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ... Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib? Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad, memm ja su taat, memm ja su taat ... Refr. Valgel laual rätiku all palav leib ...

Lenda Juri Gagarin

Näed sa vilkuvaid tähti? Aga kumavat kuud? Kas sa kuuled ka muusikat seal kõrgel? Tunned Aafrika kuumust ja me põhjamaa talve või on sul seal pilved varjuks ees? Lenda Juri Gagarin, Lenda Juri Gagarin, Tule elavana tagasi. Lenda Juri Gagarin, Lenda Juri Gagarin. Tule elavana tagasi. Näed sa plahvatuste sinises suitsus maailma rebenemas ja inimesi häbenemas häädust. Näed kuis raha liigub, mõnel tasku koguneb või paistavad rikkadki ülalt kui kärbsed? Lenda Juri Gagarin, lenda! Lenda Juri Gagarin. Tule elavana tagasi. Lenda Juri Gagarin, lenda! Lenda Juri Gagarin. Tule elavana tagasi. Näed sa säält minu silmi, on mu pilgus soojust? Näed sa armastajaid linnapargis? Ja kui kuulatad hästi ergult, pannes volüümi põhja kuuled sa lapsi sündimas maa pääl.

Lenda, lenda lepalind

Lenda, lenda lepalind viimast korda veel palun sind! Lenda üle suure laia vee, sinna, kus mu kallike. Kodukülla lenda sa, kus mu neiu ootamas. Vaikses aias õunapuude all kaunis kodu asub tal. Lenda kiirel lennul sa, lauldes teda tervita! Vii tal roosiõisi kaunimaid, suudlusi ka palavaid. Kaugel asub tema peig, ootab temalt sõnumeid. Ühte väikest teadet kallimalt igatseb ta palavalt. Ütle, et ta ei kurvastaks, ütle, et ta nutma ei jääks. Ehk küll kaugel viibin ma, tulen koju võitjana. Sinu silmad on kui öö, ära õnnetuks mind tee! Nõnda laulis väike lepalind tervitades, kallim, sind.

Liisa, päikseline naine

Sõitsin oma setukaga linna poole traavi, ilm oli ilus nii, et tolmas tee. Järsku nägin - tüdruk astus maantee veeres kraavi, tundsin teda kohe - oli Liisa see. Refr. :,: Liisa, päikseline naine, Liisa, kaunisilmne naine, Liisa, unelmate naine, aga hobu oli väsind ja piip oli kustund. :,: Võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti, seal ta mul siis punetas kui ladvaõun. Enam ma ei saanud muud, kui ainult Liisat vahti, ohjad läksid meelest, aga rinnas oli kõu. Liisal olid juuksed nagu viljakõrred kuldsed, silmad olid sinised kui potikaas. Rinnad olid ilusad ja ümarad ja kõrged, puusajooksu andis alles vaadata. Võtsin Liisal ümbert kinni, musu tahtsin võtta, Liisa oli soe nagu värske sai. Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta, Liisa mulle - plaks - vastu kõrvu lõi!

Liivakell

Läksid sa, tühja aega veel näitab liivakell, liivakell. Ja mu aeda vaid kõrbetuul paitab Hing on hell, hing on hell. Kuhu läksid, kui kaugele viib sinu tee Maanteetolmus su jälgi veel näen. Ma ei suutnud sind hoida ega võita endale Nüüd lootusetu tundub homne päev. Küllap põhjust sul oli, et minna Seda tean, seda tean. Kaasa võtta ei võinud mind sinna Sul on hea, sul on hea. Kui koos koiduga tõusen ma voodist Pole sind pole sind. Iga laul väljub nukrana rinnast Pole sind, pole sind.

Liivimaa pastoraal

Riho Sibul

Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe, kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe – see mõni mõis, las ta lohiseb see köis, sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe. Lihtne on elu mul siin Liivimaal. Ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal. Silku ja vett sõime salamahti heinateol ja Väägvere koor – see käis vankritega laulupeol. Olen päritolult pops, mul on tihtipeale jahe, kuid tulgu vihm või rahe, jah, tulgu vihm või rahe – see mõni mõis, las ta lohiseb see köis, sest see ka mõni pahe, jah, see ka mõni pahe. Lihtne on elu mul siin Liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal. Oo, kuis Põhjalahe kohiseb, oo, mõisa köis las lohiseb. Olen varavana nolk, kõik on üldjoontes sama, kuid ma ei aja jama, jah, ma ei aja jama, see mõni mõis, las ta lohiseb see köis, sest mul on ükstakama, jah, mul on ükstakama. Lihtne on elu mul siin Liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal. Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe. See mõni mõis, las ta lohiseb see köis, sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe. Oo, kuis Põhjalahe kohiseb, oo, mõisa köis las lohiseb.

Lili Marleen

Hans Leip

Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel latern tookord säras, ta särab nüüdki veel ja ootab, et me tema all taas kohtuksime tänaval, :,: kui siis, Lili Marleen. :,: Latern oma kaitsel me õnne pühendas, kauni tunni maitsel me varjud ühendas. Mis sest, et rahvas möödus meist, me nägime vaid teineteist, :,: mu arm, Lili Marleen. :,: Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt, kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt. Ehk küll su juurde ihkasin ja lahkumist ma vihkasin, :,: mu neid, Lili Marleen. :,: Latern sinu sammu tunneb ikka veel, kuigi mina ammu viibin kaugel teel, ja ootab, et me tema all taas kohtuksime tänaval, :,: mu neid, Lili Marleen. :,: Kui mul uni laugel, öisel puhkusel, tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel: kui igav hakkab laternal, sind ootan jälle tema all, :,: kui siis, Lili Marleen! :,:

Linnamäng

Veljo Tormis

Liigu, liigu (ellero), linnakene, (ellero), liigu, linna (ellero) pärakene! (ellero) See on linna linast tehtud, pära tehtud takkudesta. Siia murrab Mustu sarve, siia lõhub Lauku sarve seda kantsi kaevatessa, seda linna tehta’essa. Tulge sisse noored neiud, seda kaupa ostemaie! Mis on linna, see on linna? See on kaunis kaubalinna. See on sirge siidilinna. See on ilus helmelinna. See on sõõrik sõlelinna. Tulge sisse noored mehed, seda kaupa ostemaie! Mis on linna, see on linna? See on kaunis kaubalinna. See on vinge viinalinna. See on hullu õllelinna.

Looduse tervitus päikesele

Mart Saar

Sind tervitame päike suur ja jumalik, sa kevadpäike rõkkav, rõõmus nooruslik. :,:Su hing, su tuline ning põlev süda sinu ülevus. See meie lootuse ning pika oote tulemus.:,: :,:Sind tervitame päike, tuline ja jumalik, sa särasilmil rõkkav, rõõmus nooruslik.:,: Sind tervitame päike! Sind tervitame kevadpäike! Sind tervitame, tervitame päike!

Lossis nimega Gradesko

Viktor von Scheffel

:,: Lossis nimega Gradesko, :,: kaugemal kui Temesvar, :,: :,: istus vahva vürst Bibesko, :,: Bibesko!, :,: Serbia hall hospodar. :,: :,: Refr. :,: Hai-tiri-lal-la, hai-tiri-lal-la, hai tiri-lal-la-lal-lal-la. :,: :,: Mida tegi vürst Bibesko, :,: Serbia hall hospodar, :,: :,: lossis nimega Gradesko, :,: Gradesko!, :,: kaugemal kui Temesvar? :,: :,: Refr. Hai-tiri-lal-la … :,: Slivovitši jõi Bibesko, :,: :,: Serbia hall hospodar, :,: :,: lossis nimega Gradesko, :,: Gradesko! :,: kuni purjus oli vaar. :,: :,: Refr. Hai-tiri-lal-la …

Lutikas

Üksainus kord sind nägin ma, nüüd minust rahu on igaveseks läinud. Su järel ihkan, ihkan otsata Sest olen sind kord ma näinud Mu mõtteis öösel oled sa, Vaid ainult sinust mõtlen mina Ei enam tööd ma teha saa Mul meeles mõlgud ainult sina Mult nõudsid verd ja nõudsid higi End kuskile su eest ei saa ma peita Mu mõtted kõik vaid sinu ligi Ei enam üldse rahu leia. Mil pääseb piinast minu rind? Mil katkeb ükskord häda ahel? Oh, millal kätte kord saan ma sind, Sa vastik lutik intri seina vahel.

Lõke preerias

Lõkkesuits, hõõgvel söed, hobu hommikust õhtuni käis nüüd on tulnud öö. Kõrgel kuu, tuul on loid, rohulõhna kõik preeria täis, kuula mind kauboi. Sul ees on kodutee, sa peagi poega näed, üks päev vaid sadulas on olla veel, öö ja päev. Tean see kõik, aga laulust, mu sõber kauboi, ei kao nukker noot. Läände jäi, piiga hell, Võõrais rantshodes saatuseks, sai võõras karjakell. Lootust tõi lasso lend, aga õnnest jäi kirjades vaid igatsev legend. Ei sul ei lõpe tee ja kuigi poega näed, nii palju otsida ja leida veel siiski jääb. Hõõgvel vaid hoia söed, iga lõke teeb valgemaks öö usu mind kauboi.

Lõppenud on päevad

Lorenzo Pilat, tõlkinud Kustas Kikerpuu

Oli kevad siis, kui minu juurde saabusid kord sa, päevi rõõmurohkeid minu jaoks tõid kaasa endaga. Liialt hilja taipasin, kui petlik oli siis kõik see: ei nüüd aita enam pisaradki, hiljaks jäänud need, jäänud need … Refr. Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin, hinge sellest hetkest on vaid jäänud nukker piin. Kuid ei sellepärast meelt ma heida nüüdki veel, küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel. Sa seda tea ja meeles pea, et ainus sa ei olla saa. Andeks võin ju sulle anda kui kord tuled tagasi, kuid kas sel mõtet, parem on kui jääbki kõik nüüd nii. Sõnu kauneid kord mul ütlesid, ma siiski üksi jäin. Ilma sinuta nüüd jälle kurvalt kõikjal ringi käin, ringi käin… Refr. Lõppenud on päevad … Ei-ei, ei saa, ei-ei, ei saa.

Läbi saju

Armastusel kummalised teed, armud vahel päeval, armud ööl. Tihti on kuuvalgus uue õnne algus - minul aga juhtus see ... Kui läbi raske vihmasaju tormas kevadine tuuleiil. Töölt tulin ja mind saatsid koju, ümber sul mu mantlisiil. Ei järgi jäänud vihmasadu hetkeks, tilga järel langes tilk. Meil aga lõbusamaks retkeks saabund sobiv silmapilk. Ilm hämardus, kui loojus päike, me kohal taevas tinahall. Su silmist aga leidsin läike, mis rõõmus, soe ja paitav hell. Nüüd päiksepaiste hajutanud pilved, hõiskab pargis laululind. Mul meelde jääb, mil saatsid koju läbi saju, kallim, mind.

Lätsi küllä kükäkillä

Lätsi küllä kükäkillä, Alta aia hargikilla; Naksi liikma tarõ poolõ, Illu liikma läve poolõ. Krõõt, mu kulla kabõhõnõ, Ava mullõ ussõkõsta, Et saas sinno üsätädä, Veedõkõnõ mutsätada. Krõõt, mu kulla kabõhõnõ, Ava õs mullõ ussõkõsta. Pajat läbi tossumulgu: "Kasi kodo, karätsura! Innemb mia maka kivi kõrval, Innemb mia maka kannu kõrval Kui üte halva poisi kõrval, Kivi ei kisu, känd ei kaku." Naksi liikma kodo poolõ, Snä oll haigõ, miil oll hallõ. Miä sääl tettä, kui sai pettä.

Läänemere lained

Martha Müller-Grählert

Seal, kus Läänemere lained laksuvad, seal, kus tuuled, tormid aina mühavad, :,: seal on valge majak, valge nagu luik, seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. :,: Mäletan, kui olin alles väikene, mõtlesin, et lähen ära kaugele. :,: Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand, lapsepõlvekodu meelde ikka jäänd. :,: Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all, kallim neiu hingab teise rinna naal, :,: õed ja vennad on läinud ilma laiali. Ainult kask on jäänud truuks mul surmani. :,: Rändamisest väsind, koju tulen ma, vana kase alla istun puhkama. :,: Vana kase kohin mulle jutustab, ammu möödund aegu mulle meenutab. :,:

Ma ammu tean üht neidu

tõlkinud Kustas Kikerpuu

Ma ammu tean üht neidu, teist sellist vist ei leidu. On teda näha nüüd mu ainus soov. Niipea kui mõtlen talle, siis kohe tunnen jälle, et südamega korras pole lood. Oi-oo! See väike neiu. Refr. Pilved taevast kaovad siis, kui teda näen, ümberringi kõikjal päikesest sillerdav päev. Oleks hea, kui kogu aeg võiks olla nii ning ei seda taipa ma, miks küll on teisiti. Toond külma sügistuuled ja lehed langend puudelt. Kõik siiski nii kui olnud ennegi. Mis sest, et väljas hanged ning sõrmed külmast kanged, ta akna alla tee mind jälle viib. Oi-oo! See väike neiu. Refr. :,: Pilved taevast kaovad siis … :,:

Ma ei tea

Henno Käo

Mu ellu nüüd on tulnud üks väike muudatus, mind hoopis teiseks teinud su käte puudutus. Refr. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mida ihkab minu hing. Üht neiukest suudeldes joovastub rind, ma laulan: “Oh, kui hea!” Ja varem oli toidul ka hoopis teine mekk. Nüüd unetult ma koikul ja peal ei püsi tekk. Refr. Ma ei tea … Oh, kullakallis haldjas, kui saaksin sinuga kord hämaras lokaalis veel rumbat tantsida. Refr. Ma ei tea … Sa oled minust kaugel, nii kaugel otsata. Ja pisar minu laugel ei taha kuivada. Refr. Ma ei tea …

Ma loodan, et saan sellest üle

Raimond Valgre

Mu ümber vaikseks jäi ja järsku kõik, mis kaunis näis, valgus nagu nukrameelsust täis. Ma sind ei süüdista, vaid soovin, et sul oleks hea. Ükski valu jäädav pole eal… Ma loodan, et saan sellest üle, et sa mind ei armasta. Ma loodan, et saan sellest üle ning siis jälle kord naeratan. See algas kõik veetleval kevadkuul ja lõppes, kui koltusid lehed puul … Ma loodan, et saan sellest üle, et sa mind ei armasta.

Ma lõbus õllepruulija

Ma lõbus õllepruulija hõissa, hõissa! Ma pruulin õlut lauluga hõissa, hõissa! Kui õlu vaadis vahutab hõissa, hõissa! Siis tean, et varsti ta valmis saab Siis juua saab siis juua saab Mind õlu alati kosutab Joon kõikide terviseks ma - ahoi! Ja sina oled Juhan ja mina olen Jaan Kõik väravapostid ma pikali aan!

Ma lätsi läbi Tsergo külä

:,: Ma lätsi läbi Tsergo külä Kats versta edasi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna-kõssa-kõssa-kõnna Kats versta edasi. :,: :,: Siis tulli vasto pimme mets Kos neio eläsi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: See neio pühkse murro Ja pallõl jummalat. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Oh, esä kõrgõh ülevah Pane minnu mehele! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Kas sepale või sellile Või vana juudile! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Kui sepp ei võta siis selli ma ei taha Ja juudile ma ei läe! :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Sääl tulli illos seto poiss Kel kaalah hõppõ kell. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Ta tõiõ pika pudeli Ja andsõ esäle. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Siis esä rüübäs pudelist Ja imä limpsas kiilt. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Siis ütel Ivvo minulõ Noh Katä kuis sõs um? :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,: :,: Ja kui ta minno mudsahti Ma lausuõi sõnagi. :,: :,: Ai kõssa-kõnna jne. :,:

Ma märtsikuus läen merele

Väikeste Lõõtspillide Ühing

Ma märtsikuus läen merele, must maha jäeb mu pruudike. Sest meri on mio elukoht, mio rõõm ja lootus, hädäoht Kus kohas jõlusam on viel kui suisel ajal mere piäl. Kui laev läeb kärmelt edäsi ja päike paistab soojasti. Siis mere laened hõlpsaste mio laeva kandvad rannalõ. Kui vaiksed, vagurad nemad on, siis merimehel ia õnn. Kui ilm läeb vahest tormilõ, tuul tõstab purjud kõrgõlõ. Ei julgust siiski kaota miä, ei rõhu südänt murõga. Kus inimesel loodud surm, äi seält tedä ärä peästä hirm. Ei maa piäl põlõ tienistust, mis ärä piästäks surma suust.

Ma olen väike

Ma olen väike, olen alles väike ja päris viina veel ei joo ja siis kui õues paistab päike, ma kasti õlut ära joon. Ja ema ütleb mulle: Sa vana vastik nolk! Nüüd sellest ma ei hooli, sest õlu - pole solk! Ja mul on kann, see on õllekann. Ja selle kannu peal on o, Ja kui ma sellest kannust rüüpan, siis veelgi suuremaks saab rõõm Ja minu pinginaaber on minu sarnane nii armas väike joodik nii pehme, karvane.

Ma Suudlen Teie Kätt, Madam

Ralph Erwin

Refr.: Ma suudlen teie kätt, madam, kuid huultest näen vaid und. See pole meelepett, madam -- kord tuleb minu tund! Te usalduse võidan ma, sümpaatseks teile saan... Ja ootamatult siis, madam, kui kõlab tangoviis, madam, ei suudle ma te kätt, madam, vaid hoopis teie suud. Madam, te näete, mu süda leegib -- ei armasta teid minu kombel keegi! Te ette laotaks ma tuhat vaipa, kuid kahjuks seda tunnet te ei taipa. Te pilgud keelavad mul kõik, kuid unistada siiski võin...

Ma tahaksin kodus olla

Helene Koff

Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad :,: ja nende roosakad õied mu juukseid ehivad. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui rukkipõld kollendab :,: ja kollakat-pruunikat vilja tuul tasa hällitab. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui lumevaip katab maad :,: ja kuuskede härmatand oksad kuupaistel hiilgavad. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui kallim on minuga :,: ja temaga üheskoos mina võiks rõõmus viibida. :,:

Ma vaatan paadist kiikriga

rahvalik laul

:,: Ma vaatan paadist kiikriga, kui kaugel on see Saaremaa. :,: Refr. :,: Ei paremat ole kuskil maal kui suisel ajal Saaremaal. :,: :,: Seal Saaremaal ei kasva muud kui kadakad ja männipuud. :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Mu pruut on valge nagu tui, ma nägin teda mullu sui. :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Tal mustad juuksed, valge kael ja kaela ümber sametpael. :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Ma rüüpan merest soolast vett ja räägin armsamale tõtt: :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal … :,: Kui tahad naiseks tulla sa, pead Saaremaale sõudema! :,: Refr. Ei paremat ole kuskil maal …

Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud

tõlkinud Jaan Poska

Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud, jõud puudub juua teiega, :,: võib-olla siinses tühjas ilmas jäänd vähe mul veel elada. :,: Mind sinna kõrtsi sängitage, kus tihti olin täis kui kaan. :,: Nii haud te mulle valmistage, et aamist ikka juua saan! :,: Oh, ärge kelli helistage, kui hauda mind te kannate! :,: Vaid ainult klaase kõlistage – see kõige armsam minule! :,: Kuub, püksid juutidele müüge ja viina ostke joodikuil’! :,: Täis surnutena papid pange – see piduks minu surnuluil’! :,: Mu haual sõnu pole vaja, kus sündis, kuidas elas siin – :,: vaid lihtsalt, lihtsalt nimetage: tal kõige kallim oli – viin! :,: Kui täidate mu viimsed soovid, siis õnnelikuks mina saan :,: ja terve aami tublit viina teil’ teisest ilmast läkitan! :,: Jah, läkitan!

Maa ja ilm

Olav Ehala

Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm – sellest rohkem ju olla ei saa! Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa! Mul on aega maa ja ilm seda tunda ja tajuda… Siin tulin ilmale, valguse sisse ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd. Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma peaksin minagi võtma siis nüüd? Küsida tahaksin ilmast ilma, miks on just nii, mitte teisiti? Omaks ma võtan oma maailma – suure ilma teen teisiti! Minu päralt on terve ilm… Ilmale tullakse ilmast ilma – ammuilma ju kannab meid maa! Ilmavalgust vist nägid mu silmad, armas, et sinuga kohtuda! Tean ju, neid laule on maa ja ilm sinust ja minust ja meist, sellest, et peegeldub silma sees silm, vaadates teineteist ilmatu pikalt, ilmatu kaua, kuni uduneb pilk… Ilmateid käies meeles on ikka see meie silmapilk. Minu päralt on terve ilm… :,:Maapõue tuli, see iginoor, lahvatab leegina siin, kui ma ta südames siia toon ja pilvede piirini viin.:,: Olemisrõõm on ilmatu… Mismoodi saakski ilma ju laulda ja tantsida? Ei, ilma ei saa! Ei, ilma ei saa! Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm – sellest rohkem ju olla ei saa! Kuulaku pealegi maa ja ilm – õnn on olla nii noor, nii noor, tantsida, laulda ja hõisata, hõisata kooris ja üheskoos! Meie kohal on ilmaruum. Olemisrõõm on ilmatu suur!

Maa tuleb täita lastega

Hando Runnel

Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja lastelastelastega, maa tuleb täita lastega ja laulude ja lastega ja kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik ja võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik, sest elu kõik on ajalik ja lastele jääb tulevik. Maa tuleb täita lastega ja lastelastelastega, kui olev tahab olemist ja tuleviku tulemist, maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega, ja laulude ja lastega, maa tuleb täita lastega. Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja lastelastelastega, maa tuleb täita lastega.

Maailm samme täis

Ahto Veerme

Maailm samme täis... Kord on minek, algav tee, kord on tulek kaugelt see. Maailm samme täis... Otsin sinu samme neist, leian aga miljon teist. Ööks murenes päev ja mööduv lõplik näis. Viimne samm sul hävines udus läksid ja mulle vaikus vaid jäi. Kuid sa tuled õige pea ning kui südames mul ringi käid, on taas maailm samme täis.

Maateadus

Rein Rannap

Maateadus mulle meeldib just ja rassid: kollane ja must. Ma tahan väga liikuda, näen selles eluküsimust. Maateadus mulle meeldib just, te ärge pange kinni ust! Te akent ärge sulgege! Sealt väljuda on lausa lust. Ma tunnen nelja ilmakaart, mul on geograafiline kaart, on väike ümmargune gloobus, kuid veel ei ole oma saart. On ilmas palju võõraid maid, on lähemaid ja kaugemaid. Ma olen käinud Valgamail ja saatnud Tšehhi vanemaid. Maakaardil mered kui ka maad: neid peoga kinni katta saad! Nii kõrged mäed kui laiad veed: mu kaardil kõik on väiksed need. Ma tunnen nelja ilmakaart… Maakera tohutuna näib, kuid kaart mul koolikotis käib. Kosmoses ringi tiirleb Maa ja tema turjal meie ka. Maateadus mulle meeldib just, te ärge pange kinni ust! Te akent ärge sulgege! Sealt väljuda on lausa lust. Ma tunnen nelja ilmakaart…

Madis Mäekalle valss

Lauri Saatpalu

Ühest mehest see lugu, kellest peetakse lugu, tema nimi on Madis Mäekalle. Teda igaüks teab, naesed tõstavad pead ja siis rõõmsaste viipavad talle. Madisel on ka üks sõber Immu, kes aeg-ajalt viskas ühe vembu: naeste rõemuks ta trombooni puhus, vahest valesti – see oli juhus. Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal, kus iganes pidu seal tantsib üks paar. Olgu Piret või Pille või Malle ikka rõemus on Madis Mäekalle. Kui on kurb või on paha või kui puudu on raha, Madis aitab ja teeb teile nalja. Teeb ka pai, räägib lugu, haige koha peal puhub, kui on tarvis, tõmbab noa kõhust välja. Mõnus mees on see Madis Mäekalle, luksub lustlikult ka Kermu Alle. Kermu, see on üks Madise sõber psühholoog – mitte mingine põder. Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal … Üks talv oli see, jube libe oli tee, Madis, mütaki, istuli kukkus. Aga igav oli maas, seltsiks vaid kaevukaas, Madis ohkas ja tudile tukkus. Siis ühmatas Raspeli Priidu, kes kunagi ei kiskund riidu: „Sa aja end Madis nüüd püsti ja tunne end pagana hästi.“ Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal … Oli see jõuluööl, Madis tuli just töölt, kohtas nurga pääl kaht ilget pätti. Neil mesi oli keelel, kuid kurjus oli meelel – tahtsid ää võtta talt taskurätti. Siis kurjustas Serbati Toomas: „Jätke järgi te kuradi loomad!“ Palju kasu on Serbati Tommist, kes ei salli kui mehed on jommis. Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal … Ükskord Madis oli hädas nagu mustlane mädas, oli tüdruk kuid see ei võtt vedu. Räägi päiksest või kuust, tüdruk istub kui puust laua taga ja limpsab vaid segu. Hädast aitas aga siis isand Joffe, kes teab laule nii noobleid kui roppe. Laia lõuaga hüüdis jambulaia, Madis Mäekalle sai pruudi majja. Refr. Kas Tallinnas Saares või võrokeste maal …

Maid ja rahvaid maha jättes

rahvalik laul

:,: Maid ja rahvaid maha jättes rõõmsalt kodu poole tõttes. :,: :,: Tee peal tahtis pätt mind tappa, õnneks jõudsin kõrtsituppa. :,: :,: Kõrtsitoas oli õhk nii kibe, õllest, viinast põrand libe. :,: :,: Otsiti seal kõnemehi, kellest kõrts ka polnud tühi. :,: :,: Saadi kätte koolipapa, tassiti ta rahva ette. :,: :,: Räägiti seal vanast ajast ja ka meie lunastajast. :,: :,: Ukse vahelt paistis pilu – kõrvaltoas oli jõuluilu. :,: :,: Mehed jooksid, habe ormis jõulukuuse peale tormi. :,: :,: Kes sai koogi, kes sai saia, kes sai väikse prääniku. :,: :,: Talve a’al on välku vähe, anna kuradile pähe. :,:

Majakavahi armuhüüd

On öid, mil majakad ei vilgu, mil eksind purjeid neelab vaht, :,: mil üheainsa silmapilgu saab armu maitsta tornivaht. :,: Siis, kui meri seedib saaki, hõiskab mees ja lõõtsapill, :,: nüüd suured augud veinivaati, külla saabub ilsepill. :,: Seitse ööd ja seitse päeva majakas käib armuöö, :,:värskeid laipu laisa käega meri saare randa lööb :,: Iga varba otsas vill tantsust vanal tornivahil, :,: hoogu juurde ilsepill veel on pikkust elutahil :,: Seniks, kuniks jätkub juua, kuniks naerab ilsepill. :,: Merele võib ohvreid tuua, hoogu juurde ilsepill :,: On öid, mil majakad ei vilgu, mil eksind purjeid neelab vaht, :,:mil üheainsa silmapilgu saab armu maitsta tornivaht. :,:

Majakene mere ääres

Enn Vetemaa

Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall. Kui on meri hülgehall ja sind ründamas on suur hall. Nõnda hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Refr. Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Seal, kus vana kaev on, kriiksuv aiavärav on. Seal, kus vana kaev on, kriiksuv aiavärav, värav on. Akna taga õhtu eel, vaatad mere poole veel. Ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Refr. Nii hea, nii hea …

Majesteet kefiir

Kui sul kurb on meel, ära kõnge veel Vaid pott kefiiri endal muretse Kefiir on meile elu aluseks Kefiir teeb tuju ikka heaks. Majesteet Kefiir, elu eliksiir Su jüngrid sulle oodi laulavad. Kefiir on meile elu aluseks Kefiiri nimel sureme. Sajab laia lund, käes on surmatund Ja Peetrus ootab taevaväravas. Veel viimne lonks kefiiri kugista Siis võid sa rahus kõngeda. Kui see asjatu, ei siis aita muu Oma patud viimses kohtus üles tunnista. Kefiir jääb igavesti elama Kefiiri jüngreid värbama. Puhub vinge tuul, ripun õunapuul Ja kaelas mul on silmus kõva Kel maa peal ruumi vähe elada, Läeb ära taevariiki ta.

Maleva Valss

EÜE

On laupäeva õhtuselt lõhnamas malev, Kui temasse vajutad joobunud näo. Ehitusmalev end uskuma paneb, Et õnne vaid kauguses kukuvad käod. Refr: Oh keeruta, kudruta kavalat juttu Kuldtärniga nooruke staabimees sa. sul mõistus on pehkind ja kulub nii ruttu, et maleva naljast sa aru ei saa. Just sellises malevas peamegi pidu Kus jaburus tudengil ulatand käe. On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund See tööde ja totruste kullane päev. Refr: Oh keeruta, kudruta kavalat juttu ...

Mandoliinid öös

Taas kuulen mandoliinide mängu, kõlab tuttav viis, taas kõnnin mööda rohtunud paiku, mis meid kokku kord viis. Siin on see tee, kus käisime ammu, saatjaks tähed ja kuu, siin tundsime siirast ning andunud rõõmu, õnnest vaiksed suud. Refr. Ei iial mandoliinid läe meelest, mandoliinid läe meelest. Õnne kord nad mul tõid seepärast hinge mul jäänd see mandoliinide hääl kuuvalgel ööl. Taas kuulen mandoliinide mängu, kõlab tuttav viis, nüüd mõtteis tuttavat rada ma astun, mis meid lahku kord viis. Kuu hellalt paitab mändide latvu ja tuhmilt valgustab teed. Vaid kaugelt õrna muusikat kandub, mandoliinid on need. Refr. Ei iial mandoliinid ...

Margareeta

Margareeta, mahe naine, aastat seitseteistmene oma iluduse läbi kiusatust tõi meestele. Refr. Margareeta on kui tuike vaga, ei iial aja mehi taga. Ei ta mängi armutulega nii, et kahju sest võiks juhtuda. Korra ühel suvepidul, tema aga tundma sai Tõistre-Jukut, kelle meelde tema kuju jäädvalt jäi. Refr. Margareeta on kui tuike vaga... Margareeta iludusest Juku hing sai nõiutud, aga tema armutunded ei saand iial vastatud. Refr. Margareeta on kui tuike vaga... Juku kurvastab ja leinab, Juku norus ringi käib. Juku on kui päris haige, sest ta hing kui kadund näib. Refr. Margareeta on kui tuike vaga... Aga ükskord ometigi Juku lootus täide läks. Õnn tal viimaks Margareetalt armastust ja musu tõi. Refr. Margareeta pole enam vaga, sest ta süda nõudis armu taga. Ainult nalja pärast mängis ta Juku tundmuste ja armuga.

Maria-Louisa

E. Lindahl, J. U. Hannula / V. Salumets

vastu külmi rannakive vahutades laine taob ja kaugelt toob ta mulle terviseid ma seisan rannal valu täis on rind sest enam minu kõrval pole sind on muutund rand ja meri kui viimati siin seisime Ref Maria-Louisa kaugusse kaigub Maria-Louisa peagi kõik vaibub päikene viimasid kiiri veel heidab peagi mu eest end laintesse peidab tahaksin kord sind üles veel leida kuid lõpeb päev Maria-Louisa Maria-Louisa õhtu vajub hämarusse veelkord vaatan kaugusesse tean nüüd, et iial sa ei tule siia tagasi miks see kõik läks nii kas tõesti jääb vaid piin läinud teisigi kuid milleks nad kui vajan ainult sind Ref Maria-Louisa kaugusse kaigub Maria-Louisa peagi kõik vaibub pöördunud õhtu mu väsimust toidab kõrguses kuu nii hallikalt loidab peagi ta kaob uus päev juba koidab veel seisan siin Maria-Louisa Maria-Louisa Maria-Louisa kaugeneb lootus Maria-Louisa milleks see ootus Maria-Louisa jätsid mind sootuks Maria-Louisa

Marina

Marina, Marina, Marina, sa päikese endaga tood. Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob. Refr. Kui sind koju saadan iga kord ma loodan, ühtainsat sõna ootan, mis jäädavalt seoks meid. Aga näib, et sulle meeldib vaba olla. Miks muidu vastad mulle sa ikka: ei, ei, ei! Kas tõesti te ei tunne veel Marinat, ei teagi, kuidas ta mu südant piinab? Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud - Marinast ma mõtlema pean. Refr. Kui sind koju saadan ... Ta juuksed on nii säravad ja pruunid, kui soe ja sume suveõhtu juunis ja kui ta mulle korraks otsa vaatab, on selleks korraks tuju jälle hea. Refr. Kui sind koju saadan ... Marina, Marina, Marina, sa päikese endaga tood. Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob.

Matkalaul

Tõnu Aare

Seljakotid selga koju jäägu tsumadan kikilips ja kaap oodaku oma aega veel. Mees ei ohte pelga naine kodus kamandab kodust välja saab harva ju hea on olla teel. Refr. Paksu metsa vahel vastu tuleb karusid kaenlas mesitarusid piibutobid suus. Kuskil võsa vahel libahunte kohata võib ja õndsalt ohata - emotsioon on uus. Kahekümnes sajand näkineiud vete pääl kose kohinas kandled käes, gaasimaskid peas. Õitsev ühismajand Murueide tütred sääl uutmistuhinas hangud käes, Kungla rahva seas. Refr.Paksu metsa vahel ... Aga pärapõrgus vanamoodi mõtlejaid üksikuid on veel mülkasse nende rada viib. Kohuta ei kõrgus tulevikku tõtlejaid rõõmus meie meel kolkasse tungib päiksekiir. Refr.Paksu metsa vahel ... Seljakotid selga koju jäägu tsumadan kikilips ja kaap oodaku oma aega veel.

Mats alati on tubli mees

Ado Reinvald

Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, :,: ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. :,: Refr. :,: Jah, kui see laul meil korda lä’eb, ei meie kimpu jää. :,: Kord astus oma pambuga ta läbi mõisa õue, :,: saks tuli vastu kärkides kui kõige kurjem kõue: :,: Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb … „Kas sina, tõbras, parunit ei enam tunda taha :,: või on sul munad mütsi sees, et müts ei võtab maha?” :,: Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb … „Kas tead, ma lasen keppisid su jaoks tallist tuua. :,: Ei aita see, siis lasen ma sind kase otsa puua!” :,: Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb … Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab müts tal põues. :,: See sünnib kodus, kirikus, kuid mitte mõisa õues. :,: Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb … Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, :,: ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. :,: Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb …

Me armastame ooperit

J.Kloes / H. Käo

Nüüd juttu tuleb ooperist ja tema hüvast puhvetist. Ma läksin sinna frakiga, nii iseennast näitama. Kuid ooper kuulmata mul veel, sest puhvet oli hiigla peen. Seal terve aja istusin ja peeni jooke nautisin. Jah-ah-aa! Jah-hah-ha-aa! Jaa-ha-haa! Jah-ha-ha-ha-ha-haa! Kuid ooper käib ka puhvetis, la lal-la-lal-la-laa! Ma laulan üpris uhkesti la-la-lal-la-lal-la-laa! Belcanto on mul laitmatu, ma sellel alal võitmatu. Ja hinges mul Itaalia ning südames Veneetsia. Fassaad on minul korralik, võibolla veidi norralik. Kuid miks mind pole märgatud ja lava peale torgatud? Jah-ah-aa! Ah-hah-ha-aa! Jaa-ha-haa! Jah-ha-ha-ha-ha-haa! Kuid ooper käib ka puhvetis la lal-la-lal-la-laa! Ma laulan üpris uhkesti la-la-lal-la-lal-la-laa! Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit! Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit! Lai-la-la-lailaa… Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit! Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit! …

Me armastame suplemist (Reisilaul)

J. Costa / J. Arder

Me armastame reisimist ja tõesti kõige rohkem vist. Küsite, miks? Võib õue pealgi kiikuda, kuid hea on ringi liikuda. Kui palju näeb, üht-teist meelde jääb. Me käisime maal, elas hobune seal. Ja lehm avas suu ja tegi ammuu. Ronk tegi vaak, vee peal liugles paat, sees istus üks taat. Ka taat oli maalt. Kui sõpru on häid, sa püüa vaid hoida siis neid. Ei midagi muud, oska tahta kui sõpru, kes truud. Me armastame suplemist ja ühel jalal hüplemist. Küsite, miks? On lihtsalt tore supelda ja ühel jalal hüpelda. Ka pea peal seis teeb rõõmsaks meid. Kui rõõmus on meel, mis siis paremat veel. On mäng täies hoos, saaks olla veel koos. Soe suvetuul, õun küpsemas puul, on augustikuul ja lauludki suul. I: Kui sõpru on häid, sa püüa vaid hoida siis neid. Ei midagi muud, oska tahta kui sõpru, kes truud.:I Kui rõõmus on meel, mis siis paremat veel. On mäng täies hoos, saaks olla veel koos. Soe suvetuul, õun küpsemas puul, on augustikuul ja lauludki suul. I: Kui sõpru on häid, sa püüa vaid hoida siis neid. Ei midagi muud, oska tahta kui sõpru, kes truud.:I Kui rõõmus on meel, mis siis paremat veel. On mäng täies hoos, saaks olla veel koos. Soe suvetuul, õun küpsemas puul, on augustikuul ja lauludki suul. Kui sõpru on häid, sa püüa vaid hoida siis neid. Ei midagi muud, oska tahta kui sõpru, kes truud.

Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll

mustlaslaul

Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll, näed elu, ent varsti lä’eb valuks see sul! Refr. :,: Ah, kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni! Ah, kui juba unustus, siis olgu täielik! :,: Ju nooruses tormasid ellu sa ka, kulutid jõudu, ent kõik see asjata! Refr. Ah, kui juba mürgel … Nüüd pooled su noorusepäevist on läind, kuid neis oma õnne sa pole veel näind! Refr. Ah, kui juba mürgel … Ka teaduse kõrgusel rühkinud sa, kuid suurimad tõed ka sääl sul leidmata! Refr. Ah, kui juba mürgel … Ja armastushurma sa tunda ka saand, kuid sellest sul valulik mälestus jäänd! Refr. Ah, kui juba mürgel … Sest valagem klaasid kõik uuesti täis ja joogem nad tühjaks, vast aitab, eks näis! Refr. Ah, kui juba mürgel …

Me lähme rukist lõikama

Me lähme rukist lõikama, kes tuleb vihku köitma? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita? Mina otsin ja sina otsid, mis puutuks meile silma, mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu, jääb ilma. Me lähme lina kitkuma, kes hakkab linu köitma? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita? :,:Mina otsin ja sina otsid, mis puutuks meile silma, mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu, jääb ilma.:,: Me lähme heina tegema, kes hakkab loogu võtma? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita? :,:Mina otsin ja sina otsid, mis puutuks meile silma, mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu, jääb ilma.:,:

Me mõtted on priid

tõlkinud August Anni (Annist)

Me mõtted on priid, kes suudaks neid köita? Kes vägev on nii, et vangi neid heita? Ka vanglas ja vaevas neil lahti on taevas. Refr. :,: Kõikvõimsad me nii – me mõtted on priid. :,: On elada rõõm kesk päikese kulda, on harida rõõm maad emakest mulda. Ja kannatust kanda ja ohvriks end anda. Refr. Kõikvõimsad me nii … Kõik muu meil ükskõik, mis ise me’i taha. Meis enestes kõik, kas hea see või paha. Me süda ja silmad, need loovad maailma. Refr. Kõikvõimsad me nii …

Me pole enam väikesed

Heldur Karmo

Me teame, mis on hellus, mis on hool, meid saatnud armastus on igal pool. On aastad olnud õnneläikesed, kuid meie – me pole enam väikesed! Refr. Las jääda meile ka käimata teid, hulk karme päevi ja armunud öid! Las jääda meile veel võitmata vood ja meie laulda kõik laulmata lood, ja meie laulda kõik laulmata lood! Meid kanti hällist saati käte peal, ei lastud varvast ära lüüa eal. Meist hoiti eemal tormid, äikesed, kuid meie – me pole enam väikesed! Refr. Las jääda meile ka käimata teid … Me tööd ja mängud võeti vati seest, meid kaitsti kiivalt pettumuste eest, said kätte toodud kuud ja päikesed, kuid meie – me pole enam väikesed! Refr. Las jääda meile ka käimata teid …

Mees autokasti nurgas

Must maantee päikses sulas ja kõrbes maa ja silmapiiril virvendas õhk Ma seisin päikselõõsas, kurk kuivamas ja hinges piinav rändamiskihk Kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks saaks sõita ära kaugele siit Kuid autoid mööda vuras ilmlõpmata Ma seisin tolmus nagu teeviit, Üks lõpuks peatus, ära mind viis. Seal autokasti nurgas üks veider mees suupillil mängis kurblikku viit ja rukkilill tal rinnas nööpaugu sees kui veidi väsind sinine silm Kitarr mul oli kaasas ja nukker blues lõi sõidurütmis kõlama siis Ja mäed meist sööstsid mööda ja sööstsid ka puud Kui terve maailm oli see viis Meid auto ikka edasi viis Me laulsime seal vaevast ja rõõmust ka ja inimestest, kellel on nälg Miks keegi ainult leivast ei söönuks saa ja kuhu jõuab lõpuks me jalg Miks suurim sõna ilmas on vabadus Miks orje siiski küllalt on veel Miks pisarateks ilmas on vajadus kuid paljud aina naeravad siin Meid auto ikka edasi viis Nüüd jälle linnas olen, kesk kivilaant ja seda sõitu unes veel näen Ei enam püsi ole, ei rahu saa Ma unes talle ulatan käe Seal autokasti nurgas üks veider mees suupillil mängib kurblikku viit ja rukkilill tal rinnas kui veidi väsind sinine silm Meid auto ikka edasi viib

Mees kääris käised üles öises kõrtsis

Mees kääris käised üles öises kõrtsis Ja veiniklaasid särasid ta ees. Üks väike neiu akna taga hiilis Kui laua alla langes tema mees. Mees langes alla valge vahu piiri Ja akna tagant kostis vaikne nutt. Mees aga uljalt õllevahus triivis Ja koju jõudis alles koidikul. Jäi maha kõrts, kus veetis oma aja Ja uksele viis kitsas kodutee. Ja joodikute õudne kisa-kära Veel kostis kaua üle fjordi vee. Mees võõra naise vastu rinda surus Oli oma naine vaenlane ta ees. Silm otsib aga kõrtsinaise kuju Seal einelaua õllevahu sees.

Meestelaul

Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses. Ei ole argust nende julges veres, ei kartust, nõrkust nende südames. Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe ja vaimus asub vaba, püha püüe. Ja kui neil hinges vaimustuse voole, siis kõlab nende vägev lauluhääl nii võimsalt üles pilvepiiri poole, kui tormi mürin laia mere pääl. Säält nagu äike alla orgu kajab ja uinujad kõik üles tööle ajab.

Meie elu

M. Mohn

Kui mina alles :,: noor veel olin, :,: lapsepõlves :,: mängisin. :,: Ei mina teadnud :,: muud kui seda, :,: mis mina nägin :,: silmaga. :,: Rõõm teeb lastel :,: lauluhääle :,: kaunimaks kui :,: kandlekeele. :,: Meie elu :,: on siin ilmas :,: nii kui linnul :,: oksa peal. :,: Näitab ennast :,: rõõm, mul siiski :,: süda on täis :,: kurvastust. :,: Ei meie tea, :,: kas me saame :,: siin veel kokku :,: tulema. :,:

Meil aiaäärne tänavas

Lydia Koidula

Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga. Kust vanataat käe kõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. “Laps, oota,” kostis ta, “See aeg on kiir küll tulema!” Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas, – ei poolt nii armas polnud seal kui külatänavas!

Meil tuuled sõnumeid tõivad

Meil tuuled sõnumeid tõivad, et tormid tõusevad. Siis lained laulu lõivad, meil purjed paisuvad. Nii, nii, nii, nii merella laulud kõlavad. Nii, nii, nii, nii laulud kõlavad. Kui raksudes tuiskavad tormid ja sünge on meri kui öö. Kui mässavad lained karmid ja purjeis käimas on töö. Siis, siis, siis, siis, tardume innulla vaatama. Siis, siis, siis, siis, süda meil rahutult lööb. Kui tormide rahutus raugeb ja purjeile puhkust toob. Kui päikene loodele langeb ja kulda laineile loob. Siis, siis, siis, siis, jälle me laulud kõlavad. Siis, siis, siis, siis, laulud kõlavad.

Meistrimehed

Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme! Höövliga oskan ma lauapinda siluda! Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme! Nõelaga oskan ma ilusasti õmmelda! Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme! Haamriga oskan ma tulist rauda taguda! Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme! Pintsliga oskan ma toredasti maalida! Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme! Saapaid ka oskan ma osavasti talluta'! Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme! Trillallaa, trallallaa, trillallal-lal-lal-lal-laa!

Memm kinkis mulle karabiini

EÜE

Memm kinkis mulle karabiini ja taat tõi neli padrunit Ja õeke see tõi meremiini ja veli neli pagunit. Mul karmanis on parabellum, on karmanis ka aatompomm Ma sekkun igaühe ellu, ehk küll ei sekkund onu Tom. Ja kuldab päike kevad teesid, lind laulab sinitaeva all On riigimeestel pikad teesid, neist muist on musta mantli all. Et neeger viksima peab kingi ja ajalehti hõikama Siis mingem tapma Martin Kingi ja lähme rukist lõikama.

Meremehe armastus

Uno Naissoo

:,: Kord kalalaeva pardal ma kohtasin üht meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. :,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii, ta ikka laulis nii: „Naise võin küll võtta ma, kuid merd ei iial jätta saa. Naist armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja!” :,: Las kaugenevad kaldad, see rõõmustab vaid meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. :,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii … :,: Torm tõuseb, maru algab, ei hirmuta see meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. :,: Refr. Uau-uau-uau holla-hii …

Meremehe põli

rahvalik laul

:,:Ei seda aga oleks uskund mina,:,: :,:et madrusel hea põli on.:,: :,:Ei hukka aga lähe tema põlv, :,: :,:ei kõrtsi seinas seisa võlg.:,: :,:Tema purjutab seal mere peal, :,: :,:suurte mere lainde käes.:,: :,:Kus maal aga läheb seal ikka linn.:,: :,:Kui läheb tema Riia linna all, :,: :,:siis läheb tema uhke trahteri.:,: :,:Seal istub tema pehme sohva peal:,: :,:ja preili tema põlve peal.:,: :,:See teeb tema ihol himmostost :,: :,: ja kõikile kontele kergitust.:,: :,:See paneb tema iho hüppama :,: :,:ja kella kuubes kargama.:,: :,:Ei seda aga oleks uskund mina, :,: :,:et madrusel hea põli on.:,:

Meremehe püksikumm

Ei mõista olla meremees, kui kuiv on kurk ja jalg. Ta siis on üksnes sõiduvees, kui pind tal kõigub all. Et tuttav tunne püsiks sees läeb kõrist alla tal, kõik mis on kangem kaevuveest ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, katkeb õllest püksikumm. Laev homme lahkub merele, käib pidu koiduni. Meil täna viimast päeva veel on meri põlvini. Me joome kõrtsi kummuli ja vahet me ei tee, kas imbub juuksejuurteni ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, katkeb õllest püksikumm. Las nutab nurgas linalakk, kel armu jagasin. Ei too meid pehkind laevavrakk eal siia tagasi. Mu seitsmel hindu tüdrukul ja naisel Katmandul, on ammu valmis varutud ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, õllest tramm on püksikumm. Ma taskupõhjas veeretan oma viimset veeringut. Ja õnnist päeva teretan, kui emban reelingut. Kõik mis ma sisse ajasin, saab kaladele roaks. Läeb merevette tagasi ... šartröös ja rumm, šampanjalurr, jälle stramm on püksikumm.

Merepidu

Virve Köster

Valged kajakad kisavad rannal punapäikese loojangu eel. Tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel. Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb. :,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin, lained mürinal randuvad siis. :,: Sinimeri, su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen, ja meri on sünge kui hauas, ei tähti seal vilkumas näe. Refr. Meri on, meri jääb … Näkineiu, sa punud mul pärga merelainete sügavas vees, vesiroosidest punutud paelad minu ümber sa armutult seod. Refr. Meri on, meri jääb …

Meri on, meri jääb (Merepidu)

Valged kajakad kisavad rannal punapäikese loojangu eel tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab laine laksudes rannale lööb Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin lained mühinal randuvad siis Sinimeri su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen ja meri on sünge kui hauas ei tähti seal vilkumas näe Refr. Meri on, meri jääb ... Näkineiu sa punud mul pärga merelainete sügavas vees Vesiroosidest punutud paelad minu ümber sa armunult seod Refr. Meri on, meri jääb ...

Meri, mu tuhandenäoline sõber

Meri sul on tuhat tuju Tuhat laulu on sul suus Igal hetkel muudad kuju Igal hetkel oled uus Täna naeratad ja särad Homme kurjalt lainetad Meelitad ja tõukad ära Muutlik justkui naine sa Refr: Meri, mu tuhandenäoline sõber Meri, mu vaenlane karm Meri, mu tuhandenäoline meri Sa oled mu arm Sinu tujusid ei suuda Iial ette arvata Täna elu põrguks muudad Homme hellalt armastad Avad oma sinisilmad Annad saaki hõbedat Homme jälle kurjad ilmad Vaenlane ja sõber sa Refr: Meri, mu tuhandenäoline sõber

Mesimumm

Joel Steinfeldt

Heinamaa peal lendas väike armas mesimumm Lendas põses maasika närimiskumm Kõht oli pudi täis Ja päike kõrgel käis Lendas üles lendas alla Tegi summ-summ Mesimummil oli täna antud vaba päev Lendas väiksed püksid jalas ja vestiväel Nuusutas ühte lille Peatus teise lille peal Nii ta oma päeva veetis heinamaa peal Summ summ, summ summ summ summ Summ summ summ summ Summ summ, summ summ summ summ Summ summ summ summ Summ summ, summ summ summ summ Summ summ summ summ Summ summ, summ summ summ summ Summ summ summ summ Mesimummil lendamisest väsind vasak tiib Otsis kohta kuhu maanduks Peatukski siis Kõikjal puha lillemeri Maandumine polegi nali Kuid üks lage mätas eemal paistis, summ summ Maandus vastu mätast põmmdi nii mesimumm Nõela mätta sisse torkas, ai ai summ summ Mätas kohe üles kargas Mesimumm ära arvas Polegi see mätas vaid on hoopis karumõmm Ei olnudki see mätas vaid oli hoopis karumõmm Ei olnudki see mätas vaid oli hoopis karumõmm

Mets mühiseb

saksa rahvaluule, tõlkinud Sergius Lipp

Mets mühiseb ja kägu kukub ra’al, aas haljendab ja lilled õits’vad seal. :,: Mänd kiigutab siin oma võimsat pead, on meeles tal kõik muistsed õnnea’ad. :,: Hirv ojal joob ja muretu ta meel, kas aimab ta, kui pikk ta elu veel? :,: Võib küti kuul ta leida iga tund ja elu läin’d, kui oleks näinud und. :,: Nii möödas pea ka minu noorus, õnn, mis rõõmu veel mul elus oo’ta on? :,: Mets mühama ja kägu kuk’ma jääb, kuid noorus meil kui uni mööda lä’eb. :,:

Metsa läksid sa ja metsa läksin ma

Metsa läksid sa ja metsa läksin ma, Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa tiralla-la Ja metsa läksid kaks karujahimeest ka. Püssi võtsid sa ja püssi võtsin ma, Ja püssi võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Karu nägid sa ja karu nägin ma, Ja karu nägid kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Karu lasksid sa ja karu lasksin ma, Ja karu lasksid kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Nahka võtsid sa ja nahka võtsin ma, Ja nahka võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Naha müüsid sa ja naha müüsin ma, Ja naha müüsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Raha said sa ja raha sain ma, Ja raha said kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Kõrtsi läksid sa ja kõrtsi läksin ma, Ja kõrtsi läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Napsu võtsid sa ja napsu võtsin ma, Ja napsu võtsid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Purju jäid sa ja purju jäin ma, Ja purju jäid kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Koju läksid sa ja koju läksin ma, Ja koju läksid kaks karujahimeest ka. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,: Peksa said sa ja peksa sain ma, Ja peksa said kaks meest korraga. :,: Oh, hoi-ai-jaa jne. :,:

Metsa sees oli üks väikene maja

Metsa sees oli üks väikene maja kus kuulda oli lindude laul :,: Linnukene oksa peal pesakest punus, ise vilistas viisakat viit. :,: Seal tuli üks rändur ja nukker tema nägu, ta seisatas pärnapuude all. :,: Linnukene laulis, mis rändaja jagu, aga seegi ei meeldinud tal. :,: Maha mind jätsivad isa ja ema, õde venda ei olegi mul. :,: Kallim, kelle pilti oma rinnal mina kandsin, läks ära ja unustas mind. :,: Aga õnne siin ilmas ei ole mina leidnud, Kõigist hüljat ja üksinda ma. :,: Seda ju tunnistas pisar mu palgel, et siin ilmas mina õnne ei saa. :,:

Metsalilled

Sügiskuu metsas on käes Varakult hämardub päev Männikul lookleval teel Viimaseid lilli näen veel Jalge ees sambla sees Siin ja seal meelespead Nende paar viimast õit Sügis unustas viia meil Metsas käin muret täis On mu hing õite seas Ja sulle nopin siis need Kõik andeks saan Ja nii ehk taas Põimuvad veel me teed Mööduvad kiiresti kuud Saabuki suvi meil uus Kohiseb mets nagu hiis Pulmakell heliseb siis Neiu noor valge loor Nii see päev meelde jääb Mõrsja peas pruudipärg Metsalillede põim on see Aga tea meeles pea Millest kõik algas kord Ja kuis kord ristusid teed Kimp õisi peos nüüd õnne seob On metsalilled need

Metsateel

Artur Kapp

Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel... Tuul kahiseb puude ladvul ja lehed langevad eel. Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel, ja kaugele noorusera´ale veel tagasi mõtleb mu meel. Ma tundsin üht ilusat noormeest ja süda, mis puhas kui kuld, ja säravaid silmi ja huuli ma tundsin... Ja rinna sees tuli. Ja suurt ja sügavat õnne- tuld,armastust tundsin ma Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka... Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel - tuul kahiseb puude ladvul ja lehed langevad eel.

Metsavendade laul

rahvalik laul

Seal metsaserval väikses majas, kus elasid mu vanemad. Seal metsaserval väikses majas on pesa teinud punased. Refr. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled, me metsavennad oleme. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled, me metsavennad eestlased. Ja meil ei ole senti raha, me peame metsas elama ja me ei saa, ei või, ei taha, ei taha tiblat teenida. Refr. Ai-tših, ai-tšah … Ja oma lippu sini-musta-valget me ikka au sees hoiame ning alles võitluses saab selgeks, kes on meist õige eestlane. Refr. Ai-tših, ai-tšah … Ja sinu sõstramustad silmad, mis võlusid mu südame. Ja sinu sõstramustad silmad, ei need mul iial unune. Refr. Ai-tših, ai-tšah …

Mida teead ema-isa

Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad? Teises toas nad tasakes on. Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad selle kohta mis neil käsil on. Isa lõikab ajalehest seda mida hoida, ema justkui laua taga loeks. Isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida - ema justkui isa mõtteid loeks. Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda: toast võib teha haigepalati. Ema tahab reisida ja isa kodus istuda samuti ei ihka alati. "Üksinduse meeleolust ennast välja lülita, tegutse ja ela leppides! Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita. Ära mõtle elust steppides." Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad? Teises toas nad tasakes on. Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad selle kohta mis neil käsil on.

Miljon roosi

Läbi päiksetõusu, miljon roosi peos käisime kord kõrvu hoides kinni käest Nõnda möödus suvi, Tuli kuri talv. Tuisk mattis aasad Tuisk mattis kõik. Refr.: Sest nii üles leidsin ma end Keset tuisku, tormi ja lund. Miljon roosi vaid need Sa jätsid minule Läbi päiksetõusu Miljon roosi peos. Läbi päiksetõusu Hoides kinni käest. Kuskil valges tuisus Käin nüüd üksi teel Ikka sind ma otsin Kuni elan veel Refr.: Sest nii üles leidsin ma end ...

Miljuneer

Mind kogu elu oli küla toitnud mu pääle vaadati kui koerale mu taskud eales polnud raha hoidnud kui ükskord ümbrik toodi kohale. Sain kirja Londonist, kus notar teatas mu tädi lõpetand on maise tee Oh kallis tädi meenutan sind ikka Su testament must tegi äkki rikka - Oh, darling happy days will now begin. Ma jätsin hurtsiku kus olin kasvand siin kolkas eales enam mind ei näe nüüd olen miljuneer ja söön end rasva ja valge kinda sisse pistan käe. Kuid kuhu minna siit kus olen harjund kust kunagi ei ole ära käind! Mul mõtlemist ei olnud vaja pikka, kas läände suunduda või hoopis itta - Ill buy the ship and sail around the world. Ma ostsin purjeka "Saint Margareta" ja neli kokka hiina kooliga kes teavad molluskitest rokka keeta kuid mida teha rooliga? Ma ostsin tüürmani ja seitse madrust ning uhke habemega kapteni ja pealekauba sain veel ühe plika kes kajutisse kandikuga lippab kui ütlen - "Bring me whisky and cacao!" Ma päeval kõnnin mööda laevatekki, siin kalad lendavad, ei ela vees neil õhtul akna taha panen pekki las loomad näevad, siin on rikas mees. Kõik päevad sarnased kui neegrid kõrbes kuid kas ei paista sealt Ameerika nüüd meeskond ruttu laevalaele ritta paar sõna ütlen lõpetuseks ikka - "You all are free to leave, except the girl!" Ma võtsin kaasa oma tõmmu plika ja lasin laeval minna tuldud teed "Kas tüdruk tead seepaik on siin Ameerika ja mina sinu miljuneer. Kas tead, et oled hakand mulle silma kas tead, et naine sa ja mina mees?" Ning kohe selgeks sai et teadis ikka ja tegi igasugu hulle trikka - "Oh darling, happy days will now begin!" On õhtuks kanda kinnitada vaja ma läksin uurima kust osta saan üks pilvelõhkuja või lihtsalt maja, kust hästi ära paistaks ookean. Ma jooksin rõõmsalt mööda liivast randa - nüüd algab elu uus, kõik valla teed. Kuid samma kohta välja jõudsin ikka, kus juba ootas mind mu tõmmu plika ja ütles naerdes -"Make me love again!" Oh darling, happy days are here again.

Millest sa elad ja hingad?

Ma vaatan sind ükskõikselt, kuid kuulan hirmunud näol... Nii hellalt ja nii vaikselt mind surmab sinu laul... Su laulust saab mu saatus, mu meeldiv piin ja kaotus... Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda, tundlikuks muutund on meel... Millest sa elad ja hingad? Mida võid tunda, kui suudad nii palju kanda ja ennast teistele anda laulu teel... Su tunded võtan omaks, kui pole laul vaid see, sest aina jõuetumaks ma muutun sinu ees... Mul pole jõudu selleks, et päästa end... Ja milleks? Refr. Sellest, mis rõhub ... Võib-olla tõrksalt olen hoidnud tundeid paos... Kuid sellest hetkest põlen ja ainult sinu jaoks... Kas leitud lõõm on õige? Ei tea... Kuid loobun kõigest... Refr. Sellest, mis rõhub ...

Mina pean sambat tantsida saama

Hardi Volmer

Uks hingel kõlkuma jäänd no kes see sealt tuli Kallis kui magama läed, siis kustuta tuli Pliidi all praksuvad puud, ma kannatan kuni Kardina vahelt näen kuud, siis põgeneb uni Raadio ees otsin tuttavat jaama Sest et sambat pean tantsida sinu eest salaja saama Avedina nossa senhora de copacabana On korraga neelanud mind, ning R: Rio de Janeiro ja auriku hääl neiud bikiinides Suhkrupea mäel Rio de Janeiro ja plaazide read sambat seal tantsima pean, kas tead Tuul väljas kangutab ust, ah mis ta saab teha Sest nagu laineis langust ma õõtsutan keha Oh kestaks kauem see viis tean praia vermelhal On bossanova kui briis suhkrupea seljal Raadio ees... Kusagil kolksatab riiv, ma kuulan hirm põues Ilmsi kui sahiseks liiv mu akna all õues Näe juba kirmetis maas ja tantsides tammub Kojamees kühvliga taas ja kirub ja vannub Steppides alla treppidest ruttan Kõik on kahtlaselt kodune kõik on kohtlaselt tuttav Tahaks naerda ja samas ma tahaksin väga ka nutta On tänavad ühtlaselt jääs, käes R: Talvine Tallinn ja aguli hääl kõnnivad kõurikud libedal jääl Talvine Tallinn ja veduri hõik see on siis tänaseks kõik

Minagi olin Arkaadia teel

Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas. Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel, Muretu nooruk Arkaadia teel, Marssalikepike paunas. Aga ma tean, et kaotasin käest Tee juba enam kui ammu ja et ma üksinda enese väest Leiaksin tee, mille kaotasin käest, Selleks ei ole mul rammu. Kuhu ka lähen, seal vesi on ees, vesi ja kõledad kaljud. lahkunud viimne kui lootsikumees, Lahkunud lauldes, et vesi on ees, nii nagu laulavad paljud. Nõnda ma istun ja tõesti ei tea, Vanduda ennast või saatust. Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, Nõnda on elu... Sest teie ei tea, Ei tunne mu isamaatust.

Minemine

Jaan Tätte

Ei tea, kas merele ma teel või randa, kuid tean, et kallas kaugel veel. Mu räbaldunud saabas kraabib kanda ja paadi põhi läbi laseb vee. Ei tea, kas kiire mul või küllalt aega, kas liialt ma ei vaata tagasi. Kas olin teel, kui päike tõusnud taeva, või rändasin ka siis, kui magasin? Ei tea, kas jaksan oma reisipauna kanda, – kolm südant, mis ei ole jahtunud, Ja mida ma ei raatsi ära anda, on vaikselt minu pauna mahtunud. Ei tea, kas merele ma teel või randa, kuid tean, et kallas kaugel veel. Mu räbaldunud saabas kraabib kanda ja paadi põhi läbi laseb vee.

Mingem üles mägedele

Mihkel Veske

Minge üles mägedele, tuule õrna õhule! Vaatke alla oru põhja üle lille hiilguse! Vaatke, kuidas oja keerleb läbi luha läikiva! Ja siis hüüdke alla orgu: :,: „Ilus oled, isamaa!” :,: Vaatke, metsad pilve poole tõstvad latvu uhkuses! Kuulge, kuidas kaasik kohab lõhnavates lehtedes! Vaatke, jõed, järved läik’vad metsas virvendusega! Ja siis hüüdke üle metsa: :,: „Ilus oled, isamaa!” :,: Vaatke, rohke rukis hällib uhke nurme nõlvadel! Tõuvili tõotab anda rohket saaki sügisel. Viljapuude okste otsas hiilg’vad anded iluga. Ja siis hüüdke üle nurme: :,: „Ilus oled, isamaa!” :,: Vaatke karja lustipidu leherikkas lepikus! Kuulge karjalaste laulu vastuhelkjas võsikus! Vaatke, kuidas kõrgel võlvil taevas helgib sinaga! Ja siis hüüdke taeva poole: :,: „Ilus oled, isamaa!” :,:

Miniseelik

Heldur Karmo

Nii kaua Kaiest külmalt mööda läksin, ehk küll ta mind on püüdnud võluda. Ning alles eile kõik see muutus äkki, kui uues kleidis tööle tuli ta. Refr. Oi, miniseelik, mini-miniseelik, oi, ülemeelik tänapäeva mood! Kai nooruslik on justkui koolieelik – vist sellepärast südames mul kummalised lood. Ma käisin korda kolm ta laua juures ja korda kolm ma pidin ohkama… Kai üllatusest tegi silmad suured, kui kutsusin ta õhtuks kohtama! Refr. Oi, miniseelik … Kuid sügisõhtud pole suve moodi, ning põhja poole sihtis tuulelipp… Kai koju läks ja pidi heitma voodi – arst ütleb nüüd, et tal on kõva gripp. Refr. Oi, miniseelik … Seepärast südames mul kummalised lood.

Minu armas Kati

Ka-ka-ka-Kati, minu armas Kati, sa oled ainus, ke-ke-kes mind võlund! Kui saabub õhtu, nälg näpib kõhtu, siis te-te-tervitan sind köögi akna all. Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati ma ki-ki-kingin sulle siidirätiku, Ka-ka-ka-Kati, kui lüpsad lehmi, ma oo-oo-oo-oo-ootan lauda ukse ees. Ku-ku-kuu paistab üle lehmalauda, su järel jooksen pa-pa-paljajalu ma. Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati, ma ki-ki-kingin sulle kuuma suudluse!

Minu kodu

Metsatöll

Pikki radu tallates, kui venimas on aeg imbub nukrus naha alla, ootust südamesse kallab Klompi püüad neelata, kuid püsivaks jääb vaev igatsuse väädi juured kasvanud on liiga suureks Kaotanud kui oled hinge, tead, kust leiad selle Hingetuna ilmavallas püsimiseks napib malda Koht kus suureks sirgunud on sinu õed ja velled või ka ise loonud asu, lihtsalt olla Hoomates, kui kaduv on kõik, lihas jakski raugeb ühes suunas suudad astu, isegi kui vool on vastu Mõttes oled ligidal, kui ise oled kaugel surmüksindusest kisub välja, ootus lootust toidab näljas Tagasi siis leiad tee, et kosutust saaks vaim tummist tunnet rinna sisse, jõudu juurde jaksamisse toimetada ilmas ringi, rammust saanud kaim ja meelerahu kodumõttes kaasas kannad Kus on minu kodu, seal on minu süda kus on minu kodu, seal on minu hing Kui meelel on paik, kus olla vaid sooviks ja miski sind ootamas vaid kohale jõuda kindlasti proovi või kodutuks jääbki su vaim

Minu kullake kaunis on

Minu kullake kaunis on kuigi kõhn ja luine :,: hei luu- dila lillalla kuigi kõhn ja luine :,: Silmad tal on sinised Kuigi kõõrdi kaevad Suu tal on nii tilluke Kuigi poolteist sülda Juuksed kastanpruunid tal Kuigi takukarva Kui mina viin tema laadale siis Harakadki naervad Minu kullake kaunis on Kuigi kõhn ja luine

Minu neiu

rahvalik laul

Tule, kallim, lähme Emajõele sõudma, paadi põhja teen sul pehme aseme. :,: Ja kui paadivaht meilt tuleb tasu nõudma, siis me kahekesi jalga laseme. :,: Minu ärklitoas on olemas raudvoodi, hunnik raamatuid ja õlle jaoks üks kann. :,: Igal öösel armastan sind isemoodi, nagu Romeo või kirglik Don Juan. :,: Olen vaene mees ja mul ei ole raha, pintsak narmendab ja krae on tihti must. :,: Siiski anun, kallim, jäta teised maha, luban sulle suurt ja vaba armastust. :,: Kauneim neid, miks on su mõtteviis nii maine, ihkab ahelaid su õrnalt õõtsuv rind? :,: Olla alati truu abielunaine, kas see koledus ei kohutagi sind? :,: Pannid, potid, priimused ja pudrupada, diivan, tugitool ja nurgas kummipuu. :,: Ütle, kallim, on see kõik, mis õnneks vaja või ka peale selle olema peab truu? :,: Tule kohvikusse, ostan sulle mokat ja sa istud minu kõrval nagu roos. :,: Seal siis unustame kõik maailma okkad, elu seisab ainult armastusest koos. :,: Tean, et juhtub see vaid ainult mõtteulmas ja ei tahagi sul tee peal olla ees. :,: Ainult alandlikult peatäit sinu pulmas palub härdalt murtud südamega mees. :,:

Minu peig on kalamees

Minu peig on kalamees, Kõige hoolsam küla sees; Tal on vene uhiuus, Uued noodad jõesuus. :,: Ridi-raa, ridi-raa, ridi-ral-la-lal-lal-lal-laa. :,: Minu peig on lahke mees, Sest ta on ka laulumees; Ikka kõlab mere pääl Tema ilus lauluhääl. :,: Ridi-raa jne. :,: Minu peig on kalamees, Keegi terve küla sees Veel ei tea midagi - Pole teada vajagi. :,: Ridi-raa jne. :,:

Minu südames sa elad

H. Karmo

Öö on imesoe ja paistab kuu, Pimedus meil on pargiteil. Suudlust varjab pink või iidne puu – oma tuba puudub meil! Refr.: Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas. Minu südames sa elad suure armastuse loal. Minu südames sa elad, seda keelata ei saa, sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa. Siiski meie õnn on noor ja kuum, mured seda käest ei vii. Leidub kuskil kord ka meile ruum – seni trööstin sind ma nii: Refr.: Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas... Peagi punab koit, on kaste maas, Meile laulab ärkav lind. praegu piisab sest, kuid hiljem taas Lohutama pean ma sind: Refr.: Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas...

Mis maa see on?

Siiri Sisask / Peeter Volkonski / seade Tõnu Kõrvits

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, Vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge Ja kummalised nende laululood. Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva, Kord päev on nõnda pikk, et neelab öö. Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad - Kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd. Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks veel ainult kõlbab inimene siin? Kes selle valu ükskord kokku korjaks, Et tuleks armastus ja lõppeks piin? Mis maa see on, kus halastus on ohus, Kus vabadus on maasse kaevatud, Kus on siin õiglus, kus on rahukohus, Kust õiglust otsima peaks vaevatud. Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes, On roostes häbi südameta rind. Siit põgeneda võiksin lausa joostes, Kuid miski hoiab tagasi veel mind. Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida, Ja millega ta seda teeb ei tea. Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida, Kuid ometigi endaga mind veab. Mis maa see on? Kas suudan teda mõista? Kas suudan enam olla temata? Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta Kõik oma lapsed jätta emata? Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge. Vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge Ja kummalised nende laululood.

Mis värvi on armastus

Heldur Karmo

Su huultel nii värskelt kui juunis punetab maasikavärv; su juuksed on puravikpruunid, silmad kui sinine järv. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean ... Refr. Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab? Mis värvi on armastus? Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa. Mürkkollaseks muudab mind ootus, sinuta maailm on hall, vaid igatsust leevendav lootus särab kui hõbekristall. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean ... Refr. Kuid mis värvi on armastus … Öö purjetab mustaval laeval, tuleb siis päev, mul näib, et roosaka pintsliga taevast, värvimas koidukiir käib. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean … Refr. Kuid mis värvi on armastus …

Moonika

Põld ei kanna ainult leiba, vaid ka kollast tuld, Põld ei ole ainult muldne maa. Näen, laps põllul lilli leiab, leeki pillub muld Päev neid ära puhuda ei saa Refr.: Moonika, Moonika, ja moonid Mooniga Moonika tuult kroonib Kroonib laps kuningaks just tumma tuule Ja see tüdruk lilli põimis, kuni mõista võis Moonid on vaid rohi, lill – ja seal Ainult tuul, kes kõikevõimas, troosti talle tõi Kandes habrast moonikrooni peas. Refr.: Moonika, Moonika ja moonid…

Mootorsportlaste laul

Gennadi Podelski

Mootorsportlased on ikka julged, see kartmatus on kasvanud väsimatus töös, läbi kurvide ja piki sirgeid, meid sadu kordi kandnud on mootorite sööst. Refr.: Hoogne võistlus puhkeb varsti, algab rajal me uljas sõit. Kuigi koos saab mindud starti, ainult ühte ootab võit. Meie rekordid ei püsi kaua, neid purustama meelitab masinate laul. Mehist pingutust meilt süda nõuab, et kodumaale tuua nii tunnustust kui au. Refr.: Hoogne võistlus puhkeb varsti ...

Mu isamaa armas

Martin Georg Emil Körber

Mu isamaa armas, kus sündinud ma, :,: sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga! :,: Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal; :,: kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka. :,: Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal; :,: kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. :,: Oh õitse veel kaua, mu isade maa! :,: See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka! :,: Su hooleks end annan ja truuks sulle jään :,: nii kaua, kui kord suren ja oma hauda lä’en! :,:

Mu isamaa on minu arm

Lydia Koidula

Mu isamaa on minu arm, kel südant annud ma. sull’ laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa, :,: mu isamaa! :,: Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma. Ja peaks sada surma ma see pärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, mu isamaa, :,: mu isamaa! :,: Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Su linnud und mull’ laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, :,: mu isamaa! :,:

Mu isamaa on minu arm - G. Ernesaks

Lydia Koidula

Mu isamaa on minu arm, kell’ südant annud ma, sull’ laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaksin sada surma ma seepärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, sa siiski elad südames, mu isamaa, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Su linnud und mull’ laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, mu isamaa!

Mu kallim läks ära

Meil täna lõbus on, lõbus on, lõbus on Miks sa mulle otsa põrnitsed kui vana loll? Võtan napsu, võtan kaks, et tuju läheks paremaks ja oma kallimast ma laulu laulan nii: Refr.: Mu kallim läks ära, Läks ära teisega, teisega, teisega ja-jaa Ja lasta läks, kui ta tahab Kui juba teisega – las lennata! Küll saatus talle ükskord kätte tasub Siis naeran tema üle vaid ha-ha –haaa Ja küsin siis temalt – Kuis tunned end, mu kallike Mul kallim Tallinnas, Tallinnas, Tallinnas Ja Võrus, Viljandis, kuid ise olen Tartus ma Nad seal nüüd kõik mind ootavad ja minu peale loodavad Ja üks neist ootajatest oled sina ka. Refr.: Mu kallim läks ära …

Mu kodu

Mu kodu ei piira need metsikud mäed, mis kõrguvad pilvede alla. Mu kodu ei emba ka müüride käed - ja tihti ta värav on valla, ja tihti ta värav on valla, nii sageli valla on see. Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood ja laaned ei valva ta rahu. Mu kodu on väike ja minuga koos mu pere vaid siia ju mahub, mu pere vaid siia ju mahub, mu pere jaoks ruumi on vaid. Kord aastas ta nurmedel vili loob pead ja nõrk on ta koskede kohin. Nii väike on ta, et ma tihti ei tea - kas temast ma lauldagi tohin, kas temast ma lauldagi tohin, kas temast ma lauldagi võin, kas temast ju lauldagi tohin, kas temast ma laulda, kas temast ma laulda, kas temast ma lauldagi võin, mu kodu.

Mu koduke

Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. :,: Hoi-lii, hoi-laa, kuid ta on armas minule.:,: Seal elavad mu vanemad, kes ainult head mul soovivad. :,: Hoi-lii, hoi-laa, kes ainult head mul soovivad.:,: Seal on mu väike koerake ja tibatillu Tiisuke. :,: Hoi-lii, hoi-laa, ja tibatillu Tiisuke.:,: Mu koerake teeb au-au-au ja Tiisuke teeb näu-näu-näu. :,: Hoi-lii, hoi-laa, ja Tiisuke teeb näu-näu-näu.:,:

Mu meelen kuldne kodukotus

Mu meelen kuldne kodukotus, Ma sagedast näe und veel sest, :,: Kos õndsa esä kallis kotus Mind varjas, väikest latsekest. :,: Mäest alla, mööda kopli veere Ma paljajalu paterdi :,: Ning ringi üle Ridassaare, Kaits peokest täis lillesi. :,: Nii Piirikese mäele lätsi, Kos külälatse kiiksive, :,: Kos Märt ja Maie, Aino, Atsi Mo kaugelt joba hõiksive. :,: Sääl pidu pillerkaari leime Ja koplin laia kivi pääl :,: Võileiba, kamakäkki seime, Mis ristiema jagas sääl. :,: Ja vahest ka veel ikki saime, Kui pajupill meil katski läits :,: Või varba vastu kivi leime Või karmani seest katte väits. :,: Nüüd lännu igavesti, minnu Ne armsa aja ammugi. :,: Me latse nagu essind linnu Kik ilmalaanen laiali. :,: Ja mets ja maa saand teisemasse Ja mägi muutnu hoolsa käe, :,: Ning koplisse om kasvand kase Kuid mälestus ei meelest läe ... :,:

Mu suul ei ole sulgejat

Alo Mattiisen

Et me asjad aetud saaksid, lahkumised lahkelt läeksid, sõjavankrid sõidaks ära, kamandajad kaoks ära, nuhid nurgas nukrutseks ja koputajad kogeleks. Mu suul ei ole sulgejat ega keelel kinni köitejat, mu pähe päitse panijat ega sõrmedegi sidujat. Kui on lõpuks asjad aetud, vaenukirves maha maetud, sõjamehed koju sõitnud, punasedki puhkust võtnud, Eesti aeg võib alata, kuid ära siiski unusta, Eesti aeg võib alata, kuid ära siiski unusta: Mu suul ei ole sulgejat…

Mu süda mul kerkib ja keeb

Mu süda mul kerkib ja keeb, mind otsata rahutuks teeb - :,: mul okkad ja ohakad ees, ma olen üks õnnetu mees. :,: Nii kurtis ja kaebas ta seal jõe kaldal, kus kalmud vee peal. :,: Kui vagusi mõttese jäi, üht pilti vee pinnal ta näi : üht neiut kui taevalik ilm tõi ette ta unistav silm. :,: Kuldkannel tal kõlises käes, nii istus ta lainete väes. :,: Ta laulis : "Kõik maapealne arm on kaduv ja tühi kui põrm, :,: arm üksi veevoogude sees, oh tule mu juurde sa mees! :,: Sind ootavad teenijad all veetemplis, kus särab kristall : :,: seal kullast ja hõbedast puud, seal annan ma, noormes, sul suud!" :,: Seal unustas unistav mees : suur voli vist voogude sees -- :,: küll ilmas on häda ja piin, vee vilus, oh lõbus on siin! :,: "Ma tulen, ma tulen, oh neid! Mu õnnelik, õnnelik leid, :,: kes südame nooreks mul teeb, sest vesigi kohab ja keeb." :,: Neid tõmbas ta kaenlasse sealt ja kadus veevoogude pealt. :,: Veel lainetes näha on ring, kus kadus see õnnetu hing! :,:

Mu tuhandenäoline meri

Jaak Joala

Meri sul on tuhat tuju Tuhat laulu on sul suus Igal hetkel muudad kuju Igal hetkel oled uus Täna naeratad ja särad Homme kurjalt lainetad Meelitad ja tõukad ära Muutlik justkui naine sa Refr.: Meri, mu tuhandenäoline sõber Meri, mu vaenlane karm Meri, mu tuhandenäoline meri Sa oled mu arm Sinu tujusid ei suuda Iial ette arvata Täna elu põrguks muudad Homme hellalt armastad Avad oma sinisilmad Annad saaki hõbedat Homme jälle kurjad ilmad Vaenlane ja sõber sa Refr.: Meri, mu tuhandenäoline sõber...

Mu õnnepäike

Oh armas neiu, mu kallis neiu, mu õnnepäike oled sa. Kui sa must kaugel, mul pisar laugel Oh, armas neiu, tule tagasi sa. Kui saabub õhtu ja päev on läbi Siis meenutan, kuis päevad läind Sest kuigi üksi, ma sinust mõtlen Oh, armas neiu, tule tagasi sa. Ja kuigi iial me teed ei ristu Pea meeles, et ma armastan sind Mul meelest iial sa ei lähe Oh armas neiu, tule tagasi sa!

Muhu saare mullapind

rahvalik

See Muhu saare mullapind on üles kasvatanud mind. Kui näen mina lahes sulavett siis räägin kallimale tõtt. Et mul oli nõu ära minna Tallinna ja Riia linna. Nõu oli minna igaühel aga raske naesemehel. Kõige raskem oli nendel kes olid pruudid võtnud endel. Jõuluni võin ära olla siis võin jälle koju tulla. Siis hüüan:'Tere õde, vend! Kas tunnete veel ära mind?' Kas elus on minu vanemad? Vai on nemad muldas mõlemad? See Muhu saare mullapind on üles kasvatanud mind.

Muinasjutt

Elas kord kuningas, uhke ja suur, loss oli kullast ja kullast ka uur. Sõdureid põduraid ei olnud tal Saalides sädeles puhas kristall Sulaseid palju tal taga ja ees Luiged tal ujusid lossi ees vees. Loss oli hiljuti valminud veel Naaberprints soola ja leivaga teel Pidu sai võimas, seal voolas šartröös Vaprad ja patused rüütlid kõik koos. Prints nägi ilusat printsessi seal Mõistus tal katkes ja värises hääl. <i>Ja astuski õilis prints ebakindlal sammul mööda sirget põrandalauda imeilusa printsessi juurde, suudles tema õrna elevandiluukahvatut kätt ja ütles väriseval häälel ajaloolised kordumatud sõnad:</i> “Oh tule mu naiseks sa, kaunis printsess südames käimas mul keemisprotsess. Valitsejannaks mu kõrvale saad. Sinule kuuluvad mered ja maad Ustavalt tahan ma teenida sind Ära vaid kahtle, või lõhkeb mu rind” Vastas siis printsess, et “Oh kallis mees Su jutt on nii ilus ja lõbusaks teeb. Tuleksin naiseks sul kohe, kas tead Vanamehe käest luba küsima pead. Seitsmendas taevas ma oleksin siis, Kui minu endaga kaas sa viid” <i>Nii läkski õilis prints kuninga juurde, kes parajasti poolt metssiga sõi ja palus temalt tema tütre kätt. Kuningas oli lahkesti nõus, kuii ainult prints hommikuks täidab kolm tingimust: ei suitseta, ei joo viina, ei vaata naisi.</i> Istus siis prints rõõmsalt lauda sel ööl Söödi seal palju ja voolas šartröös. Mõtles, et printsessi naiseks nüüd sai. Sellepärast karika täitis ja jõi. Varises kokku siis lagi ja sein Printsessi osaks sai kurbus ja lein …

Muinasjutulaul

Muinasjutu kodu on muinasjutumaal, seal muinasjutu vanaema palju jutte teab. On igas muinasjutus ka oma tarkus sees, kui kuulad juttu hoolega, siis targemaks saad veel. Muinasjutu kodu on muinasjutumaal, seal muinasjutu vanaema palju jutte teab.

Muinaslugu muusikas

Alice Feuillet, tõlkinud Raimond Valgre

Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul, kui muusika mu hinges kõlab see… Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun, meenud sina minule. Üht muinaslugu muusikas ma kuulen ja sina seisad unelmais mu ees. Ning laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund. Teeb muusika mind vahel kurvameelseks ja süda on nii tulvil igatsust, et laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund. Olla nii ei või, kuigi seda räägivad kõik – kas tõesti on siis mõttetu see, kui igatsed kuud, mis särab läbi öö? Muusika ent siiski trööstib mind ja ütleb, et ma varsti kohtan sind. Nüüd laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma teisse armund.

Mul meeles veel meloodia

Mul meeles on veel suveteed, kus käsikäes kord käisime ja uduloor, mis varjas järveveed. Mul meeles veel on kuldne kuu ja õieehtes toomepuu ja huuled soojad paitamas mu suud. Aeg nii kiiresti läeb, möödub pea talv ning kevad on käes. Ammu pole sind näind, seda ei tea, kuhu sa jäid. On meeles mul meloodia, mis tollel õhtul laulsid sa, kui seda kuulen, meenud mulle taas.

Mulgimaa

Om maid maailman tuhandit Ja rahvit mitmit miljunit - üitsainus Mulgimaa! Öö kuri kui las olla ta Ku Pikäsillast üle saa, Suud anna mullal ma. Ja üteaindsa mõttege Ma eidä õhtu magame Ja tõusu ommuku: Oh kunas ma su jälle näe? Oh kunas kodun tõusup päe Ja õhtu pastab kuu? Äits einanutt ek kõrreke, Ku kodunt siia kaugele Lind noka otsan tuuss - Ma ikess pääl tal otseldi Ja ütsi pisare kik vii Ta küllest ära juuss. Om maid maailman tuhandit Ja rahvit mitmit miljunit - Üitsainus Mulgimaa!

Mulgimaa, sääl on hää elada

Mulgimaa, sääl on hää elada. Kõikjal ilus loodus, viljakandev maa. Sääl on uhked metsasalud, Suured jõukad eesti talud Kena neiu ka kaasaks sa saad, Kes on sündinud kasvanud sääl, Kellel armsaks saanud ilus Mulgimaa. Kus on punapõsksed neiud, Keda tublid eesti peiud Kosja minnes ei unusta eal. Refr. Tule mulle, Manni, armastan vaid Sind Ainult Sind tahan ma kaasaks kosida Väike Viljandi, Mulgi päälinn Juba aastaid palju püsinud on siin. Ei läe meelest lossimäed, Kus nii õrnalt käsikäes Armund olles meil tee läbi viind. Ja all orus seal peegeldub järv. Suveõhtul mõnus aerutada sääl. Kui sul kaasas väike neiu, Keda siis kui saad kord peiuks, Kosja minnes ei unusta eal. Aastad mööduvad, vanaks kord saad Aga Mulgimaa meil meelde ikka jääb. Elad seal või oled kaugel, Rõõmust särab pisar laugel Kui sa terviseid saad Mulgimaalt. Tuleks noorus veel kord tagasi Ei mind tuuled enam kaugele sealt viiks. Siiski õnnelik mul elu, Sest mul kaasas mulgi neiu, Kellel laulsin ma laulu kord nii... Mulgimaa, sääl on hää elada jne.

Mulle maitsed sa

rahvalik

Mulle maitsed sa kui rabarbrekook, mustasõstrajook, õhtane õlletoop. Ai-aa, pääs on püsti juuks endale küljeluuks sind ma ei saa. Sulle ma jalanartsu hais olen vahest vaid, näka peal üks pais. Ei-ei, seda küll ei vei ära taluda ma, väitsa torkan rinda Siis ehk sinu pääs ära sulab jää, Armastuse käes on sul silmad vees. Oi-oo, küll on hullud lood, õige magus mees on kui pergu sees.

Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad

Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad? Mis te nalja heidate ja oma jalgu peidate? Kull-kull-kull-kull, kulla mees, meil pole jalgu tarvis vees, ujuda meil vabam on kui uimed meil ja saba on.

Mullu mina muidu karjas käisin

soome rahvaluule, tõlkinud Tuudur Vettik

Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin. :,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, mullu mina karjas käisin. :,: Tegin mina pilli pajukoorest, pilli tegin pajukoorest. :,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, pilli tegin pajukoorest. :,: Istusin siis mättale mängimaie, puhuma siis pillilugu. :,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, puhuma siis pillilugu. :,: Salakesi kuulas minu mängu karjapõlve kaunim neiu. :,: Hei! Tillukene vellekene, kuldani, kaldani, karjapõlve kaunim neiu. :,:

Must kapten

Atlandi ookeanil, kus lained laksuvad, Üks laev seal sõuab ruttu, tal purjed tumedad. Komandosillal kõrgel ta kapten seisab sääl ja alla käsu annab ta kare, käskiv hääl. See kapten on van Straten, Must Kapten on ju ta, Laev "Lendav Hollandlane" viib teda Aafrika. Küll mässule lõi meri ja pikne müristas - ei tarretand ta veri, ei kartnud tema mees. Ta käskis valjul sõnal:" Kõik purjed ülesse! Las mühab, mässab meri, ei karda seda me." "Ahhoi! Üks puri näha!" nii hüüti vahi päält. " Oh vennad, vaatke valvsalt, vist Morgan tuleb säält!" Sääl kapten sõjalippu ju käskis tõmmata: "Küll Morgan saab veel näha - ei teda karda ma!" Ja pea kattis taevast paks püssirohu suits - laev "Lendav Hollandlane" tuld juba andis ta. Pauk kõlas, sild läks puruks, kuul lõhkus laeva ka. "Trepp alla!" käis komando siis mustalt laevalta. "Kus on mu tütre varas?" nii karjus Morgan veel. "Surm sulle, hollandlane, Atlandi mere pääl!" Siis tormasivad üles need mehed tigedad. Nad võtsid püssid piigid ja mõõgad välkuvad. Külm mõõgatera lõikas Morgani maha sääl, van Straten teda võitis just tema laeva pääl. "Nüüd Morgan on ju surnud!" veel mehed hüüdsivad. Ja elagu van Straten, ta poisid tugevad".

Must kohv

R. Whittaker / H. Karmo

Kohvi joon nagu vett, Hõljub suits, ees sigarett Pärast sind mul baarid koduks said, Neis istun vaid. Refr: Suur maailm ringi veel käib, Aeg võõraid rõõme on täis. Ma üksi seisma jään, sind, ainult sind ma kõikjal näen. Veereb jutt, olla hea, Kuni jälle tühi pea Ja kui siis ristub öös, mõni tee see pole see. Refr: Suur maailm ... Ei murtud süda parane Ei mälestus unune, Ei kuiva pisarad Kuid armastus jääb elama.

Mustamäe valss

Heldur Karmo

Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest. Päeval ja ööl, kodus ja tööl mõtlesin Mustamäest. Refr. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean. Nüüd elan Mustamäel – tahta mis võiksin veel! Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees. Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik, olgu seal pidu või pulm – igavust ma tunda ei saa enne, kui kell on kolm. Refr. Nüüd elan Mustamäel … Kui nüüd veel Mustamäe Žiguli kandiga sõpruse sidemed looks, võib-olla nii minagi siis auto veel majja tooks. Refr. Nüüd elan Mustamäel …

Mustlase elu

Vladimir Tolarsky (Tolus, Spilar, Mirovsky, Rohan), tõlkinud Sergius Lipp

Oo millal saaksin ma mustlasena maailmas ringi veel rännata? Nii vaba, rõõmus ei ole keegi, kui loodusrüpes on mustlane. Kus elu looduslik ja päiksepaistega, ma olen õnnelik vaid sinuga. Ma mustlaskombel maailmas rändan ja otsin õnne, kus asub see. Sageli metsades hulkudes meenub mul mustlase muretu elu, milles nii palju on võlu ja nii palju romantikat. Oo, millal saaksin...

Mustlased kui mängivad

sõnad rahvasuust

Mustlased kui mängivad, šampanjerklaasid kõlavad, siis terve ilm unub mul. Mind kaks silma võlunud ja veinist olen joobunud, mul raha täna näib null. Refr. Hõissa, neiu, joo tokaierit, täna pead sa minu vastu armas olema! Hõissa, neiu, kingi suudlus mul, täna pead sa ainult mulle kuuluma! Mängi, mustlane, ma palun sind. Hei! Mängi tšaardašt, mis teeb rõõmsamaks mind! Hõissa, neiu, joo tokaierit, täna pead sa ainult mulle kuuluma! Kui tokaier särab klaasis, siis ma olen kui ekstaasis, joo nüüd minuga sa! Kaovad argipäevamured, ununeb, mis homme tuleb, täna lõbutsen ma! Refr. Hõissa, neiu, joo tokaierit, täna pead sa minu vastu armas olema! Hõissa, neiu, kingi suudlus mul, täna pead sa ainult mulle kuuluma! Mängi, mustlane, ma palun sind. Hei! Mängi tšaardašt, mis teeb rõõmsamaks mind! Hõissa, neiu, joo tokaierit, täna õnnelik küll tahan olla ma!

Mutionu pidu

Elas metsas mutionu, keset kuuski noori, vanu. :,: Kadakpõõsa juure all eluruum tal sügaval.:,: Kutsus kokku külalisi, karvaseid ja sulelisi. :,: Lendas vares, harakas, kull ja kaaren nupukas.:,: Vantsis uhkelt karuvana, veeres siili okaskera, :,: jänes nudisabaga, orav kikkis kõrvaga.:,: Joostes tuli väle põder, hiljaks jäi veel reinuvader. :,: Siis kõik lauda istusid, pidurooga maitsesid.:,: Karu imes mesikooki, jänes rüüpas kastejooki, :,: kaaren karusmarju sõi, kull see kurejooki jõi.:,: Põder limpsis samblasuppi, orav näris käbijuppi. :,: See oli päise päeva aal pilla-palla pillerkaar.:,:

Mõtisklus

Laine laine järel randa kandub sääl siis jõuetuna liiva vaob, nagu lubadus mis kergelt antud nagu tõotus - petlik, mis kaob. Igas hetkes peitub head ja halba sääl kus lõppeb, seal ka algab tee. Meri kustutab kord jäljed kaldalt aga hinges püsivad need. Kostab sosin üle vaikse mere suurel kivil käsi hoiab kätt. On see kohtumise rõõmus tere, või ehk nukker hüvastijätt? Igas hetkes peitub head ja halba sääl kus lõppeb, seal ka algab tee. Meri kustutab kord jäljed kaldalt aga hinges püsivad need.

Mäe otsas kaljulossis

Mäe otsas, kaljulossis, tummai-ras-sas-saa, elas mul üks kena neiu, tummai-ras-sas-saa. Ai tummai-tummai-t?ik-t?ik-t?ik, ai tummai-ruudi-rall-lal-laa. Võtsin õhtul kandli kätte, sammusin oma tutvat teed. Lossi aken seisis lahti, armukene laulis seal. Kurvad laulud laulis mulle, kurvalt kuulasin tema healt. Aasta pärast läksin jälle seda vana tutvat teed. Lossi aken seisis kinni, armuke ei laulnud seal, surnuaialt kõlas mulle tumedalt üks tuttav heal. Olen lahti ilmavaevast, tule ka minu juure sa! Teistel armastus on magus, meile pisarkarikas.

Mägede hääl

Heini Vaikmaa

Seisan ma mäel, hüüan ja sealt kajab mu hääl küngaste pealt. Kogub see jõu õhtu eel. Võimas kui kõu hääl on teel. Kajab see hääl kõrval ja ees, taga ja peal, lõpuks mu sees. Rikas ma saan olla nii, ulatun maast taevani. Mul on üks paik, kuhu tulen taas, sealt saan ma jõudu, et elada. Mul on üks paik, kuhu tulen taas ja nõnda edasi hea on minna… Seisan ma mäel, hüüan ja sealt kajab mu hääl küngaste pealt. Nõnda see saab suure hoo, minusse toob võimsa voo. Mul on üks paik, kuhu tulen taas…

Mööda teed, mis on kividega kaetud

Heldur Karmo

Mööda teed, mis on kividega kaetud, tulen ma, süda soe. Minu jaoks on kõik pahandused maetud, aga see vist ei loe. Refr. Minna võid oma teed, hoida sind ma ei saa ja kui soovid, siis jäägu see nii. Pole tülitseda tahtnud ega solvata sind ma, kui seda sa ei tea, eks mine siis! Nagu lill õitsen aianurga rägus sinu jaoks iga päev. Päike suudleb mu juust ja suudleb nägu – kink on see sinu käest. Refr. Minna võid oma teed …

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad, Tudengid nüüd marsivad. Kõmab maa ja kõlab marsiviis, Seisma jääb igaüks küll siis. Raha, rikkust pole tudengil, Pole roos ta ei ka lill. Selle eest ta ikka täismees, Neiud sulavad tal ees. Mis toob tudengile õppetöö? Tuubib teadust läbi öö! Kui on kasuks isamaale see - Minna võib läbi tule, vee. Aga kui on laual õllekann, Tudengil on kadund ramm. Ootama siis jäägu neiud, Tal on teha hoopis muud.

Nad vaatavad üksteise otsa…

Pärt Uusberg

Nad vaatavad üksteise otsa, sääl taevas ja siin maa. Neid vaadanud olen ma tihti nii öösi kui päeval ka. Nad seisavad üksteisest kaugel, ei ligine iialgi. Neid vaadanud ma olen tihti, ei tunded kaogi. Neil mõlemil mind vist on vaja, nii taeval kui ka maal, sest minagi eks ole nõnda – pool maas ja pool taeva ra’al, pool maas ja pool taeva ra’al.

Naer

T. Kurmet

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool Viiv täis lindude kurba viit hinges kõle sügistuule naer hinges kõle sügistuule naer Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust Suve loojang, raagus puude aeg Suve loojang, raagus puude aeg Pääsud lennu eel, udu üle vee Leinas kodunõmme kask Päikse kaisus vanad kastanid Päikse kaisus vanad kastanid Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer ümber kõle sügistuule naer Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõmei sügist, ei vii Pääsud lennu eel, udu üle vee Leinas kodunõmme kask Päikse kaisus vanad kastanid Päikse kaisus vanad kastanid Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...

Naer on terviseks

Kui sa istud pilve peal või kõrges tornis Ja kui tead, et varsti laskuma sealt pead Ära valehäbi tundes muutu morniks Vaid pea meeles ikka need refrääniread Refr.: Naer on terviseks! Seepärast naera vaid Ja sa tunned, et tervis tuleb sedamaid Keset merd või ookeani üksi paadis Tunned jubedust, kui vette kukub aer Kuid maailmameri on vaid põlvist saadik Kui sul meelde tuleb õnnejumal naer Ellusuhtumises peitub elu alus Keha jõust on ikka tähtsam vaimujõud Keha terve on, kui hinges pole valu Seepärast, armas sõber, anna sulle nõu Naerata ja elu naerab sulle vastu Ma ei usu, et sa sõnu neid ei tea Aga nii, kui mööda kive-kände astud Naeru unustad ja longu lased pea

Naerata

On arm meil möödunud ja ees nüüd lahkumine, kas tõesti lootsid sa, et õnn on igavene? Las meeldiv mälestus meil möödund päevist jääb sest lahkuda ju saab ka sõpradena, armas. Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa, naerata, nagu eile armas, pisarad nüüd kuivata naerata, õnn ei ole kaugel. Kui hinges on üksindus ja südames igatsus siis möödund õnne meenuta, naerata, naerata Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna, siis tea, et möödub see, taas saad sa rõõmu tunda. Kui silmis pisarad, sa pühi ära nad, su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud. Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa ...

Nagu linnutiivul

Nagu linnutiivul Tõstab lauluhääl Ülespoole hinge Ime viisi pääl, :,: Südant täidab ta Rahu väega. :,: Laul teeb rinna rõõmsaks, Lahkeks, lõbusaks, Meie meeltes headust Tulul tegevaks; :,: Ühtlus, armastus Laulus ikka uus. :,: Mis meil kallilt, kaunilt Südant liigutab, Jumalikult hinge Üles äratab, :,: Seda annab aul Vaba, lahke laul. :,:

Nagu merelaine

Ivar Must / Leelo Tungal

Ma saabun salaja, kui laine, mis randa merevaiku viib. Ja meremaik mu huulte peal on maine, kui rõivas võbeleb kui tiib. Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum ja valgel ööl ka varjust truum. Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul. Ja muutun samuti kui laine, mis piire millekski ei pea. Sa oled mees ja mina olen naine, tean mõnda, mida sa ei tea. Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum ja valgel ööl ka varjust truum. Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul. Ma olen nagu päev, sa öö, üks meri teine on kui maa. Kui palju tundeid mahub meie vahele, aimata ei suuda keegi, muutub meri, muutub maagi Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum Ja valgel ööl ka varjust truum. Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul. Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum Ja valgel ööl ka varjust truum. Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul.

Na-na-na

Nüüd pauguvad kirved ja läbistab puid Kaasvendade surmaragin. Ja murtakse oksi kui vaiguseid luid Suits, hanged ja lõkkepragin Refr.: Milleks inimesed hävitavad puid? Hei, hei, peatage neid, Hei, hei peatage neid kohe. Kui tohutud põtrade sarved on maas Nüüd hunnikus oksaharud Ja hõreneb, hõreneb, hõreneb laas, Kus mehed kui laanekarud. Ja värin käib mändide käharais päis Puu tüvve saab haavatriibu Ja lumi on vaiguseid laastusid täis Kui murdunud linnutiibu. Ja helgivad kirved kui poolikud kuud Mis taevast on toodud alla. Ja auravad karvased sõõrmed ja suud All hämara puudevalla.

Nelgid

Vaiko Eplik

Unustasin oma nelgid rongi Ah, unustage - selleks nad ehk ongi Pinglie et unuda kupeesse ja liig hilja alles tulla meelde Unustasin šampust sulle tuua närtsid kodus soovides sa juua Mina aga minnes seda tooma unustasin laulma end ja looma Teatrisse sind unustasin viia nüüd on päris kindel enam siia oodatud ma pole sinu sängi ümbritseb traataed ja sa ei mängi enam minuga Sest ma unustasin oma nelgid rongi Praegu mõtlen, ehk nii parem ongi Iga loll kord taipab saabuma peab päev, mil meile armastusest aitab Unistades unustada võin ma mõndagi, kuid õnneks sulle tõin ka kinopiletid, ei kahjuks meelde tulnud kohal olla tollel reedel Mil õnneuimas tuigerdades ringi unistasin sinust avasilmi Sina aga üksi keset filmi lahkusid ja peitma pidid silmi Igaühe jaoks on kuskil keegi meeldib meile see siis või ei meeldi Iga loll kord taipab saabuma peab päev, mil meile armastusest aitab Kuigi endist õrnust pole keeles armastus nüüd hästi püsib meeles Tassin sulle tulpisid ja roose põhjustavad sus nad vaid neuroose Proovinud me ammu kõiki poose kesk alpikannisid ja mängutoose Kas aasta pärast olemegi koos veel? Ja millest armastus see üldse koosneb? Meil nelke pillub rööbastele saatus peagi algab kes teab mitmes vaatus Iga loll kord taipab saabuma peab päev, mil meile armastusest aitab. Ja kui see ei aita, siis ehk koidab päev mil armastus meid paneb paika.

Nii ajaratas ringi käind

Nii ajaratas ringi käind, Me kaunid päevad mööda läind, :,: Meil tuleb lahkuda. :,: Meid lahkumine kurvaks teeb Ja süda põues nukralt lööb :,: Ja hinges raske mul. :,: Nii ajaratas ringi käind, Me kaunid päevad mööda läind, :,: Meil tuleb lahkuda. :,: Laul ilole meid kokku tõi Ja südamed meil loitma lõi, :,: Jää sõbraks laulule! :,: Nii ajaratas ringi käind, Me kaunid päevad mööda läind, :,: Meil tuleb lahkuda. :,: Ja edasi meid viib me tee, Ei keegi tea, kuhu kulgeb see. :,: Õnn kaasa, sõbrake! :,:

Nii mina, neiuke, sinule laulan

:,: Nii mina, neiuke, sinule laulan, Kui oma kullaksele! :,: :,: Kui oleks võimalus, nii nagu tahan, Kosiks su enesele! :,: :,: Laulaksin ainult ma kallimal neiul, Iialgi mitte muile. :,: :,: Laulaksin kullaksel kõlaval keelel, Ennem kui metsa puile. :,: :,: Üksinda olen, kui taevane lind ma, Ei ole minul maja. :,: :,: Ei ole mul ühte ustavat sõpra, Ei ole armastajat. :,:

Nii tihti tõuseme me kannu tagant

Nii tihti tõuseme me kannu tagant Kesk naeru rõkkavat ning uljast juttu, Kui kutsub kohus meid või mõni teine tee. Hõisk jääb - me süda üksi leinas vaga. Me minek unub sõpradele ruttu, Rõõm kustutab nii kiirelt ilmas silmavee. Ja tihti tõuseb vend me keskelt lauast, Suud annab vennale ning on ju ära. Hääd teed sull! Pea istume me jälle koos. Kruus õllega ta järgi tõuseb sauast, Laul kõlab taas, täis kuldset noorussära. Ning kestab vende püha pidu täies hoos. Pea meie ringist ka üks-teine kaob Nii vaikselt tagaspöörmatule teele. Ei tule enam see, kes Styxist üle kant. Vend pisarsilmil põlvedelle vaob Ning tõuseb siis, vend läinud meie eele. Rõõm elavaile, rahu surnuile on ant. Niisama, vennad, kui mind pole enam, Kui olete mu sängitanud hauda, Te tehke nii, kui ikka jälle tuleks ma, Mu jaoks pange kann kesk pidulauda. Naer süttigu, laul helisegu kenam, Kann kõrgele ning pereat tristitia.

Nii tugevad kui kaljud suures meres

Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses. Ei ole argust nende julges veres, ei kartust, nõrkust nende südames. Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe ja vaimus asub vaba, püha püüe. Ja kui neil hinges vaimustuse voole, siis kõlab nende vägev lauluhääl nii võimsalt üles pilvepiiri poole, kui tormi mürin laia mere pääl. Säält nagu äike alla orgu kajab ja uinujad kõik üles tööle ajab.

Nii vaikseks kõik on jäänud

Ernst Enno

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees. Päev pole, öö ei ole, silm nagu seletaks, kui kuskil mäe nõlval sa üksi seisataks Ja ümber nagu tuuled su üle juttu aaks – ei mõista, siiski kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi – ja ohkad endamisi, ja ohkad jällegi... Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.

Nonnipesa

See oli ennemuistsel aal, kui maamees kündis kesa Üks kask meil kasvas karjamaal, selle otsas nonnipesa Siis olin noor ja väikene, ei teadnud kuis see asi käib Siis olin noor ja väikene, kuid pea sain teadma seda. See naabri Manni linalakk, kel põllul sitta laotas Mina ükskord mööda jooksin sealt, tal südamel halb hakkas Siis selle suure kase all Ma miskit kuskil panin tal’ Ma panin nii, et mürtsus maa Ja nonnipesa kõikus. Siis rääkis külarahva suu, et Mannil kõht on punnis Tal taga käinud nahkne nui ja rinnad piimast plännis Siis südame ma rindu lõin Ja linnas ämmamoori tõin Siis vaatsin külma rahuga Mis Manniga seal sünnib. See Manni karjus Ai-Ai-Ai ja siruli oli sängis Tal sündis väike raadio, mis patareidel mängis Ta mängis mitme häälega Pole tarvis akut laadida Ta mängis nii, et mürtsus maa Ja nonnipesa kõikus.

Noor neiu raha eest

Kord, kui Tallinnas elasin mina Siidi, kulla ja sameti sees Aga mina ei öelnud oma nime, Sest olin noor neiu raha eest. Tihti poistega kõrtsis ma käisin Sest et andusin igaühele Tihti joobnuna koju ma tulin, Sest viin oli rahuks hingele. Väike vend saatis minule kirja – Armas õde, tule tagasi sa! Ema lubas sulle kõik andeks anda Ära ela sellist elu edasi! Armas vend, ära seda minult nõua Koju tulla ma iialgi ei saa Sest kes suudaks mul tagasi anda Au, mis Tallinnas kaotasin ma. Nüüd võib igaüks minu juurde tulla, Olgu noor või halli peaga mees Sest mis võiks veel paremat olla Kui noor kena neiu raha eest.

Nooruse laul

Jüri Remmelgas

Vennad, tehkem puhtaks hääled, pangem laulud kõlama. Laskem kõlada kõik keeled, noorus peab ju elama! Refr. :,: Kes saab noorust, noorust keelata, kui ta tahab, tahab hõisata! :,: Iga mure, mis meid rõhub, murduma peab laulu ees. Vägev hõiskelaine lõhub tõkke, mis peab vaba meest. Refr. Kes saab noorust … Neiud, teile laulud loome, nii on tore elada, rõõmukarikast me joome tuhat sõõmu korraga! Refr. Kes saab noorust … Kevade võib mööda minna, sinna parata ei saa. Aga laul, mis kõlab rinnast, peab vabalt voogama! Refr. Kes saab noorust …

Nuku hällilaul

“Uinu, mu kallis lapsuke, hällis, uni on sulgend linnukse suu. Väsind su väiksed jalad ja käeksed…”, nii laulis mulle emake ju. Refr.: Laulan nüüd sulle ka: uinu, hellake, sa! Laulan kui ema ma, une toon magusa! “Uinu, mu kallis lapsuke, hällis, tuul mängib kannelt kastanipuus. Õrnalt sind hoian, hoolsalt sind valvan…”, nii laulis mulle emake ju. Refr.: Laulan nüüd sulle ka…

Nõia elu

Enn Vetemaa

Inimestel elu igav, :,: haldjail hallivõitu. :,: Nõia elul, sel on võlu, :,: laskem luuasõitu! :,: Refr. Nõia elu, nõia elu, see, jah, on kõige parem! Ah, kui hea on olla nõid, kui sa vaid õppin’d oled. Nõia elu, nõia elu, see, jah, on kõige parem! Ah, kui hea on olla nõid, kui sa õppin’d oled. Inimene tõuseb vara, :,: ta on tööde ori. :,: Nõial kratt toob koju vara, :,: kulda on meil kui pori. :,: Refr. Nõia elu … Nõidund ma ja uurind veidi, :,: kübara saan potist. :,: Aga tip-top ballikleidi :,: nõiun jahukotist. :,: Refr. Nõia elu … Teiste mured meile kama, :,: klõbistame sõrgu. :,: Aga pärast maiset jama :,: põrutame põrgu. :,: Refr. Nõia elu …

Nüüd ja edaspidi

Jaan Tätte

Maja ees algab tee, tee on selge - ühes otsas surnuaed ja teises kaev. Sellel teel on kindel olla, toas on Miisu ja kuudis on Polla. Sealt, kus maa lõpeb, ookean algab, seal, kus ookean algab, on tuul. seal, kus tuul, seal puri on paadil, seal, kus paat, seal olen ka ma. Iga päev olen merel ja jandan, iga päev, kuid see pole mu töö. Laseks tuulel end võõrsile kanda. Koju tahan, kui jälle on öö. Kodus pliidi ees pingil on soe, võõrad maad enam hinge ei poe. Nii hea ja kindel on olla, toas on Miisu ja kuudis on Polla.

Nüüd jälle ma lähen

Nüüd jälle ma lähen mööda koduteed, kõik vanad ajad on meeles veel seal lookleb jõgi hõbepajude all ta kaldal seista üksi meeldis kord mul Eemalt paistavad majad jõekalda peal Kõik vanad sõbrad kord elasid seal Sai koos käidus koolis, koos sai mängitud siin Kuhu keegi on jäänud, kas näen üldse veel neid Refr.: Olen üksi, kuid ma tean Et koju jõudes taas kõik on hea. Nüüd jälle ma lähen mööda koduteed kõik vanad ajad on meeles veel seal lookleb jõgi hõbepajude all ta kaldal seista üksi meeldis kord mul.

Nüüd jälle ma lähen

Refr.: Nüüd jälle ma lähen mööda tuntud teed kõik vanad rajad on meeles veel ees looklev rada hõbepajude all ta kõrval seista üksi meeldis mul kord Eemal paistavad majad jõekalda peal mu vanad sõbrad kord elasid seal sai kooskäidud koolis koos sai mängitud seal kuhu keegi on läinud kas näen neid ei tea Olen üksi ning ma tean koju jõudes taas kõik hea Refr.: Nüüd jälle ma lähen … Olen üksi ning ma tean koju jõudes taas kõik hea Refr.: Nüüd jälle ma lähen …

Nüüd tulge, mu kaimud

Metsatöll

Nüüd tulge, mu kaimud, veel enne kui öö Ja lopule viidud taas ränk päevatöö Kui kondid on kanged, vaev liigeseid sööb Siis pehmeks saab turja kui kask tantsu lööb Nüüd tulge, mu kaimud, siin modu saab juua Ja purunend viisu voib tuleroaks tuua Siin vaimu saab värskeks kui osata olla Ja päevatöö järgmine kergem voib tulla Nüüd tulge, mu kaimud, siin laulu voib lüüa Ja suitsutet kala ka pärast saab süüa Kui monikord juhtub susijalast on vesi Siis uni saab magus kui murakamesi

Oh laula ja hõiska

Oh laula ja hõiska, Sest laulu aeg on käes! Su priiuse kõla, See helisegu väes! Kõik mure ja häda Oh unusta sa nüüd, Ning südant sul täitku ükspäinis rõõm ja hüüd! Mis maksab muretsus, Mis saadab kurvastus, Ehk kui sul alati üks ai ja oh on suus? Kui aga saadad sa kõik mured minema, ja ajad hingest, mis sul vaeva teeb, Siis kõik su tegevus parem korda läeb. Sest ole rõõmus sa ja ikka lauluga Sa elu pahandust Ja valu vähenda. Ja mõtle järele, Eks ole tõsi see, Et mure tarvis sind Ei loodud ilmale. Kui oled õige mees, Kel rahu südames, Siis elad ilmas sa Kui lillepõõsa sees.

Oh saaksin ma kord Issandaks

Oh saaksin ma kord Issandaks - mul esimeseks tööks : ma oma väe, võimuga, siis suure vaadi looks, mis oleks suur kui maailm - kõik mered mahutaks, :,: ja kuhu iial vaataks silm, kuldviin seal vahutaks! :,: Oh saaksin ma kord Issandaks - mul oleks teiseks tööks : ma oma väe, võimuga, siis suure kannu looks, mis oleks kõrge nii kui kuu ja ümarik kui maa, :,: et teaks, kas niiskeks saab tast suu, ta huultel tõstaks ma! :,: Oh saaksin ma kord Issandaks - mul kolmandamaks tööks : ma oma väe, võimuga täis kannu päevas jooks : oi, tore tunne oleks siis, kui karastad nii keha! :,: Tõest õnne oleks elus siis - saaks säärast sõõmu teha! :,: Ja kui nii mööduks mõni päev ning põhja näitaks vaat - ühtainust tilka, tühi vaev, ei leiaks mina sealt, siis heites põlvedele end mul härdalt hüüaks keel : :,: "Las mul, oo Jumal, palun sind, kord Issand olla veel!" :,:

Oh, punapea Meeri

Henno Käo

Sind nägin ma suitsuses kohvikus, „Narsaani” seal limpsisid. Sind vahtisin, kustunud sigaret suus, ja külmalt sa lahkusid. Refr. Oh, punapea Meeri, sinu leegitsev juus on süüdanud leegi minu lihas ja luus. Ja teine kord nägin sind trammi peal, kus istet sul pakkusin. Läks silme eest mustaks, kui keeldusid seal ja tuimalt sa lahkusid. Refr. Oh, punapea Meeri … Ja kolmandal korral, kui Pihkva rong kui saatus meid kokku viis. Siis viivuks mind müksas su silmade tung ja jälle sa lahkusid. Refr. :,: Oh, punapea Meeri … :,:

Oh, sa poiss

rahvalik laul

Läksin mina, läksin mina läbi külatänava, neiu pani parajasti kinni õueväravat. Refr. :,: Oh, sa poiss, seda sa ei tea, kuidas sinu õnn võib õitseda pea! :,: Teretasin teda ja siis alustasin juttu, küsisin: “Kas peremees ise ka on kottun?” Refr. Oh, sa poiss … Neiukene vastas mulle, ise vaatas silma: “Papi olla eile sõitnud mammiga linna.” Refr. Oh, sa poiss … Seda kuuldes palusin ma neiukeselt juua: “Oleks kena kui ta mulle klaasi vett võiks tuua.” Refr. Oh, sa poiss … “Astuge siis tuppa,” lausus mulle kena neiu, “Küllap joogipoolist ikkagi meil leidub.” Refr. Oh, sa poiss … Astusime tuppa, kus jõin ohtralt kapakalja, pärast seda neiuke ei lasknud enam välja. Refr. Oh, sa poiss …

Oh, sa vaine valgõ jänes

:,: Oh, sa vaine valgõ jänes. :,: :,: Oh, sa vaine, tsiirai-tsimma, valgõ jänes. :,: Kos sa eelä üüse ollit? Poksa mõisa talli pääl! Kesvä olli keerulitsõ, kaara katsakandilitsõ. Nipse-näpse kõtitävve, lätsi alla juuma. Johtu herrä püssägä, katõ paari hurdaga. Püss läts valla, piu-pau, hurda takkah, hiu-hau, mõtsaladva liu-lau! Ärä tapi jänesekõsõ innemuistise eläjäkõsõ! Saksa latsõ, padakunna söövä lihha, niu-näu, kahvli-väidse, kliu-kläu! Olõ terve, tarõtütär, kiä luu kokko korias, köüdi valgõ räti sisse, veie mõtsa kannu otsa: säält sai jälki jänesekõnõ, innemuistine eläjäkõnõ.

Ohio veed

Refr.: Sa ütle vaid, kus on see paik Kus teineteise jaoks me vaid Kus kõik nii puhas ja särav ees Ohio veed, Ohio veed. Ei eal see päev mul meelest läe Oli päike loojund ja õhtu käes Kui oma kallist seal nägin ma Ja kutsusin ta kõndima. Refr.: Sa ütle vaid … Siis teadsin ma – olgu lõpp sel lool Sest minu noal on eksimatu hoop Ta hüüdis “Bill, ära jäta mind, Pole patust puhas veel minu rind!” Refr.: Sa ütle vaid …. Mu rinnal hinge siis heitis ta Jäid pihisõnad mul kuulmata Ma tapsin naise, kes armas mul Sest teise nimi oli tema suus.

Oi aegu ammuseid

Vene romanss / K. Kikerpuu

Meenub mul mu lapsepõlve maja - Õnnelikult elasin seal ma. Möödas on mul nüüd need kauged ajad. Unelmais veel ainult sinna saan. Refr: Oi aegu ammuseid! Oi aegu ammuseid! Kui saaksin korraks tagasi veel teid. Oi aegu ammuseid! Oi aegu kaugeid neid! Kui saaksin korraks tagasi veel neid! La-la-la ... Kuigi ilmas palju olen näinud, Õnne kuskilt leidnud pole ma. Aastad on vaid kiirelt mööda läinud Ning ei enam tagasi neid saa. Soovin küll ju ainult nõnda vähe, Ainsaks korraks koju saada veel. Kuid ma tean, mul soov ei korda lähe. Liiga hiljaks jäänud on nüüd see. Vahest harva siiski naerab päike. Koduõue silma ette toob. Tundub siis, kui oleksin veel väike ning võiks täide minna iga soov!

Oi külad, oi kõrtsid

Hando Runnel

Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu, kus parimad piigad, kus pudeli-õlu. Kus suveööd kaunistas kiikede kägin, kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin. Oi külad, oi kõrtsid, kust hulkusin läbi, kus korraga kogeda hääd sain ja häbi, kust maantee viis mööda, kus redel viis lakka, kus armastus algas, kus igatsus hakkas. Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu, kus piimased piigad, kus õhtune õlu, kus laulsid ja langesid sõbrad ja velled, aeg möödub ja muudab veel kaunimaks selle.

Oi, te poisid

Boris Kõver

Laulgem, poisid, praegu kõige kallimast, väiksest linnast, meie armsast Tallinnast ehkki hallid tema paesed teed, ikka head meile need. Kui sa kõnnid mööda kitsast tänavat, neiu silmad sulle vastu säravad. Oi, te poisid, kuis teil põleb rind, neiu, ma ei jäta sind. Kui sul leitud pole õiget kallimat, vaata ringi meie armsas Tallinnas. Stroomi rannas liigub kõrge kiik, laulab seal tüdruk nii. Lööme saapad õhtul hästi klantsima ja siis Kadriorgu lähme tantsima. Oi, te poisid, kuis teil põleb rind, neiu, ma ei jäta sind. Kes siit ükskord leiab hella kallima, see ei lahku enam iial Tallinnast. Loome kodu kõrgel kalda peal, kostab sealt laste naer. Pilgub merelt meile kauge majakas, hüüab kaunist õnne valge kajakas. Oi, te poisid, kuis küll põleb rind, neiu, ma ei jäta sind.

Ojalaul

Jaan Tätte

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb ta endal laulu laulab laulab uniselt. Ta vahtu tekitab on külm ta päikest peegeldab on külm. Üle kivide ja mätaste vesi vaikselt pehmelt voolab. Ta väga rahulik on küll ta väga rahulik on küll. Iga vesi jõuab ükskord jõkke ta selleks ületab kõik tõkked kuid varsti ojja tahab tagasi ta oma koju tahab tagasi. Iga vesi jõuab ükskord jõkke ta selleks ületab kõik tõkked kuid varsti ojja tahab tagasi ta oma koju tahab tagasi. Vesi ojakeses vaikselt vuliseb ta endal laulu laulab laulab uniselt ta vahtu tekitab on külm ta päikest peegeldab on külm. Üle kivide ja mätaste vesi vaikselt pehmelt voolab ta väga rahulik on küll ta väga rahulik on küll. Iga vesi jõuab ükskord jõkke ta selleks ületab kõik tõkked kuid varsti ojja tahab tagasi ta oma koju tahab tagasi. Iga vesi jõuab ükskord jõkke ta selleks ületab kõik tõkked kuid varsti ojja tahab tagasi ta oma koju tahab tagasi.

Oleksin laululind

Oleksin laululind, Kannaksid tiivad mind, Kus sind ma näen; Et aga see ei läe, Sest siia jään. Ehk ma küll kaugel sul, Unes sa juures mul, Rõõmustad mind; Kui aga ärkan ma, Ei leia sind. Öösi, kui uinun ma, Siis minu mõttes sa, Meeles mul veel; Kus mind küll tuhat kord, Kiitnud su keel.

Olen viin, olen viin

EÜE

Olen viin, olen viin, olen seal, olen siin. Voolan lettidelt alla, kõik teed on mul valla. Refr.: Olen maailma jumal, kes ei joo, see on rumal. Olen viin, olen viin, olen seal, olen siin. Terves kehas terve viin. Võta mind, võta mind, ma ju armastan sind. Ma ei jäta sind maha, kuni sul on veel raha. Refr.: Olen maailma jumal ... Terves kehas kaks viina. Olen hingede kosutus ja abielulahutus. Olen saatuslik hurm, olen sohvrite surm. Olen südamevalu, olen poiste vanglaelu, Olen kaklus ja kägistus, olen taplus ja vägistus. Refr.: Olen maailma jumal ... Terves kehas kast viina.

Oles sina mulle tulnu

Rahvalik

Oles sina inne, :,:joeda, mulle tulnu`:,: ai-lii, mulle tulnu` joo. ma-les sul ammu tare tennü`, kanamunest kambre tennü`, pardsimunest paari` pannu`, rästämunest rästäsviho, tedremunest trepi tennü`! Oles sina inne mulle tulnu`, ma-les sul ammu tare tennü`, tedremunest trepi tennü`, sissi säädnü` siidisängü! Originaal: "Ait nooriku magada" Laulnud Hella Keem Tartu linnas 1966.a. Tule aga mulle tuisurille, sulaselle suisurille, pere-aga-pojale peiarille ! perepoig on perguline, petab palju, peksab palju, valetab, varastab palju. Lubas aga tuua kolmed kingad, ühed puised, teised luised, kolmandad kivised kingad puised kingad pulmakingad, luised kingad lusti kingad, kivised kirikukingad ei saand pahu pastlijagi, vallast vanu viisujagi . . .

Oli kodu meil sisemaa põldude vöös

Oli kodu meil sisemaa põldude vöös Või ranniku liivasel rannal, Või saarel, kus vihane tormide sääst Käis päeval ja ööl meie kannul. Me tulnud ja moodustand terasest kee, Mees mehega sammu siin astub. Ja kõigil on ühine eesmärk ja tee: Käes relvaga vaenlase vastu! Refr. Me leegion sammub ja kindel on ta rüht, Sest kohustus püha meil täita. Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita. Siin rahvas rahvale ulatand on käed Ja ühiselt kantakse raskust. Küllap vaenlasel igavest meelde nüüd jääb meie relvade hävitav vastus. Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu neid, Kui lahkudes hoidsin su käsi. Kord tagasi tulen ja kuivatan neid, Tean, oodates sina ei väsi. Kuid tahan, et naeratad mul püstipäi, Ma naeratan sinule vastu. Kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid, Siis rõõmsamalt riviski astun! Refr. Me leegion sammub ... Meie kodudest üle käind raevutsev tuul, Neist kiskunud tütred ja pojad. Ent võitleme seni kui rauas on kuul Ja neile tee avat on koju! Kord teostub see kindlasti, ühinend siis Kõik eestlased kodumaa pinnal. Seal võidukaist lauludest kajamas hiis: See võitlus on väärinud hinna. Refr. Me leegion sammub ...

Oll Mäeotsa talu

Oll Mäeotsa talu, Tirallallaa! Sääl elli tütar Anu. Tirallallaa! Oll Mäeotsa talu, Sääl elli tütar Anu. Tirallallaa! Tal oll üts kuri pini. Tirallallaa! Ja Muri oll ta nimi. Tirallallaa! Tall oll üts kuri pini jne. Ma lätsi Anu poole. Tirallallaa! Ta mo eest kandse hoole. Tirallallaa! Ma lätsi Anu poole jne. Siis vana Juhan tuli. Tirallalaa! Tal saivas seljas oli. Tirallalaa! Siis vana Juhan tuli jne. Ta ütel: "Muri võta!" Tirallallaa! Kos mina, vaene, tõtta! Tirallallaa! Ta ütel: "Muri võta!" jne. Ma kargsi aia ääre, Tirallallaa! Ja Muri puri sääre. Tirallallaa! Ma kargsi aia ääre jne. Ma kargsi üle aia. Tirallallaa! Es läpe taade kaia. Tirallallaa! Ma kargsi üle aia jne. Ja pilve katsõ taivast, Tirallallaa! Ma es näe murda saivast. Tirallallaa! Ja pilve katsõ taivast jne. Ma kakse käega kaali. Tirallallaa! Ja tõse käega paari. Tirallallaa! Ma kakse käega kaali jne. Ma selle pini tapa! Tirallallaa! Aga esi teda ei mata! Tirallallaa! Ma selle pini tapa jne.

Olles osa oma maast

Piret Rips

Siis, kui väike tundub kodu, leiad uusi teid ja radu, ees on valla mitmeid sadu – kaugustesse viivaid teid. Aina kihutame nii me – rännukirg ei tunne piire, laia ilma on meil kiire: kuskil oodatakse meid! Kui on käidud teed ja rajad, ära nähtud maad ja majad, kodukolde soojust vajad, olles osa oma maast. Sünnimaa jääb südamesse, isamaa jääb hingamisse, kodumurre mõtlemisse, olles osa oma maast. Rõõm on leida uusi paiku, mõista võõra keele kaiku, tunda võõra leiva maiku, uusi sõpru leida teel. Suurem rõõm on koju tulles, oma rahva hulgas olles, leida: kõik mis hea, on alles – meidki oodatakse veel! Kui on käidud teed ja rajad…

Oma laulu ei leia ma üles

Leelo Tungal

Üle vainude valendav aur, vahulillede udune voodi… Igaühel on südamelaul, igaühel on see isemoodi. Refr. :,: Laa-laa-la-la-la-laa, Laa-laa-la-la-la-laa. :,: Lähen karjateed, karukell käes, kutsun hiliseid laule ma koju ja nad tulevad männikumäelt, kõige viimane udus veel ujub. Refr. Laa-laa-la-la-la-laa … Minu laule vist teavad siin kõik, udus rippuvad kellukakannud, sest et kõik nad siit karjamaalt sõid, vaid üks vallatu plehku on pannud. Refr. Laa-laa-la-la-la-laa … Üle vainude valendav aur, mul on närbunud karukell süles. Igaühel on siin oma laul ja ma oma ei leiagi üles. Refr. Laa-laa-la-la-la-laa …

On elu meil üürike ilmas

On elu meil üürike ilmas, mis määratud saatuse väel. Kord kurbusest pisar meil silmas, :,:kord kannab meid õnn oma käel.:,: On elus küll võitlusi palju- neis karastub mehine meel! See mees, kes on kindlam kui kalju, :,:võib meiega liituda veel!:,: Meil vennastus valitseb meeles, me hoiame vabadustuld! Ja kõlavas isamaa keeles :,:meil rinnus keeb nooruse kuld.:,: Seks teadused antud on meile, et teenida rahvast ja maad. Rapiirid on vastuseks neile, :,:kes vaenlastest valdab me raad!:,: Me isad on põlvedest põlve meil pühendand laulude väe. Me laulus on nende eest palve, :,:kes manalas päikest ei näe.:,: Me laulame noortele õnne, kes edasi kannavad tuld, mis põleb meil rinnus veel enne, :,:kui katab meid kodumaa muld.:,:

On kevad tulnud taas

Kui siniselget laotust näed, kui ülast valget hoiad käes, hüüab sulle hiirekõrvus iidne laas, on kevad tulnud taas. Nii rõõmsa näo nüüd saavad teed, ei hetkeks enam peatu me, ümberringi päiksekiirte pillerkaar, on kevad tulnud taas! Aianurgas leidnud kase otsas pesa täpiline kuldnokapaar, lootusetut võitlust päevavarjus peab vaid mõni üksik unine saar. Nüüd jätkub valgust kõigi jaoks ja talvetusk su kõrvalt kaob, lauluks suureks südames saab rõõmuraas, on kevad tulnud taas!

On küünlavalgus hell ja soe

Heldur Karmo

On küünlavalgus hell ja soe, süda valsitaktis lööb – kõik praegu hurmab, hinge poeb ja meid seob see kaunis öö. Me küünlavalgel tantsime parketil käsikäes – me viimne valss on täna see, mis ei iial meelest läe. Ma praegu uues valguses kogu senist elu näen ja rohkem veel, kui alguses sind ma armastama jään. Nüüd viimne küünal kustund ka, oh, suudle mind ja siis on saabund aeg meil lahkuda – kõlab viimne valsi viis …

On looja loonud meile tursked kämblad

Alan Jay Lerner, tõlkinud Enn Vetemaa

On looja loonud meile tursked kämblad, me teeme tööd ja lulli me ei löö. On looja loonud meile tursked kämblad, kuid … Kui lä’eb libedalt sul kõik, kui lä’eb libedalt sul kõik, keegi teine ära teeb su töö. Kui lä’eb libedalt, kui lä’eb libedalt, kui lä’eb libedalt sul kõik, siis see ei loe. Me elutee käib sinka-vinka, kuid … Kui lä’eb libedalt sul kõik, sul kõik siis see ei loe. On looja loonud kiusatuseks viina, et näha kas jääb kindlaks meeste meel. On looja loonud kiusatuseks viina, kuid … Kui lä’eb libedalt sul kõik, kui lä’eb libedalt sul kõik, saabub kiusatus ja pattu teed. Kui lä’eb libedalt, kui lä’eb libedalt jne. On looja käsk, et ligimest sa aitad, kas olgu laeval, taevas, kuival maal. On looja käsk, et ligimest sa aitad, kuid … Kui lä’eb libedalt sul kõik, kui lä’eb libedalt sul kõik, ei sind tarbe korral leia ta. Kui lä’eb libedalt, kui lä’eb libedalt jne. Eks tule naine selle tarvis võtta, et oleks keegi, kes su sängi poeks. Eks tule naine selle tarvis võtta, kuid … Kui lä’eb libedalt sul kõik, kui lä’eb libedalt sul kõik, naist ei võta sa, kuid säng on soe. Kui lä’eb libedalt, kui lä’eb libedalt jne. On lausa patt, kui mees lööb üle aisa, ja tõmbab ringi teiste naistega. On lausa patt, kui mees lööb üle aisa, kuid… Kui lä’eb libedalt sul kõik, kui lä’eb libedalt sul kõik, ei su naine sellest teada saa. Kui lä’eb libedalt, kui lä’eb libedalt jne.

On läinud aastad

H. Vaikmaa / M. Tross

Kui käes on loojang, metsast tõuseb kuu, ma seisan uksel kodu ees. Siit ükskord läksin väravast välja üksi suurele teele. Nii puhas taevas tähed helgivad kui kutsuks mind nad endaga ja hallist loorist ilmuvad selged hetked lapseea-aastaist Refr.: Ma näen kui lasen isa käest lahti kord et teha ise sammud siin maailmas ja õrnalt puudutada kõike seal mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata. Näen aias kivi mille all uskusin on peidus mees kes salaja jälgib mind kas olen küllalt hea et täita soov mis väga igatsenud siis väike laps on nüüd vaid mälestus see. On läinud aastad, hetked ilusad neid iial tagasi ei saa nüüd näen et nõnda suurena tunduda võis väikene hoov siis Kui suureks sain siis ja tuli aeg lahkuda mind kurvalt mänguasjad jäid ootama Nüüd alles taipan kuidas seovad mind kõik asjad millega ma siis mängisin on nüüd vaid mälestus see. Refr.: Ma näen kui lasen isa käest lahti kord et teha ise sammud siin maailmas ja õrnalt puudutada kõike seal mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata. On elu reeglid saanud nüüd selgemaks kuid nagu lapsel väljaspool aeda siis on siiski nõnda palju teadmata kuid juba palju läinud on aega mul ei tea mis tulevik toob.

On sigu rasvaseid

On sigu rasvaseid, nii palju kasvab neid On ülesande suure saanud nad Ja möödub aasta- paar, ning asi ongi klaar Nad Ühendriigid maha jätavad On sigu rasvaseid, nii palju kasvab neid Nad eluskaalus juurde võtavad Ja maksku rubla või kaks, pekk mingu ikka paksemaks ja Ameerika maha jääb meist. Oh siga – siga, mis sul viga Mis sul viga on aatomisajandil töörahva õnne jaoks elada Siga-siga, mis sul viga Pikka iga sul soovin ja liha sul proovin, Ameerika maha jääb meist. Oo, siga, siga, mis sul viga Laiad töörahva massid ja koerad ja kassid su lihaga toidavad end Ja kui kärvadki sa, ei jää sind leinama ma Sinu asemel sööme siis veist. On suures mures lehm, tal piimatoodang kehv Ja rasvaprotsent jätab soovida. Ta sellest aru saab ja ennast pingutab, Sest maha jätma ta peab USA. Tal karjaväravas on silmad säramas, Ta teab, et algamas on elu uus On leitud õige dieet – haljasmass, suhkrupeet. Ja rasvaprotsent meil varsti on kuus. Kuulen hella karjakella Veri soontes mul tuikab kui karjasarv huikab Ja kuulen ma karjase häält. Kuulen hella karjakella Vapper sõraväekindral, kel käes valged kindad Manööverdab karjamaa pääl. Kuulen hella karjakella Ja ma loodan, et varsti on poes rohkem vorsti Ja rohkem saab võid meie leib. Laulab karjase suu, vastab kari ”Ammuu” Ja Ameerika maha jääb meist.

On silmi siniseid

Kask tukkus metsa serval. Tema kõrval on õitevaipa suikund vana saar. Seal nende all sind nägin esmakordselt, sest ajast jälgib mind su silmapaar. Refr. On silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, pruune säravaid. Kuid selliseid kui sinul haruharva, ei terves ilmas rohkem pole neid. Su silmis nägin pisut suverõõmu, ja pisut sügisnukrat igatsust. Kuid minu jaoks su silmis, väike tüdruk on õige pisut ülemeelikust. Refr. On silmi siniseid ... Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks, vaid igatsuse mulle kinkind ta. Sa, väike tüdruk, usu, looda ikka, küll tuleb päev, mil õnnelikuks saad. Refr. On silmi siniseid ... Kui tulen üksi nende puude alla, mul sosistades lausub vana saar: Mis elus juhtuks, ära vannu alla, tea, sinuga on armas silmapaar. Refr. On silmi siniseid ...

Oo burshi hiilgus endine

Oo burši hiilgus endine, Miks kuskil sind ei taba? Ei sina enam uuene Aeg kuldne, vapper, vaba. Ma vaatan ümber asjata, Sa oled kadund jäljeta. Refr. :,: O, jerum, jerum, jerum, Que est mutatio rerum. :,: Kuid bur?i mütsi katab tolm Ja riismetes ta lagi. Ka mõõka söönud rooste helm Ja kustunud ta vägi. Kommer?i laul on kaugenud, Rapiiri löögid raugenud. Refr. :,: O, jerum ... :,: Kus on need, kes õigelt teelt Ei kõikund ega langend? Kes veinis, rõõmus tõstis meelt Kui Kalev olid kanged. Nad läksid longus nägusi Vilistlasmaale tagasi. Refr. :,: O, jerum ... :,: Sääl seab nüüd nukker ametmees Üks kokku relatsioone, Ja teine õhkab õppetöös Ning see teeb retsensioone. Üks sõimleb pattu higi sees Ja too on mures ihu eest. Refr. :,: O, jerum ... :,: Üks õudsel pinnal hõõrudes Veab piire, külvab iva, Ja teine hõõgub müüritöös Ning see söeb tänavkiva. Üks suhkrut surub naeritest Ja too teeb jõudu koseveest. Refr. :,: O, jerum ... :,: Kuid külmuda ei ilmaski Või bur?i süda õige. Tões nagu praegu naljaski Hää mõte üle kõige. On kadunud küll nooruskuum Kui järele jäänd vana tuum :,: Ja seda hoidkem õige Ning hoidkem üle kõige. :,: Seepärast, sõbrad, andkem käed, Et elluksid kui enne Me vanad pühad sõprusväed Täis ustavust ja õnne. Ja tõstkem kannud, olgem hoos, Kõik vanad bur?id on veel koos :,: Ja truudus nagu enne Ja truudus nagu enne. :,:

Oo mu armas naine

Propeller

Oo mu armas naine oled ebamaine sest nii keegi teine ei päikest, kuud ja tähti endas ühenda Oo mu armas naine kui õis idamaine üks pilk ja nii vaene on ümberringi ilu poolest maa. Omais mõtteis iga mees teda embab enam kaunimat tast olla ei saa kõigi pilgud enda poole ta tõmbab ning mu unenäoski haldjana ta. La-la-laa-laa-laa...

Oo, kuu!

Oo, kuu, kui rändad kaugele sa, siis kuskil võõramaa teel mu armast tervita. Oo, kuu, ta õrna südant sa vaata, kas julgeb vastust ta saata kuu hõbekiirtega. Refr. Talle jutusta mu väiksest aiast, milles õitsele on sirel löönd. Talle räägi taevavõlvist laiast, mille all on nõnda valged ööd. Oo, kuu, kui rändad kaugele sa, siis kuskil võõramaa teel mu armast tervita. Refr. Talle jutusta ... Oo, kuu, kui rändad kaugele sa, siis kuskil võõramaa teel :,: mu armast tervita! :,:

Oo, Perperoone

Oo, Perperoone! Viina sulle täna õhtul toome Oo, Perperoone! Täna sinu terviseks me joome! Ma tean ju, et sa oled vana kepivend Seda sul ei maksa salata Sa ära peida lauajala taha end Parem kogemusi meile jaga sa Oo, Perperoone! Pomoriini sulle täna toome Oo, Perperoone! Täna sinu terviseks me joome! Sind pruudid iga nurga taga luuravad Käib nende vahel sõda külm ja pikk Ehk mõni nende hulgast õnnelikuks saab Kuid oodata on terve igavik Oo, Perperoone! Täna me “Streletskaja” sul toome Oo, Perperoone! Täna sinu terviseks me joome! Ei jäta aga jälge sinu südame Kui möödaminnes mõne võrgutad Viib Männi baari poole jälle sinu tee Kus iga päev käe maha võtta saad Oo, Perperoone! Viina sulle täna õhtul toome..

Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale

Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale, tervisi minult vii temale. Üksinda sellel ööl tunnen igatsust ma, minu kallimast sa jutusta. Su hõbevalgus võib neid trööstida, kes tundvad end üksinda. Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale, ütle tal, teda armastan ma.

Palve

Tõnis Mägi

Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead. Looja, kaitse Eestimaad, peod selleks palveks nüüd sean. Looja, hoia hiiepuid, sest ladvad neil längus on maas, Looja, kaitse kodutuid, kord nad ehk tulevad taas. Kirjas on Aegade Raamatus, õndsad on need, kes ei näe, uskudes on see on saamatus, kui keegi läeb. Looja, hoia Maarjamaad, Looja loodab, sest teab. Milleks need ladvad on kaarjamad, peod, mille palveks ma sean... Et Looja, hoiaks Maarjamaad

Pane tähele minu palumist

Pane tähele minu palumist, kuule laine leina ohkamist. :,:Anna andeks mulle armas pruut, et Su vastu olen eksinud.:,: Jää on merest lumi metsast läind, meie armuaeg on mööda läind. :,: Neiuke oh ära kurvaks jää - merereis teeb rõõmu minule.:,: Mis on põllu põllumeestele, haljad aasad noorte lastele :,: mis on peiu noore neiule nii on meri armas minule.:,: Köidan kokku veel üht pakikest, jätan jumalaga kallikest. :,: Kapten ootab, ammu ootab laev, möödas meie armastuse aeg.:,: Kui on merereis meil hästi läind, võõraid randu ja ka rahvast näind, :,: siis ma pöördun koju tagasi. Kallikesel seltsim sedasi :,: Kui on kätte jõudnud sügisöö pöördun jälle koju tagasi. :,: Võtan kallikese kaenlasse, suud ja südant luban temale.:,:

Pannkoogisöömise laul

Koogid tulid panni pealt, võta siit ja võta sealt, oh, seda naljanatukest ja lapse rõõmuraasukest! Ampsti-ampsti, tahan ma kohe kooki proovida. Emake, miks nii sa teed, et koogid liiga tulised? Puh-puh-puh, nüüd puhun ma, ei ole aega oodata! Küll mina kooki söön siis nii, et moosiviirud kõrvuni.

Papa Carlo laul

Juhan Viiding

Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis. Kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa! :,: Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg, mu järeltulija. :,: Refr. Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka ise oled muld. Üks on tõde, mingi vale :,: ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. :,: Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt. Peagi lõpetamas olen oma elurännakut. Ära pahanda, kui laul sai liiga lihtne, õpetlik. :,: Kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pikk. :,: Refr. Sina jõuad kaugemale … Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht. See mis saadab, ongi saatus, ikka õiglane ja eht. Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab. :,: Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. :,: Refr. Sina jõuad kaugemale …

Pardike ja mooniõis

Vladimir Beekman

Kord põllul, kus kirendas punane moon, üks pardike paterdas papaga koos ja võlutult silmitses purpurset moonikest parditütreke noor: „Pai papa kas moonikest puutuda saan?” Kuid pajatas pardile papake hea: „Ei pisike pardike moonikest puutuda saa.” Ja lausus veel, kui nokkis värsket heina: „Eks nii on elu, ära nõnda leina!” Refr. Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, :,: kuid pardike on väike. :,: Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad, kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb. Kord lainetes vallatles pardike noor ja perve pealt piilus punane moon ja puutuda purpurpunasel moonil on pisikest pardikest soov: „Pai mamma, kas pardikest puutuda saan?” Kuid pajatas pojale mammake moon: „Ei pisike moonike pardikest puutuda saa! Kui pardil lased ennast haneks püüda, kuis võib siis terve maailm enam hüüda!” Refr. Sa tead ju, et moonid kõik … Ja ometi ilusal õiekuu ööl, kui särasid lõbusalt põllud ja veed, me pisike pardike põgenes pesast ja moonile naiseks siis sai. Kuid kurvemaks läheb veel lauluke nüüd, sirp lõikab ja põlluke lagedaks jääb, ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib. Nii läkski lendu uhke moonipeiu ja püüdis haneks väikse pardineiu. Refr. Sa tead ju, et moonid kõik …

Patune mõte

Jõekäärus maas on käterätik veest vaatab vastu limonaadipudelikork Vesi teeb vikerkaare kui Sa läbi lainete astud Päikeseprillide taha jääb kinni Su unine pilk Sina oled sile ja pruun nagu heas ameerika filmis punaste huulte vahel valge hambapärlikett Tuled mu juurde ja kahe käega pritsid mu peale suve sinist ja kleepuvat vett Soovin et Su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi ja et raagus paju otsas istuks harakas Üle hämarduva tänava lendab kiiresti paar tuvi nokkima teri mille puistanud mu punane käpik

Paul Randmaa metsavendade salga hümn

On palju aega läin, Kui olin vaba ma Nüüd metsavennana pean elama Ei see mind kurvaks tee Et möödus kevade Ja elulõbudest pean loobuma. On vaikne õhtutund Kõik teised näevad und Me ümber hulgume, meil vabadus. Siis sa mu neiuke Vaid kuulud minule Ja tulevikule me mõtleme Aus, õige eestlane Sa mõtle sellele. Kus kallis kodumaa ja vabadus Ja hoidku iga noor Kõrgel me trikoloor Ja kalevite maa sa vabaks saa Kui peaksin langema Su eest mu isamaa Kas ausas võitluses või relvata, Siis teadke sõbrad kõik Mu hinge viimne hõik Te kätte tasuge siis selle eest On vaikne hommikul Ja idast puhub tuul Mets kohiseb, ta kutsub meid Kui aga eestlane Loond riigi endale Siis metsast välja tulla tahame

Pea õits’vad lilled

eestikeelne tekst rahvasuust

:,: Pea õits’vad lilled, pea õits’vad roosid, pea õitseb lill – ära unusta mind. :,: Refr. Ma ütlen veel üks kord: noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi. Ei tule, tule ta, iial ei tule ta, noorus ei tule iial tagasi. :,: Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad, neist voolab välja magus viin. :,: Refr. Ma ütlen veel üks kord … :,: Ma armastan neidu, kes mull’ nii armas, teda ajaviiteks armastan. :,: Refr. Ma ütlen veel üks kord … :,: Ära joo sina viina, ära joo sina õlut, ära käi nii tihti sa kõrtsuteed. :,: Refr. Ma ütlen veel üks kord …

Peagi saabun tagasi su juurde

Raimond Valgre

Peagi saabun tagasi su juurde, aastaid möödund, teel ma kodu poole. Tean, et mind sa ootad, kohtuda veel loodad – lahkudes nii ütlesid mul sa … Peagi saabun tagasi su juurde, astume koos ellu jälle uude. Lakkavad siis ohked, igatsused rohked – õnn jääb meie majja elama. Ma täna unelen õnnest, mis saabub, ootel on kogu mu meel. Homme siis süda las joobub, kohates sind jälle eluteel! Peagi saabun tagasi su juurde. Tervisi mult viigu sulle tuuled. Öelgu sulle seda, mida tunneb süda – tagasi su juurde saabun ma.

Peeglid

Gunnar Kriik

Kaugeneb, läheneb, kasvab ja kahaneb keegi. Seinad ei liigu, kuid nagu liiguksid peeglid. Seisan ja vaatan ja nägusid täna ei teegi. Kelle küll lootsin ma leida peeglis ees? Peegel ei jäädvusta mööduvaid nägusid kõiki. Ühtteist ta näitab, väljast ei sugugi seest. Seisan ja vaatan ja nägusid täna ei teegi. Mida küll loodame leida peeglis ees? Tagasivaatamisaken on iga peegel. Ei teagi, ei ma teagi, mis veel. Lõpmatus sulgeb end sinna kõikidel teedel - näed taha küll, kuid ei näegi, mis on ees. Akna võid sulgeda, sulge mõnikord peegel, sest miks peaksid pagema peegli eest. Aeg künnab vagusid näkku ja sinna need jäävad. Ei jõua arvata kokku - lõppevad päevad. Tuhmuvad peeglid ja praod endid sisse neis seavad. Leida võib pragusid endis peeglis eest, mida ei lootnudki leida peegli seest.

Pese mu selga

Kuldne Trio

Külmadest talvedest isu sai otsa Ja sauna ma asusin teele. Saun leili täis, kõik kaunis näis Kohtasin saunanaist tumedasilmset Kes kõneles eestimaa keeles Kolm sõna vaid, mul tuntuks said: Refr: Pese mu selga, maailma veetlevaim viis tundus see siis. Pese mu selga, pese mu selga sa nüüd puhtaks siis saan. Pese mul, pese mul, pese mul, pese mul, pese mul .. Refr: Pese mu selga, maailma veetlevaim viis tundus see siis. Pese mu selga, pese mu selga sa nüüd puhtaks siis saan.

Pihlapuu

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel on kureparved kaugel teel Taas jälle vihmast märg on rannaliiv Ja alla uttu hääbub silmapiir Kus oled nüüd mu väike viirelind ei otsida ma oska Sind Nii hell ja hea kõik oli siis suurt õnne tundis mu meel Vist sügistuul Sind kaasa viis jäänd ainult unelmad veel Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul Kuid suvi soe ei iial meelest läe Ta südamesse alles jääb.

Piparkoogipoisid

Me kolmekesi tuleme Präänikutemaalt, meil jalas püksid magusad, kuub on magus ka! Nüüd näärikuusel ripume kolmekesi reas, meil silmadeks on rosinad, mütsid viltu peas. Me usume, et kindlasti rõõmustame teid, kuid piparkoogist kitsekest pole kaasas meil. Ei viitsinud veel tõusta ta ahjuplaadi pealt, kuid tervitusi palavaid saadab teile sealt. Me kolmekesi tuleme Präänikutemaalt, meil jalas püksid magusad, kuub on magus ka!

Pistoda laul

Paul-Erik Rummo

Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl või peitku ennast hoopis ta põues, sest nii on kindlamgi veel. See relv on ka imelik talisman, mis hoiab sind päeval ja ööl ja lõikab läbi kõik kütked, kütked, millesse satud sa teel. Ta jätab terveks, terveks vaid kütked, mis hoidmas teda sinu vööl. Neid kütkeid läbi tema ei lõika, sest nii on kindlamgi veel. Kust on ta sinu kätte jõudnud, seda sa ise ei tea. Mis lööke varjab ta ihutud tera, mis plaane varjab ta ehitud pea? Mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob? Mis on tema õige hind ja kas ta jääb või kaob … Ühel seikleval priiuserüütlil jne.

Poisid ritta

Poisid ritta, kodu poole, üle vainu marssides. Üks, kaks, kolm! Tuhk ja tolm, üle vainu marssides. Jalad sirgu, nina püsti, sammud käivad matsudes! Üks, kaks, kolm! Tuhk ja tolm, sammud käivad matsudes. Mis sealt tuleb nagu vägi, tuleb suure müraga? Üks, kaks, kolm! Tuhk ja tolm, tuleb suure müraga? Vaata poisse, ühes reas koolist koju marsivad! Üks, kaks, kolm! Tuhk ja tolm, koolist koju marsivad.

Poiss ja kitarr

Perroon oli lage ja ühelt poolt tee Käis kaugusse katsumas koitu Ja teiselt poolt tee, nagu ikka on see Tõi loojuva päikese loitu. Ei ootajaid murdu ei olnud seal eal Kui kusagil mujal ehk ongi. Üks poiss istus üksinda puupingi peal Võis arvata – oodates rongi. Ja polnud ses midagi narri Poiss mängis seal oma kitarri. Küll möödusid rongid, küll lahkusid nad Küll tormasid siia ja sinna. Tuul piletiprahti neist keerutas maas Poiss laskis neil rongidel minna. Küll tõotasid sõbradki tundmatuid maid Ja kutsusid teda Pariisi. Poiss vaikis ja muheles, tinistas vaid Üht lõputut lõputa viisi Kas oli ses midagi narri? Poiss armastas oma kitarri. Kord oli tal tüdruk, rong sellegi viis Ja enam tal tüdrukut polnud. Pink ükshaaval sõpradest tühjenes siis Kesk raua- ja päikesetolmu. Läks aegu, läks aegu ja peatusid käed Kui silm enam keeli näinud. Siis selgus, et öö mattis orud ja mäed Ja viimased rongid on läinud. Ning siis juhtus midagi narri – Poiss purustas oma kitarri …

Politruk

See oli muistsel a´al, kui vabadus me maal ja venelasel kitsaks jäi omal maal. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja venelasel kitsaks jäi omal maal.:,: Neil elust kõrini ja meri põlvini ja unes nemad nägid ainult Stalinit. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja unes nemad nägid ainult Stalinit. Siis tulid punaväed kui ehtsad kaltsumäed ja kaasas nendel oli politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja kaasas nendel oli politruk. :,: Siis metsa läksin ma ja metsa läksid sa, et saaks neid politrukke küttida. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa et saaks neid politrukke küttida. :,: Siis püssi võtsin ma ja püssi võtsid sa, et saaks neid politrukke lasta ka. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa et saaks neid politrukke lasta ka. :,: Ma ise vait kui sukk, mu püss on vait kui sukk, aga põõsa taga krabistab politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa aga põõsa taga krabistab politruk. :,: Siis paugu panin ma ja paugu panid sa ja kogupaugu raibetele korraga. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja kogupaugu raibetele korraga. :,: Ma ise vait kui sukk, mu püss on vaid kui tukk ja põõsas on vait ka politruk. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja põõsas on vait ka politruk. :,: Siis naha võtsin ma ja naha võtsid sa ja viisime ta Stalinile parkida. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja viisime ta Stalinile parkida. :,: Puhvaika sain ma ja lubjavildid sa ühes nende sõprade täidega. :,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa ja sõit läks Siberisse lauluga. :,:

Porilaste marss

Üles, vaimud vahvamad kes Pärnu piirilt Peipsini kes terves Eestis elamas sest veel on Eestis vaimustust mis kaitsma valmis kodupinna vabadust Ja kuni särab meile tähte hele läik meeles kõigil Riia võidukäik Sest vahvad vaimud ärgake Taas Eesti lippu lehvitage võidule Välgu nüüd mõõk! Värise vaenlane! Paukuge püssid, vastu rõhujatele surma ei karda eesti maleva! Ei iial Eestit orjastada lase ta! Pojad rahva vahvama kes Pihkva, Jamburi ja Võnnu väljadele külvand surma Veel võib Eesti võidelda veel vaenulise verega võib värvi maa Kuulsuse täht toob hiilgust meie teile Kõik koos tulle tormake Me vabaduse kindlustuse tee on see Välgu nüüd mõõk...

Postipoiss

Johannes Porisammul (John Pori)

Palju aastaid läinud mööda sellest a’ast, kui veel olemas ei olnud meie maal ronge, autosid, jalgrattaid ega tehtud pikki matku, nagu tänapäeval kõikjal näha saab. Refr. Uhke postipoiss sõitis kord maanteel, külast külla, linnast linna viis ta tee. Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt – nüüd vaid möödund ajast mälestus :,: on see. :,: Talvel lumi tuiskas, tormas maantee pääl, juba kaugelt kostis aisakella hääl. Soojas kasukas seal sõitis mõni rikas linnakaupmees, sõidust mõnusasti habe härmas tal. Refr. Uhke postipoiss sõitis … Kirja kallimalt ka postipoiss veel tõi, vahel suudluse ta selle eest siis sai. Mitu hõberaha taskus selle vaeva ära tasus, mida teekond pikk tall’ kaasa tuua võis. Refr. Uhke postipoiss sõitis … Postijaam ja külakõrts need üheskoos. Soojas kambris oli tuju ikka hoos. Siis kui jalgu puhkas hobu, peeti külmarohust lugu. Varsti sõit läks lahti jälle täies hoos. Refr. Uhke postipoiss sõitis …

Priius, kallis anne

Priius, kallis anne, taeva kingitus; kõigile toob õnne sinu valitsus; kus sind pole leida, seal on viletsus; meie poole heida kallis varandus! Ei küll pane tähel sind veel kõik maailm; veel on mitmel mehel süda sulle külm. Siiski pean mina väga kalliks sind, Sest et päästsid sina võõrast ikkest mind. Eesti vennad armsad, teil on priius käes, olgem vahvad, varmsad seda pruukides; edasi oh jõudkem suure hoolega, vaimu priiust nõudkem kõige elu aal!

Professorite duett

Professor olen ma, on petlik mu fassaad, kuid minu teaduskond, kel sellest aimu on, mind siia saatis ta, kui mustereksemplar. Ma olevat see õige katsekomissar. :,: Kuid katseil hirmus range ma, ei naljalt keegi armu saa! Kel aga taskus on protezhee, siis kindel see, et läbi saab too kandidaat. :,: Täna püüdkem hästi targad olla, laskem kandidaadil ette tulla! Kui nüüd keegi teda protezheerib - ja ja ja ja ja ja! Siis me vast ei üldse oponeeri - ja ja ja ja ja ja! Olgu ta või lollpea ilmas suurim - ja ja ja ja ja ja! Ütleme, et kõlbab professuuri! - ja ja ja ja ja ja! Tuule järgi purje seada võin, kui poetab kulda tasku meil. Herr Kolleg, kas pole nii : ainult väike "nõks" tiitel ongi küps! Herr Kolleg, lisa juurde veel : orden, lint, kullast rist, poleks palju vist. Poleks palju vist! Ei oleks vist! Herr Kolleg, kas pole nii : ainult väike "nõks" - tiitel ongi küps. Herr Kolleg, lisa juurde veel : orden, lint, kullast rist - poleks palju vist - kollega, kollega, kollega! Professor olen ma ... Jah, professor, prodekaan, linnast linna sõidan ma, sõidan ma, kuulus katsekomissar. Jah, professor, prodekaan, linnast linna sõidan ma. Kui komissar, kui komissar, kuulus katsekomissar!

Prostituudi laul

Paul-Eerik Rummo

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust, mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad. Üks mees nägi unes taevalikku õiglust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine – turul me oleme vennad ja õed! Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval üksteisel’ müüme omad usud ja tõed. :,: Üks mees nägi unes taevalikku õiglust, mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad. Üks naine nägi unes taevalikku armastust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. :,: Üks naine nägi unes taevalikku armastust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. Hakkas seda kuulutama sellest päevast peale.

Protestilaul

Milleks meile on vaja sõdu ja lahinguid, kui on kõike meil, mida vaja töödeks ja õpinguiks rahu ajal Õnnetu ja kurb maailm mulle näib Siis kui lõhkeb pomm Ja sõda aina käib, aina käib Milleks meile on vaja Muldonne ja kaevikuid? Kui me võime ehitada Koole ja elamuid ja lasteaedu Õnnetu ja kurb … Me ju võime olla rahus Töötada, õppida Aga läänest aina kostab Koledat kõuemürinat, kõuemürinat Õnnetu ja kurb … Võtkem kokku targad mõtted Kiirustagem ometi Et ei oleks vaja surra, Tappa teisi samuti, tappa teisi Õnnetu ja kurb …

Puhastustuli

Saata kõik pikalt ja minna ise Tare taha, kus takjaid on hulk Minna majja, mis kõikidest pisem Uksel mil südajas luhvtimulk Päästa seal püksid pandlast-haagist Istuda potil kui väikene poiss Jonnakas, siiras, keda hüütakse kaagiks Olla seal üksi kui enda loits. Istuda hoones seal põlises logus Segi kus meie ja aegade lehk Mugavamini kui raamatukogus Värskena käes kõige vanem leht. Mõista üle trüki ja sopa Selle puusepa huumorisoont Kes kas tõstnult või tõstmata topkat Peldiku uksele südame loond. Istuda välja seal musta tuska Väljas puhastustulena päev Ükstaskõik, ka seestpoolt ust ma Maailma läbi südame näen.

Puhu tuul ja tõuka paati

tõlkinud Mart Pukits

Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’! Lubas küll, ei annud aga, nimetas mind joomariks! Nimetas, et purjus pääga varsa sõitnud vaeseks ma. Kus ma joonud kõrtsi kuivaks? Varsa vaevand millise? Oma raha eest ma joonud, sõitnud oma varsaga. Puhu, tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull’!

Pullu

Refr. Oh sa poiss, on pullu mulle kallis wei, hei, pullu mulle kallis Oh sa poiss, on pullu mulle kallis pullu mulle kallis, just Well, Sally on see tüdruk, kes müüb end kallilt ... Nägin teda siis, kui ta tuli ballilt ... Nägin teda siis, kui ta tuli ballilt ... Kinga ma ei saand, kuid kinkis salli ... Well, Sally on see tüdruk, kes on mulle kallis ... Ootan teda siin ja joon end lolliks ... Kõige kaunim on ta kleidis hallis ... Selle kurat ta Pariisist tellis ... Homme ma õnneks jälle olen merel ... Sally järel aga hammas ikka verel ... Well, Sally on see tüdruk, kes on mulle kallis ... Tema pärast ongi pullu mulle kallis ...

Põdra maja

Põdral maja metsa sees, Väiksest aknast välja vaatab. Jänes jookseb kõigest väest, lävel seisma jääb. Kop-kop lahti tee! Metsas kuri jahimees! Jänes tuppa tule sa, anna käppa ka! Kop-kop lahti tee! Metsas kuri jahimees! Jänes tuppa tule sa, anna käppa ka!

Põgene, vaba laps

Paul-Eerik Rummo

Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last, üht vaba last, kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast, ei heast, ei kurjast ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust, kuid püüdjail on vaja just vaba last. Põgene, vaba laps! See on ainus võimalus. Põgene, vaba laps! Vii peitu maailma vabadus, kuni veel sa vähegi suudad, kuni veel sa vähegi loodad, vähegi hoolid – põgene, vaba laps! Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada. Vägivald igatseb vabadust enda naljale kallutada. Vägivald armastab vabadust, armastab vabadust. Põgene, vaba laps! Refr. Põgene, vaba laps … Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last jne. Refr. Põgene, vaba laps …

Põhjamaa pojad

Teid me tervitame, kodumaa metsad kaunid kodumaa järved, jõed lokkamas kus viljapõllud põllumeest kus kündmas näed Refr. Me vabad Põhjamaa pojad ja julged võitlejad :,:Me vaba kodumaa pojad ja poisid vapraimad :,: Meeles alati meil Põhjamaa neiu kelle karge ilu võlunud meid Sinu silmis pole nuttu naeratad ja ootad vaid Kallis emakene meeles meil on ikka kuigi kodus polnud see ehk nii ei me unusta sind iial sa meie juures surreski.

Päkapikk

Kord kooli minnes ma kiirustasin, sest seda märkasin et hilinesin Siis äkki nägin seal päkapikku üht kena väikest päkapikku Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin Kord suvel sõitsin ma puhkusele ja seenemetsas teda nägin jälle Ma isegi ei võinud loota, et päkapikk mind seal jälle ootab Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin Me nääri õhtul kord saime kokku ja nägin jälle seda päkapikku Me ajasime vigur juttu ja aeg see lendas nii ime ruttu Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin Pea noorus aastad nii mööda läevad ja päkapikud kõik suureks saavad Ja kui me jälle kord kokku saame siis möödund aegu me meenutame Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin Ooo päkapikk-pikk-pikk talle ütlesin, kas pole tore et sind kohtasin

Pärlipüüdja

Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdja olla võiks, kui kord ehtsat pärlit näen Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu veel poen Kas tõesti näen ma viirastust näkineid seal kullases rüüs tal päiksepärg on ehteks peas ja kõnnib nõtkelt lainte peal Samas vahtu kaobki ta talle järgi sukeldun ma pea ees, leidsin ma, leidsin ma, pärli tõelise veest Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdjaks nüüd ma jään, kui pärli kätte saan Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu veel poen Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdjaks nüüd ma jään, kui pärli kätte saan Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu Kuuma päikese eest merre sukeldun ma liuglen lainete sees, puhkan soolases vees Pärlipüüdjaks nüüd ma jään, kui pärli kätte saan Kuuma päikese eest, oooo, korraks peitu veel poen Korraks peitu veel poen, korraks peitu veel poen...

Pärlist veinipeekriga

Pärlist veinipeekriga tervitan Sind Sakala ennemuistne vägev vald: Sulle süütab vaimutuld: :,:Sulle kaunim laululugu, Sakalaste kauge sugu Sulle me kodumaa:,: Tere haljas tammepuu, tere laulja linnu suu tere taevas, marjamaa, tere, ilus Sakala! Sakala me vahva maa, oma tööka rahvaga Sakala me kodupind, surmani ma kiidan sind.

Pühajärv

Pühajärve päikseloojang valgub üle vee, istun üksi paadipäras, vaatan kaugusse - vaevu virvendades voogab, helgib järvepind, läbi helendava udu hõikab üksik lind. Vaiksel õhtul paistab ära läbi selge vee tume järvepõhi soik ja salapärane, vaiksel õhtul on ta näha läbi selge vee. Sinna-sinna sügavusse ihaleb mu hing, üle paadiserva kutsub kumarduma mind. Jahe, võpatavalt hele äratundmishetk - igavik on just siin samas, käsi puutub vett. Loss, mis vajus järvepõhja saja aasta eest? Ei, need on mu oma silmad vaatamas mind veest! Selle silmad, kes ma olin saja aasta eest. Tõmban käega, tõstan pilgu - taevas ääretu, loojeneva päeva kohal aimub juba kuu. Istun, vaatan, kuidas vajub silmapiiril loit - silmapilguks kokku saavad hämarik ja koit. Juba läbipaistev udu heljub üle vee. valgub, helendav ja jahe, järve kohal öö, roolind häälitseb, - on aeg, ma sõuan kaldale.

Quando

Tony Renis, tõlkinud Heldur Karmo

Ütle, millal tuled sa? Ütle quando, quando, quando? Tuled siis, kui lumi maas või kui kevad tärkab taas? Ütle, millal on see päev? Ütle quando, quando, quando? Kas sind suvepäikse käes või siis sügiskullas näen? Mind sa õnnetuks teed, kui ei vasta mull’ sa. Sinu hääles on naer – tulen siis, kui selleks aeg! Ütle, millal, ole hea, ütle quando, quando, quando? Sa ei tea, kuid mina tean: küllap tuled õige pea!

Raagus sõnad

Kuhugi on kadunud usk ja unustus sinu kaunid hääled, raagus sõnad suus sinu suu ja silmad üle sügise kes nüüd lumemarjadele köidab aseme? Kelles on su silmadele, tekiks härmatis uneloog su ümber tuulekandle viis kuhugi on kadunud usk ja unustus Refr.: Unustuste usku aga kui sa mäletad siis su juurde tulen läbi sügise kui lumemarjamaa suhu võtan sinu raagus sõnad suust asemele heidame siis lumemarjapuust Kuhugi on kadunud... Refr.: Unustuse usku aga ... Kuhugi on kadunud...

Raha paneb rattad käima

Raha paneb rattad käima, Kas sa seda ei tea? Raha eest võid kõike saada, Kas sa seda ei tea? Raha eest võid viina juua, Kas sa seda ei tea? Raha eest võid lõbu luua, Kas sa seda ei tea? Raha paneb rattad käima, Kas sa seda ei tea? Raha paneb naised laulma, Kas sa seda ei tea? Raha eest ei saa sa südant, Kas sa seda ei tea? Raha eest ei saa sa hinge, Keda ihaldad! Võtan endal naise hella, Kas sa seda ei tea? Väikese, kui taskukella, Kas sa seda ei tea? Siidikleidi ostan talle, Kas sa seda ei tea? Siis ta truu on ikka mulle, Kas sa seda ei tea?

Rahalaul

Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli kui on kollil rahamaitse suus. Raha mängib elus põhirolli. Raha see on õnn ja armastus:,: Kõrged mõtted see on puhas möga pole ilu ilma rahata. söö ja maga, sarvevahet süga- ega elult muud ei taha ka. Refr. :,:Otsi lolli ,kes ei kardaks kolli ... :,: Raha võim on suur ja igavene elu lühikene -raha pikk. Kel on vähe või on natukene sellel puudub helge... sellel puudub helge tulevik.

Rahu

Rein Rannap

Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda. Sinusse usun kui kindlasse linna, ära siis minema lenda. Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha. Sina, Sina vaid vaikuses kajad. Tahan ja tahan nüüd taevaste taha, küllap siis seda on vaja. Tahan ja tahan nüüd taevaste taha, selleks mul sindki on, selleks mul sindki on vaja! Mul on su ilu vaja, mul on su elu vaja, mul on su hinge vaja, sinu ilu vaja, sinu rahu vaja, mul on. Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda. Sinusse usun kui kindlasse linna, ära siis minema lenda. Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha. Sina, Sina vaid vaikuses kajad. Tahan ja tahan nüüd taevaste taha, küllap siis seda on vaja. Tahan ja tahan nüüd taevaste taha, selleks mul sindki on, selleks mul sindki on vaja! Mul on su ilu vaja, mul on su elu vaja, mul on su hinge vaja, sinu ilu vaja, sinu rahu vaja, mul on. Mul on su ilu vaja, mul on su elu vaja, mul on su hinge vaja, sinu ilu vaja, sinu rahu vaja, mul on.

Rahvahulgad, tulge kokku

tõlkinud Mall Jürma-Kuusik

Rahvahulgad, tulge kokku Emajõe kaldale! Tahad tunda õiget rõõmu, anna käsi minule! Vaiksel Emajõe kaldal ainult tahan elada, :,: ilusamad eluaastad veedan Taaralinnas ma. :,: Meelitagu teised linnad toreduse, iluga, lõunamaade haljad aasad, lõuna-ööd, Itaalia. Vaiksel Emajõe kaldal ainult tahan armasta’, :,: ilutseva silma sära ütleb: „Siin vaid armasta’!“ :,: Otsas kui on elupäevad, otsas kui on ilus arm, vaiksel Emajõe kaldal kaevake mul vaikne kalm. Vaiksel Emajõe kaldal ainult tahan surra ma, :,: seal, kus õnne jätkub hulgal’, seal on ilus puhata! :,:

Rannalinna restoranis

Hando Runnel

Rannalinna restoranis unises ja uhkes :,: üle mitme-setme aasta lõbus lööming puhkes. :,: Keegi oli kellelegi pakkund oma pruuti. :,: Sõber oli lihtne hing ja nalja tõena pruukis. :,: Asi tuli avalikuks aga üpris hilja, :,: siis kui piiga oli paisul võõrast ihuvilja. :,: Pulmad peeti restoranis, oli lusti-lärmi. :,: Peigmees vaene vagusasti varjas meelehärmi. :,: Peldikus ei pidand vastu nähes naervat sõpra. :,: Võttis põuest noa ja torkas surnuks tolle tõpra. :,: Rannalinna restoranis unises ja uhkes :,: üle mitme-setme aasta lõbus lööming puhkes. :,:

Rendime saarele sauna

T. Macaulay - M.Dabo

Tead, kallis, rendime, rendime saare peal sauna ja siis keskele, keskele flora ja fauna. Me heidame, heidame turjale paunad ning leiame, leiame lootsiku roost. Ja aidaa, ja aidaa, paunad paati ja kaome kauaks siit painavalt maalt, et endile, endile haarata armastussaart. Ma ei aima, mis ilm selle saare peal on ja see saun, kas veel ka leili peab. Kas söödavaid taimi või seeni seal on, kes küll teab, kuid meil on ikka hea. Taevas kaar ja huulil naer, kandku paat ja aer las sõuda. Käed on koos, mis muud veel nõuda, arm on nii suur, uu-uu-uu. Tead, kallis, rendime, rendime saare peal sauna ja siis keskele, keskele flora ja fauna. Me heidame, heidame turjale paunad ning leiame, leiame lootsiku roost. Ja aidaa, ja aidaa, paunad paati ja kaome kauaks siit painavalt maalt, et endile, endile haarata armastussaart. Mis juhtub kui leek, mille süütas me kirg pole jääv, ja jahtub lembeleil. Ei hakka sind häirima tüütamishirm, kui see rõõm, on hoopis napim meil. Jätkem paat ja saun ja saar, leidke kasvõi lihtne poolsaar. Peitkem end kasvõi põõsa, tung on nii suur, uu-uu-uu. Tead, kallis, rendime, rendime saare peal sauna ja siis keskele, keskele flora ja fauna. Me heidame, heidame turjale paunad ning leiame, leiame lootsiku roost. Ja aidaa, ja aidaa, paunad paati ja kaome kauaks siit painavalt maalt, et endile, endile haarata armastussaart.

Riia mu arm

Tõnu Trubetsky

Kolletab lepp ning tuul on heit- lik, keerleb prügimäel. Lagunend trepp. Valendav kleit. 'Tüdruk, on sügis käes.' Revolutsioon. On Läti ning Liivimaa pealinn see. Prostitutsioon ja pätid ning siiski on hea linn see. Varisend krohv. Okupatsioon üdini on mu sees Portvein ja kohv. Kohvikus joon. Sillerdav klaas on ees. Helendab sall. Kohtuvad suud. Suus on ent nutumaik. Taevas on hall. Raagus on puud. Siiski üks helge paik. Lahkun ma, kurgus nutt. Sinna, kus tee varjutab uduloor, jääb Riia, mu arm.

Rikas ja vaene

Agu Lüüdik

Kes on rikas, see vaid praadi süüa vehib, kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib. Kes on rikas, punab näost kui kirsimari, kes on vaene, see on kuiv kui surmavari. Refr. :,: Aga mulle siiski ükstaskõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee! :,: Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda, kes on vaene, tohib sellest ainult mõelda. Kes on rikas, pahvib sigaretti magust, kes on vaene, imeb vaikselt pinutagust. Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas. Refr. Aga mulle … Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi, kes on vaene, vantsib paljajalu ringi. Kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla, kes on vaene, lendab tihti trepist alla. Kes on rikas, seda iga naine ihkab, kes on vaene, see vaid igatsedes õhkab. Kes on rikas, julgeb abikaasat petta, kes on vaene, see jääb selles suhtes hätta. Refr. Aga mulle … Kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid, kes on vaene, tasub kongis kõik ekstsessid. Kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti, kes on vaene, talle puistama peab kotti. Kes on rikas, see ju uhkelt lauas praalib, kes on vaene, seda paha tuju klaarib. Kes on rikas, läheb hauda kätel kantud, kes on vaene, läheb käru peale pantult. Refr. Aga mulle …

Ring ring

Benny Andresson - Björn Ulvaeus

Õues jälle talvekuu, õues jälle möllab tuul. Õues jää ja lumi, õues tuisumasin, terve päeva. Ja kui õhtuks vaikseks jäi, kõik mis must, see valgeks sai. Paksust tuisupiimast tuul siis pühkis viimaks selgeks taeva. Aga öisel aknasuul, äkki seisis nagu puur suur ring, ring, ring ümber kahvatu kuu. Ring ring, nüüd läheb külmaks, mis muud. Ring ring, ning pakasest pauguvad puud. Ainult hetk, kamin köeb ja toas on soe. Mingil moel, mingil moel ei meile loe I: suur ring, ring, ring ümber kahvatu kuu.:I Õues jälle talvekuu, aga põues hoopis muu. Põues meil on suvi, mitte jää ja lumi, nagu õues. Alles siis kui suvi läind, alles siis see meile jäi. Sai meil selgeks just kelle jaoks jäi soojus meie põue. Aga öisel aknasuul, äkki seisis nagu puur suur ring, ring, ring ümber kahvatu kuu. Ring ring, nüüd läheb külmaks, mis muud. Ring ring, ning pakasest pauguvad puud. Ainult hetk, kamin köeb ja toas on soe. Mingil moel, mingil moel ei meile loe I: suur ring, ring, ring ümber kahvatu kuu.:I

Rio Grand

Seal kaugel läänes Rio Grandes rändab üks legend Postitõlla röövijast, kes kõrbes varjas end Tal paukuv püstol teedelt kulda öösel kokku tõi Kui ta vandus, siis ka pikne taevas kaasa lõi. Refr.: Rio Grand, yep hellow Tal revolver suitseb käes ja teine raskelt vööl Rio Grand, Texas Joe Kõrbes kaigub veel ta naeru mustal tormiööl. Ta kauneid neide teedel suudles tõllarahva seast Kümme tuhat peesot juba pakuti ta peast Noor julge röövel haardest pääses tervel sõjaväel Vaeste hulka teel ta kulda pildus rõõmsal käel. Refr.: Rio Grand ... Ta ratsu turjal naerdes sööstis kaugusse kui tuul Sel oktoobriööl kui teda tabas surmakuul Nüüd postitõld ei ammu veere Rio Grandi teel Siiski liivatorm ta ratsu sõidust keerleb veel. Refr.: Rio Grand ...

Robert

Refr.: Seal kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Rooberti kas olgu see siis kõrts või baar või lõbus õllesaal Võta pits ja pea aru Tuntud vanasõna on Aga Roobert, viinatoru Iga päev on täis kui pomm. Robi tööd ei viitsi teha Ütleb – Lollid teevad tööd! Naised annavad mul raha Nendega ma päeval-ööl! Varavalgest hilisööni Robi päeva varastas Meie ruttasime tööle Robi pead parandas. Viinaklaasid, õllekannud Elurütmi määrasid Õlu, viin ja kaunid naised Robi kaasa haarasid. Lõpuks Roobert sai ka palga Nüüd on lõbud lõppenud Paras talle, keegi ei salga – Kurvavõitu õppetund. Langes rikka naise ohvriks Ära lõõga tõmmati Ja siis nõnda pikkamööda Robi surnuks joodeti.

Rohelise põõsa vilus

rahvalik laul

:,: Rohelise põõsa vilus istus noormees neiuga. :,: :,: Neiu nuttis, noormees teda palus, jäta nuttu järele. :,: Refr. :,: Neiu, neiu, sina minu neiu, ainult sind ma armastan :,: :,: Küll ma jälle aastakese pärast tulen koju tagasi. :,: :,: Aastake see läinud üsna ruttu, noormees tuli tagasi. :,: Refr. Neiu, neiu … :,: Neiul oli ehitatud maja, maja ümber roosiaed. :,: :,: Aia sees oli hauakene, haua peal oli ristike. :,: Refr. Neiu, neiu … :,: Risti peal oli kirja kirjutatud, sealt võis sõnu lugeda: :,: Refr. Neiu, neiu … :,: Noormees, noormees luges seda kirja ja läks kloostri elama. :,: :,: Seal ta elas õige mitu aastat kuni surmatunnini. :,: Refr. Neiu, neiu …

Rohelised niidud

tõlkinud Heldur Karmo

Kord olid niidud rohelust täis, pilv taevavõlvist vaid harva üle käis, Peegeldus päike jõe suveselges vees … Niitude vahel siis kulges meie tee, niitude vahel, kus rõõm saatis meid. Niitudelt päike kadunud nüüd – nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd. Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe … ning ega meidki seal keegi enam näe – kus on siis suvi ja kus on me arm? Ei ole sind ja tõesti ma ei tea, mille peale lootma või mõtlema nüüd pean. Sa katki kõik me unistused lõid, võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid. Kuid siiski ma ootan kevadet uut, niitude haljust ja palju-palju muud. Aiman ju nüüdki, et ühel päeval siis lõplikult tuled, sest süda nõuab nii. Niitude rüpes meid rõõm leiab taas.

Rongisõit

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Piilupart oli rongijuht. Rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta Aga seal, rongi peal, kas sa tead, kes olid seal? Seal olid kiisud, seal olid miisud seal olid väiksed kirjud kiisud. Kiisud sõitsid Türile, sõitsid külla Jürile. Seal olid suured mustad kutsud, seal olid väiksed roosad notsud. Kutsud sõitsid Torilasse,notsud sõitsid Porilasse. Seal olid sarvilised sikud, sarvilised sikud-sokud. Sokud sõitsid Karjakülla, Karjakülla-Marjakülla. Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Piilupart oli rongijuht. Rattad tegid ra-ta-ta, Piilupart jäi tukkuma. Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis sellest rongist sai? Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, kuni kraavi läks karpuhh!! Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis reisijatest sai? Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis reisijatest sai? Kõik nad läksid uperpalli, uperpalli-kukerpalli. Kiisud jooksid sabad seljas, kutsud jooksid keeled väljas. Kümme notsut kukkus kraavi, kümme kutsut laskis traavi. Sarved segi sikkudel, sikkudel ja sokkudel Kiisud ei saand Türile, külla minna Jürile. Kutsud ei saand Torilasse, notsud ei saand Porilasse. Sokud ei saand Karjakülla, Karjakülla-Marjakülla.

Roosi

H. Käo

Refr.: Oh Roosi, Roosi, Roosi, Naine nagu kohev heinasaad. Oh Roosi, Roosi, Roosi, kohevaks sa mindki poputad. Köögis kastrul kaloritest paisub, Hullumoodi pungis külmakapp, Miski meil ei lähe iial raisku, Kõik saab seeditud meil tipp ning topp. Refr.: Oh Roosi, Roosi, Roosi... Päevad läbi hardunult me sööme vennaihu hapukapsastes, õhtuooteks aga sisse aame angerjaid me marinaadides. Refr.: Oh Roosi, Roosi, Roosi... Öösiti me teineteise kaisus vahukoorekukleid mekime. Unenäod on roosad meil ja raisus, seks on neis ehk liialt pekine. Refr.: Oh Roosi, Roosi, Roosi... Kitsaks nii jääb kahekordne maja, lössi vajub luksuslimusiin. Ütle, Roosi, mis meil veel on vaja, või ma pagen padrikusse siit. Refr.: Oh Roosi, Roosi, Roosi...

Rosalinda

Osariigist osariiki mööda raudset teed veereb üksteist vagunit ja vedur nende ees. Seal pehmes luksusvagunis üks sinisilmne daam, on Rosalinda nimeks tal ja kuulsust kapaga. Refr.: :,:Oo, Rosalinda, Rosalinda, Rosalinda, Rosalind, 50 nukrat farmerit jäid taga nutma sind:,: On rongi lõpus vanaeit, kel hirmus terav keel. Ja samast linnast pärit ta, kus Rosalinda teel. Ja tapsed andmed teada tal, et ükski rikas mees ei suuda kõrtsist mööduda, kus Rosalinda sees. Refr.: :,:Oo, Rosalinda ... Kuid järsku kõlas piu ja pau ja seiskus rongi hoog. Seal elu muutus põnevaks, sest möödus eskadron. Ja teispool rongi kakerdas indiaanlaste brigaad ning nottisid seal teineteist just läbi rongi nad. Refr.: :,:Oo, Rosalinda ... Nüüd rongi seinad hõredad ning vaibund nutt ja naer. On elus ainult vanaeit, ka temal tuleb aeg. Ja juhuslikult surma sai ka kaunis baaridaam. Oli Rosalinda nimeks tal, nüüd temast laulan ma. Refr.: :,:Oo, Rosalinda ...

Rublane ring

Valter Ojakäär

Sõbrad on ümber laua, võetud on mehemoodi. Pidu on peetud kaua, nüüd vaja on minna poodi. Joodud on viimne pära, valjeneb häälte kõmin - keegi peab käima ära, nii otsustab üksmeelne jõmin. Rublane ring, veel rublane ring, märjukest juurde peab tooma. Higistab kukal ja pigistab king, see kuumus just ajabki jooma. Rublane ring, veel rublane ring, kainus ei tohi veel võita. Vaja vaid leida üks kartmatu hing, kes söandaks järele sõita. Kes söandaks järele sõita. Tuleb vist liisku heita, juhus las valib tooja. Lõhna on raske peita, kui mõistus on läinud looja. Žiguli ootab juba, ega siis muud kui rooli. Puudub küll juhiluba, kuid mineja sellest ei hooli. Rublane ring, veel rublane ring, märjukest juurde peab tooma. Higistab kukal ja pigistab king, see kuumus just ajabki jooma. Rublane ring, veel rublane ring, Žiguli alustab traavi. Roolijat peibutab konjakiving, viib masina kummuli kraavi. Viib masina kummuli kraavi. Sõbrad on ümber haua mõnel on silmad märjad. Mured ei kesta kaua ja närtsivad peagi pärjad. Kalmistult tee viib linna, aeglaselt saabub eha. Vara on koju minna, vaja on midagi teha. Rublane ring, üks rublane ring, meestel on südamed vaevas - ringist on puudu üks rublane hing, kes kainemaks sai alles taevas. Rublane ring, üks rublane ring. Kas ta veel kuuleb neid sõnu? Toas aga lainetab tubakaving ja viinast ei olegi mõnu. Ja viinast ei olegi mõnu.

Rumm ja roheline madu

Kõrtsuuksest väljun, hingan värsket õhku aga vastasmajas kassipoeg sööb põhku ja veel kõrvaltänavas koer end üles poos, katusel on kirju lehm ja seal õlut joob. Ref: Oh rumm, rumm, rumm ja roheline madu, pea valutab ja jäme, mis oli sellest kasu. Rumm, rumm, rumm ja roheline madu, pea valutab ja jäme, mis oli sellest kasu. Hüppan trammi alla, las ta lõikab puruks, munad sauhti läinud, jääb vaid mingi toru. Ruttu, ruttu püsti, et võiks päästa mune, aga võta näpust, teerull sõitis üle. Ref: Oh rumm, rumm, rumm ja roheline madu, pea valutab ja jäme, mis oli sellest kasu. Oh rumm, rumm, rumm ja roheline madu, pea valutab ja jäme, mis oli sellest kasu. Kui saan ükskord kaineks, hakkan samuraiks, lasen ennast õhku ma esimeseks maiks, naisele saab päranduseks 18 last, ämmale jääb kaktus ja papist prügikast. Ref: Oh rumm, rumm, rumm ja roheline madu, pea valutab ja jäme, mis oli sellest kasu. Oh rumm, rumm, rumm ja roheline madu, pea valutab ja jäme, mis oli sellest kasu.

Rõõmsad päevad

Kuulutustelt kord mu nime luges iga tänav, plats, teadsid kõik, see polnud ime - kunstnik suur on Pali Rat?. Hõisates ja nuttes viiul mulle au ja kuulsust tõi, ükski veetlev naine iial :,: mulle siis ei öelnud ei :,: Refr. Rõõmsad päevad, rõõmus aeg, valgus, lilled, vein ja naer. Mis veel kaunim olla võiks? Nii see läks, nii see läks - on möödas kõik. Näkku nüüd on tulnud kurrud, tuhm on vana silmapaar, värvitud küll mustaks vurrud, aga ikka sorgus nad. Olen õnneöid ma näinud, enam eal ei kordu need - kõik mis oli, on nüüd läinud. :,: Kahju küll, kuid mis sa teed :,:

Rõõmus üliõpilane

Friedrich Hückstädt, eestikeelne tekst rahvasuust

Rõõmus üliõpilane Olen mina alati. Kui ma rändan mööda ilma, Pole muret iialgi. Refr. :,: Ma rõõmus siin, ma rõõmus seal, :,: Siin ja seal on meie kodumaa. Ubi bene, ibi patria! Olen mitmes linnas käinud, Mitmes ülikoolis ka; Viimaks Tartu linna jõudsin, Et siin veidi kolada. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Raamatud ja kõik muu puru Jäägu minust eemale, Rõõm ja lust see ikka olgu Alati mu saatja. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Kui mul raha taskus pole, Voorimees ei sõida ka, Ratsutan siis kitsepulka, Iseendal voorimees. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Naised mulle väga armsad, Väga kallid on nad mull, Olgu tömp või kreeka nina, Suudlen neid ma alati. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Neiukene, ära nuta, Ära vala pisaraid. Tule suudle mind ja naera, Laula laule lõbusaid. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,: Kui ma viimaks järel mõtlen, Mis kord saatus minust teeb, Aasta viie-kuue pärast Minust bur?vilister saab. Refr. :,: Ma rõõmus siin ... :,:

Rändaja laul

Jaan Tätte

Läbi käia ei jõua me kõiki teid, aga jääb ka meist endast kord maha hõõguvaid lõkkeid ja sädemeid ja üks väikene vingerdav rada. Ja kui satub kord keegi me rajale, ega tea kust see algab või läeb, saab ta toetuda mändide najale, kust kaugele merele näeb. Raira-raira-raa, raira-raira-raa saab toetuda mändide najale, kust kaugele merele näeb. See on tee, kus on metsi ja rabasid. See on tee, kus on laukaid ja järvi, kus hetki on kergeid ja vabasid, palju sinist ja rohelist värvi. See on tee, kus on vajutud mõttesse, see on tee, kus on leidunud aega, kus öösel on vaadatud lõkkesse ja päeval on vaadatud taeva. Raira-raira-raa, raira-raira-raa kus öösel on vaadatud lõkkesse ja päeval on vaadatud taeva. See on tee, kus on rõõmusid jagatud, kus on mindud lihtsalt et minna, on lahtise taeva all magatud ja jahedust tõmmatud ninna. See on tee, kus on puhatud jalgasid, siin on pea olnud kellegi süles enne kui uuesti algasid oma minemist mägedest üles. 2x: Raira-raira-raa, raira-raira-raa enne kui uuesti algasid oma minemist mägedest üles. Raira-raira-raa, raira-raira-raa (mitmeid kordi)

Rändaja õhtulaul

Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed ju lapsena teesid armastas meel. Teed laulavad õhtul hilja, need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed. Need otsata kutsuvad jooned, ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed. Nii pikad ja tolmused kõik need teed, need rändaja eluhooned. Ju lapsena teesid armastas meel, ju lapsena kuulda te juttu, ju lapsena kõndida armastas meel, oma laulu nii laulda hallil teel, kui polekski ilmas ruttu. Tund hiline nüüd laulab lõpmata, meel igatseb tolmuta randa. Tund hiline, tee on kõva kui kee, mind hoiab kui mõrsjaks enesele, ei siiski saa pärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed, kui teede laul tee helisev meel. Ja kõik on nii õhtul hilja, ja kõik on nii õhtul hilja. Ma kõnnin hallil lõpmata teel...

Röövlipealik Rinaldini

Keset soid ja keset metsi Niiskes koopas ihuüksi Karvane ja loomanahkades Elas mees kes kõiki võitis Südametes hirmu läitis Röövlipealik Rinaldiini see. Röövlipealik Rinaldiini Röövis poest kord tamburiini Lapsest saadik sellest unistas Nüüd on seltsi nukrail öödel Teised röövlid tootvail töödel Koopas üksi klõbistada hea. Sajandid on läinud ruttu Vanad ajad vajund uttu Neitsid kadund lossitornidest Losside nüüd muuseumid, Tornides vaid vana koli Tamburiin nii nukralt klõbiseb Pole rikkaid, pole vaeseid Kadunud on elu paised Kedagi ei ole röövida Mida teha vanal röövlil Pole südant eluhöövlil Saaks veel kõike otsast alata.

Sa haara kinni mu käest

M. Targo

miks jälle läksid sa, sul mõtted segi on laiali peas see lõpeb pea ma näen, sul sirutan ma oma käe Ref sa haara kinni, (kinni), kinni mu käest sa haara kinni, (kinni), et hästi vaid läeks sa haara kinni, (kinni), kinni mu käest sa haara kinni mu käest, mida pakun nüüd pakun nüüd näe see mees ei armasta sind, tal vaja sind vaid korraks on mis teeb küll minu hing, ta piinleb, karjub, märatseb Ref sa haara kinni, (kinni), kinni mu käest sa haara kinni, (kinni), et hästi vaid läeks sa haara kinni, (kinni), kinni mu käest sa haara kinni mu käest, mida pakun nüüd näe pakun nüüd näe pakun nüüd näe pakun nüüd näe ma ainult ootama pean, et lõpeks sul see tobe mäng kuid lõppeda võib ta nii, mind näha iial ei tahagi Ref ma haaran kinni, (kinni), kinni su käest ma haaran kinni, (kinni), et hästi vaid läeks ma haaran kinni, (kinni), kinni su käest kuid siiski lõpude lõpuks sul sirutan käe sa haara kinni, (kinni), kinni mu käest sa haara kinni, (kinni), et hästi vaid läeks sa haara kinni, (kinni), kinni mu käest sa haara kinni mu käest...

Sa oled mul teine

Ott Arder

Mul oli ükskord vahekord, mis selgitamist nõudis. Sest kui on kord, siis olgu kord! Jutt sinnamaale jõudis, et kas on esimene kord see poisiga tal olla ja ise väga lootsin ma, et nõnda see võiks olla, kuid hellalt kõrva sosistas siis minule see Ella: Refr. :,: „Sa oled mul teine! Sa oled mul teine! Sa oled mul teine! Sa oled mul teine! Sa oled mul teine! Sa oled mul teine! Teine, teine!“ :,: Mul oli veel üks vahekord, mis viis mind linnast välja, kus kohe tekkis olukord ja natuke sai nalja. Ei küsind ma talt midagi, ta ise oli aldis ja ümberringi kedagi ei olnud, hiljem tuldi. Kuid siiski kuulsin sedagi, sest neiu väga heldis: Refr. Sa oled mul teine … Veel oli mõni vahekord, sest aeg ei peatu ju. Ja öisel ajal mõnikord nii kaunilt kumab Kuu. Ja omamoodi iga kord ma püüdsin olla truu, kuid siiski kuulsin alati ühtsama neiu suust. See tõde oli alasti, kuid polnud mulle uus: Refr. Sa oled mul teine … Teine, teine, teine, teine, Teine, teine, teine, teine … teine.

Sa tule nüüd

R. Rannap

Sa tule nüüd, käega kõigel löö, mis sind kinni peab hoiab sind kaugel. Vaata, siin ongi paradiis, millest oled sa unistan'd kaua, näed nüüd! Ei keegi meid saa segada, sest kahekesi me vaid valge liiv ja männipuud on peale meie siin. Sa kuula vaid mere vaikset viit, laulab kaasa liiv, naeratav päike hüüab sind: Tule, usu mind, siin on õnnemaa sellist ei leia kuula! Siis kahekesi käime me ja keegi meid ei näe; kui läbi lainte jookseme, mul hoiad kinni käest. sa tule nüüd Sa tule nüüd, käega kõigel löö, mis sind kinni peab hoiab sind kaugel. Vaata, siin ongi paradiis, millest oled sa unistan'd kaua, näed nüüd! Ei keegi meid saa segada, sest kahekesi me vaid valge liiv ja männipuud on peale meie siin. Sa kuula vaid mere vaikset viit, laulab kaasa liiv, naeratav päike hüüab sind: Tule, usu mind, siin on õnnemaa sellist ei leia kuula! Siis kahekesi käime me ja keegi meid ei näe; kui läbi lainte jookseme, mul hoiad kinni käest. Kui käime koos usu mind, vaid siin õnne leiame, sina ja mina käime koos... usu mind, vaid siin õnne leiame sina ja mina käime koos ... usu mind, vaid siin õnne leiame sina ja mina käime koos ...

Saaremaa põlemine

Rahvalik

Nägin Saaremaa põlema, tule loogeti tulema pikki välja, põiki välja, tule tormis tõusemaie. Ei ma nuta Saaremaada ega saare Saksamaada. Nutan armast Harjumaada, armsaid Harju neidusida, kellega ööda magasin, mitu ööda, mitu päeva, mitu soojada suveta, mitu külma talvekesta, esiotsa heinaaega, rukkileikuse vahella, heinasaadude seassa, rukkivihkude keskela.

Saaremaa valss

Debora Vaarandi

Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, kui nendesse vajutad hõõguva näo, ja pühapäev hinges sind uskuda laseb, et õnne vaid kauguses kukuvad käod. Refr. Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! :,: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. :,: Ning hämaras toomepuu lumena valev on sinule hõiskavaid ööbikuid täis. Miks muidu su huuled ja õhetav pale nii õunapuu õiele sarnane näib! Refr. Oh, keeruta, lennuta … Oi, Saaremaa niitude kastesed süled, öövaikuses lauludest helisev nurm! On pilvedest helendav taevas su üle ja kirgliku suudluse esmane hurm. Refr. Oh, keeruta, lennuta … Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus hämarik koidule ulatab käe. On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund see tööde- ning rõõmudeküllane päev. Refr. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu, kuldtärniga nooruke sõjamees sa. :,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :,:

Sahvris jooksid hiired, rotid

Sahvris jooksid hiired, rotid, kellel olid suured kotid seisid nurgas püsti, Mölder vaatas, hambad risti. Vanamees võttis suure tünni, pani sinna oma mustal kuuel augud sees, aukudel olid nööbid ees. Refr. Trillal-la, trallal-la, Mis meil viga elada. Vanaeit võttis mantli varnast, Tahtis kinni katta karvased olid Antsu jalad, seda nokkisid kõik kanad. Külas oli naisi mitu, ära sina ääre peale sinised olid Tiiu sukad, punased olid Manni mokad. Refr. Trillal-la ... Dzhunglis tekkis kisa, kära, ahv sõi neegri munadel olid kõrged hinnad, turunaistel suured rinnad. Tüdrukutel oli palju lilli, poisil polnud õiget tilgatumaks joodi pudel, maha murti lakaredel. Refr. Trillal-la ...

Saja aasta kestel

Kevadkuul metsas lõokene lõõritas, Kui me käisime käsikäes, Ümber haljendas aas. Mäletad, siis su südame võitsin ma Pargipingil seal pärna all Tasa ütlesid sa: Refr: Et saja aasta kestel kordub sama kevade, Niisama kaunis ta kui see. Võib-olla pärna all veel ikka sama pingike, Kuid kes seal istub, seda kahjuks me ei näe! Kuid tulevik meid põrmugi ei häiri, Meil aega siin on küllalt viibida. Ja kuigi saja aasta kestel kordub sama kevadel, Kuid ilusaim ta koos sinuga ! Tõsi see, tuhat korda olnud kevade, Palju armunuid istun'd seal - Keegi ei mäleta neid. Kindlasti sama saatus kord tabab meid, Särab taas õnnepäikene Kuid seda me ei näe.

Sajab mehi

P. Jabara - P.Shaffer / J. Pehk

On pilviseks läinud, see jahedust loob. Peab minema õue, seal miskit rõõmu toob. Täna õhtul, esmakordselt üllatus meid ootab uus: taevast mehi nüüd sadama hakkab kui kell saab kuus. Neid tuleb veel, sajab alla, neid tuleb veel, lausa miljoneid. Ma jooksen läbi neist nii suure rõõmuga, kõik neelan ühe sõõmuga. Neid tuleb veel, lausa kallab, neid tuleb veel, just see õige mees. Pikk blond maskuliin, ootamas meid limusiin. Sinuga siis koos me taevalaele hõljume, avanemas maailm ainult meile kahele. Vikerkaare värvid meie ümber igal pool, läbinud on meie südant, inglilt lastud nool. Neid tuleb veel. On pilviseks läinud, see jahedust loob. Peab minema õue, seal miskit rõõmu toob. Täna õhtul, esmakordselt üllatus meid ootab uus: taevast mehi nüüd sadama hakkab, kui kell saab kuus. Neid tuleb veel, sajab alla, neid tuleb veel, lausa miljoneid. Veel, lausa kallab, neid tuleb veel, just see õige mees. Veel, sajab alla, neid tuleb veel, lausa miljoneid. Veel, lausa kallab, neid tuleb veel, just see õige mees. Veel, sajab alla, neid tuleb veel, lausa miljoneid. Läbinud on meie südant, inglilt lastud nool. Neid tuleb veel

Salaja saabub kevade tuul

Salaja saabub kevade tuul salaja pungad puhkevad puul salaja tunded tärkavad meis oodata iial ei keegi tea neid. Tundeis sünnivad laulud Ja me laulame neid Kuigi vahel ei teagi Kes nad valmis on teind. Ainsast sõnast ja pilgust Elu muutuda võib Alles jäävad vaid laulud Mida tunneme kõik. Mul eile ütlesid, et iial Mind üksi sa jätta ei saa Mind täna jätsid sa siia Need laulud kui trööstiks mul saaks.

Salong

Taas astun ma su salongi Jälle istun peenel kanapeel Kõikjal siin kipspead blondid Inglijuuksed peas, suus inglise keel. Refr.: Kipspead kõik on eks, ristitud Johannesteks Bang, bang, bang, ladyland Kes jäi ellu, kes jäi mällu Neiu, mängi iseend Bang, bang, bang, ladyland Kauge aeg jäi kujutellu Küllap see on küünlaid vääriv mäng Tantsib siin kirglik maadam Kaelas väänleb maona pärlikee Kuid ma su tantsu kardan Oled ju salongi Salome Refr.: Kipspead kõik on eks …

Santa Lucia

Merd kaunilt hõbetab tähtede valgus, on raugend tuulehoog, lained ei liigu. Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia, Santa Lucia, Santa Lucia. Oo hurmav Naapoli, linnake meeldiv, siin kurvaks jääda ei suuda keegi. Laulud ja lõbus naer ei kao siit iial, Santa Lucia, Santa Lucia. Miks aega viidate, kaunis on õhtu, nii hea on hingata hurmavat õhku. Ootab mu lootsik teid, tulge nüüd siia, Santa Lucia, Santa Lucia.

Seakarjus

Kord olin mina seakarjus, ei viina õlut pruukind ma ja laudanurga vilu varjus ma sigu hoidsin hoolega. Sääl tuli Roosi, nägus neiu, mind magusasti musutas. Sest päevast olin ma ta peiu, ja Roosi mind ka armastas. Kolm päeva kestis arm ta põues, siis olin Roosist põlat mees ja asjata ma ootsin õues just sealauda ukse ees. Sääl tuli uhke jalaväe kapral mu Roosi linna meelitas ja naabritalu rukkinapral mu Roosit hellalt kallistas. Nüüd seakarja mina jätsin, jah jätsin teiste hoolele ja uued eluviisid võtsin ja linna poole viis mind tee. Siin kõrgel voorimehe pukil ma Roosit näha igatsen ja vaevad, valud, mis mul kukil, ma viina sisse uputan.

Seal, kus lõpeb asfalt

Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind, kallim, Seal su süda mulle, jah mulle vaid lööb. Kuid me vahel miilid on pikad ja hallid, Meie vahel seisavad vaesus ja töö. Olen sõidus päeval ja tähtede valgel, Loojangute lõõsas ja puhkevas aos. Kuid, kus lõpeb asfalt, seal vaevaselt algab Põhjatute mülgaste lõputu kaos. Eile sõber läks ja jäigi teele, Täna võib see saatus leida mind. Tuleta siis hetkeks veel kallim meelde, Seda, et ma embasin mõtteis sind. Väsimuse uim võtab võimust ja painab, Vähened nii aeglaselt sõidetud maa. Kuid mind hoiab uinumast lootus, mis aimab - Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa.

Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub

Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub, kõrge kuusik kohab mäenõlvakul. Väike majakene maantee ääres seisab - lapsepõlvekodu oli seal kord mul. Palju päikest oli seal ja palju lilli, rõõmsalt mängisin ma lehispuude all. Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, püsib kustumata hinges sügaval. Seal, kus sinijõgi mere poole veereb, pajud põlvitavad selges kaldavees. Laia luha kohal luigeparvi keerleb - minu lapsepõlvekodu oli see. Kodu kunagi ei lähe minul meelest, kaitses mind seal isa-ema hool. Julgel sammul läksin sealt ma eluteele, õnne otsinud nüüd olen igalt poolt. Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab, linnulaulu täis on vaiksed hommikud. Iga paik on mulle kodune ja tuttav - lapsepõlvekodu oli seal kord mul. Palju olen ma nüüd elus läbi käinud, olnud kaaslaseks mul rõõm ja kurvastus. Kuskil pole aga kaunimat ma näinud, kui mu koduküla neiu naeratus...

Sealt ju, mu kullake, paistab su maja

Sealt ju, mu kullake, paistab su maja, kuule, kuis kutsub siit metsast sind kaja. Refr. Oh minu linnuke, oh minu kallike, kuid et tule ju, kuid et tule ju. Näen ka seal majas su silmade sära, nõidund need silmad mu südame ära. Refr. Oh minu linnuke ... Sinuta igavus elus ja olus, linnud siin laulavad kuusikusalus. Refr. Oh minu linnuke ... Kadund on igavus, vaatan su silma, päikene loojas ju, tule mu hõlma. Refr. Oh minu linnuke ...

Seda paati pole tehtud linnuluust

Debora Vaarandi

Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust. Ei ma pannud pilliroogu mastideks ega punapõllekesi purjedeks. Tugev mootor tuksub nagu süda tal, lained temal mürisevad täävi all. Ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on läbi käinud mitme mere veest. Kõige nooremal on üle valla ramm, vanem võrke laskma kõige osavam, kolmas aga väga palju laule teab, kalad teda kuuldes merest tõstvad pead. Igal mehel noorik randa maha jäi, igaühel kallis paadi vastas käib. Aga harva näen ma oma päiksekiirt, tema on ju tähtis karjabrigadir. Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool. Ütleb: „Sina merest kehva kala tood. Rohkem kasu toovad minu kirjakud, kui su lahjad tursad, lestad kõversuud.“ „Oota, oota! Tulgu kagutuuled vaid, näha toon sull’ iludusi angerjaid – sihvakad ja sirged sabakuubedes, tulevad ja kummardavad sinu ees. Oota, küll sa minu karja näha saad! Lõhed, laiad laugud otsal säravad, seljauimed vikerkaarest värvitud, küljed hõberahadega kirjatud.“

See oli ennemuistsel aal

:,: See oli ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal :,: :,: Ta hoidis ennast eemal veest ja teda peeti kassi eest :,: :,: Kord kaljas kahe mastiga läks teele soola lastiga :,: :,: Seal laeval oli heeringas kes hiiri rotte hävitas :,: :,: See heeringas oli maiasmokk tal meeldis väga soolavakk :,: :,: Ta näris soola hoolega siis mõlema suupoolega :,: :,: Ei pannud süües tähele et näris augu laevasse :,: :,: Siis kaljas kahe mastiga läks põhja soola lastiga :,: :,: Seepeale Neptun vihastas ja ütles: "Kuule heeringas :,: :,: et kaljasesse augu sõid ja uue laeva põhja tõid :,: :,: se karistuseks pead sa nüüd merevee sees elama :,: :,: Sind merest kinni püütaks ja tünni sisse soolataks." :,: :,: Ja sellest ajast tõsi see on merevesi soolane :,:

See on hea

Felix Mandre

See, jah see on hea See on hea, nii hea! See, jah see on hea See on hea, nii hea! Ei keela maailm mulle päiksekiirt End aina saatjaks pakub sõbralik pilv Lind laulusoojust pillab mu jalge ette Pärja punub pääsusilm... Ja nõnda Jee-jee, meil pole varandust vaja Jee-jee, meil pole mugavat maja Jee-jee, ei autost unista me (See, jah see on hea See on hea, nii hea!) Kuid siiski Jee-jee, laul leiab üles meid ikka Jee-jee, rõõm muudab elu nii pikaks Jee-jee, meid rikkaks armastus teeb (See, jah see on hea See on hea, nii hea!) Kuu küljest murda hõbekillu võin Täht hõõgub peol, kui välja sirutan käe Öölt sooja mantli endale laenan selga Kui su juurde kauaks jään... Ja nõnda Jee-jee, meil pole varandust vaja Jee-jee, meil pole mugavat maja Jee-jee, ei autost unista me (See, jah see on hea See on hea, nii hea!) Kuid siiski Jee-jee, laul leiab üles meid ikka Jee-jee, rõõm muudab elu nii pikaks Jee-jee, meid rikkaks armastus teeb Jah teeb Rikkaks sind ja mind ta teeb (See, jah see on hea See on väga hea, nii hea!)

See on minu tänav

Tõnu Trubetsky

See on minu tänav see on minu maja Siin ma elan siin ma veedan aja Valge katusega lumivalges päevas Valged seinad valge lagi valged pilved taevas Akna alla seistes vaikus südames Näen ma väljas inimesi naaberaedades Kollased on bussid bussipeatuses Kõnniteederuudud ruudud reas ja seatuses See on minu tänav see on minu maja Siin ma elan siin ma veedan aja Valge katusega lumivalges päevas Valged seinad valge lagi valged pilved taevas

See rõõm on elust endast

Kustas Kikerpuu

Kui ärkan hommikul ma aknast päikest näen toaseinal mängib kuldne kiir rõõm hinges heliseb ja tean kui lõpeb päev ei vaibu helin see veel siis. Refr.: See rõõm on elust endast, mis mu rinnas laulu lööb all sinitaeva paesel rannamaal see rõõm on rakud pihkudes, mis karedad on tööst ja unelmaist, mis tõeks vaid tehtud saab ja tuulehoost, mis valgeid purjeid tõukab veel ja päiksepaistest palavast on see see rõõm on armsa hellad käed ja laste rõkkav naer ja uusi rõõme tuua tõotab aeg. Kui õhtul väsinult ma sängis ootan und ja mõte möödunule läeb jah tõesti kaunis olnud päevast iga tund on minu rõõm mu juurde jäänd. Refr.: See rõõm on elust endast, mis mu rinnas laulu lööb all sinitaeva paesel rannamaal see rõõm on rakud pihkudes, mis karedad on tööst ja unelmaist, mis tõeks vaid tehtud saab ja tuulehoost, mis valgeid purjed tõukab veel ja päiksepaistest palavast on see see rõõm on armsa hellad käed ja laste rõkkav naer ja uusi rõõme tuua tõotab aeg. Ja tuulehoost, mis valgeid purjeid tõukab veel ja päiksepaistest palavast on see see rõõm on armsa hellad käed ja laste rõkkav naer ja uusi rõõme tuua tõotab aeg.

See Vene riigi säädus

rahvalik laul

See Vene riigi säädus on ropp ja roojane ja mõisnikide kurjus, see rõhub rängaste. Vene keisril maad oli vähe, tema sõda alustas, sest Hiina riigi maid tema kangest’ ihaldas. Japs ütles: „Ära tüki, käi siit sa minema! Kui heaga sa ei lähe, siis peksan malgaga.“ „Oh japsid, kurat võtaks, küll teid me nuhtleme ja karvamütsidega teid merde peksame.“ Petro-Pavlovsk uhke laev, nii vägev oli ta: käis pauk ja mere põhjas nüüd lebab korraga. Port-Artur vägev kindlus, ta äravõitmata. Stössellil raha vähe, müüs maha kõigega. Kuropatkin veinivannis teeb nalja naistega, kui alamvägi väljas, seal võitleb näljaga. Seal koeraliha söödi, kolm rupla maksis nael. Seal vene tantsu löödi ja võitu oodati. Kus Jalo jõgi voolas, sääl häda nägime. Sealt nälgas, paljajalu me jalga lasime. Me keiser riideid kannab, mis veripunased. Aumärke neile annab, kel käed on verised. Neil rindas Vene ristid ja mõegad puusa pääl, neil kulda täis on taskud – kõik meie aga vaev on sääl. See Vene riigi säädus on ropp ja roojane ja mõisnikide kurjus, see rõhub rängaste.

See viis

Apelsin

See viis haaras mind, see viis võlus mind, see viis võitis mind kui esmakordselt kuulsin laulmas sind. Sind nägin päiksena lavalt paistmas, sind terve saalitäis mõttes mõistmas, su laulu lõhna ja mõtet haistmas ainult ma ei mõistnud sind. Ka mina püüdsin sust aru saada, ei tahtnud teistest ma maha jääda, kuid laulu mõte läks minust mööda, ainult viisi jagas pea. See viis haaras mind… Võib-olla laulsid sa armurõõmust, võib-olla väikesest veinisõõmust, võib-olla ühtegi mõttejäänust selles laulus polnud sees. Kui puuga oleks ma pähe saanud, ei ühtki sõna mul meelde jäänud, kuid sellest viisist ei küllalt saanud, - sina ise olid viis! See viis haaras mind… Nüüd olen aastaid su kõrval käinud, su häid ja halbugi külgi näinud, ei ole siiski sust aru saanud, kõrvus ainult mul see viis. Su publikuks nüüd on toatäis lapsi, kes kuulavad sind nii vastutahtmist, ei ole roose, ei suurt aplausi, jäänud ainult on see viis. See viis haaras mind…

Segased lood

Stig Rästa

Me vahel sõda- sa ida, ma lääs; sa tuli, ma jää. Ja sellel lahingul ma lõppu ei näe, ei näe… Jääb mulle see arm, mis meenutab sind. Sa põgened kiirelt, kui poleks armastand mind. Ses lõputus kaoses üks kadunud hing… igatseb sind. Refr.: Vahel tundub veider, kuid su mõttest aru saan. Vahel jälle meile kõik on tundmatu maa. Sest et me vahel, ja mõlemal pool, on segased lood- on segased lood. Su lemmikrelvaks hästi valitud laused, kus valed on ausad. Ja viimast rünnakut ma ootama jään, ja jään… mmmm… Jääb sulle see arm, mis meenutab mind. Ma põgenen kiirelt, sest liialt armastan sind. Ses lõputus kaoses üks kadunud hing… igatseb sind. Refr.: Vahel tundub veider, kuid su mõttest aru saan. Vahel jälle meile kõik on tundmatu maa. Sest et me vahel, ja mõlemal pool, on segased lood- on segased lood. Tunnete peeglis ei takista meid lepitud reeglid, nii rikume neid,. Kui igatsust toita, end valu eest peita, nii kunagi leida, me rahu ei saa. Refr.: Vahel tundub veider, kuid su mõttest aru saan. Vahel jälle meile kõik on tundmatu maa. Sest et me vahel, ja mõlemal pool, on segased lood- on segased lood.

Seiravad seierid

A. Tammeorg / O. Arder

Ühteviisi aeg ei jagune, veider küll, kuid näen ju neid seisvaid seiereid. Ootamise aeg näib mõõtmatu, kes ei looda, see ei -ootama jää. Enese eest ma ei põgene, tean, et selleks puudub tee igasugune. Vähegi kui võin, ei tagane, sinu pilgust ma ammutan väe. Taas kohtume kella all, näen kaugelt, sinu juukseid, neid lendleb tuules, minule. Oled hea, oled hiiglama hea. Seda ma ei tea, missugune praegu sulle näida võin, minu kullake. Korraga ju kõik ei avane, sind vaid aiman, iseennast ei näe. Juhtuda eks või, et sigineb sama sõnajalaõis kord meis mõlemais. Käsi praegu, näe, on higine, aga siiski ehk võtad mu käe. Viib tee üle maa ja vee, kuis laotub meie ühine tee on vara teada. Oled hea, oled hiiglama hea. Taas kohtume kella all, näen kaugelt, sinu juukseid, neid lendleb tuules, minule. Oled hea, oled hiiglama hea. Enese eest ma ei põgene, tean, et selleks puudub tee igasugune. Vähegi kui võin, ei tagane, sinu pilgust vaid ammutan väe.

Seitse pruuti

Mul seitse pruuti on, neid kõiki armastan ja iga päev neist üht mina külastan. Ikka Emma esmaspäev, Terese teisipäev, Karoliine kolmapäev, Anette neljapäev ja reedel Roosike ja laupäev Liisake ja pühapäeval paks Pauliineke. Kui ükskord suren ma, mind võtvad leinata, mu haual käivad nad ja lilli panevad. Ikka Emma esmaspäev... Kui ükskord suren ma, läen taeva puhkama, mul jälle pruudid ees, ma jälle võidumees. Ikka Emma esmaspäev...

Seitse vanatüdrukut

rahvalik laul

:,: Ühes külas ja ühes talus elas seitse vanatüdrukut. :,: :,: Kui nad hakkasid aru saama, et nad ei saa mehele. :,: :,: Pistsid piigad nõu kokku, kaardi päält aga vaadata. :,: :,: Vana Mihkel toast välja tuli varsti tuhatnelja. :,: :,: Ajas reele plikavoori, vanaruunal aga andis nööri, :,: :,: Kõige vanem võttis ohjad kätte, sõitis nõia Ella ukse ette. :,: :,: Tere, armas nõia Ella, pane meile kaarte välja. :,: :,: Tõsi jah, teil on hea õnn, kõik te saate mehele. :,: :,: Ukselink tegi lika-lõka, sisse astusid sõdurid, :,: :,: ohvitserid ja komanderid, untervits oli kõige ees. :,: :,: Tule, poiss, ja võta mind! Ma su vastu nagu lind, :,: :,: kriimustan ja küünistan, kui aga saan, siis hammustan. :,: :,: Kuhu küüned sisse löön, säält ma tüki välja toon. :,: :,: Tule mulle, tule mulle, nõia Ella lubas sinu mulle. :,: :,: Siis kõige pikem sai lühemale, kõige lühem sai pikemale, :,: :,: Kõige paksem sai peenemale, kõige peenem sai paksemale. :,: :,: Tule mulle, tule mulle, nõia Ella lubas sinu mulle. :,: :,: Suur, jah suur, suur, suur aitäh – kõik me saime mehele. :,:

Sel hommikul nii vara

malevalaul

Sel hommikul nii vara, kui päike tõuseb, udu kaob, siis laulda ma tahan sest õnnest, mis mul tõid. Refr. :,: Nüüd siis sa kuuled, näed, et mu huuled tasa, nii tasa vaid sulle laulavad. :,: Kas meenub see suvi, mil leidsime me teineteist? Kas meenuvad lilled, mis armastust meil tõid? Refr. Nüüd siis sa kuuled …

Sepa jutustus

Ülo Halling

Kui sirgusin veidi, siis arvas mu taat, et sepp sellest poisist ehk kuidagi saab. Nii meistriga ääsi ees kokku lõin käed ja algas mu esmane töömehepäev, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Minust õpipoiss sai. Et selliks ma saaksin, siis eksamitöö, sepp arvas, et jalust see maha mind lööb. Mul kirp anti rautada, ole vaid mees ja hüppajal parajad rauad sa tee, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Kirp rauad sai. Kord uusaastaöösel, kui märatses torm mu ees seisis saatan nii sünge ja morn. Ta kurtis, et sakstel on häärberis ball, läeks tantsiks, kui rauad on kulunud all oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Saatan rauad sai. Nüüd lõppegu, poisid, kõik naljad ja jutt, meil aega on vähe ja töödega rutt. Siin vankrile rehvid ja sahale tald, seal külvikul taldrikud viltu on all, oo-oo-oo, see oli nii. Jaa-jaa-jah, kõll! Ees sädemeist põlenud põll, jaa-jaa-jaa, oi-oi-oi! Tööpõld on lai.

Sepa Kahurikuul

Ma panen kuus naela rauda patta Aga see peab värske olema, otse Rauamäelt Kui pada hakkab podisema siis lisan veel Hapniku ja süsinikku Süsinikku, vesinikku Veetabletti, teetabletti Teetabletti, veetabletti Rotihapet, potihapet Potihapet, kotihapet Kassisoola, tassisoola Tassisoola, passisoola Suusamääret, tuusamääret Tuusamääret, puusamääret Hambapulbrit, lambapulbrit Lambapulbrit, sambapulbrit Nabasalvi, sabasalvi Sabasalvi, rabasalvi Lollitilku, kollitilku Kollitilku, trollitilku Lõpuks siis on veel surnu pealuu Siis saunaharjad, kukekannused ja penni eest pärmi Kõige lõpuks veel ühe küpse ploomi ja pisut kaneeli Ja vaata, siis ta ongi ta valmis

Setokõsõ sõitsivä

Setokõsõ sõitsivä Võõbsult potikuurmaga. Looga kõrtsi kotsil na Tii pääl tüllü püürsivä. Refr. :,: Vuhh, setokõsõ noore, Mo velle! :,: Ivvo naksi roosaga Petrat takah ajama. Petra parsil pagõsi, Jala saina tugõsi. Refr. :,: Vuhh .... :,: Ivvo päsmre perägä Naksõ Peträt nuhtlõmä. Petra parsilt patsahti, Nii et maa all matsahti. Refr. :,: Vuhh .... :,: Petra naksõ pallõma Ivvot hallõ meelega. Lepnmü är höväga, Lääme ruuna kaema ka. Refr. :,: Vuhh .... :,: Seni oll ruuna mädänü Kuurma kraavi vidanü. Refr. :,: Vuhh .... :,: Ruun oll kraavin sälnlõ, Jalakõsõ tilolõ. Potü katski põränü, Täntäl punn är karanu. Refr. :,: Vuhh .... :,: Võõbsu liina tsurasõ Itsitivä pääleki: Paras paras, tsäh, tsäh, tsäh, Kiä käsk minnä kaklõmä. Refr. :,: Vuhh .... :,:

Shakespeare

Georg Kajanus

Kord oli koolivend mul Ain Ain Kaalepi nimekaim kui luulest huvitet ei olnud ta ei, vaid metafüüsikast innustust sai ja muudkui taldrikut keerutas pimeloom ja tema ümber oli pime ruum täis ammugi surnud suurmeeste hingi ja uudiseid nendelt välja ta pinnis. Oh ütle Shakespeare, kes on su teosed loonud? Oh ütle Mozart, mis on su lemmiktoon? Võibolla Tolstoi sa oleks elada võinud veel veidi kõik on vait. Ütle Shakespeare, mis arvad Peeter Brook'ist? Ütle Schubert, kas ilus linn on see Viin? Ütle Chaplin, kas kandsid toasusse? Öelge Henry Ford, Salvadore, Dali, öelge, miks te küll ei vasta? Ja minu koolivend see Ain, see õige veidrate ja omamoodi kaim jäi pisut nukraks et ei vastand tal tol õhtul ükski vaim. Kuid siiski meelt ei heitnud, mis sest et mõni suurvaim oli pugend peitu on teisi palju,ta lohutas end nii jah teeme proovi, mis mehed on need ja küll sa mul, Shakespeare, häältki veel teed. Oh ütle Churchill, miks kandsid kikilipsu? Ütle Hendrix mul oma nõksud kõik, ütle Batman, kas sul ka oma Mann on, kõik on siiski vait. Stenka Razin, miks neiul surra lasid? Oskas Wilde', kas tundsid sa Tšaikovskit, Miks Napoleon, sa võidud käest siis lasid, ütle Picasso, Fernandel, Ali Baba, miks te küll ei vasta? Tundus, et veidi kardin vist liikus nüüd viimaks ometi selgub kõik. Gräzin, Schuman, Newton ja Raspurtin sisse on tulemas suur suur seltskond. Oh ütle Shakespeare, kes on su teosed loonud Ütle Mozart, mis on su lemmiktoon? Võibolla Tolstoi sa oleks elada võinud veel veidi kõik on vait Ütle Shakespeare, mis arvad Peeter Brooke'ist ütle Schubert, kas ilus linn on see Viin? Ütle Chaplin, kas kandsid toasusse? Öelge Henry Ford, Salvadore, Dali, miks te ometi ei vasta? Nõnda hüüdis mu koolivend, toanurgast vastu piiksus hiir vaid piiksus hiir vaid, piiksus hiir vaid. Nõnda hüüdis mu koolivend, toanurgast vastu piiksus hiir vaid.

Sigaretid ja viinad

Tim Spencer, tõlkinud Henno Käo

Kord oli mul naine ja natuke raha ja pisike majake mändide all. Kõik oli nii kena ja enese teha ja elu see veeres kui võõbatud pall. Refr. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised, minu elu kõik tuksi on keeranud nad. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised, ei hauaski enam neist rahu ma saa. Siis tuli üks sõber ja ütles, et lähme ja teeme seal kõrtsis üks mehine pits. Sest ajast see maailm on minule täpe, nii valusalt nüpeldab issanda vits. Refr. Sigaretid ja viinad … Nüüd mullaga kaetud mu patune kere, üks rohtunud haud asub mändide all. Oh, mööduja, sulle ma ütlen sealt: „Tere!“ ja hoiatan tegemast kõike, mis halb. Refr. Sigaretid ja viinad …

Siidilipp ja hõbepurjed

rahvalik / A. Saarik (Tuudur Vettik)

:,: Siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele, vallera! :,: :,: Laeval olid noored mehed, keda hüüti madrusteks, vallera! :,: :,: Laev sai laintest randa aetud, ankur lasti meresse, vallera! :,: :,: Sinna tuli kena neiu oma venda otsima, vallera! :,: :,: Kuulge kulla, noored mehed olete mu venda näind?, vallera! :,: :,: Neiukene, noorukene, kuidas vend sul välja näeb?, vallera! :,: :,: Vennal olid sinisilmad, lokkis juus ja kübar peas., vallera! :,: :,: Ütle, kena neiukene, mida lubad leidijal’?, vallera! :,: :,: Esimesel’ leidijale annan siidirätiku, vallera! :,: :,: Teisele ma leidijale annan kulda sõrmuse, vallera! :,: :,: Kolmandale, kenamale, annan iseenese, vallera! :,: :,: Tahan talle eluaja olla purjepesija., vallera! :,: :,: Ja siis noored mehed läksid merel’ rõõmsa lauluga, vallera! :,:

Siis sai minust sõjamees

:,: Kui ema minno kiigutas ja ütles sõjamees :,: :,: Ei ole ma veel sõjamees vaid hällis lamaja :,: :,: Kui ükskord suureks kasvasin siis sai minust sõjamees :,: :,: Mind viidi ära mõisasse seda liisku võttema :,: :,: Sealt saadeti mind sõjasse kus püssid paukusid :,: :,: Kus suurestükid mürasid ja vennad võitlesid :,: :,: Seal sain mina raskest haavatud ja mõegal raiutud :,: :,: Siis panti minno vankrisse ja viidi ära säält :,: :,: Kui laatsaretis lamasin minu ümber seisivad :,: :,: Kolm tohterit kaks kindrali kel mundred läikisid :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsail vanemail :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis haavat olen ma :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsa õele :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis mind siin mähitas :,: :,: Ma palusin neil kirjuta oma armsa pruudile :,: :,: Et võtaks tulla vaatama kuis mind siin maetas :,: :,: Ilm kirstuta ilm linata selle valge liiva sees :,: :,: Kui ema minno kiigutas ja ütles sõjamees... :,:

Silver Ükssilma lugu

Jaan Tätte

Silver, kus on sinu kullamäed? Merepõhja vara maha jäi koos laevaga. Silver, kus on sinu julged teod? Merepõhja noorus maha jäi koos laevaga. Silver, kus on sinu vasak silm? Merepõhja silm maha jäi koos laevaga. Silver, kus on sinu röövlisalk? Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga. Refr. Üksi ma veel kõrtsu laua taga, piigad põlvedel oma viimseid päevi magan. Silver, kus on sinu poisipõnn? Merel seilab minu poisipõnn musta lipu all. Silver, kus on sinu sünnipaik? Laevakajutis mu sünnipaik musta lipu all. Silver, kus on sinu õige koht? Laeva tekil minu õige koht musta lipu all. Silver, kus on sinu röövlisalk? Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga. Refr. Üksi ma veel … Merel sõidab minu poisipõnn, ahhoi!

Sinavad veed

Ei kohta meite teedel verstaposte valgeid Ei maanteetuul teekaaslaseks meil käi. Vaid karmid tuuled ikka paitavad me palgeid Neid kauneim koduranda maha jäi. Oi need sinavad veed, mis mul näitavad teed Tähed taevas ja majakad maal. Kellel kaluri verd ja kes armastab merd Ei see merd iial jätta ei saa. On tormakust nii noorusel kui karmil merel Ja ühteviisi rahutud on nad Ja ühteviisi neile ülistusi laulvad Nii möirgav torm kui lainte kanonaad. Ma ankruplatsist sõber, praegu veel ei hooli Ei vaikne sadam mind veel meelita. Vaid laintemöllus ikka kindlalt hoian rooli Las kaovad rannad, kaovad majakad.

Sind kohtasin kooliteel

Sind kohtasin kooliteel, mul hakkasid silma. Nüüd mõtlen sust veel ja veel, nüüd mil olen sust ilma. Su pärast ei päeva kuus ma magada suutnud. Sa olid kui viirastus mu elutuks muutnud. Saime kokku Balti jaamas rööpasel rongiteel, et käies koos minna Tombisse discole. Koos kolm nädalat käisime linnas ja pidudel. Sinul lohud vaid poskedes, minul pisted südames. Sind kohtasin kooliteel, mul hakkasid kõrva. Nüüd mõtlen sust veel ja veel ning plaanitsen mõrva.

Sind surmani

Sind surmani küll tahan Ma kalliks pidada, Mu õitsev Eesti rada, Mu lehkav isamaa! Mu Eesti vainud, jõed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil veel! Ja tihti siiski leian Su silmis pisaraid! Mu Eestimaa, oh looda, Küll ajad muutuvad! Meil tulevased tunnid Veel toovad kinnitust. Käi kindlalt! Nõua õigust! Aeg annab arutust.

Sind tervitan

Tõstkem nüüd klaasid, mis ääreni täis, hüüdkem nüüd südamest: Tervist! Sõnu on sooje ja sõnu on häid, Laulus see niiviisi käib. Sind tervitan, armas hällilaps, Sind tervitan tuhat korda veel! Sulle kõik lilled õitsku, Sulle kõik tähed paistku- Sind tervitan, armas hällilaps. Täitugu iga su lootus ja soov, Õnne vaid elu sul toogu! Kordugu kaua need aastad, mil koos laulame lõbusas hoos. Sind tervitan, armas hällilaps, Sind tervitan tuhat korda veel! Sulle kõik lilled õitsku, Sulle kõik tähed paistku- Sind tervitan, armas hällilaps.

Sinilind

Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema kui ma olin väike ja uni vaevas mind. Siiski näib see vana lugu tuhatkordselt kenam nüüd kus tunnen tõeliselt sind. Kui loojangul päev, ma mõttesse jään- otsima rändan üht sinilindu sel ööl. Ei uinuda saa, sest unelmais ma sinuga lendan, mu sinilind, koos sel ööl. Seal kujutlustiib meid kohtama viib saabuvaid aegu, mis teeksin küll ma kui tõesti sa tuleksid praegu? Läeb tund ja läeb tund ning oodates und unistan õnnest- igatsen sind, minu sinilind.

Sinine vagun

Aegamööda minutid ju kaovad kõik. Ära looda, et neid kohtad veel! Eilsest veidi kahju meil küll olla võib, parem siiski see, mis ootab eel. Refr.: Teele, jah, teele nüüd! Pikk on tee, pikk on tee - algust ja lõppu sel varjab silmapiir. Tundmatust lubades vagun suur, sinine, veereb ja igaüht kaugustesse viib. Asjata ehk solvasime sõpru häid, ajapikku seegi meelest läeb. Seiklusteta elu peagi tüütaks meid - rutta, vedur, ära seisma jää! Refr.: Teele, ... Taevakarva vagun kärmelt mõõdab maad, hoogu iga ratas lisab veel... Ah, miks küll see päev nii ruttu otsa saab? Miks ei kesta terve aasta see? Refr.: Teele, ...

Sinu ilusad sinised silmad

Karl August Hermann

Sinu ilusad sinised silmad, üksainus kord nägin ma neid. :,: Sinu kullakarva läikivad lokid, ei iial neid unusta või. :,: Ära nõua minult rikkust ei vara, ära nõua mult hiilgavat au, :,: vaid nõua üht südant, mis puhas ja sulle on surmani truu. :,: Sinu ilusad sinised silmad, kui poleks ma mitte neid näind, :,: ei oleks mu südame rahu nii otsata kaduma läind. :,: Sinu ilusad sinised silmad, on hingesse põlema läind, :,: su ilusad kullased juuksed mu ihale võrgu on teind. :,:

Sinu tuba küsisin

Sinu tuba küsisin aadresside büroost. Selge see, et eestlane, selge et naissoost Selge see, et kohtulikult karistamata Selge see, et pensionär, mis seal parata. Selge see, et lapsed kõik laial eluteel Alimente maksmas käib sul’ üks härra veel Selge see, et minagi veidi kulunud Elu vitsad peksid mind, ei ma ulunud. Leiaks üles korteri, pehmet saia tooks Ühendaks siis eludki üheks elulooks Saia ühisesse kappi paneksime me Nooremad võiks tulla õppi', kuidas elame.

Sinu valinud ma

J. Farrar / R. Linna

Värin käib mul üle selja, jälle teed mu kulul nalja. Oma võimu, ära näita. Olen niigi peata! Kas oled sa see, kes täna õhtul veel võtab rindu südame? Ja valiku teeb, ainus šanss on see – näidata, et oled mees! Nii ma teen, nii ma tõesti täna teen! Sinu valinud ma, valinud nüüd ma! Olen sinu valinud ma, valinud nüüd ma! Olen sinu valinud ma, valinud nüüd ma! On kindel see ja nii ma teen! Kui sul niigi kõik on selge, mida ootad siis veel? Ainult veidi juurde julgust. Ja ongi kõik! Ma valiku teen, täna õhtul veel! Sa mõtle veel, lihtsalt nii mind kätte ei saa! Ma valiku teen, võtan hoogu vee! Ja hoogu veel, ainus võimalus on see! Nii ma teen, nii ma tõesti täna teen! I: Sinu valinud ma, valinud nüüd ma! Olen sinu valinud ma, valinud nüüd ma! Olen sinu valinud ma, valinud nüüd ma! On kindel see ja nii ma teen! :I

Skandaal perekonnas

Huon Donaldson

:,: Mis nüüd saab – pere on väike, aga suur skandaal. :,: Jamaika saarel palju rummi on, ka elas seal kord üks perekond, kus oli ema, oli isa ja kus oli ka poeg, kes igatses naist, sest pulmad ikka on moes. Ta tüdruku leidis, nad sõpradeks said, ent elutark isa võis ütelda vaid: “Sa kuula mind, poiss, ja meeles nüüd pea – see tüdruk on su õde, kuid su ema ei tea.” :,: Mis nüüd saab – pere on väike, aga suur skandaal. :,: Läks mööda kuu suvepäikse all ja juba neiu uus oli südames tal. Poeg jällegi näitamas pruuti käis, kuid isa käest tal saamata õnnistus jäi: “Pean ütlema “ei”, sul tõesti ei vea – ka tema on su õde, vaid su ema ei tea.” :,: Mis nüüd saab – pere on väike, aga suur skandaal. :,: Poeg siis emale kurtis mis teinud on paps, kuid ema naeris: “Ära noruta, laps! Ei kuulama siin isa nõu sa pea – ta pole ju su isa, kuid ta seda ei tea.” :,: Mis nüüd saab – sellest tuleb perekonnas suur skandaal. :,:

Sokukene

Kus sa käisid, kus sa käisid, sokukene? Veskil käisin, veskil käisin, härrakene! Kuidas jahvad, kuidas jahvad, sokukene? Suuga jahvan, suuga jahvan, härrakene! Kuidas taod, kuidas taod, sokukene? Sarvedega, sarvedega härrakene! Kuidas pühid, kuidas pühid, sokukene? Habemega, habemega, härrakene! Kuidas karjud, kuidas karjud, sokukene? Köki-möki, köki-möki, härrakene!

Soo

Takuse särgiga ori jooksis hädas mu randa, Avatud salarajad võtsid laugastest üle ta kanda. Minu südamesaarel konn sai kidurast kasest, Kahe kiviga taoti lahti ahel, mis vasest. Olen soo, tantsime koos. Olen soo, tantsime koos. Pauke ja karjeid on kuulnud mu alati avatud kõrvad, Kuidas appi on hüütud ja kuidas on sündinud mõrvad. Jälitajaid on jäänud mu musta sügavikku, Seal nad avatud silmil ootavad igavikku. Olen soo, tantsime koos. Olen soo, tantsime koos. Liiga tilluke mets meid peita ei suuda, Liiga tilluke jõud siin ilmas ei midagi muuda. Kõiki, kes jäid minu sisse iial ei maeta maha, Aga nii mõnigi ohver pääses mu laugaste taha. Olen soo, tantsime koos. Olen soo, tantsime koos. Olen soo, tantsime koos.

Su Põhjamaa päikese kullast

Su Põhjamaa päikese kullast, su õhust, su veest ja su mullast ma sündisin, kodumaa! Su metsad, su taevas ja meri on soonte sees kõnelev veri, :,: mis tänab sind lõpmata! :,: Sa oskasid, tundsid ja teadsid, mu südame tuksuma seadsid, nüüd sulle tuksub ta! Nii rõõmus ja õnnes, mis hurmav, kui mures ja valus, mis surmav, :,: sa, Eesti, mu kodumaa! :,: Mu Looja sind kaitsku ja kandku, sull rahu ja õnnistust andku, ta arm olgu sinuga! Jää õitsema aegade meres, riik Põhjala riikide peres, :,: sa, Eesti, mu kodumaa! :,:

Su silmade sära

Larry Kolber, tõlkinud Koit Kaaristo

Su silmade sära ei unune iial ja kus küll ka viibiks ma, ma tuleksin siia. Refr. Sinuga koos nüüd olla võime, mu kallis. Sinuta mulle näib, kõik päevad on hallid. Las mööduvad aastad, võib kaduda ilu, kuid armastus meile jääb, see on kogu elu. Refr. :,: Sinuga koos … :,: Ma palun sind veelgi, veelgi, veelgi, :,: veel olla koos. :,:

Suksutall

On tühjaks jäänud vana suksutall Vaid üksik koni tossab põrandal Miks küll lahkunud on suksuke? Sigaretki tapab hobuse. Refr.: Tallinn, Lainer, Palm, Opal, Kosmos, Belomor-Kanal Sever, Orient, BT, Leek, Tuluke. Kõik Tori hobused nüüd leinavad Ja uusi ohvreid ootavad Sest nende vana armas tallimees On peidus paksu suitsuvingu sees Oh tallimees, kas sa siis veel ei tea Et suitsetada pole üldse hea Kui elad ainult nikotiini sees Võid kärvata sa nagu hobune Ja Tori hobused nüüd nõuavad Kõik suitsuvabrikud peab sulgema Sest seda teab ju iga suksuke Et sigaret – see tapab hobuse!

Suliko

Otsisin su hauda ma siin, Südant vaevas valu ja piin. :,: Mõtlesin siis ma Sulikost - kurbus liiga ränk mulle on :,: Metsas, roosiõit nägin sääl, Kastepisar hiilgas ta pääl. :,:Kurvalt hüüdsin ma Sulikod, kaugel kas nii õilmitsed sa? :,: Põõsa varjus helis mu viis, Üle jõe kostis mu hüüd. :,: Küsisin talt ma: " Suliko, kas sääl üle vee laulad sa?" :,: Puude ladvus sahises tuul, Salus kõlas ööbiku laul. :,: Läbi vaikse öö heljus ta nagu ühes siin ma olen. :,: Mmmmmmmm...

Sulle, emake

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust, Jukust, ei nukkudest laulda. Laulan vaid sellest, kes kõikidest parem, kõikidest kõige armsam. Refr.: Ema, sinust ongi mu laul – Väike ja lihtne see viis. Ema, sulle rõõmuks see laul – mured kõik minema viib. Olla ma tahaksin kõiges su moodi, kasvada niisama pikaks. Juba ma salaja proovin su kingi, kleidid on, tead, kui pikad. Refr.: Ema, sinust ongi mu laul…

Sultan on kuningas

rahvalik

:,: Sultan on kuningas. :,: Sultan on Türgi kuningas, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sultan on kuningas. :,: Tal seitsesada naist. :,: Tal seitsesada Türgi naist, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Tal seitsesada naist. :,: Mis teevad naised tal? :,: Mis teevad Türgi naised tal, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis teevad naised tal? :,: Nad lõikvad tubakat. :,: Nad lõikvad Türgi tubakat, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Nad lõikvad tubakat. :,: Mis saab sest tubakast? :,: Mis saab sest Türgi tubakast, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis saab sest tubakast? :,: Sest saab üks tore suits. :,: Sest saab üks tore Türgi suits, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sest saab üks tore suits. :,: Mis saab sest suitsust siis? :,: Mis saab sest Türgi suitsust siis, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis saab sest suitsust siis? :,: Sest saab üks Türgi poiss. :,: Sest saab üks tore Türgi poiss, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sest saab üks Türgi poiss. :,: Mis saab sest poisist siis? :,: Mis saab sest Türgi poisist siis, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Mis saab sest poisist siis? :,: Sest saab üks kuningas. :,: Sest saab üks Türgi kuningas, Ai-jah-ha-ha-ha-ha! Sest saab üks kuningas.

Suudlus läbi jäätunud klaasi

Ott Arder

Refr. Hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid, mida minna ei lasta. Küllap siis on meil väga neid vaja, sest nad leiavad aja, külastavad meid taas. Hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid, mida minna ei lasta. Küllap siis meie vajame neid, sest nad tulevad taas, kas Sa ootad või ei. Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel. Ja ma äkki läbi jäätunud klaasi siis Su silmi näen. Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka. Ja jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad. Refr. Hetke vaid … Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund ja muudki veel. Tundub nagu oleks toona näinud und ma õhtu eel. Nüüd mu akna taga ulub jäine tuul ja kurb on meel, kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes.

Suudluse õpetus

rahvalik laul

Kel teist süda armul põleb, suudelge siis huultele. Suu ja huuled loodud selleks, sealt viib südamesse tee. Aga kes teist veel on võhik, nende võludest ei tea, :,: kuula siis mu õpetusi ja neid hästi meeles pea. :,: Mitte vähe, mitte palju, õiget mõõtu polegi. Ei liig pehmelt, ei liig raskelt, aga kuumalt alati. Aeglaselt ja äkki hoogsalt, ükskord nii ja teisiti. :,: Ei liig kuivalt, ei liig märjalt, külmalt mitte kunagi! :,: Õrnalt suru, aralt maitse, kuni leitud on kontakt. Sest et suudlusel – pea meeles – kindel rütm ja kindel takt. Aga kes ta’ab meistriks saada, peab veel palju õppima. :,: Tulge neiud minu juurde, õpetan teid suudlema! :,:

Suur härg

Rahvalik

Toodi härga Türgimaalta, Suuri sõnni Soomemaalta. Kes pole iial ikkes olnud, Kümnel aastal kündnud maada. Tuhat sülda turja laia, Sada sülda sarved pikad. Kui ta ammus, taevas kõikus, Kui ta mõiras, maa värises. Härg oli suuri, oli paksu, Kündis mäed, kündis männid, Kündis kuused kummulisti, Pedakad päris pikali. Jäin ma meesi mõtlemaie, Et kust saan härja tappejaida, Suure sõnni surmajaida, Seda jäin ma mõtlemaie. Tõin siis tapja Tartumaalta, Teise tapja Türgimaalta. Sada meest oli sarvessagi, Ei saand härga ära tappa. Tuli mu väike vennakane, Sõrme suuru poisikene. Kämmelil tema käänas härja, Russikul tema rutjus härja. Verda sai venegi täie, Rasva suure laeva täie, Sääreluist sai sängisambad, Reieluist sai rihvelpüssi.

Suur kodumaa ja Kohtla-Järve

Kui näed mere äärde jõudes maad, kus suured tuhamäed Ära sellest mööda sõida ega lihtsalt seisma jää Astu välja oma autost, võta kaasa naine-ämm Haara gaasimask ja kindlaks muuda samm, Sest sinu ees on Kohtla-Järve. Oo, me kodumaa ja Kohtla-Järve! Oo, me kodumaa ja Kohtla-Järve! Oli maa, mis enne oli, pole nüüd tast jälgegi Ja kõik lehmalaudalõhnad kadunud on ammugi. Võimas tööstus murrab sisse, kaevanduse tema ees, Haara gaasimask ja kindlaks muuda samm, Sest sinu ees on Kohtla-Järve! Ei me vaja aiavilju, pole tarvis tomateid Tuhamäed vaid tasahilju kasvagu, nad õnne tõid Inimene, ole rõõmus, see on sinu kätetöö Haara gaasimask ja kindlaks muuda samm, Sest sinu ees on Kohtla-Järve!

Suur lilleaed

sõnad rahvasuust / Joseph Emmet (refrään), tõlkinud Heldur Karmo

Ei talumees tüdrukult tahtnudki muud, kui kanala taga kord anda vaid selgitust sellest, mis kanad on väärt, kuid piilus sealjuures ka tüdruku nägu, kui näinuks seal mindagi uut ja küsis, kas neiust ei saaks talle abilist tallu, kes krips ja nii kraps – peagi neil mõlemil oleks siis Refr. Suur lilleaed ümber väikse maja. Särab ja lõhnab seal õitehurm – elu on sinuga suur lilleaed! Kui tüdrukult isani jõudis see jutt, siis papale peale näis tulevat naer, sest ta hõõgudes näost nagu vask seal hüüdis: See mees on küll täielik ohver, sest kosimist nõuda võid talt ja katsugu ainult ta hüpata jõkke... Jah, sina ta saada nüüd võid – sest naisena oled sa lihtsalt üks Refr. Suur lilleaed … Siis talumees nägi, et saatus on julm ja üle nüüd jääb ainult teha tal ülikond uus. Olgu raha küll napp, kuid südames vahutab ülekeev rõõm, et saab säästetud teenija palk ja laiskuse kontidest piitsutab elu, mis lõbus kui haldjate mäng – tähtsaimaks paigaks seal ikka jääb Refr. Suur lilleaed …

Suusabaasis on tantsupidu

Kalmer Tennossaar

Suusabaasis on tantsupidu, See toimub siin igal õhtul. Noorte kehade vallatust ruum on täis ja villaste sokkide lõhna. Nurgas mustendab kaaneta klaver Keda lokkides lontkõrv piinab. Vana klaver teeb meele nii haledaks, Et võtaks või peatäie viina! Akna taga on härmatand kuused, üle järve viib kuuvalga rada. Vana klaver, kas metsade muusikat sa veel suudaksid tunnetada? Aastaid tagasi talvehommikul, küllap mäletad, vanapoiss, niigi - hästi tasa, sest kõik alles magasid sinul mängiti killuke Grieg'i. Juba siis olid klahvid sul kollased, hääl kui Armstrongil katkev ja kähe. Juba siis näisid üdini tülpinud - ega meie sind sõtkunud vähem. Ent sel ammusel talvehommikul nüüd ma reedan sind, ära solvu. Ühe armunud näitsiku sõrmede all sa ohkasid just nagu Solveig. Praegu teeskled, et hambad ristis vastu tahtmist ja tõdedeta sa klimberdad sheike tvistideks ära loodagi, sõber mind petta. Südaööni sa kibestund ilmel uut põlvkonda hullutad nüüdki. Aga hommikul neljal käel mängijaid ikka jälgid sa, kaaneta küünik!

Suusalumi

Arne Oit

Suusalumi, suusalumi Sadas õhtust hommikuni Sadas kinni suusaraja Uus on sisse sõita vaja Suusad sügelevad juba Minna luba, minna luba! Suusakepid nihelevad Kapinurgas kihelevad Ära sina sõida surra-vurra Ära sina suuski ära murra Surra-vurra sõidab käru Kui teed setukale säru Ära sina sõida kiina-kääna Ära sina jalgu ära vääna Suusasõit käib suhka-vuhka Eks sa pärast voodis puhka Suusatee käib üle luha Siit või sealtpoolt ükstapuha Suusasõit käib alla-üles Suusad üles viime süles Väiksed suusad trilla-tralla Sõitu oskavad vaid alla Suusatee käib üle luha Siit või sealtpoolt ükstapuha Ära sina sõida surra-vurra Ära sina suuski ära murra Surra-vurra sõidab käru Kui teed setukale säru Ära sina sõida kiina-kääna Ära sina jalgu ära vääna Suusasõit käib suhka-vuhka Eks sa pärast voodis puhka

Suveaeg

Jaak Joala

Kui on suveaeg, päike meelitab meid. Pilved puhtad kõik - tahaks haarata neid. Tuleb mõnus ilm, juba varakult siis mereranda läed. Veidi ringi käid, kuni päevitunud tütarlast sa näed. Kui on ilus ta, hoia pilgud tal peal, kui ei meeldi ta - leiad teisegi seal. Sest on suveaeg, millal südameski lahedam on kõik ja kus näkineid ära võluda sind minutiga võib. Kui on suveaeg, uued laulud siis lood, neiu silmist sa puhast päikest vaid jood. Üle keha käib päeva kallistus kui tulipalav lõõm ja sa tunned siis, et on elu lihtsalt elamise rõõm. Kui on suveaeg, päike meelitab meid. Pilved puhtad kõik - tahaks haarata neid. Ja kui lehed puult lõpuks räsib ära pahur sügistuul, siis on mõelda hea, kuivõrd tore oli aeg sel suvekuul.

Suvelaul

Arne Oit

Lendan, jah lendan ma tänaval tuvisel. Rändan, jah rändan ma puiesteel suvisel. Lindude laulust mul hing veidi valus on, lillede pillerkaar kõikjal mul jalus on. Ah, et kes olen ma? Suvi, kes muu: tantsused jalad ja naerune suu. Ah, et kes olen ma? Suvi, kes muu: tantsused jalad ja naerune suu. Virguvad puu otsas lehtede malevad, mänglevad mere peal veelinnud valevad. Tule sa, päike, mind kättpidi taluta, kullases kuues koos minuga jaluta. Ah, et kes olen ma? Suvi, kes muu… Lendan, jah lendan ma tänaval tuvisel. Rändan, jah rändan ma puiesteel suvisel. Igasse hoovi ma tahaksin põigata, poisse ja tüdrukuid mängima hõigata. Ah, et kes olen ma? Suvi, kes muu…

Suveöö

Heldur Karmo

On palju luuletustes öid – neis iga hetk on nagu surematu leid. Need ööd on avasilmi unistatud ööd, kus tuhas sädelevad kuldsed söed. Need ööd on alati kui peod, kus leegiks kuumenevad igatsuste eod... On palju luuletustes helisevaid öid – miks elus harva kohtab neid? Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai, see suveöö ei loodud luulelennust vaid. Siis sulle näis, et lausa lõputa on see, kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö. On palju luuletustes öid, mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid – me nagu karnevalipääsmeid hoiaks käes, kuid ikka keelatud on sinna pääs. Need ööd on eksideski head, neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist pean. On palju luuletustes igavesi öid – miks elus harva kohtab neid? Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai, see suveöö ei loodud luulelennust vaid. Siis sulle näis, et lausa lõputa on see, kuid mulle lühikeseks jäi valge suveöö, sõnadeta öö, südamete suveöö.

Sõduri igatsus

Kaugel sinust ja kodumaast, karmil lahinguteel, kaugel sinust ja noorusraast olen võitlemas veel. :,: Oota, kallim, oh oota sa, kaugelt tervitan sind, millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind. :,: Kui kevad kord õisi toob ja haljendab aas, tuju rindelgi uueks loob, laulan armsamal ma: :,: Oota, kallim, oh oota sa, kevad lohutab sind, millal tulen, ei tea ju ma ,seob võitlus veel mind. :,: Kord olin ma õnnelik,siis kui kohtasin sind. Sa olid nii lapselik ja sa meeldisid mul. :,: Anna andeks sa minule, et kord hülgasin sind, anna andeks sa minule, teistkord enam ei tee :,: Olen punkris või rünnakul, ikka meenud sa mul. Saabub lahingu vahetund, jälle laulan ma sul´: :,: Oota, kallim, oh oota sa,kaugelt tervitan sind, millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind, :,: Kui kord väsivad vaenuväed ja kui meile jääb võit, saabub siis helge õnnepäev, algab koju meil sõit. :,: Sinu juurde siis lendan ma, iial ära ei läe. Õnne naudin koos sinuga ja su juurde ma jään. :,:

Sõida maale

B. Martin / H. Mirka

Kui sul päevad kehvalt läinud, mõte öösel segab und. Kaua vaikust pole tundnud, siiski võta kokku end. Kõik kõrvale heida, hei, maale vaid sõida! Kõik kõrvale heida, hei, maale vaid sõida! Kui päevatöö on pikk, tuju pole hea. Rahu harva näed, puhkusest ei tea. Siis mind kuule sa ning meeles pea, sõida maale! Sõida maale! Kui sa kõnnid mööda linna, ümber hõljub suitsuving. Tahad mõtetes sa minna, rahvasumin häirib sind. Kõik kõrvale heida ja maale vaid sõida! Kõik kõrvale heida, hei, maale vaid sõida! Nagu päiksekiir särab lumetee, Külm on hoolikalt kinni katnud vee. Siin võid puhata, nii on ju see. Sõida maale! Sõida maale! Kahju, et nii kiirelt möödub tore puhkepäev. Loodan, et sind varsti, siin ma teine kordki näen. Siit vaikust võib leida, maale vaid sõida! Hei! Kui päevatöö on pikk, tuju pole hea. Rahu harva näed, puhkusest ei tea. Siis mind kuule sa ning meeles pea, sõida maale! Sõida maale!

Sõidulaul

Eno Raud

Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku, tagumiku alt meil läbi lendab maa. :,: Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. :,: Hobused on vahul, ragisevad rangid, mustal taeval sähvib ekslev välgunool. :,: Kihutame nagu põgenevad vangid, kelle kandu limpsab verekoera koon. :,: Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha, otse püsti ees on pimeduse sein. :,: Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha ja me surnud ema ettetuntud lein :,: Tõlla ees meil tormab neli Tori täkku, tagumiku alt meil läbi lendab maa. :,: Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. :,:

Sõprade laul nr 2

Jaan Tätte

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab, kus on peidet’ minu saabumise sadam. Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord, nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,: Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel, aga mäletate, kuidas jõime viina. Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel võis meid pikaks õhtuks unustusse viia. Refr. Ja mu õnn võiks olla suur …

Sõprade laul nr 4

Jaan Tätte

Ma ju palusin mind ärge tulge saatma kui ma lähen siit kus mul on olnud hea tahan tunda kuis selja taha vaatan siia tagasi kord tulema ma pean Tahan seisma jääda maja taga sillal kuivand oksa tahan jõkke visata ja siis vaadata et kuis ta kaob ja millal talle järgmise võiks sappa lisada Lind on õhus kala vees sina minu südames lind on õhus kala vees sina minu südames Üsna imelik et igal aastal vähem on meil rääkida mismoodi elu läind aga koos on olla aasta-aastalt lähem justkui paremini oleks üksteist näind Enam ööseks jääda meil ei ole kombeks õigel ajal teame kella märgata kui ka peol on jõudu üle minna homseks järjest armsam meil on kodus ärgata Lind on õhus kala vees sina minu südames lind on õhus kala vees sina minu südames Tahan kinni hoida millestki mis püsib nii ma näen kuis olen muutunud ja ei jõgi minult enam palju küsi nii ma tunnen kuis mind aeg on puutunud Ma ju palusin mind ärge tulge saatma kui ma lähen siit kus mul on olnud hea tahan tunda kui selja taha vaatan siia tagasi kord tulema ma pean Aga ikkagi teid seismas näen ma uksel nõnda tuttav on see vaikimise keel ja ma tean see pole saatmine vaid kutse kõige rohkem ühe tunni istun veel Lind on õhus kala vees sina minu südames lind on õhus kala vees sina minu südames Lind on õhus kala vees sina minu südames lind on õhus kala vees sina minu südames Lind on õhus kala vees teie minu südames lind on õhus kala vees teie minu südames

Sõprade laul nr. 6

Jaan Tätte

Näen mu sõber su silmad on väsinud ära naera on väsinud jah mida oled küll näinud või läbinud ja su sõnad on väsinud kah Olen hoidnud su jaoks oma varandust et kui raskeks kord läheb su tee küllap mäletad veel minu vana ust küllap lahti kord selle veel teed Tule võta mu aega, sest aega mul on tule vaatame taeva seal midagi on palju muud mul ei ole, kuid aega mul on tõesti aega mul sinu jaoks on Lähme kõnnime jõeni ja tagasi ja siis istume trepil üks tund magad seal kus ka viimati magasid voodi tehtud ja ootab su und Ära midagi erilist kaasa vea kõike on või kui tõesti just näed kohvi kõrvale olla võiks palju head hommik kestab meil siin terve päev Tule võta mu aega, sest aega mul on tule vaatame taeva seal midagi on palju muud mul ei ole, kuid aega mul on tõesti aega mul sinu jaoks on Või kui tahame varakult ärkame lähme õue ja kevadet märkame lähme metsa ja sambla seest tärkame tõesti aega mul sinu jaoks on Tule võta mu aega, sest aega mul on tule vaatame taeva seal midagi on palju muud mul ei ole, kuid aega mul on tõesti aega mul sinu jaoks on

Sängselg silm

Hardi Volmer

Olen hilja veel jalgel olen hilja veel jalgel, usu mind Istun öölambi valgel istun öölambi valgel, pelgan sind Väljas tuul ulub vinge väljas tuul ulub vinge, ilge ilm Ära näri mu hinge voodist jälgib mind vargsi su sängselg silm Refr: Taevast langevad tähed, pähe ei saa Mul on sellest veel vähe, kähe on mu hääl, kui sind anun Salasilm, salasilm, salasilm, sulgu palun Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli tubli olen ma Iga kord sama moodi iga kord sama moodi lõpeb päev Niikui ära teen voodi sinu siivutut sängselg silma näen Miks pean öhtuti vahti miks pean öhtuti vahti, teki all Kui end riietan lahti salasilm on nii lõpmatult ligidal Salasilm palun sulgu salasilm palun sulgu otsemaid Tean et asjade kulgu võid sa ainsana kallis muuta vaid Palun ära mind paina palun ära mind paina kui sa võid Sinust mõtlen ma aina kõik mu plaanid sa pihuks põrmuks lõid

Süda tuksub

Süda tuksub tuks, tuks, tuks! Mine lahti uks, uks, uks! Siis me lähme Mallega saarde kala püüdema! :,: Hopsassaa, Mallega saarde kala püüdema!:,: Kui on hüva pärituul, lendab vene nii kui kuul. Siis meil aega Mallega salajuttu puhuda! :,: Hopsassaa, Mallega salajuttu puhuda!:,: Kui on kalad roogitud, jutud kokku räägitud, siis me lähme Mallega maale kala kauplema! :,: Hopsassaa, Mallega maale kala kauplema!:,:

Süda tuksub

sõnad rahvasuust

Süda tuksub tuks, tuks, tuks. Mine lahti uks, uks, uks! Siis me lähme Mallega saarde kalu püüdema. :,: Hopsassa, Mallega saarde kalu püüdema! :,: Oh kui saaksin mina sääl – kõrge mere selja pääl Malle kõrval sõuada, ootaks vene jõuada. :,: Hopsassa, Mallega ootaks vene jõuada! :,: Kui on hüva pärituul, lendab vene nii kui kuul, siis meil aega Mallega salajuttu vestata. :,: Hopsassa, Mallega salajuttu vestata! :,: Kui on kalad roogitud, jutud kokku räägitud, siis me lähme Mallega maale kalu kauplema. :,: Hopsassa, Mallega maale kalu kauplema! :,: Koju tulles kiiresti võtan Malle kaenlasse, siis me lähme Lontova pulmaehteid ostema. :,: Hopsassa, Mallega pulmaehteid ostema! :,:

Ta lendab mesipuu poole

Juhan Liiv

Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse, ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis õhkad isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal – kuis ihkad isamaa poole! Ja puhugu vastu sull’ surmatuul ja lennaku vastu sull’ surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis õhkad isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal – :,: kuis ihkad isamaa poole! :,:

Taas sajab valget lund

Irving Berlin

Taas sajab valget lund väljas, on suured hanged juba maas. Kumab põhjavalgus nüüd talve algust ja öös laulab kaasa laas. On pilvisse end kuu peitnud, ei tähti puista taevakaar, ja kui maailm näeb kaunist und, sajab väljas ikka valget lund.

Taas talv on tulnud

Piret Rips-Laul

Taas talv on tulnud, külm ja pime, on härmas puud ja lumi maas. Kuid talv on siiski imeline, sest jõulud tulnud taas. Ja loost, mis pärit kaugest ajast, on jälle harras kõigi meel. See lugu räägib lunastajast ja rõõmust, mis on meisse teel. Refr: Tee lootusele süda lahti, siis jõulurõõm on suur ja eht. Ning keset teisi taevatähti taas tõuseb hele jõulutäht. Kui vahel mure hinge rusub, süütunne lasub südamel. Siis tea, on keegi, kes sind usub, kes mõtleb sulle jõuludel. Su sängi juurde ingel lendab ja ta ei väsi valvamast. Su mõte läbi aja rändab, taas oodata on jõululast. Refr: Tee lootusele süda lahti ... Kui vahel mure hinge rusub, süütunne lasub südamel. Siis tea, on keegi, kes sind usub, kes mõtleb sulle jõuludel. Su sängi juurde ingel lendab ja ta ei väsi valvamast. Su mõte läbi aja rändab, taas oodata on jõululast.

Taat ja eit

Taat tuli kodu poole, aedupidi käis, õlut oli rihmavahe tihedasti täis. :,: Eit aga torises, et mine hulgu veel, mina sinust kurivaimust välja ei tee :,: Teisel õhtul taat tuli, aedupidi käis, sedapuhku peeti oli nahavahe täis. :,: Eit aga nähvas, et nii molu mees, teist ei ole leida terve ilma sees :,: Kolmas õhtu taat tuli, aedupidi käis selget valget viina oli silmadeni täis :,: Eit aga käratas: sa igavene tõhk, korja oma kodinad et puhas oleks õhk! :,: Nädal kulus, taat tuli, aedupidi käis jumal teab mis solki oli pealaeni täis karjaaiast kilomeetri okastraati sai keris ümber endale ja kodu padavai. Aedupidi kobades ta kodu kätte sai eit seisis ukselävel, vihane kui hai. :,: Taat aga ütles: olen okastega siil, looduskaitse alune ja magan täna siin :,:

Taevatelgede laul

Erki Meister

Maa meie Ema! Ilm meie Isa! Meie oleme teie lapsed! Kuduge meile valgusest rüü! Olgu lõimed hommiku valge valgus! Olgu koelõng õhtu verev valgus! Olgu narmad voolav vihm! Olgu serv seisev vikerkaar! :,:Hoi, Kaarajaan! Hoi, Kaarajaan! Hoi, karga välla kaema!:,: Maa meie Ema! Ilm meie Isa! Meie oleme teie lapsed! Kuduge meile valgusest rüü! Et me võiksime käia seal, kus linnud laulavad! Et me võiksime käia seal, kus rohi rohetab! Maa meie Ema! Ilm meie Isa! Meie oleme teie lapsed!

Tahaksin pihlapuu rüppe

Tahaksin pihlapuu rüppe, okstesse varjata pea, tahaksin pihlapuu rüppe, puhata oleks seal hea. Pesevad vihmad ta marju, nendesse vajutan suu. Vota mind lehtede varju, lokendav sügisepuu. Sinule laulan ja sina saad aru, oled nii lihtne ja hea. Sinule laulan ja sina saad aru, toetan su tüvele pea. Tahaksin pihlapuu rüppe okstesse varjata pea, tahaksin pihlapuu rüppe, puhata oleks seal hea. Pesevad vihmad ta marju, nendesse vajutan suu. Vota mind lehtede varju, lokendav sügisepuu.

Tallinna linna

Jalgsi nüüd lähen ma Tallinna linna, rõõmsalt, sest tuju on hea Kiiresti astun, kuid palju on minna, sellest ma lugu ei pea. Linna kui jõuan, siis külla ma lähen, kallim mul elab seal hea. Kui kiiresti astun, siis aega läeb vähe, kohale jõuan õige pea. Eemal näen – autod seal vuravad vooris. Kinni peaks mõnegi neist. Kätt palju kordi ma tõstsin küll prooviks, kuid ühelgi kahju pole meist. Arvasin – lootus et asjatuks jääbki, õnn siiski naeratas veel. Peale mind võttis ja juttugi rääkis üks autojuht sealsamal teel. Vaatasin kiirusemõõtja mis näitas – peal sada kakskümmend viis! Õudusetunne mu südame täitis, ette ma kujutan siis, kuidas me mõlemad teeäärses kraavis, mina ja autojuht noor. Parem võiks edasi lasta ma traavis, jääb langemata minu leinaloor Nüüd jalgsi ma jällegi edasi lähen Rõõmsalt, sest tuju on hea. Kui kiiresti astun, siis aega läeb vähe Kohale jõuan õige pea.

Talve Võlumaa

Felix Bernard

Kellahääl kutsub õue Jõulurõõm tungib põue On langemas lund On imede tund Ees sind ootab talve võlumaa Eemal näen sinilindu Kõrgelt mäelt tõusmas lendu Ja soovid sul kõik täita ta võib Kui sa kõnnid talve võlumaal Refr.: Lumememmed jalutavad paaris Päkapikud tule ümber reas Kingikotid kuhjatud on saani Ka jõuluvana liigub nende seas Loojub päev, pea on pime Kuid su ees sünnib ime, Sest särama lööb siis tähine öö, Kui sa kõnnid talve võlumaal Refr.: Lumememmed jalutavad paaris Päkapikud tule ümber reas Kingikotid kuhjatud on saani Ka jõuluvana liigub nende seas Loojub päev, pea on pime Kuid su ees sünnib ime, Sest särama lööb siis tähine öö, Kui sa kõnnid talve võlumaal Sest särama lööb, siis tähine öö, Kui sa kõnnid talve võlumaal

Tango

Ma jälle kõnnin tänavail, kui polekski mul kodu Ja sõpradega koos läeb lõbusasti aeg Kui sajab veidi vihma, ma seisan räästa all Käed mõlemad mul taskutes on sügaval Refr.: Ja silmades on tango, tango, tango See imeline viis mu ainus mõte on Ja kõrvades on tango, tango, tango See kõikehõlmav viis mu ainus mõte on. Näe poodides on sabad ja keegi ostab viina Ning bussiuksest sisse on trüginud kontroll Ta kannab musti prille ja kummisäärikud Ma oma tundi ootan, ootan naerulsui Näe naabritel on auto ja keegi korjab raha Ja nende jaoks on suvi taas jälle alanud Mis on nad mulle teinud, et nõnda rõõmustan? Käed mõlemad mul taskutes on sügaval.

Tango - Ruja

R. Rannap / O. Arder

Laval kaeblikult nuttis vaid viiul oli hämar suur pooltühi saal helkis pudeleid täis baaririiul tantsupõrandal liugles üks paar Tango, tango, tango, ta-tango, tango, tango, tango, tango Rand mis loojuva päikese kullas ja all mändide pisike pink seal nad põimusid embuses hellas huuled kuumad, täis andumust pilk Sinu silmad on need, millest sädemeid lööb ära lahku must veel jää mu juurde sel ööl Sinu silmad on need, millest sädemeid lööb ära lahku must veel jää mu juurde sel ööl Väsind voorimees viis nad hotelli pitsivahus kus ees ootas säng enne veel joodi pisut martelli oh, mis õnnelik lõputu mäng Sinu silmad on need, millest sädemeid lööb ära lahku must veel jää mu juurde sel ööl Sinu silmad on need, millest sädemeid lööb ära lahku must veel jää mu juurde sel ööl Tango, tango, tango, ta-tango, tango, tango, tango, tango

Tantsi, tantsi

Tantsi, tantsi! Keeruta, keeruta! Ära ahju purusta, purusta! Ahju panen talvel puid, talvel puid, kõigil pole sulikuid, sulikuid! Tral-lal-lalla... Kindad andsin mustlasel, mustlasel, kullakallis mustlane, mustlane, võlu mulle peiuke, peiuke, peiuke nii mehine, mehine! Tral-lal-lalla... Kui ma hakkan võluma, võluma, pean veel lisa paluma, paluma üsna, üsna veidike, veidike, lapse jaoks üks kleidike, kleidike! Tral-lal-lalla...

Tantsukingad

Refr: Kui neis kingades sa tantsid, tantsid Tundub, nagu mure kaoks, Kui neis kingades sa tantsid, tantsid, Rõõmu jätkub kõigi jaoks. Väike kingsepp on see, Kes neid uhkeid kingi teeb Ise vilet lööb, Et läeks rõõmsalt töö. Vaata alt, vaata pealt, Kopsib liistu siit ja sealt. "Mis sa ihkad hing, see on king mis king." Kes need kingad kord Küll oma jalga panna saab? Seda veel ei tea, Kes neid kandma peab. Aga kindel on see, kes saab Endale kord need, See saateks veel lausub meistrile: Refr: Kuis neis kingades ... Aga saabub kord päev, Millal noormees neidu näeb, Kes tal meeldib nii, et kõik meelest viib. Tihti nad õhtu eel, käivad puiesteel Üle vahtrapuu paistab tõusev kuu. Ja siis mõtlebki poiss, et kui meeldiv oleks see, Kui nad keerleks koos, tantsu kiires hoos. Mõeldud, tehtud ning ta neiul paki teeb Kingad kingiks viib, ise ütleb nii: Refr: Kui neis kingades ...

Tardo linn sa lõbumaja

:,: Oh Tardo linn sa lõbumaja, kus oli illos elada. :,: Kus oli illos elada. :,:Seal lõhnaõlid, lilled, roosid mul tegid pea uimaseks. :,: Mul tegid pea uimaseks. :,:Nüüd seisan tohtri kabinetis ma suure lõikuslaua ees:,: Seal suure lõikuslaua ees :,:Siis tohter riista kätte võttis ja murelikult silmitses. :,: Ja murelikult silmitses. :,:Oh noormees, noormees haigust rasket sul tuleb välja ravida. :,: Sul tuleb välja ravida. :,:See nõuab sinult palju raha ja viimaks hauda viib ka sind. :,: Ja viimaks hauda viib ka sind. :,:Ma vannun, vannun naiste sugu kes mulle halba soovivad. :,: :,:Ma vannun, vannun meeste sugu kes mulle hauda kaevavad. :,: :,:Oh Tardo linn sa lõbumaja, kus oli illos elada. :,: Kus oli illos elada.

Tartu marss

E. Johanson

Refr. Kauneim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal. Kes kord käinud seal, ei sel meelest lä’e kaunid tunnid Toomemäel. Kauneim linn on Eestis Tartu. Ja kui saatus sind on viin’d ära kaugele, koju viib su tee ikka Tartu tagasi. Sinna jäid minu isa ja ema, sinna jäid minu õde ja vend. Raskel tunnil Tartu linn meid kutsub – kätte jõudnud tasumise tund! Ei me kauem end oodata lase, võitlus ühine kõiki meid seob. Me tuleme ja võidame, „Vanemuises” laulame: Refr. Kauneim linn on Eestis Tartu …

Tartu'ga linnas

Refr.: Tartu’ga linnas, täituru peal käivad karussellid, neiud nende peal Kodus pole süüa, sukal augud sees Ise aga tahab olla uhke ratsamees Kes on need kaunid neiud, kes ringi sõidavad Ja oma kallist raha nad tuulde loobivad Üks on neist Magdaleena ja teised Kata, Mann Nad midagi ei keela, kui tühjaks saab karmann Kord nägid nad pasatskeid, nii umbes nelja-viit Küll neid siis meelitasid, nii raha teenisid Et saaks jälle sõita karusselli peal, Et saaks jälle olla uhke ratsamees.

Tartule

Sügis on saabunud, lehed on langenud, südames igatsus, meenutan möödunut Ei mures murdunud me aastatel rasketel ka siis kui paljudel ees seisis kroonutee Refr.: Rännates kaugeil mail Tartus ma ringi käin Tartusse maha meist midagi jäi Alles me rebased, värsketes teklites Süda kui värises eksamilaua ees Magusat vett täis suu puu vahelt piilus puu armsamal andsin suud Toomemäe randevuul Refr.: Rännates kaugeil mail .. Tuultes ja vihmades “Petrograd” koduks sai Kevadel ööbikud toomingail laulu lõid Öid oli unetuid vaidlustes õpinguis malev ja tuubikum nii sündis sõprus suur Refr.: Rännates kaugeil mail ..

Tasa heliseb kelluke väljal

Tasa heliseb kelluke väljal, Kerge tolm keerleb hämaral teel, :,:Laulab küüdimees nukralt ja vaikselt, Kaua laul kajab väljadel veel.:,: Selles laulus on tundeid nii palju, Nõnda lihtne ja liigutav see, :,:Et mu tardunud süda lööb valjult, Ja tas uuesti loitma lööb leek.:,: Teised ööd mulle tõusevad meelde, Kodumetsad ja haljendav niit. :,:Ammu kuivanud silmadest veereb Jälle pisara põletav piisk.:,: Tasa heliseb kelluke väljal, Kerge tolm keerleb hämaral teel. :,:Vaikind küüdimees, maantee nüüd tundub Mul nii lõputu, lõputu ees...:,:

Tean, ei tea

P. Yellowstone, M. Tinsley / P. Aimla

Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis Pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest Kari suvalisi tobedusi reas mõni paberil ja mõni olgu peas Aga vanemana seda pole vaja- see ei rahulda ju meest! Aina kõlavama kõnega me täname ja ülistame kooli Üha kenama ja heledama, toredama tuleviku teid. Ja me olemegi õpitule truud aga elu küsib natukene muud Ega mudilase unejututõde ei saa rahuldada meid. Koolis teada ma sain mida taipas kord vannis Archimedes. Ma tean! Aga kumb kaunim on kas ma tean Žaporožets või Mercedes? Ei tea! Koolis teada ma sain H2O on mu silmapesuvesi. Ma tean! Aga miks tuleb karta kui korstnatel märkad kurepesi? Ei tea! kord tundma saan elu karikakra mängu ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea, sa tead, ei tea Ja me olemegi õpitule truud Aga elu küsib natukene muud Ega mudilase unejututõde ei saa rahuldada meest! Miks on neidude büst hoopis kaunim ja kutsuvam kui meestel? EI tea! Miks on jääkülmal talvelgi kohtumist oodata nii veeltev? Ei tea! Mille eest küll Desdemona hukkus ja kelle tappis Juudit? Ma tean! Kuid kas truuduse rikkumist karta ma võin ka oma pruudilt? Ei tea! kord tundma elu karikakra mängu ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea sa tead, ei tea kord tundma elu karikakra mängu ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea sa tead, ei tea

Tean, ei tea

P. Yellowstone, M. Tinsley / P. Aimla

Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis Pole kusagile põgeneda paganama pedagoogi eest Kari suvalisi tobedusi reas mõni paberil ja mõni olgu peas Aga vanemana seda pole vaja- see ei rahulda ju meest! Aina kõlavama kõnega me täname ja ülistame kooli Üha kenama ja heledama, toredama tuleviku teid. Ja me olemegi õpitule truud aga elu küsib natukene muud Ega mudilaste unejututõde ei saa rahuldada meid. Koolis teada ma sain mida taipas kord vannis Archimedes! Ma tean! Aga kumb kaunim on kas ma tean Zaporozetsh või Mercedes? Ei tea! Koolis teada ma sain H2O on mu silmapesuvesi Ma tean! Aga miks tuleb karta kui korstnatel märkad kurepesi? Ei tea! Kord tundma saan ma elu karikakra mängu ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea sa tead Ja me olemegi õpitule truud Aga elu küsib natukene muud Ega mudilase unejututõde ei saa rahuldada meest! Miks on neidude büst hoopis kaunim ja kutsuvam kui meestel? EI tea! Miks on jääkülmal talvelgi kohtumist oodata nii veeltev? Ei tea! Mille eest kord Desdemona hukkus ja kelle tappis Juudit? Ma tean! Kuid kas truuduse rikkumist karta võin ma ka oma pruudilt? Ei tea! Kord tunda saan elu karikakra mängu ja kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea sa tead, ei tea.

Tee ilu

Rahvalik

Lähme, hellad, käime, kullad, lähme tehtud tieda mööda, raiutud radasid mööda, kust on enne orjad käinud, orjad käinud, härjad läinud, orjad käinud õhta-ani, vaimu-lapsed valge-eni. Hulk siit läinud uhke-eida, mõni rida rikka-aida, paar läind peretütterida Ei need teinud teeiluda, teeiluda, maamõnuda, metsa kõrge puu kõmada. Meie kaksi vaesta lasta, meie teeme teeiluda, teeiluda, maamõnuda, metsa kõrge puu kõmada, laia välja laulusida. Et see tee ei teota meida, väli laia laida meida, metsa kõrge puu kõnele.

Teele, teele kurekesed

Teele, teele, kurekesed üle metsa, üle maa, üle suurte linnade ja üle mere ka, ikka, ikka, lõuna poole, kus Egipitimaa. Tulge jälle tagasi te kevadisel aal, kui ju pungad puul ja põõsal puhkemas me maal! Kõlaks teie häältekajast pea õhusaal! Kui siis jälle meie rajad kuulvad teie häält, siis on kõrged lumemäed sulanud siit, säält! Tooge meile lilleaeg pika reisi päält!

Teid me tervitame, kodumaa metsad

Teid me tervitame, kodumaa metsad, kaunid kodumaa järved, jõed; lokkavad kus viljapõllud, põllumeest kus kündmas näed. Refr: Me vabad põhjamaa pojad ja julged võitlejad. :,:Me vaba kodumaa loojad ja poisid vapramad.:,: Meeles alati meil põhjamaa neiu, kelle karge ilu võlunud meid. Sinu silmis pole nuttu, naeratad ja ootad vaid. Refr: Me vabad põhjamaa pojad ... Kallis emakene meeles meil on ikka, kuigi kodus polnud see ehk nii. Ei me unusta sind iial, sa me juures surreski. Refr: Me vabad põhjamaa pojad ...

Tere Perestroika

J.M.K.E

Pilvitu on taevas meri sinine Täiel rinnal hingab nüüd iga inime Sirp ja vasar enam kedagi ei löö Tähendavad meile nüüd nad rõõmsat tööd Tere perestroika demokraatia Diktatuuri küüsist on pääsemas üks maa Tere perestroika tere õnne tipp Enam nii jube ei tundu punalipp Traktor künnab põldu vilja kannab puu "Rahva Hääl" ei valeta ei suitse ta suu Keelatud filmid kõik kinos jooksvad nüüd Kõlab ka keelatud bändide hüüd Tere perestroika demokraatia Diktatuuri küüsist on mõnus pääseda Tere perestroika tere vabadus Pioneerilaulud nüüd kõigil on suus Auuu auuu Nüüd miilitsamunder ei aja öökima Hõbedaseks nimetada teda lausa saab Miilits ja punkar sõbralikult näe Ulatavad teineteisele nüüd käe Tere perestroika taaderiideraa Sinule ja minule kuulub nüüd maa On igal aastal juubel - Suur Viinakuu Juubeldab rahvas juhhei auuu Auuu auuu Virumaal kuivaks ei jää ükski kaev Mausoleumi ees maandub õhulaev Ei no mis sa kostad demokraatia on nii suur Et seda imetledes lahti jääbki suu Tere perestroika rõõmus kodumaa Ütlen sulle tere niikaua kui sind saan Tere perestroika demokraatia Tere perestroika anna käppa ka

Tiigrikutsu

Mul juba sünnist saati tiigri süda sees. Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees. Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib. Mul terve mets on ainult sugulasi täis. Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Kord ema laulis mulle väga kurba viit. Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis: "Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime". Kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis! Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees. Tal julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest. Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi. Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees. Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees. Mul terves metsas ainult sugulased need, mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime. Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Tiiu, talutütrekene

Tiiu, talutütrekene, kaske, kaske, Tiiu, talutütrekene, kaske, kaske. Sest saab nobe neiukene, kaske, kaske, sest saab nobe neiukene, kaske, kaske. Sukavarda veeretaja, kaske, kaske, sukavarda veeretaja, kaske, kaske. Leemekulbi liigutaja, kaske, kaske, Leemekulbi liigutaja, kaske, kaske.

Tooli kõrval tool

G. O'Sullivan / V. Ojavere

Tooli kõrval tool ja veidi veini juua koos see on hea, on hea, on hea selleks meie vahel vaid tutvus olema peab, kuidas võisid muust sa mõelda, on raske öelda ei tea, ei tea, ei tea süda sees põleb sul, kui veidi veini on peas. Et sa olla võid nii kergemeelne neid eal ma mõelnud poleks nii, mõelnud poleks nii kuid tunded mida minus sa otsinud selle varjugi ei ole ju siin Tooli kõrval tool ja veidi veini juua koos see on hea, on hea, on hea siiski võiksid mõelda kas sellest piisab ei tea, ei tea et kohe armuda Tooli kõrval tool on üsna tavaline nähe ja see, vaid see, vaid see ja see oli ainus ahel, mis viis meid tantsima veel Oled kena neid, kuid meeldisid mul vaid aga nüüd on muutund kõik, nüüd on muutund kõik sest näin (?) sind lausa armastust pakkumas nüüd su varjugi ma näha ei või Tooli kõrval tool on üsna tavaline nähe ja see, vaid see, vaid see oli ainus ahel, mis viis meid tantsima veel ja veel kuid nüüd mu kallis head teed ooo mine nüüd ooo mine nüüd ooo mine nüüd ooo mine nüüd mine, mine mu kallis mine nüüd mine, mine mu kallis mine nüüd mine, mine mu kallis mine nüüd mine, mine mu kallis

Tsirkus

Ja minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos Ma hoolsalt raamatuid täidan areeni all büroos Ref: Kui tahan peatub lõvi tallena siin kui tahan kõik kolm karu minema viin kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib Ma oma andeid ei peida, siin olen võimas ma Ei enne sulepead heida, kui plaanid täis kõik saan Ref: Kui tahan peatub lõvi tallena siin kui tahan kõik kolm karu minema viin kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib

Tudengite joomalaul

Kui juhtub, et räbal on tudengi tervis, Süda tal läigib ja valutab pea Siis tõstab ta klaasi ja pea on ta vormis Kes julgeks öelda, et viin pole hea? Õhtu on, tudengid istuvad lauas Muusika, viinad ja neiu kui roos Räägivad sellest, et noorus pea möödub Sellest, et tore on viibida koos. Räägivad sellest, kui vaene on tudeng Püksid tal vanad, kuid süda on noor Mööduvad aastad ja tast saab professor Koltund ja kuivand kui sidrunikoor. Kesköö on saabund, tudengid purjus. Laulavad – elagu naised ja viin! Naine viib taevasse, viin see viib põrgu Tõstame klaasid, meil lõbus on siin.

Tuhat tänu

Jaak Johanson

Ma tuhat korda tänan sind, et ootasid mu ära vend, nüüd edasi peab minema ja süda olgu mureta! Üks roheline põrnikas mind nõndaviisi tervitas, et ronis minu rännukotile, sealt vaatas sulle järele. Ma tuhat korda tänan sind… Üks hõbedane sipelgas sind jõudumööda tervitas, et ronis sinu rännukotile, sealt vaatas mulle järele. Ma tuhat korda tänan sind… Üks väike kuldne liblikas sind nõndaviisi tervitas, et lendas minu rännukotile, sealt vaatas sulle järele. Ma tuhat korda tänan sind…

Tule Mannike õunapuu alla

:,: Tule Mannike õunapuu alla sest õunapuu all on nii hea :,: :,: Ei õunapuu alla saa tulla :,: sest rohi on kastest veel märg :,: :,: Just kaste on see mis meid hurmab ja meeled nii rahutuks teeb :,: :,: Kes vastutust võtab siis kanda kui midagi juhtuma peaks :,: :,: Eks vastutust võta see kanda kes ülevalt vaatab meid pealt :,: :,: Aga karjapoiss istus puu otsas sõi õuna ja käratas sealt :,: :,: Ei vastutust võta ma kanda kui ma pole osa sest saand :,: :,: Siis karjapoiss tuli puu otsast ja temagi osa sest sai :,: :,: Nüüd vastutust võtan ma kanda sest ma olen osa sest saand :,:

Tule tantsima

Tule, tule, tule, tule tantsima Refr.: Tule tantsima, kallis palun sind Tule tantsima, kallis palun sind Tule tantsima, näe teised juba tantsivad Tule, tule, tule, tule suudlema Tule, tule, tule, tule nikitsema

Tule ääres istun mina

Sergius Lipp

Tule ääres istun mina, õhus lendvad sädemed. :,: Öösel keegi mind ei sega, kõik on vait ja vagune. :,: Hommikul meid koidupuna vara unest äratab. :,: Rändama mind sunnid sina mööda laia ilmamaad. :,: Nüüd, mu kallim, lähen mina, teadmata mu reisitee. :,: Mälestuseks seo mull’ sina rätik sõlme rinnale. :,: Tahaks teada, kes küll homme kuuleb minu lauluhäält? :,: Ja kes päästab selle sõlme lahti minu rinna päält? :,:

Tulesulased

Eesti rahvaviis

Tule tuli, tulekene, tõuse leegiks rinna sisse. Muuda soojaks südamed ja tule meie laulu sisse. Tule, tuli maast sügavast, soojenda me sõnasida. Hõõgu meie huulile ja sädemed too silmadesse. Avanegu ilmad uued tuleviku ulmadesta. Avanegu ilmad uued tuleviku ulmadesta. Tule, tuleke, tõuse leegiks rinna sisse, muuda soojaks südamed. Tule, tuli maa sügava seest, Tule, tuleke, tule meie laulu sisse, tule! Laulud meil hingessa, tantsud meil jalgeissa. Laulud hinges helisevad, väljapoole püüdlevad. Tantsud jalgeis rübelevad, püsimatult rabelevad. Rõõm on noore mehe rinnas, selged sihid silme eessa, jõud pulbitseb liigestessa, julged mõtted meeleessa. Tulest olen laulud saanud, sõnad viisile vedanud. Maast ma olen laulud leidunud, teie ette veeretanud. Tule tuli, tulekene, tõuse leegiks laulu sisse!

Tuljak

Karl Ferdinand Karlson

Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud; külalisi igat seltsi – Viruvanem kaasagagi palutud! Tõnni, parajam peiu, kosind Mannikese endale, Manni, nobedam neiu, läheb Tõnnile mehele. Pulmad, jah pulmad! Pulmapidu ülitore. Viina viiskümmend vaati, pulma kraami kokku toodi nõnda palju, kui saadi. Parte, hanesid praeti vist üle tuhande ära, terve trobikond püssisid pulma auks teeb kära. Kas vahest kuu meil kumab ju, või näen päikest hiilg’va sära sees? See on ju Tõnn, seal ka ta Mann – kahekesi sammuvad nad käsi-käes. Teeb nalja Mann, siis naerab Tõnn, nii et vesi veereb palgeilta. Neil ilus ilm, neil särab silm, jõuaks nemad nõnda elust läbi ka! Vennad, veeretage viru valssi, meie tahaks minna tantsima. Tublist’ helistage tuljaku tantsu, see paneb vere kihama. Pill sütitab meeli, tants keerutab pead, poiss kutsub, memm tahab, et tantsima läed. Kuid miks värised, hüppad nõnda, südameke sees, kui kaenlasse vajutab meid mehine mees. „Ärge häbenege, piigakesed, midagi meid, meie võime ju omal ajal kosida teid. Kena hobu hirnub tallis, tore saan on mul ka, rikas talu, mille peremeheks pea saan ma.“ „Kuule armas languke!“ „Mis tahad, Tõnni taadike?“ „Tants on tubli, lõbus pilliviis!“ „Eks läheme ka tants’ma siis!“ Hõissa! Tõnni taat viis Manni memme tantsima! Taati memmega Laskem elada!

Tulnukate laul

Priit Pajusaar

Oleme me tulnukad! Kaugelt tähelt tulnud ja siseneme atmosfääri muinasjutu kaudu. Oleme me tulnukad, si, sol, si, si, la, sol, re, aga nagu poistekoor me teile paistame. Siseneme atmosfääri muinasjutu kaudu, sest et väga tahame laulda seda laulu: :,:La-la-lal-lal-laa, la-la-lal-lal-laa, tulnukaid on täis kogu laulukaar ja maa.:,: Põrutame lauluga päikesesüsteemi muinasjutu kaudu ja pahandust ei teegi. Õhtutaevas mäletab tähelaeva tulekut, noodivõtme kujuga ta sabas tulejutt. Siseneme atmosfääri… :,:Ilma laulmata ei saa liigutada suud ju. Tuli, vesi, õhk ja maa kosmoses on puudu.:,: Oleme me tulnukad, si, sol, si, si, la, sol, re, aga nagu poistekoor me teile paistame. Siseneme atmosfääri…

Tundmatu

Oh tundmatu, miks ihkad tuult ja tormi kas veetlevam ei oleks vaikne rand, kus pehme tuul ja õrnalt õhtupäike, kus ootab igatsus, kus andeksand. Näen ulgumerel sõitmas palju laevu ei ükski neist ei jõua sihile. Liig sügavad on lainte põhja hauad, liig pimedad on merepõhja ööd. Oh tundmatu, kas kustund sihituli ei kajakaid, kui meri vihane. Surm suudleb laintel tantsides Su huuli, Sa hukkud, eal ei jõua sihile.

Tuukrilaul

Apelsin

Refr.: Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda. Ei ole seatina taldadega kingi. Nad sinust maha peavad jääma supelranda, kui sina vee all asjalikult kõnnid ringi. Sa vee all rahus oma päevatööd saad taha ei sõber telefoni teel sind tülita. Et lisaraskus liialt rõhub sinu keha, siis pinsile saad varem, nagu oletan. Vaga vesi, sügav põhi. Refr.: Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda... Kas tunned alati end nagu kala vees sa? Ei tundu ohutuna mulle sinu koht. Seal pole millegagi täita oma lõõtsa, kui juhtub midagi ja otsa lõpeb õhk. Vaga vesi, sügav põhi. Refr.: Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda... Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha. See pole sina, kes peab masti ronima. Ehk vee alt välja tulla hoopiski ei taha, sest pinnapealsed asjad sind ei huvita? Vaga vesi, sügav põhi. Refr.: Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda... Tean tänu sinule on vee peal mitmed laevad, Tean tänu sinule on merepõhja kaart. Ma usun, mehed, et teil tasub näha vaeva- ka vee alt otsida meil tuleb oma saart. Vaga vesi, sügav põhi. Refr.: Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda...

Tuuled akna taga

Tuuled akna taga Aga toas on soe Tuuled und ei sega Magab kassipoeg Tulin linnast, lumesadu Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu, jalad väsind Läbi-läbi näljane Kuskil teed ei, tulekiiri Aeg ju hiline Ennäe! Tulukene siiski Vilgub viimati Koputan ja astun sisse Lahkest lahti tehakse Tüdruk võtab ahjust leiba Sooja leiba – mõtelge!

Tuulevaiksel ööl

Jaan Tätte

Tuulevaiksel ööl tean, mis moodi lööb udukell su laevaninas. Paigal püsib aeg. Tuulevaiksel ööl süda kiirelt lööb. Oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel. Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel - tuule suund on nord, nüüd on minu kord teha tormi sinu südames. Tuulevaikne öö, udukell vaid lööb. Käed, mis tahtsid rooliratast, tahavad nüüd sind. Kumer silmapiir lahku meid kord viis. Sina otsid valget purje, mina otsin maad. Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel - tuule suund on nord, nüüd on minu kord teha tormi sinu südames.

Tuustep

rahvalik

Lugedes romaani, üks neiu tegi plaani, tarvis reisu teha, et saaks ilma näha. Ilusam kui Eestis, mehed käivad vestis, kõigil palju aega ümberringi kaeda. Ahvid, krokodillid, rebased ja siilid - kõik on koduloomad palju kasu toovad. Mustad, valged mehed, igalpool kus lähed, kõik on väga lahked ja viisakad. Nägi vähe vaeva leidis siis ka laeva. Sõitis selle pardal kuni teisel kaldal. Seal tema tahtis maale astu, võeti lahkelt vastu, soojal suveaal mustameeste maal. Ilus palmisalu kõik olid paljajalu, tantsisid ja sõivad, jälle trummi lõivad. Neiukene üksinda mõtles: kõik teen kaasa ka. Läks siis kohe tantsima musta mehega. Kuidas käis siis käsi, oh, ära seda küsi! Musta mehe asi ei lõbutsemast väsi. Mis seal kõik siis juhtus, kõik ei olnud puhtus, neiu kõike näinud oli, kodumaale tuli. Siin tema tahtis mehel minna, selleks läks tema linna. Leidis voorimehe paremaid oli vähe. Aeg edasi nii sõudis, aeg tal kätte jõudis neiu valmis oli - kurg tal külla tuli. Küll siis löödi lokku, kõik naised jooksid kokku. Hüüdsid nagu koor: 'Kus on ämmamoor? Ämmamoor ei väsi, väriseb tal käsi, otsa ees on higi - laps on must kui pigi. Siis naistel ümberringi hing jääb rinnus kinni. Tõstavad siis kisa: 'Kes on lapse isa?' Voorimees punapeaga ei võtt seda heaga hüüdis üle kisa: 'Kurat on ta isa!'

Tõugvere Tõnu

See mees minul meelest minna ei või Tema nimi oli Tõugvere Tõnu Ta tüdrukuid kiusas ja viina jõi Ja rääkis rumalaid sõnu. Kas oma rubla või võõras sent Kõik kõrist alla ta lakkus Või nagu ütles üks intelligent – Ta jumalaks oli Backhos. Kõik naised sulasid tema ees Ei sallin ta liigset õrnust Või nagu ütles üks haritud mees - Tema agaralt kummardas Veenust. Poleks kuulda saanud tast maailm lai Kui ükskord kultuuridekaadil Temast rahvuslik kangelasooper sai Mis tehti ka heliplaadiks. Seal oli temal üks baritonhääl Ja Kuusiku Tiidu keha Seal oli tema üks revolutsionäär, Kes oskas ka streikisid teha. Pursuid kõik langesid tema ees Sest tema luges agaralt Marxi Ja viimsele võitlusele viis Ta Nuustaku kandi ja Karksi. Ei puudunud sealt ka lüüriline joon Äraütlemist polnud ju karta Peeti konspiratiivne registratsioon Tema naiseks sai Tabamatu Marta. Ta reedeti viimases vaatuses Ja mõisad põlesid taamal Ühe aaria laulis ta paatoses Ja siis oli lõpp sellel draamal.

Tõuse üles ja läheme ära

Hando Runnel

Tõuse üles ja läheme ära, kaste langeb ja märjaks saab maa. Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa. Võta kinni, kui tahad, veel kaelast, võta sõrmedest, hoia veel käest. Aga ehted, mis kadusid kaelast, ükskord tagasi küsid mu käest. Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa. Öö on lühike, hilja või vara juba on, enam aru ei saa. Võta kinni, kui tahad, veel kaelast, võta sõrmedest, hoia veel käest. Aga ehted, mis kadusid kaelast, ükskord tagasi küsid mu käest. Tõuse üles ja läheme ära, kaste langeb ja märjaks saab maa. Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa.

Tõuseb päike, loojub päike

On see too lapsuke mu põlvelt, on see too rüblik, kes käis meil? Aeg pole vanemaks meid teinud, kuis siis neid? Millal küll lapsest kasvas neiu, millal küll poisist noormees sai. Alles ju kilkasid nad mängumail. Refr. Tõuseb päike, loojub päike, aastaid lennul läeb. Seeme, mis sügisel saab mulda, kevadel õisi kauneid näed. Tõuseb päike, loojub päike, päeval järgneb päev. Mööduvad nädalad ja päevad, kaasas neil pisarad ja naer. Mida võiks õpetuseks öelda, et noored rõõmupäevi näeks, las nad nüüd õpivad üksteiselt päev-päevalt veel. Alles veel olime kõik lapsed, eile kui oleks olnud see. Aeg on nüüd lahku viinud kõigi tee. Refr. Tõuseb päike ...

Tähti üheks õhtuks

E. Nieminen

Nüüd garderoobi varju Vaevu vean end ma Mu õhtu töö taas tehtud on Ja kuigi silm vaob looja Veel magada ei saa Öösel kaua kaua Pean bussis tukkuma Kodu poole pikk on maa Külmad seinad on Hotelli kitsal toal Ning suitsuvines peosaal Viinast ei saa abi Vaid hetkeks lohutust Kes nõrk on annab alla Ja lõpp on kogu lool Ja taas peab üks meist lahkuma Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid Nii mõnel raske teekond Pooleli on jäänd Nii mõnel rihm on katkenud Kas pean veel kaua vastu Endalt küsin ma Hing mind sunnib tagant Ööst öösse rändama Ning valu välja karjuma Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid Plaadimasinasse Võid mündi visata Kui tahad et ellu ärkan ma Või lüüa tagantselja Sest olen kaitsetu Mu kodu on ju laval Ja mul on antud tähe roll Kaua suudan ma ei tea Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid Tähti üheks õhtuks Meist kergelt tulla võib Ja homme juba kustume Kui poleks olnud olemaski meid

Täna jälle me joome bensiini

Vennaskond

Maha põlegu Tallinn ja Riia Ja las leekides hukkub Berliin Täna jälle on meelitand siia Uimas tüdrukud mind ja bensiin Täna jälle ei ole siin kohti Kus vsid sädemest ei tõuseks leek Täna jälle on siin tuleohtlik Täna jälle me suitsu ei tee Täna jälle me joome bensiini Täna jälle mul voolik on suus Täna jälle kanister käib ringi Täna jälle A 76 Taas kui horisont kumab siis kaagid Ära lähevad, päev koidab uus Lähen minagi tühjad on paagid Läbi sudu, bensiinimaik suus.

Täna me liigume

eestikeelsed sõnad rahvasuust

Täna me liigume küladesse ja korteritesse, :,: kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim :,: :,: ja üks väikene viin. :,: Refr. :,: Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa! :,: Ein Eier, ein Butter ein Eierbutter, Donnerwetter! Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa, Ai-li-ai-lo-ai-laa! Neiu, sull’ tuksub mu rind, aga veel ei võta mina sind. :,: Sest oota veel paar kuud, siis jälle annan suud :,: :,: ja toon sõrmuse sull’. :,: Refr. Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa … Neiu, su kambrike ülal on nii väike, kenake. :,: Vast nüüd on aeg sul minna ja ennast peita sinna, :,: sest suvisel a’al algab vara ju koit. Refr. Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa …

Täna tahaksin ma laulda

Täna tahaksin ma laulda terve ilmale - ilusaim naine on antud minule. Suudelda ja kallistada luba ennast veel, lõhnavad lilled Sul õitsku eluteel. Tuhat väikest inglit laulvad: armasta! Sulle südamesse hüüdvad: armasta! Kindlalt kinni hoidku minust Sinu käed - terve ilm võib hukka minna, mulle jääd. Teeme pesa endale, nagu pääsulind, oled hea Sa minule armastan ma Sind. Aga kui mind petad Sa, lähen ära siit, lõunamaale lendan ma, teiste juurde siis. Ilmas palju õrnu naisi, kuid siis unustan kõik teised, kui ma üles leian, keda armastan. Ainult üks on mul see õige, keda ihkan üle kõige, keda jumaldan ja kuumalt, kuumalt armastan.

Täna õhtul naudin elu

rahvalik laul

Täna õhtul naudin elu, vallatledes sinuga. Täna imetlen su ilu, homme võitlen surmaga. Refr. Kõik maailma uhked roosid kingin täna sinule. :,: Täna hüüan veel kord: „Proosit!”, kallimale neiule. :,: Sõber, ütle mis on elu, ütle, mis on armastus? Elu on vaid vaev ja valu, armastus on unistus. Refr. Kõik maailma uhked roosid … Tulgu homme torm või maru, vara veel on murda pead. :,: Enne ahastust ja valu, viimsed hetked olgu head! :,: Refr. Kõik maailma uhked roosid … Armastan sind igavesti, armastan sind surmani. Mingu juuksed hõbehalliks, armastan sind ikkagi! Refr. Kõik maailma uhked roosid … Sõbrad, täitkem veel kord klaasid, tervituseks elule :,: ja siis hüüdkem veel kord: „Proosit!” kallimale neiule. :,: Refr. Kõik maailma uhked roosid …

Täna õhtul, kallid sõbrad

Karl Ristikivi

Täna õhtul, kallid sõbrad, relvavennad kui üks mees, :,: löögem kokku käed ja kannud, unustagem kõik, mis ees. :,: Esimesest klaasist saagu vaikiv, vaikne mälestus. :,: Matkem maha kallid surnud, lein ja hirm ja jälestus. :,: Teisest klaasist saagu soojus, saagu hingelähedus. :,: Kadugu kõik keelepaelad, hääle roostekähedus. :,: Kolmandamast klaasist saagu südamele väravad. :,: Saagu valgus, milles jälle kodurannad säravad. :,: Aga laul kui pooleks murdub – ingel mõõgaga on ees … :,: You are lost and gone forever. Dreadful sorry, Clementine … :,:

Tänav, kus sa elad

Heldur Karmo

Tänaval, kus elad sa, laulan nii... Mulle ammugi tuttav tänav see – üsna sageli sealt läbi käinud minu tee. Ja see tunne uus on vist armastus, sest ma tean, et sa nüüd elad siin. On see nii vaimustav tunne, kui ma tean, et lähedal sa. See palju tähendab mulle, kus iga hetk mu juurde sa võiks ilmuda. Rahvas seisma jääb, muigab, imestab, kui ma õnneuimas talle vastu jalutan. Küllap saabub aeg, mil me mõlemad võime olla ja elada koos. On see nii vaimustav tunne, kui ma tean, et lähedal sa. See palju tähendab mulle, kus iga hetk mu juurde sa võiks ilmuda. Küllap saabub aeg, mil me mõlemad võime olla ja elada koos.

Tänavamoosekandid

Stevie Wonder

Ühel õhtul linnatänavail Kaht igavlevat noormeest näha võis Neil terve päev nii vahva olnud ees Nüüd suured teod on jälle ootamas meest See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ja juhuslikult neli muusikut Nad otsisid veel kahte sõpra uut Neil terve päev nii vahva olnud ees Nüüd tahaks jälle olla muusikamees See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ja nüüd on saksofoni kord! Ühel õhtul linnatänavail Kuut pillidega noormeest näha võis Ühel saks ja teisel kammipill Ja kitri mängimisest sõrmes vill See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ojees! Saksofon nüüd mängib! Ouououou Ühe käes on trumm Ja teise käes on kitr Ja kolmas mängib klaverit Ja neljas saksofoni Ja viies trummi Ja kuues laulab hoopiski See on jõud, mis raputab sind Võtab hinge, haarab südamest mind See on imekaunis maailm Ja trellideks on noodid tal ees Ees, noodid on ees Ees, noodid on ees Ees, noodid on ees Ees, noodid on ees

Tüdruk, armastan päikest ja tuuli

Albert Uustulnd

Öö saabund sadama üle, laiutab lahtede suus. Tähtede helkivas süles naeratab kullane kuu. Tean, et mu tüdruk sa magad, tean, et sind suigutab tuul. Sinust mu akende taga jutustab kullane kuu. Refr. Tüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüdruk, sinust ma unistan vaid. :,: Oi neid kirsina punavaid huuli! Tüdruk, ütle mul, kust sa need said? :,: Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed. Sinul ja tormil ja taeval, midagi ühist on teil. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil. Refr. Tüdruk … Reelingul naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks. Karide kohinas kuulen kutset, su juurde et jääks. Sinule andsin kord sõna, usu, ma seda ka pean. Sina ja meri ja mina – üks neist on liigne, ma tean. Refr. Tüdruk …

Türklane

Mis viga on sel türklasel siin ilmas elada Kui sada naist ta endale võib ikka lubada. Ma Eestis lepin ühega, ei vaja enam teist See üks teeb elu hullemaks kui sada türgi naist. Refr.: Aga neidudel meeldib see väga See on neidude südamesoov Igal õhtul, kui voodisse läevad Ainult poissmeestest näevad nad und Kui türgi naine mürglit teeb, ei tee sul muret see Sa temast kiirelt lahti saad – viid orjaturule. Kui Eestis naisi müüa saaks, kus oleks see vaid trump! Siis igamees ta maha müüks, jooks ennast täis kui pump Refr.: Aga neidudel meeldib see väga … Kõik türgi naised kannavad ju loori näo ees Ja oma ilu varjavad nad siidipükste sees. Kuid eesti naine armastab ju käia alasti Ja ise veel ta kiitleb ka, et Eva käis ka nii. Refr.: Aga neidudel meeldib see väga …

Tütre tänu

Eesti rahvaviis

Isakene, taadikene, emakene, memmekene, küll sa nägid suure vaeva, kui sa minda kasvatasid! Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, küll sa nägid suure vaeva. Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, kui sa minda kasvatasid. Kasvatasid, kallistasid, üles tõstsid, hüpatasid, maha panid, mängitasid, suu juures suisutasid. Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, maha panid, mängitasid. Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, suu juures suisutasid. Süles hoidsid süüessagi, käe peal kandsid käiessagi, viisid põllel põllu peale, sületäie keskeelle. Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, et ei tulnud tuuli peale. Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, ega veerend vihmahoogu. Ole terve, eidekene, teiseks terve, taadikene, minda nõnda kasvatamast, kasvatamast, kallistamast! Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, minda nõnda kasvatamast. Ai, li-lu-li-lu, lii-luu-lii, kasvatamast, kallistamast! Ole terve, eidekene, teiseks terve, taadikene! Tänu teile hauassagi, musta mulla katte alla!

Uhkel krahvil Monte Cristol

Uhkel krahvil Monte Cristol Rippus puusal vägev pistol. Ta sauna poole tüüris, Kus noorpaar ennast küüris. :,: Taaderitt ja tuurita, Elu käib ilma uurita. :,: Rinaldo Rinaldini Pani sauna alla miini. Kui noorpaar puges põhku, Kogu krempel lendas õhku. :,: Taaderitt jne. :,: Ei mul pole laual uuri, Mis meenutaks kultuuri. Ma siiski loomusunnil Ärkan üles õigel tunnil. :,: Taaderitt jne. :,: Ei mul pole uuri vaja, Elan nii oma eluaja. Ja ükskord õigel tunnil Lahkun elust loomusunnil. :,: Taaderitt jne. :,: Mind nurgal ootab Maie, Kes on tulnud kohtamaie. Ma ise jandan praegu, Ei tea ma kellaaegu. :,: Taaderitt jne. :,:

Uhti-uhti uhkesti

Uhti-uhti uhkesti, Viisk läks Tartust Viljandi, Kaasas põis ja õlekõrs, Õlekõrs kui sääseõrs! :,: Ei saa üle Emajõest, Hüva nõu nüüd kallis tõest. :,: Viisk siis ütles targasti Oma seltsilistele: "Otsas häda, Otsas vaev. Põis on meil kui loodud laev. :,: Kõrs on mastiks kõlbulik; Mina olen laevnik." :,: Põis aga vastas põrinal, Väga kõva kõri tal: "Viisu nõu on Imelik: Laev see olgu laberik. :,: Vaatke kui ma veeren vees, Kohe oletegi sees! :,: Kõrs siis heitis pikali, Sillakene valmis nii; Viisk see hüüdis: "Sild on hea! Mina sammun üle pea!" :,: Astus sammu, astus kaks: Sillakene katki: praks! :,: Põnnadi, põnnadi hüppas põis, Naeris, mis ta naerda võis! "Vaata kuidas rumalad Uppusivad mõlemad!" :,: Tõmbas ennast õhku täis Ja karplauhti lõhki käis! :,:

Uinu vaikselt, mu lind

Uinu vaikselt, mu lind, Ma valvan ju sind! Su voodilt ei läe, Nüüd magama jää! Refr. :,: Hommikul inglitiib Une laugelt sul viib! :,: Maga vaikselt, mu lind, Sul mureta rind, Veel süüta sul silm, Veel tundmata ilm! Refr. :,: Hommikul inglitiib... :,:

Uinu, mu väsinud lind

Uinu, mu väsinud lind, unele suigutan sind. Hämardund õu on ja aed, öö aknast kambrisse kaeb. Taevas, näe, kullendab kuu, piidleb meid naeru täis suul, keelitleb uinuma sind, maga, mu lemmik, mu lind. Nüüd magama jää. Igal pool lõppenud töö, saabunud puhkuseks öö. Majas meil ammu kõik vait, uinunud nii kelder kui ait. Hiirepoeg pesas näeb und, varsti on käes kesköötund. Sinagi magama jää, padjale pane nüüd pää. Nüüd magama jää.

Ulila suveaed

J. Rosenfeld

Kui suvi on mööda läinud, siis meenub mul vaid üks aed. Mis päikest täis ja mulle näis, et kõik on kui unenäos. Kuid praegu on tegelikus ja kõigil on võimalus. Tulla siia nüüd, kus kostab meie hüüd ja kõik on jälle kui unenäos. Refr: Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus. Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus. Kui veedad siin rahus tunni, kui raske on saginast meel. Vaid aed on see, mis aitab veel, Sul taastada kadunud jõu. Ja tunned kui tõuseb tuju, ränk masendus hingest kaob. Ja vaikus siis, kutsub ligi meid, õnnis puhkus meil peale vaob. Refr: Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus. Ulila, Ulila, Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus.

Vaatke, kuidas hommik koidab

Vaatke, kuidas hommik koidab Idas ilul hiilgaval, Kuidas ehatähti loidab Kuldsel helgil kumaval, Kuidas hellad koidukäed Sõlmitud on säralla, Alla hüüdvad taeva väed: :,: Ärka üles, isamaa! :,: Vaatke, kuidas kuldne eha Läigib vastu lainetes, Ta on videviku viha Võitnud ära valguses. Helendaval Eesti pinnal Varjutus nüüd võimata! Nõnda hüüdkem tuksval rinnal: :,: Ärka üles, isamaa! :,: Vaatke kaste-tilgakesta Pisarates kõrre pääl, Kuna jälle juttu vesta Rilmeil soovib õilme hääl. Et ju nutu-aeg on määda, Kastehelm võib kuuluta: Ära karda enam ööda: :,: Ärka üles, isamaa! :,: Ärgakem siis, eesti pojad, Eesti tütred ühtlasi, Ehitagem eesti kojad Lilledega lahkesti! Juba juurdub tõe-idu Vabastatud vallassa. Pühitsema priiuspidu: :,: Ärka üles, isamaa! :,:

Vaevane on, kui vanaks sa jääd

Kui vaevane on, kui sa vanaks jääd, kui tudiseb lõug ja värisevad käed. Kui kõrv ei kuule ja silm ei näe Jah, tõesti on vilets, kui sa vanaks jääd Seal lähevad tüdrukud õitsvas eas Näe plikakesed, kel patsid peas Kui muld sa tunned end nende seas Oh kole on küll, kui sa vanaks jääd Seal jooksevad jõnglased palliga Nad lähevad mõnu ja tralliga Ja kaotavad mütsi ja salli nad Oh, kole on küll, kui sa vanaks jääd Sa näid kui vahimees kindluse sees Ei hooligi võidust, ei võitluse teest Ei ole sust enam naist ega meest Ja nõnda on kõik, kui sa vanaks jääd …

Vahva kindral

Jaroslav Hašek, tõlkinud Uno Laht

Vahva kindral Windischgrätz ja teised härrad kindralid varavalges läksid sõtta, vaenlast julgelt ründasid. Varavalges läksid sõtta, hüüdsid kogu karjaga: :,: „Aidaku meid härra Kristus ja see preili Maarja ka!” :,: Algas taplus Solferinos, suits käis taevavõlvini. Soolikaid seal songiti ja verd seal voolas põlvini. Soolikaid seal songiti ja tõusid lihakuhilad. :,: Raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas. :,: Meie poisid, ärge kartke, palka teilt ei koorita, rahavanker sõidab kaasa rügemendi vooriga. Rahavanker sõidab kaasa, mitu koormat õgimist. :,: Pole kuskil rügemendis lõbusamat sõdimist. :,:

Vaid sinu naer

Rock Hotel

Kui saatus karm kord tahab murda meest Kui tihe pilv ei kaogi päikse eest Kui vaatan sind kas mulle nii vaid näib Et muutub maailm kui mu kõrval käid Vaid sinu naer toob päikse välja taas Ei nukrust öös, ei enam varje maas Rõõm on nii suur, et kaovad aeg ja ruum Jääb maailm helgeks täis päikest on su naer Kõik unne vaob ja kustub ehaviir Ja eilseks saab ka päeva viimne kiir Kes aitaks siis kui kurbus haarab mind Et poleks ma kui pesast kukkund lind Vaid sinu naer toob päikse välja taas Ei nukrust öös, ei enam varje maas Rõõm on nii suur, et kaovad aeg ja ruum Jääb maailm helgeks täis päikest on su naer

Vaid vaprust

Metsatöll

Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind Täis terashalli väge on iga mehe hing Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann ent kui tarvis, haarab tera iga rusik’, raevus ramm Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm On meresoolast vettind’ minu tuulest paakund kuub on tormilained räsind’, tüügashabe mõõtmas tuult Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast on igamehe mõtted kus meremehe kast – üks peotäis mulda oma koduaia alt vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

Vaigistage kõne kõmu

Vaigistage kõne kõmu, Kuulge tõsist laulu nüüd; Kuulge, sõbrad, tõe sõnu, Mehed, tõe laulu mõnu, Kõla vastu, koori hüüd! Meie armsal isamaale, Lausa laulud, kõlage! Isamaa, sa helde, püha, Kuule meie palve iha: Meid su hoidjaks pühitse! Pühitse meid, üliarmas, Ikka hoidma eesti meelt! Hoidma vabaduse idu, Parandama eesti pidu, Kosutama eesti keelt! Löögem, vennad, käed kokku, Tõstkem silmad taeva pool: Isamaa, sind armastada, Eesti elu ülendada Olgu ikka meie hool! Kaugele, sa hääl, ka kõla Üle kõige isamaa! Ärata kõik eesti sugu Kuulma meie laululugu: Igaüht sa ärata!

Vaiki kui võid

Urmas Alender

Vaiki kui võid, jää tasa, sest sõnu ei kuule Sa veel. Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel. Kuulata vaid, kui tahad, siis Sinuni jõuda võib see. Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel. Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab Sinu sees ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses. Vaikuse hääl on valus kui kelluke hele ja hell. Sa vaiki kui võid, ma palun, sest vaikne on hääl, kellal sel. Mu laulud elavad Sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab Sinu sees ja kui sa praegu tunned, et Sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses. Mu laulud elavad Sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab Sinu sees ja kui Sa praegu tunned, et Sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses.

Vaikne kena kohakene

Vaikne kena kohakene, Kõige kallim surmani! Minu isamajakene Meeles minul alati! Minu isamajakene, Linnupesa sarnane; Sest ma nagu linnukene Igatsen ta järele! Selge allikas seal jookseb, Sealt ma lapsepõlves jõin; Kenas koplis paju õitseb, Sealt ma pajupilli tõin! Õues sirge kask seal seisab, Temast magust mahla sain; Aias õunapuuke õitseb, Sealt ma maitsvat õuna sõin! Vaikne kena kohakene, Kõige kallim surmani! Armas isamajakene Meeles minul alati!

Vaikus on kuldne

Bob Krewe / Leelo Tungal

Kuulata häält, mis on hüüdmas sind, keset vaikust see kaikus su sees. Argisel päeval sind hoiatab hing, maha müümast end müntide eest. Vaikus on kuldne, aga sa ei näe. Vaikus on kuldne, kuldne, kuid see nii ei jää Päike on ühtviisi kuum kõigi jaoks, võta vastu ta helde kuldkiir. Kõik oleks tühi kui tundlikus kaoks, kui su hingest kaoks hea-kurja piir. I: Vaikus on kuldne, aga sa ei näe. Vaikus on kuldne, kuldne, kuid see nii ei jää :I Kõrged ja kauged on lootustemäed, tuhat tõket on jalge ees maas. Meelt heidad öösel, kuid hommikul näed, helde päike sind armastab taas. I: Vaikus on kuldne, aga sa ei näe. Vaikus on kuldne, kuldne, kuid see nii ei jää :I

Valge aurik

Suur laev sõidab pikki jõge siis, kui päike kaldal metsa taha vaob heinamaa poolt on kuulda ritsikate laulu jõel valge aurik kauge kääru varju kaob ... väike paat tasa kiigub nii ongi kala mul püüdes veereb terve päev oo, kuis mõõda läeb laev see märguandeks mulle, et kord jälle koju minna aeg on käes Valge aurik meenutab mul vana daami uhkelt kiigub miski ta siit... siisgi ühel päeval teeb ta viimse sõidu üle mu paadi, viimast korda hõljub suitsuloor see laev mulle on kui unelm sest on ju alati minu ees ta rännuteel oo,ei saa elu mu silmis see nii olla igav kuni siit aurik mõõdub õhtu eel Ref:(2x) Valge aurik meenutab mul vana daami uhkelt kiigub miski ta siit.. siisgi ühel päeval teeb ta viimse sõidu üle mu paadi, viimast korda hõljub suitsuloor (3x) üle mu paadi, viimast korda hõljub suitsuloor

Valged orhideed

Sudu, sudu, sudu – see katab linna Linnast tuleb visalt ära minna Refr.: Aga valgeil orhideedel Harjumus on igal reedel Näha lumivalget und. Need, need, need rohelised laaned Need on nagu rohelised kaaned Aga valgeil orhideedel … Seljas, seljas, seljas neil nailonsärgid Rinnas rombikujulised märgid. Aga valgeil orhideedel Harjumus on igal reedel Neid märke maha märkida Päikest, päikest, päikest kui sa aina ihkad Sajab jälle ladistades vihma. Aga valgeil orhideedel …

Valgeid roose

Janice Torre, tõlkinud Valli Ojavere

Ei tee mind kurvaks see, mis läind, ja milleks? Mul on üks päev, mis meelest eal ei kao. Kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli, ei mõelnud, et vaid mälestuste jaoks. Refr. Valgeid roose, valgeid roose, neid, mis ääristasid aiateid. Tõin ka teisi kauneid õisi, kuid su süles meelde jäid vaid need. Sa hoiad süles neid mu igal sammul, neis alles jääb üks ammu möödund päev. Ja aeda, mis on rohtund juba ammu, sa jäidki seisma, lõhnav sülem käes. Refr. Valgeid roose …

Vana ja väsinud mees

Refr.: Ta on vana ja väsinud mees ja üksindus on tema silmade ees Vaid noorust ta meenutab veel, see eluvaimu hoiab tal sees Ta seisis kui isa mu ees kui läksin, et natuke tantsida veel Ma nägin ta silmi, mis küsisid vaid, miks tänane noorus nii alla on käind Refr.: Ta on vana ja väsinud mees … Kord raadios kõneles ta – me kõik olnud noored, neid mõistma ma pean Kui suudlemas kedagi tänavala näeb, ta ohkab, miks noorus küll käest nõnda läeb. Refr.: Ta on vana ja väsinud mees … Ja plaate ta ostis kord poest, et kuulata seda, mis praegu on moes. Ta lukustas ukse, et keegi ei näeks ja ohkas, miks aeg nõnda kiiresti läeb.

Vana jõgi

Kõike head, vilgas kodulinn, jätma pean mõneks ajaks sind, sest kuskil kaugel on ootamas mind üks vana jõgi. Telgi kaldale kaasa toon, Purju end värskest õhust joon Ja tunnen taas, et ta looduses on - see vana jõgi. Refr. Vana jõgi, vana jõgi - kui pelgupaik sa minu jaoks. Vana jõgi, vana jõgi - mis teen küll siis, kui sa ükskord kaod? Vetepeeglis kasesalu, väreluste värv, Käin paljapäi ja paljajalu, Puhkab pingul närv. Vana jõgi ... Peatub siin rutlik ajasamm, Magab vaid vana veskitamm, On värskust täis iga päikesesamm, vana jõgi ... Refr. Vana jõgi ...

Vana lokomotiiv

Ivo Linna

Tõuseb valgeid pilvi - vana lokomotiiv. Varsti näeb neid vaid filmis. Armas, tuttav motiiv. Rongijuhil võidund tunked, pabeross hõõgub suus. Rinnataskust kui furunkel vaatab punane roos. Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon! Sest et täna aurab ära viimne auruvedur depoost. Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon! Seda-puhku raudteejaamas mängib pasunakoor. Jaamakorraldaja aga, ega temagi ei maga. Peas tal nokats on uus ja täis tähtsust ta poos. Veel on jäänud pisut aega, aga varsti päris tõega äkki rööpad on koos, aururuun ajaloos. Hei - hei - hei, tule jaama! Tule täna kell kuus. Hei - hei - hei, tule jaama! kord veel oleme koos. Hei - hei - hei, tule jaama! Sina, looduse kroon! Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon! Sest, et täna aurab ära viimne auruvedur depoost. Kurbi viise raudteejaamas mängib pasunakoor. Hei - hei - hei, tule jaama! Tule täna kell kuus. Hei - hei - hei, tule jaama! kord veel oleme koos. Hei - hei - hei, tule jaama! Sina, looduse kroon! Hei - hei - hei, tule jaama! Võta kaasa tromboon!

Vana madrus

Vaid sõlmed ja trossid ja tuhm silmapiir ja kuskil seal vahel su lurisev piip. Su tee algab ahtrist ja lõpeb kus tääv sa iga päev ühte ja sama vaid näed. Refr: Vana madrus, vana madrus, mis elu see on? Meil kõrtsis käib pidu, sul merel on torm. Miks tundub kui kannaks me sinu ees süüd, nende auks kes on merel me võtame nüüd. Kord olid sa uljas ja lootusi täis ja kaugetest maadest su pea ringi käis. Nüüd näed, et su palgaks on pehkinud vrakk ning teistele kanda jääb kübar ja frakk. Su ainsamaks aardeks on mälestus hell kui trahterist ära sind viis laevakell. Jäi uksele saatma sind neiukene noor, kes lubas, et ootab sind aasta või pool. Su nägu on parkund kui ranitsa nahk ja hammastest märkan ma suus ainult kaht. Kuid silmades tuli, mis kadedaks teeb kui rändab su pilk üle ääretu vee.

Vana pildiraam

Juhan Sütt

Tolmund seintel raamid, neis möödund aastad reas. Valges kleidis daamid, üks mirdipärg. Laekas koltund kirju kui lehti sügiskuul. See, kes neid kord saanud, on ammu läind. Refr. Vana pildiraam kaugeid aegu teab. Neid, kes läinud siit, luitund raam meeles peab. Vana pildiraam kaugeid aegu teab. Kui kord läeme siit, meidki siis meeles peab. Leida möödund õnne või kordki olla noor, raamil tuhmund klaasid, seal all see kõik. Keegi teele poega siit kaua saatis veel, nüüd ka need on läinud, kes saatsid meid. Refr. Vana pildiraam …

Vana vaksal

R. Rannap / P. Ilus

Mind jälle äratab üks vana tantsuviis, sest rattad laulavad, kui tookord minnes siit. Ma tõusen rutates ja ennast valmis sean, sest varsti peatub rong vanas vaksalis. Refr: Siin ta on, vana jaam, millest kord astusin maailma õnne tabama. Tookord rong lahkus siit ja mind kaasa ta viis kaugele, rattad laulsid sama viit. Ja võtan kohvri ma, on sama lihtne ta, nii nagu lahkudes, mil rong mind ära viis. Pea ukski avaneb, mus miski ärkab taas, veel hetk ja olengi vanas vaksalis. Refr: Siin ta on, vana jaam, millest kord astusin maailma õnne tabama. Tookord rong lahkus siit ja mind kaasa ta viis kaugele, rattad laulsid sama viit. Perroon mu jalge all on rohtu kasvanud. Näe, vana kell käib seal, kuid aeg on ikka uus. Mis teada saanud ma, kas taband unelma või kõik on jäänud nii vanas vaksalis? Refr: Siin ta on, vana jaam …

Vana viis

Irving Berlin, tõlkinud Olaf Kopvillem

Mängi mulle seda vana viit, mis kord laulis emake. Mõtted kaugele mind viivad siit, mälestuste rajale. Mul meenub päev kraavikaldal, paljajalu ma jooksin, varba veriseks lõin, kaks kääru võileiba sõin, vastlüpstud piima ma jõin. Siis püüdsin noodaga kala, järvel viskasin lutsu, paadist kaotasin mõla. Eemalt kostis karjakella kõla, ikka meeles see päev. Hällilaulu saatel kiikus kiik, seintel helkis tuhat tuld. Laula mulle seda vana viit, mis kord ema laulis mul. Ta laulus muinasmaa lõi, haldjad tuppa ta tõi, viis pilved päikese eest, nii kuulas väikene mees pea paistmas patjade seest. Legende emake seal laulis, kuni ta hääl vaikselt kaugemaks jäi ja poisu väsinud päi, kütkes magama jäi. Kui kord suureks sirgus väikemees, meenus ema vaikne laul. Meeles mõlkus vana tuttav viis, mis kord ema laulis siis.

Vanad ennemuistsed a'ad

See oli vanal ennemuistsel aal Veel kartulit ei tuntud meie maal Ka tubakas veel oli tundmatu Ja laante kohal mühas marutuul. Kõik metsad olid hunte paksult täis Ja karu igal metsarajal käis Mees metsa läks ja oda kaasas tal Ja terav tapper peidus hõlma all. Need olid ajad, vanad ajad, vanad ajad Salajased hundirajad, hundirajad Pühahiied kohisesid, kohisesid Mehed kurjalt nohisesid siis. Mees koju tuli, naist ei leidnud ta Vaid toatäis lapsi kooris kisendas Ja koldes põlend söed veel hõõgusid Ja tare ümber hundid ulgusid Vaid koera pea oli keti otsas veel Hulk hundijälgi lumel tare ees Ka naise undruk õuel oli maas Mees oda võttis, laande tõttas taas. Tuis jäljed kattis, mühises vaid tuul Mees koju pöördus, rinnas mure suur Ta sängi heitis. Äkki koidu eel Uks kriuksatas ja naine seisis seal Ta ihu ümber hundinahk oli veel Ta lõõtsutas, tal silmis tuleleek ta ulgus tasa, nagu hundi viis ja mehe juurde sängi puges siis. Sest ajast merre vooland palju vett Ja katkenud on mälestuste kett Ja inimene kõlab uhkelt nüüd Ja ikka vaiksemaks jääb hundi hüüd.

Vanad sõbrad

Alte Kameraden

Päiksekuld ehtinud on iidseid puid, mille all kord vanad sõbrad kokku said, südamed kohtumisest rõõmsad neil, viibides nüüd jälle nooruspõlve teil. Pillidest kostab vana marsiviis, see on sõpruslauluks kujunenud siin. Rõõm kõiki neid on näha, laul vallutanud koha, kus neil varem oli kurbus saatjaks sääl. Alla Toomemäelt nad marsivad sõpradele neiud aknalt viipavad. Meenutab Emajõe sinivoog, kuidas vanad sõbrad hästi läbi said. Marsivad üle Kivisilla nad, pillid päiksekullas vastu helgivad. Siis Emajõel ka lained sääl meenutavad aina, kuidas vanad sõbrad vallutand on maid. Rütm neil kindel, seda sa ju hästi tead, sõprusmarss teeb tuju kõigile nii heaks, sinna läevad, kus nii vähe on neil peade kohal süngeid pilvi, kõikjal on värvilisi lilli vaid. Tulevad, tulevad rohelist kaldaäärt ja varsti ongi siin. Tuleksid ometi kiiremalt, neid ma näha lähemalt tahaksin siin. Jagavad, jagavad nägusad neiukesed rohkesti lilli teel, sammuvad lõbusate nägudega kõik, laulavad rõõmsamalt veel. Uljad laulud kõlagu, vana sõprus siiras püsigu. Ei siis mure kohuta, muusika meid kõiki lohutab. Mornid näod kadugu, helged päevad teed meil rajagu. Lipukirjaks on meil siin üksmeel, sõpruslaul meid saatku veel teraskindlal teel. Siiski rõõmsalt täna lahkume, varsti jälle siin me kohtume. Aardeist kallim sõprus terves ilmas püsib kõikjal, aitame neid, kel pole õnne elumatkal. Sõpruslaulud kõikjal kajagu, kurvad mõtted eemal ajagu, truudus jäägu südameisse kestma alatiseks, helisegu julgete sõpruslaul.

Vanaisa kell

Tarmo Pihlap

Mu vanaisa kell lebas nukralt laua peal sellest päevast, kui merelt lahkus ta. Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal kui ta läbi rändas mereteed ja maad. Ühel päeval kord siis sõnas pojale ta nii: “Ainult merele jääb kella süda truuks”. Peatus kell, kui suri see vana mees, kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Polnud tahtmist tal tiksuda. Laual vaikides lebas ta. Peatus kell, kui suri see vana mees, Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis töös, Kauged meresõidud talle võõraks jäid. Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päevad-ööd, Nii see kell ta laste mänguasjaks sai. Sest ka meis, tema lastes, polnud meremehe verd. Ainult raamatutes olid kauged maad. Peatus kell, kui suri see vana mees, Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell Taas ma mereranda kodu rajasin. Äkki kord ühel päeval hakkas tiksuma see kell, Mis nii palju aastaid laual lebas siin. Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain, Et sel päeval oli sündinud mul poeg. Tiksus kell, et oodata sõpra head, Kes ta mereteele kaasa kord viib. Oma uut noorust algas ta, tahtis uut aega näidata. Tiksus kell, et oodata sõpra head, Kes ta mereteele kaasa kord viib.

Vanapiiga

Olen vaene vanapiiga, poisid teevad mulle liiga. Nüüd pean võõrsil elama Üksi leiba teenima. Tulikuum on minu süda Poisid, lollid ei tea seda. Nooremaid nad otsivad, Kes neid aina ihkavad. Tuleks surm ja päästaks vaevast Süütu neitsina saaks taeva. Vanapoiss on põrgunui, Vanatüdruk – taevatui.

Vanapoisi laul

Naised, suits ja viin on need, mis hukutavad õiget meest Kui sa naise majja tood Siis varsti käes tal ahjuroop Ja mees on peagi tuhvli all Nii vaikselt, nagu lambatall Ta keedab, küpsetab ja koob – On kurvad naisemehe lood Ei naist ei iial võta ma On naine leivaraiskaja Ei tule suitsust head Mis sa tast tühjast ikka vead Ja viin on hull, oi-oi kui hull Ta aru peast võib võtta sul Ma olen otsustanud nii – Jään naistest, suitsust, viinast priiks

Vanasti kui maailm loodi

Vanasti kui maailm loodi, lõi ka jumal Hiiumaa. Algul tühi, siis vast toodi kadakas ja mänd ja saar. Vaatas jumal: ikka paljas, nõnda küll ei lähe see. Ja siis enda tarvis, naljaks, vorpis valmis hiidlase. Mehel olid vembud veres, aga kajak seltsiks napp, sest et saarel keset mere puudus naine, parun, papp. Igav hakkas, keda nöögid, ninapidi keda vead. Ümberringi meri röögib, peksab vahtu vastu pead. Mõeldi ülal: taevast saata inglit naeruks tal ei saa, ja siis ühel päeval, vaata, jumal lõigi Saaremaa. Saaremaa niisama paese, aga naeruks hiidlasel: ta lõi sinna naljaaese, aga tööka saarlase.

Vandersellide laul

Ene-Maris Tali

Kolm vanderselli vallatut ei karda kingi tallata. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Kas idast tõuseb päike, kust nahk saab pruuni läike, miks järvel, jõel on kallas, kes elab vetevallas? Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa? Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!

Varvara

Mul meenuvad need ajad, mil teenisin armees Ühel õhtul sain ma linnaloa ja poolik oli sees Ma läksin Park-Kultuuri, Varvarat nägin seal Tal polnud Fedkat kaasas, juhust kasutasin ma Refr.: Oo, Varvara, Oo Varvara! Meile duhhavoi mängis ja pea oli parajalt soe Oo, Varvara, Oo Varvara! Sinu sügava lõikega kleit, selle all oli ainult kombinee Oo, Varvara, oo Varvara Su kombinee mul meelest eal ei läe! “Moskovskaja” ma ostsin, me rüüpasime koos siis ronisid mu sülle sa suures armuhoos kui ragisesid põõsad ja keegi röögatas - tot bõl prokljatõi Fedka, meid luurand oli ta. Ei löönud kartma mina, otlitšnik po borbõ Vaid võtsin vöölt ma pljahha ja Fedkal äsasin Sa vaimustunult hüüdsid “Oh potselui menja!” Kui saabusid patrullid ja ära viisid meid I za tebja, Varvara, v gauptvahtu ja popal…

Vasar asfaldisse tungib

Trahh – vasar asfaldisse tungib, trahh trahh Trahh – kiirelt kasvab mullahunnik, trahh, trahh, trahh Trahh – oli tänav asfaldist ja lai Nüüd võimsaks kraaviks, ahhaa, me kätest sai. Kui kõnnid öösel linnas ringi sa Siis kraavi, prauh, võid kergelt kukkuda Romantiliselt murrad sääreluu Taevas naerab kuu. Trahh – vasar asfaldisse tungib, trahh trahh Trahh – kiirelt kasvab mullahunnik, trahh, trahh, trahh Trahh, kui veel auto kraavi püüame, On tunnustuseks, jajaa, me tööle see. Kui kõnnid öösel linnas ringi sa Siis kraavi, prauh, võid kergelt kukkuda Sa kraavi põhjas karjud, lärmi lööd Ei sega see me tööd. Trahh – vasar asfaldisse tungib, trahh trahh Trahh – kiirelt kasvab mullahunnik, trahh, trahh, trahh Olgu põõsad, lillepeenrad ees Ei meie südant, ei-ei, see härdaks tee.

Veel kord

Arlie Duff, tõlkinud Henno Käo

Ma ikka tunnen vahel, et nähtamatu ahel, see on linna külge kinnitanud mind. Siin igal majal number, näod tuhanded mu ümber, kuid ikka ihuüksi tunnen end. Refr. Veel kord, veel kord, veel kord, veel kord, endalt heita linnaahelad, Veel kord, veel kord, veel kord, veel kord, veel kord mängida puhtal noorusmaal. Nii kivised seal põllud, et kivi kivi õlul, sealt saadud leib on kõigest magusam. Nii sinine seal meri, täis päiksevalgusteri, suur õnn, kui sellest kõigest osa saan. Refr. Veel kord … Seal pääsukeste tiivad mul une silmist viivad, kui ma värskeil heintel ärkan hommikul. Joon külma piima kaevul, kass vaatab, nägu naerul ja ta pilgus helgib kaval kassikuld. Refr. Veel kord … Kuid aastad läevad üha ja lõppu pole näha. Ma jalgupidi kinni asfaldis. On müürid vihmast märjad ja puud kui leinapärjad ja minu hing kui mõranend karniis. Refr. Veel kord …

Veel päev ei ole käes

Rootsi rahvaviis

Head õhtut armas peremees Refr 1: Ja iga tubli mees Las ärgata meid rõõmsasti Refr 2 : veel päev ei ole käes Ei veel kuud ei koitmas näe Vaid tähed ainult säramas on taevas. Ja armas perenaine Refr 1 Sa süüta palun küünlad Refr 2 Te kornstaots on suitsust hall 1 On's kohvipotil tuli all? 2 Te korsten on kui hele viit 1 Et tüdruku mina leian siit 2 Ma õue ootama ei jää 1 Mul habe juba ammu jääs 2 Ei jõua seista külm on tuul 1 Siin pakane minul annab suud 2

Veel viivuks jää

Roose kevad endaga toob, puhkeb rõõm ja süda on noor, tuhandeid mõtteid täis pea. Taeva taustal säravad söed, lõhnab sirel sumedas öös... Sinuga olla on hea. Veel viivuks jää, mu armsam, hetkeks mu juurde veel jää. Su kuju õrn ja vaade hell su silmist - kes teab, mil neid ma jälle näen! Veel viivuks jää, mu armsam, säilita hetkeks veel hurm hellusest, soojusest ja päiksepaistest - kevad on sinuta kurb.

Veenus

T. Mägi

Mäekõrgune on õnnetipp ta juurde ei vii sirgeid teid. Veel kõrgemal on säramas täht ja Veenus nimeks tal. Kas kuuled, oo neiu, kas kuuled? Sa mu Veenus sa mu tuli sa minu arm. Kristallselge on su pilk ja hõbedane sinu hääl. Kas puudutada võin, mu täht, vaid korraks sind me kõrgel mäel? Kas kuuled, oo neiu, kas kuuled? Sa mu Veenus sa mu tuli sa minu arm.

Veere, veere, päevakene

Rahvalik

Veere, veere, päevakene Veere, veere, vetta mööda Veere sinna kus so veli Tsööri sinna kus so sõsar Sääl sind hellalt hoiõtasse, Kamalun sind kannetasse Pandas padjule magama, Rehe peale ringutama Pardsi peale puhkamaie Lase kaselatva mööda Vaskest värävida mööda Kullast kõrendita mööda Hõbest tettu õrta mööda Veere velle aida pääle Tsõõri sõtse kirstu pääle Velle aidan verevida Sõtse kirstun kirivida

Veinimeister

Üks veinimeister, tore mees sa tema juurde õpi tee. Sest vein, mis teeb on nõnda hea et nutma ealeski ei pea. Ta marju sõelal purustab ja oma sõpradele suurustab et see, mis ta teeb saab parem veel kui eelmine. Ja tõesti siis kui aasta läind ja miskit tõrres mürisend ja käind. Kui kaas võetsa pealt, siis kuldset jooki voolab sealt. Saab klaasi, kannu, kruusiga ja meie suure juustuämbriga on siin kella pealt sa tulla võid kui aega tead. Mees nalja teeb kui tuleb surm, siis müüge maha minu hambakuld ja ostke juurde mõned nõud, teeb veini teil mu hingejõud. Kui aeg saab täis ja mees on läind, siis korra ikka lesel külas käi ja tema käest sa osta vein nii austad meest, kes head on teind.

Venna sõjalugu

rahvalik

Lendas linnast linnukene, turu peälta tuvikene. Sie tõi sõasõnumida. Kie meiste sõdaje mennes? Kas lähab isa või lähab poiga või lähab noorem veljekene? Lähab mies, lähab hobune, rahakott lähab kolmandasta, leivakott lähab neljandasta. Veli vihteles lavala. Mina lava turbalanna noomin noorta veljekesta: "Kui sina sõdaje lähad - ära käi sõa iessa, ära käi sõa järele! Tungi ligi trummalide, ligi lipukandajida! Esimesed heidetasse, tagumised tapetasse, keskmised koju tulevad." Minu veike veljekene, kui sai aasta õlle'esta, paari päivä pääle aastat - tuli isal võõra'aide. "Tule, isa, tunne poiga!" Isa tuli tundemaie, isa tuli, ei võind tunda: sõamies, sõahobune, sõapiitsuke piussa, sõasaapa'ad jalassa, sõakinda'ad käessa, sõakirjad kinnastessa. Minu veike veljekene ümber hüpitas hobuse, taas täkku talluteli, läks ta sõitades sõdaje, värvides Vene vägeje. Kui sai aasta õllestani, paari päiva pääle aastat - tuli emai võõra'aie: "Tule, ema, tunne poiga!" Ema tuli tundemaie, ema tuli, ei võind tunda: sõamies, sõahobune, sõapiitsuke piussa, sõasaapa'ad jalassa, sõakinda'ad käessa, sõakirjad kinnastessa. Minu veike veljekene ümber hüpitas hobuse, taas täkku talluteli, läks ta sõitades sõdaje, värvides Vene vägeje. Kui sai aasta õllestani, paari päiva pääle aastat - tuli õel võõra'aide: "Tule, õde, tunne venda!" Õde tuli tundemaie. Õde tundis veljekesta: oma mies, oma hobune, oma kinda'ad käessa, oma kirjad kinnastessa. "Tule tuppa, veljekene, räägi mulle sõajuttu! Kas on sõas naine armas, naine armas, kaasa kallis?" Veli muistas, kõhe kõstas: "Oi minu õde madala, sõsar sõrmesuurukene! Ei õle sõas naine armas, naine armas, kaasa kallis. Sõas on armas hal'las mõõka, kallis kangepea hobune, kes päästab mehe sõasta. Nõnda sõas mieste päida kui on soos mätta'aida; nõnda sõas sõrmeluida, kui on soossa pilliroogu; nõnda sõas sääreluida, kui on aias teiba'aida; nõnda sõas küljeluida, kui on aias roika'aida. Jõgi jookseb mieste verda kaks jõge hooste verda."

Veskimees

Hando Runnel

Üks veski seisab vete pääl, kuid veskitööd ei tehta sääl, sest veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud. Oh tule, noor ja tugev mees, ning vaata ringi veski sees. Sa otsi riistad ülesse ja raiu sooned kivisse. Tee veskikivid teravaks, löö aknad puhtaks, säravaks, küll tuleb rahvas rõõmuga siis kõrge veskikoormaga. Kui koorma otsas istub taat, hää õnne eluks ajaks saad. Kui koorma kõrval kõnnib neid, siis küsi, kas toob linnaseid. :,: Kas on tal pulmad tulemas, kas on tal armas olemas. Kui pole tal, siis juttu tee, ehk jääb ta sinna veskisse. :,: See veski seisab vete pääl ja palju tööd võiks teha sääl, sest veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud. Oh, tule, noor ja tugev mees jne.

Videvik

H. Karmo,H. Mirka / B. Ram

Videvik jälle ust nüüd paotab ja tuleb öö, Siniseid varje maale laotab soe suveöö. Kas kaugelt teelt nii raugelt kostab sinu hääl Või laulab me ümber hämar öö. Sõrmitseb viimseid valguskiiri nii vaikselt tuul, Kardinad katmas silmapiiri, lind uinub puul. Ma hetki loen, mu kallis peagi oled siin Ja võlub ka meid siis hämar öö. Veel tuhmi merd ja randa näen, Kui õhtuvarjud maas, siis armun taas. See tunne kordub iga päev, Nii õnn meil püsib kuum ja ikka uus. Videvik ühte seob me pilgud, kõik hõõgub neis. Sademe vihma silmis vilgub, on lootus neis, Maootan purpurtundi, käes on kohe see Ja sulgub me ümber hämar öö.

Vihmasadu

Paista päikene ei või alati Vahel taevasina kattub pilviga Paistku päikene, olgu vihmane Seda teadma pead, et sind ma armastan Refr.: Vihmasadu kui kostab akna kaudu See öelgu sul, et armas oled mul Päike paistab, kui see su akent paitab Siis teadma pead – sul soovin kõike head Õhtul, siis kui kuu peab taevast tõusma, Ise tulen sinult tasu nõudma Vihmasadu kui kostab akna kaudu Siis usu mind – ma kuumalt suudlen sind! Lilled ilusad, linnud väikesed Olgu nemad seltsiliseks sinule Lilled lõhnavad, linnud laulavad Seda teadma pead, et sind ma armastan Refr.: Vihmasadu, kui kostab akna kaudu ...

Viimane mohikaanlane

Uinub taas kauge lääs, ammu must taeva ääs, lõkke ees, hambus piip, rändurmees mõtleb siis. Refr. Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast uhket ja sirget, sõjakirves käes? Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast, enne kui õnne kaotas metsik lääs? Oli aeg, millal siin astus vaid mokassiin. Laps ja squaw telki jäid, kui komant? Jahil käis. Refr. Kes nägi siin kord ... Tuli siis valgemees, rajas siin raudse tee. Lõhkus kõik, mis tal ees. Rahu lõpp oli see. Refr. Kes nägi siin kord ... Hambus piip, rändurmees mõtteis on lõkke ees. Ammu must taeva ääs, Läänes öö juba käes. Refr. Kes nägi siin kord ...

Viimne ratsu

Karoly Frenreisz, tõlkinud H. Soop

Loojangule vastu kappab üksik hobune, kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest? Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lakk, tolmune on sile nahk, kauneis silmis valuvahk. Refr. Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd, ja kas on kõiges selles kõiges sinul üldse süüd, et meil kõik masinate abil tehtud saab, aga sind inimene varsti unustab? Koplist pääsnud, aina otsib oma kodu veel, alles jäänud on küll tee, aga maja pole see. Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane, just kui sulle selgeks teeks, et sa oled viimane. Refr. Miks nii on … Loojangule vastu kappab üksik hobune. Kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest?

Viinalaul

Pohmell on läinud taas. Ei enam maga ma. Ma ringi rändan, ehkki veidi valutab mul pea Refr.: Vala klaasi värsket märga Et see viinakurat kärvaks Vala klaasi värsket märga Ja siis joome taas. On kaugel viinapood Küll sohver ära toob Ta hästi autot juhib, kui ta pitsi enne joob. Mu majal on suur hoov Kus elutseb üks loom Ja selle looma kaitse all on kõik mu hingesoov. Refr.: Vala klaasi värsket märga ... Nüüd hüüdkem kõik hurraaa! Ja mina karjun ka Kuid isegi ei tea ma, miks tuleb karjuda. On viinajumal meil, On viinajumal teil Ja tema kaitsva pilgu all on kõik maailma vein. Refr.: Vala klaasi värsket märga ...

Viis viimast

Apelsin

Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis! Tähtsaid mehi täis on poodium, jaa, kõik on täis. Mulle pole kohta loodud, jaa, hiljaks jäid; kõikjal, kus on rahvast reas, seisan viimse viie seas, ootan, millal taandub kord pikk järjekord. Ref: Viis viimast on meelest läinud sootuks, nad iialgi ei kutsuta lauda, viis viimast ei kaota siiski lootust ja nii nad võivad rõõmsasti laulda, viis viimast on meelest läinud sootuks, neid iialgi ei kutsuta lauda, Viis viimast ei kaota siiski lootust ja nii nad võivad rõõmsasti laulda. Hei, küll ükskord saabub aeg, hehehei, hei, las liigub järjekord. Kord kui uni vaevab silma, jaa, aeg on käes. Kõik on rännul teise ilma, jaa, eks me näe, kaste nõuab rahvas reas, seisan viimse viie seas, kaugelt kandub ninna kõhn meelespea lõhn. Ref: Viis viimast on meelest läinud sootuks ...

Vikerkaar

M. Targo / K. Sillamaa

Lõputust vihmast hall on päev, lubasid sa, et sind veel näen. Olime koos kuid kadusid äkki. Sulen silmad lootes näha sind, sinu puudutust vaid ootab hing, sest ma tean, see mis on hea, tulema peab. Tunnen, et sealpool vikerkaart, meiega sünnib ime, kunagi sinna peitsin enda. Kahtlused viib see vikerkaar kui juba kohtusime, sinuga koos ma sinna lendan. Tunnen, et sealpool vikerkaart, meiega sünnib ime, kunagi sinna peitsin enda. Olin nii kindel endas ma, teadsin, et kõik, mis tahan saan. Olime koos kuid kadusid äkki. Sulen silmad lootes näha sind, sinu puudutust vaid ootab hing, sest ma tean, see mis on hea,tulema peab. Tunnen, et sealpool vikerkaart meiega sünnib ime, kunagi sinna peitsin enda. Kahtlused viib see vikerkaar kui juba kohtusime, sinuga koos ma sinna lendan. Tunnen, et sealpool vikerkaart meiega sünnib ime, kunagi sinna peitsin enda. Kahtlused viib see vikerkaar kui juba kohtusime, sinuga koos ma sinna lendan. Sinuga koos. Sinuga koos. Sinuga koos, sinuga koos ma sinna lendan. Sinuga koos kunagi sinna peitsin enda.

Viljandi paadimees

Sergius Lipp

Käe ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule, :,: kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee. :,: Refr. Ah silmad, need silmad, ei iial unune, need ilusad sinised silmad mul võitnud südame. Kui neiu paadis algab sõit, täis õnne kõik maailm, :,: ja neiu palgeil punab koit, tal õnnes särab silm. :,: Refr. Ah silmad … Ta kaela neiu langeb siis ja kingib suudluse, :,: silm särab rõõmupisarais, arm tungib südame. :,: Refr. Ah silmad … Hulk aastaid läind, kuid Viljandi järv ikka kohiseb, :,: hall paadimees sääl ikka veel neid silmi igatseb. :,: Refr. Ah silmad …

Vilsandi laul

Refr: Selle metsa taga ei ole mets on meri mu oma väike kodulaht Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid, ämblikute võrgusallid? Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid, kiviaia jupid hallid? Sügis on kollaste lehtede kuu torm on eriliselt tugev tuul. Vihma pärleis sätendab puu käes on teine sügiskuu Selle metsa taga ei ole mets on meri mu oma väike kodulaht Kuidas elate, mu kallid pikad haisvad adruvallid mere soolases tallis.

Viltkübar

Su kodu kauaks tühjaks jäi - veel oled ikka teel. Kuid siin jälgi sinust kohtan - külas vahest käin siin veel. Su peegel nukralt läigib ja laual tühi vaas. Kõik põrand täis on tolmu, vaibal huulepulk on maas. Refr. Su pärlid karbis tuhmid, nurgas üksik suveking, moest läinud vildist kübar - pole ammu sind näinud siin. Jäänud seisma seinakell - sind veelgi ootab ta, et jälle tunde lüüa, kui kord koju saabud sa. Kuid millal see päev tulla võib, mil toas taas kõlab naer? Seni kõik on kui kord ammu, seni peatub siin veel aeg... Refr. Su pärlid karbis tuhmid ...

Vorstid ja või

Siin-seal, siin-seal vorstid ja või Ja üht-teist siit, sealt, siit, sealt mul hõlma alla jäi Ja vahel sink või juustukera käekotti läeb Kui töötad poes, laos, poes, laos, ja keegi ei näe Ei vaesemaks jää riik ja nälga rahvamass Kui maha müüa suitsusink või margariinikast Ma maha müün nad nagunii, ei söömata nad jää Kuid raha rohkem kasu toob, kui minu tasku läeb. Ma korjan siit-sealt, siit-sealt tuhanded kuus Ja juba käes mul Volga, mugav ja uus Ja maja kerkib kui võlupalee Kui töötad poes, laos, poes, laos, ja keegi ei näe. Läks ahnus järjest suuremaks, ei piiri pidand meel Hing kahte maja himustas, teist autot tahtsin veel. Kuid igal laulul lõpp on kord ja lõpp on igal tööl Mu sahvrist vorsti terve tonn siis leiti ühel ööl. Nüüd istun siin, seal, kahetsen süüd Mu ümber siin, seal trellid ja müür Ja mõtlen - kui siit kord välja ma saan Siis ainult ausa tööga end jalule aan. (siis ainult EÜEs ma end jalule aan)

Võilill

Kollased juuksed, rohekas kleidike, lühike veidike, rohekas kleidike. Ära nüüd mu akna alt kusagile keksi! Ära nüüd mu akna alt kusagile eksi! Rõõmus ja kraps, võilillelaps.

Väike neid

Jaan Tätte

Väike neid, oota vaid, veel on maid, kuhu said antud hoiule mu armutõotused. Kuid kui merelt tulen taas, hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“, ja Sul tasku pistan kingiks dollari. Kui ma laevas olen tööl, sulle mõtlen päeval ööl ja su juustest leitud linti kannan vööl. Kuid kui sadam neelab mind ja jalge all on kindel pind – ootab mind, ootab mind võõras linn. Linna tunda pole vaja, sest kus meremeeste maja, sealt on laulu, naeru kosta taevani. Siin on mehed, kel on kulda ja kui röövima ei tulda, pidu püsida võib varavalgeni. Liiter viskit peseb maha huultelt meresoolavaha, piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks. Piigad siin ei ole pahad, kui on taskus suured rahad, ühe dollari vaid jätan truuduseks. Igas mereäärses linnas, kus on laevatatav pinnas, tüki südamest ma jätnud õitsema. Kuid kui aastaring saab ümber, pööran laevaotsa ümber ning ma koju sõidan, koju sõidan taas. Väike neid, oota vaid, veel on maid, kuhu said antud hoiule mu armutõotused. Kuid kui merelt tulen taas, hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“, ja Sul tasku pistan kingiks dollari.

Väike tüdruk

Igal hommikul, kui tööle lähen ma, Rongis, minu kõrval, istub väike daam. Väsimusest murtud, silmad sulen ma, Kuid selle peale väike daam mul õrnalt naeratab. Refr. Väike tüdruk, väike tüdruk - Liialt noor veel oled sa, et nõnda silma vaadata. Väike tüdruk, väike tüdruk - Veidi kannata veel sa, küllap jõuad vaadata! Pingilt tõusta püüdsin vaikselt ma, Kuid samal hetkel minult kella küsis ta. Püüdsin teeselda, et tukkuma jäin ma, Kuid märku andes väike daam mind õrnalt puudutas. Aastaid juba koos me nõnda rongis sõidame, Tihtipeale samal istmel möödnut naerame. Vahel, kui on tuju hea, siis laulame koos Laulu, mida ükskord laulsin talle vihahoos.

Väikesed lapsed kõik magavad juba

Mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ka veel. Kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda, taevas ei maga ka veel. Ema on köögis ja askeldab alles, ei taha uinuda veel. Autod ei maga ja hüüavad mulle tuut-tuut-tuut, tuut-tuut-tuut akna all teel. Väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään. Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba; unes teid, unes teid kindlasti näen.

Vändra metsas, Pärnumaal

Vändra metsas, Pärnumaal Ju-heidii, ju-heidaa, Lasti vana karu maha, Ju-heidii, ju-heidaa. Vändra metsas, Pärnumaal Lasti vana karu maha Ju-heidii ja ju-heidaa, Ju-heidii-heidaa, Vallerii, valleraa, Valleral-lal-lal-lal-lal-la, hei! Ju-heidii ja ju-heidaa, Ju-heidii-heidaa. Pojad jäivad järele Ju-heidii, ju-heidaa. Viidi Pärnu laadale Ju-heidii, ju-heidaa. Pojad jäivad järele... Õpetati tantsima, Ju-heidii, ju-heidaa, Kahel käpal kõndima, Ju-heidii, ju-heidaa. Õpetati tantsima...

Õhtud Moskva lähistel

Mihhail Matussovski, tõlkinud Aino Otto

Aias vaikne kõik, puud ei kahise, loodus virgub taas koidu eel. :,: Mulle õhtud need Moskva lähistel jäävad kallimaks kõikidest. :,: Veereb jõevoog eemal raugena, helgib hõbekuu sinkjal veel. :,: Kõlab, vaibub laul kuskil kaugemal nendel vaiksetel õhtutel. :,: Kullake, miks pead mornilt painutad, milleks pilku peidad mu eest? :,: Raske kõnelda, raske vaikida kõigest sellest, mis südames. :,: Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee, mulle ainult üht tõota veel: :,: et sul õhtud need Moskva lähistel meelest iial ei unune! :,:

Õhupiraadid

Vennaskond

Täna öösel ka taevas näib avavat silmad ja aeglaselt pöördub tähtede sõud. Täna öösel see geto siin jääbki meist ilma, meid ära viib tugeva mootori jõud. Juba pulbitseb meis see vabadus tärkav, sinna mere taha las kustuda õhtu. Las tumeneb taevas, siis keegi ei märka, kui kõrrepõllult me tõuseme õhku. Me sööstame vabana, tähed vaid tee peal, kõrvaklappides ragin on pelk ja maalt piirivalvuri kisa:'Sto za stuka siis see seal...' Vastan teenistusvalmilt ma 'LKA!' See maailm me all on vana ja väeti, kuid siiski meid jalgade alla ta tallaks, aga seda ma räägingi, seda, et näed siis, et nõnda lihtsalt ei vannuta alla. Öös sähvatab hoiatuslaskude sari, kuid asjata sülgavad sappi nad. Löö ka sina neil käega. Me mürisev vari juba hommikul liugleb Via Appiat mööda. Ja kes ka ei oleks meil jalus või kannul, kui vabanend kiivrist, sest kummuli lüpsikust, ma tean, mida räägin, kui sinule vannun: 'Ma ei karda neid, kallis, ma kardan vaid üksindust.' Sa ei usu mind, naerad, kuid vihin on kõrvus, külmast higist on rasked mu õlised tunked, me maailma ning meie elu siit põrgust peab päästma see vana ja logisev Junkers. Helgiheitjate vihkudes viskleme taevas, mu kramplikud käed on klammerdund tüüri. Pilk otsimas laotusest Põhjanaela me lendame sisse barrikaadtule müüri.

Õige valik

Alice Feuillet, tõlkinud Otto Roots

Süda, soovin, et su valik oleks vali. Kaalu, keda kallimaks neidudest pead – ära tee vaid mõtlematult seda! Süda, hinda ainult õiget üle kõige – neidu rõõmsatujulist, virka ja head, et ma võiksin armastada teda. Kaks korda enam meil õnne on siis, kaks korda kenam võib elu tunduda nii. Süda, hinda ainult õiget üle kõige – neidu rõõmsatujulist, virka ja head, et ma võiksin armastada teda.

Õllesaalis

Õllesaalis näeme kolme kanget meest Kes midagi ei hooli sellest Ülemiste veest. Nende ees on laual rida pudeleid, Mehed aina istuvad ja tühjendavad neid. Refr: Kõige nooremal on kaheliitrikann Teine aga õlut jooma osavam. Kolmas aga kõige rohkem vastu peab - Juues ajab selga oma salkus pea. Seda viina pole tehtud kaevuveest - Läbi on ta käinud vaskse toru seest. Ja ta hakkab pähe nagu täitsa hull, Mõnest mehes saanud möirgav marupull. Refr: Kõige nooremal on kaheliitrikann ... Seda laulu pole tehtud kainest peast Salmid kokku klopsitud on rahva seast. Seda kõlbab laulda ainult laua all, Aga mitte kaine peaga tänaval Refr: Kõige nooremal on kaheliitrikann ...

Õrn ööbik

Gustav Wulff-Õis

Õrn ööbik, kuhu tõttad sa nüüd lahkel lehekuul? Kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul? Ehk metsas tore’l toomingal saab hüüdma sinu suu, kui tähed hiilg’vad taeva all ja valgust kallab kuu? „Ei mõisa aias helista või laulu minu rind: su vanemate verega on väe’tud see pind! Ka metsas tore’l toomingal ei hüüdma saa mu huul, vaid talupoja akna all seal pühal pärnapuul. Kui jõuab õnnis suine öö, siis laulan talle ma, et unuks meelest päevatöö, jääks rahul magama. Kõik öö siis hääled heljuvad ta kauni kambri sees, ja unenäod ilusad tal seis’vad silme ees. Kui aga taevas kumab koit ja kaob pime öö, siis laulan: tõuseb priiusloit ja vaob orjavöö; sest vaimu taeva võlvilla ju näha koidutuld ja uuel ilul särama löönd Eesti oma muld!”

Õunalaul

R. Rannap / O. Arder

Käib läbi suve aedades üks küpsemise laul. Siin hernes küpseb kaunades ja varre otsas õun. Ladvaõunana siin hea on kasvada, kui ei käi ringi pea ja pole hirmu alla kukkuda. On puude juured mulla sees ja juurte sees on jõud. Ja jõud on päikeses, vihmavees, puid jõuetuks teeb põud. Ladvaõunana siin hea on kasvada, kui ei käi ringi pea ja pole hirmu alla kukkuda. Ei olla suuda igamees siin ilmas ladva õun. Jääb seeme tooreks südames, kui huulil vale laul. Ladvaõunana siin hea on kasvada, kui ei käi ringi pea ja pole hirmu alla kukkuda. Eks hernest uba ju kaitse ta kaun, kuid varre otsas on küpsemas õun. On õunal süda ja seemned seal sees. Kas aimab süda, mis teekond on ees? On õunal süda ja seemned seal sees. Kas aimab süda, mis teekond on ees? Ja tuuled käivad ja sasivad puid. Ja kuskil ootel on linnatäis suid.

Ämmamoori maja

rahvalik laul

:,: Viina joo, kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega sul karskust pidada. :,: Refr. :,: Ah, milleks meile vaja seda ämmamoori maja, selle pummeldame maha, lähme metsa elama! :,: :,: Suitsu tee, kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega on astmat ravida. :,: Refr. Ah, milleks meile vaja … :,: Tantsu löö, kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega sul jalgu puhata. :,: Refr. Ah, milleks meile vaja … :,: Lapsi tee, kui noor veel oled sa, küll vanaduses aega neid kokku lugeda. :,: Refr. Ah milleks meile vaja …

Ära jahtu

Hardi Volmer

On nahast kindad sul, su käsi mu käes, mis kaunis karvamüts ja sall sinu süles. See on see armastus, las igaüks näeb, ei õrnus meelest läe, kui kirjutad üles. Pea sinu deodorandist ringi mul käib, ei suuda peituda su pilkude eest. See on see armastus või sulle kuis näib, kui vajad tugevat ja tõupuhast meest. Refr. Sa ära ära jahtu kuni ma söön, sa ära ära jahtu kuni ma tulen, sa ära ära jahtu kuni teen tööd, sa minu ahi, mille küte ma olen. Sa ära ära jahtu, ära jahtu kuni on öö. Mul hing jääb kinni, kui sind tulemas näen, su pluusikaelusest üks nägemus koidab. Mu kuumad sosinad, su jääkülmad käed – see on see armastus, mis unelmaid toidab. Me õnn on puhvetis ja magamistoas, me õnn on haigus, mida üheskoos põetud, me õnn on piimasaali jahtunud roas – see on see armastus, mis raamatuist loetud. Refr. Sa ära ära jahtu kuni ma söön … Ma usun kõike, mis on pärit su suust. Nii tihti vaatan sind ja salaja nutan. Sa räägid päikesest nii siiralt ja kuust – see on see armastus, mis viimase võtab. Kuis keset tänavat end suudlema sead – eks ole hullematki teinekord tehtud – just selles poosis sa mu mälusse jääd: see on see armastus, mis kinodest nähtud. Refr. Sa ära ära jahtu kuni ma söön …

Ära joo viina

Ära joo viina, minu kallikene, ära käi nii tihti trahteris. Sina silmanäost jääd inetumaks Ja saadad mind pea kerjama. Ära joo viina, minu kallikene, Poed alles seitsmeaastane. Su tütar ka sind enam ei austa Ja elu lahjalt mööda läeb. Ära joo viina, minu kallikene Ära käi nii tihti trahteris! Viin on nii mitmed hauda viinud Ja sina, minu kallim, lähed ka.

Ära vahi, neiukene

Ära vahi, neiukene, mind nii pungis silmi Sinu jagu pole iial olnud ma. Mina olen vaba lind ja sina ei tohi Minu vabadust endaga siduda. Jah, naised kasutavad oma kuratlikku võlu Et mehi nõnda lollilt sisse vedada. Ma pole seda sorti ning ei ükski maine mõnu Vii mind kirglikult neiu poole vaatama. :,: Pean mina saama naisteta ilmas ära elama :,: Mina olen, neiukene, palju naisi näinud Koledaid ja kauneid neid tunnen ma Aga sina, kes sa pole veel leeriski käinud Liiga vara tahad meeste poole vaadata. Sa võid olla noor ja kaunis, see ei muuda asja See ei ole sinu puhul vabandus. Ja kui sa arvad, et ma tahan sind ja tulen sulle kosja Pettumusest tabab sind rabandus. :,: Pean mina saama naisteta ilmas ära elama :,: Ja kui sa ütled mulle, et olen sinu saatus, Siis lollemini raske on ütelda. Sest see on alles sinu elu esimene vaatus Küllap edaspidi mehi rohkem tunda saad. :,: Pean mina saama naisteta ilmas ära elama :,:

Ärka, kaunis maa!

Paul McCartney

Kui pilved päev viib Ja sul aega taas -- Rändurmees, teele mine siis Läbi rända maa Tühjad on su käed, kuid tee peal saad kõik... Lähed nii, tunned, tead ja näed Laulu kuulda võid Ärka, kaunis maa Silmad lahti tee! Ela, kaunis maa! Meie maailm see Kaunis maa... Las õitseb lill ja sirgub puu Las särab täht ja hõõgub hele kuu Et süda noor võiks tunda rõõmu vaid... Oo, ärka kaunis maa... Ärka, kaunis maa Silmad lahti tee! Ela, kaunis maa! Meie maailm see Kaunis maa... Kõikjal öö ja päeva piir Pole selge veel -- Kuni uinub maa Ta ei muutu eal Rändurmees, kus vaid viibid sa Valgust looma pead! Istuta puu! Jahedat mulda tunda peos on hea!

Ärkamise aeg

René Eespere

Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta, kallas veest jagu sai, kaldast algas maa: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Peagi siin kokku said esimemm ja -taat, vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid. Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt, oli töö, oli vaev sellel maal. Refr. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, oled mu hingele lähedal. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa oled mu südames sügaval. Tulega, mõõgaga tuli võõras mees, häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi. Langes taat, memmeke, lapseeas vennake, pisaraist märjaks sai kogu maa. Refr. Eestimaa, Eestimaa … Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal, taadi maa, memme maa endiselt on ta: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Refr. :,: Eestimaa, Eestimaa … :,:

Öö Chicagos

Jaak Joala

Isa oli mul politseimees Chicagos aeg oli raske siis gangsterid, vaesus, kriis. Oli öö nagu ikka siis loeti dollareid USA-s kuid sel hetkel Chicago sai kurikuulsaks üle maa Al Capone on nüüdsest boss elu väärt vaid mõni kross ning on lauldud selle laul, kes veel seadust hoiab aus Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis teki üle laste laotas ta Jumalasse usu kaotas ta sellel ööl Nurgalt ilmus üks tume Ford automaat jälle sülgas tuld teadku linn nüüd et Al Capone pole mingi süütu kloun Kõlas laske lausa reas kõlas häälgi nende seas: 'Poisid, võmme juba on saanud surma sadakond!' Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis teki üle laste laotas ta Jumalasse usu kaotas ta sellel ööl Ja siis äkki kõik vaikseks jäi oli kuulda kell veel käis isa seisis ukse peal haaras ema sülle sealt kuigi ise näost nii hall oli õnne olnud tal Käis ringi surm sel ööl Nananananananananaaaa Käis ringi surm sel ööl Isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel Käis ringi surm sel ööl Nananananananananaaaa Käis ringi surm sel ööl Isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel Käis ringi surm sel ööl Nananananananananaaaa Käis ringi surm sel ööl teki üle laste laotas ta Jumalasse usu kaotas ta sellel ööl

Öö lõhnab, vihma sajab

Hando Runnel

Öö lõhnab, vihma sajab, on kevad Tartu peal, on möödas halvad ajad, on kevad Tartu peal. Vihm jõudis üle Soome, nüüd peatub Eesti peal. Vihm peseb puhtaks Toome, nüüd läheb haljaks seal. Öö lõhna hingan väljas, vihm värskeks teeb mu pea. Linn puhkab unenäljas, nüüd uni ka on hea. Ma hulgun pika aja, teen tuuri Toome peal, mind ärevusse ajab too hakikisa seal. Ma lähen, äkki vajub jalg justkui mädasool, siis näen, kuis mäe all vajub maa põhja ülikool.

Öölaul

Raivo Tammik

On leebe tuul süütamas tähtede südameid öö raugel sinisel teel, vaid mõni tund laotuses hõõguvaid sädemeid ning öö annab Koidule käe. Päike unede laande on vajumas suurde, tasahilju raugemas päevane töö, on hämarus embamas maad ja sädelema löömas Linnutee, pea läheneb öö, peagi läheneb öö, viib päevased hooled ta tähevöö. On leebe tuul… Kannab öö meid tiibadel imedemaale, annab lapsele jõudu algaval teel, hella käega suigutab puud ja üürikeseks viib nad unele, pea läheneb päev, peagi läheneb päev, mõned sumedad tunnid ja hommik käes. On leebe tuul… Igaühel on soov kord koduni jõuda, kas on lähedal see – eal seda ei tea, võlur öö toob julguse elult nõuda, et me unelmad täide läeks, et me lapsed vaid päikest näeks, peagi heledaim hommik meil annab käe. On leebe tuul…

Ühe õhtu tähed

E. Nieminen / H. Mirka

Nüüd garderoobi varju vaevu vean enda taas mu õhtu töö taas tehtud on ja kuigi silm vaob looja veel magada ei saa öösel kaua kaua pean bussis tukkuma kodu poole pikk on maa Külmad seinad on hotelli kitsal toal ning suitsuvines peosaal viinast ei saa abi vaid hetkeks lohutust kes nõrk on annab alla ja lõpp on kogu lool ja taas peab üks meist lahkuma Ref. Tähti üheks õhtuks meist kergelt tulla võib ja homme juba kustume kui poleks olnud olemaski meid Nii mõnel raske teekond pooleli on jäänd nii mõnel rihm on katkenud kas pean veel kaua vastu endalt küsin ma hing mind sunnib tagant ööst öösse rändama ning valu välja karjuma Ref. Tähti üheks õhtuks meist kergelt tulla võib ja homme juba kustume kui poleks olnud olemaski meid Plaadimasinasse võid mündi visata kui tahad et ellu ärkan ma võin lüüa tagantselja sest olen kaitsetu mu kodu on ju laval ja mul on antud tähe roll kaua suudan ma ei tea Ref. 2X Tähti üheks õhtuks meist kergelt tulla võib ja homme juba kustume kui poleks olnud olemaski meid

Ühel seikleval priiuserüütlil

Ühel seikleval priiuserüütlil Olgu pistoda alati vööl Või peitku ennast hoopis ta põues, Sest nii on kindlamgi veel. Refr. See relv on ka imelik talisman, Mis hoiab sind päeval ja ööl. Ta lõikab katki kõik kütked, kütked, Millesse satud sa teel. Ta jätab terveks, terveks vaid kütked, Mis hoidmas teda sinu vööl - Neid kütkeid läbi tema ei lõika, Sest nii on kindlamgi veel. Refr. See relv on ka imelik talisman ...

Ühes Tartu linna koolis

Ühes Tartu linna koolis istus habemega Mooses ja tema kõrval :,: naiskorporant. :,: Oma vanemate vara nemad pummeldasid maha, seda ülikoolis :,: nemad õppisid. :,: Refr. Oo süüta noorus, sinu kire, vere soojus paneb noorel neiul :,: vere kihama. :,: O tempora, o mores, küll sa oled alles toores, kõik, mis ülikoolis, :,: on selge jamps! :,: Alles lõpetavad leeri Juba ots’vad kavaleeri Mõne poisi pärast :,: läevad kaklema:,: Juba tikub randevuule, nagu kodukäija öine Seda ülikoolis :,: nad õpivad:,: Refr. Oo süüta noorus .. Mammad jooks’vad mööda linna, ots’vad tütardele kingi, mis kenad on ja :,: nii nägusad. :,: papad jooks’vad mööda poodi, taht’vad olla sakste moodi, oo šikk-šarmant', :,: kolmveerand nael. :,: Refr. Oo süüta noorus … Oh häda ja oh hirmu: toonekurg ei andnud armu ja tuli külla :,: süüta neiule. :,: Eesti jahiseltsid suured: hävitage toonekured ja jätke alles :,: valged varesed. :,: Refr. Oo süüta noorus …

Üks imelik masin

Kust küll kostab lärm Põrand põrub all Magada ei saa Kärtsub mürtsub maa Mis imelik masin see olla võiks Mis niisugust lärmi teha võiks Jajaa jajaaa Ma töötan terve päev Magama siis läen Kuid und ei tule mul See masin on kui hull Mis imelik masin see olla võiks Mis niisugust lärmi teha võiks Jajaa jajaaa [jaaaa] Siis kui vanaisa Vanal heal ajal võttis kandle pihku Rahvas tantsu lõi Mis imelik masin see olla võiks Nüüd selle tantsu valla lõi Ei tea ei tea Nüüd on teised ajad Suuremad on majad Rahvas väänleb all Ansambel üleval Mis imelik masin see olla võiks Nüüd selle tantsu valla lõi Ei tea ei tea

Üks jahimees läks metsa

Üks jahimees läks metsa seal kasemetsa pool. Üks jahimees läks metsa, metsa seal kasemetsa pool. Refr. Suvi oli kätte tulemas, tali oli mööda minemas, :,: poisid puutelgvangerdega olid kosja minemas. :,: Tal tee peal tuli vastu üks nägus näkineid, tal tee peal tuli vastu, vastu üks nägus näkineid. Refr. Suvi oli kätte tulemas... Ta teretas ja küsis: "Kuspool su mõtted on?" Ta teretas ja küsis, küsis: "Kuspool su mõtted on?" Refr. Suvi oli kätte tulemas... Kus muial on mu mõtted, kui kasemetsa pool. Kus muial on mu mõtted, mõtted, kui kasemetsa pool. Refr. Suvi oli kätte tulemas... Siis võttis noormees sõrmest ühe kuldse sõrmuse - see pane oma sõrme, sõrme ja kanna eluaeg! Refr. Suvi oli kätte tulemas...

Üks noormees ja neiu

rahvalik laul

Üks noormees ja neiu kord seisid metsateel, seal linnud laulsid puiel ja päike säras veel. Siis korraga grupp sääski neid hammustamas käis, neid piiras kari lehmi – küll, kurat, tegi hinge täis! Refr. :,: Aga neidudel meeldib see väga, see on neidude südamesoov. Igal õhtul, kui voodisse läevad, ainult poissmeestest näevad nad und. :,: Poiss ostis neiul püksid ja siidikombinee. Ise küsis: „Kallis Kati, kus on sinu kambrike?“ Kui poiss siis kambri jõudis, tal tee peal seisis äi. Mis ütles poisis süda? Küll, kurat, tegi hinge täis. Refr. Aga neidudel meeldib see väga … Siis noormes jättis neiu, ja sirge puiestee, sest äialt saadud muhud tal kipitasid veel. Kes tuleks nüüd veel kosja? Neid poisist ilma jäi. Mis ütleb äia süda? Küll, kurat, tegi hinge täis. Refr. Aga neidudel meeldib see väga …

Üks tudeng oli suremas

Üks tudeng oli suremas ja hing tal välja minemas. :,: So-oh, või suremas ja hing tal välja minemas. :,: Tudeng see sai hauda pandud, värvitekkel kaasa antud. :,: So-oh, või hauda pandud, värvitekkel kaasa antud. :,: Hing see lendas hauast välja otse taeva luugi alla. :,: So-oh, või hauast välja otse taeva luugi alla. :,: Peetrus seisis luugi peal ja andis talle vastu pead. :,: So-oh, või luugi peal ja andis talle vastu pead. :,: „Sina tõbras, sina lurjus, tuled taeva ja oled purjus!“ :,: So-oh, või sina lurjus, tuled taeva ja oled purjus. :,: Hing see kukkus taevast alla otse põrgu naiskonventi. :,: So-oh, või taevast alla otse põrgu naiskonventi. :,: Seal ta tantsis tontidega, põrgu naisstudentidega. :,: So-oh, või tontidega, põrgu naisstudentidega. :,:

Üle lume lagedale

Üle lume lagedale viib meid rõõmus talvetee. Tee viib orust mägedele, üle külmetanud vee. Olgem rõõmsad, velled hellad, lajatagu laulukeel! Helisegu aisakellad lumerikkal talveteel. Uhke kuuse tuppa toome jõulurõõmuks lastele. Lõbusama tuju loome, jõulutuju kõigile. Särab kuusk ja särab tuba, lapsed rõõmsad kuuse ees. Kuulge, kuulge, tuleb juba laste sõber – Jõulumees!

Üles üles hellad vennad

Üles, üles, hellad vennad, üles, üles! Sõidame nüüd sõõrumäele, üles! üles, üles, hellad vennad, üles! Sõidame nüüd sõõrumäele, üles! Sääl me sööme sõsterida, üles, üles! Paugutame pähkelida, üles! Sääl me sööme sõsterida, üles, üles! Paugutame pähkelida, üles, üles! Sääl me rõõmu rõkatame, üles, üles! Laulu lahket laksutame, üles! Sääl me rõõmu rõkatame, üles, üles! Laulu lahket laksutame, üles! Sääl me meeled mesitsemas, üles, üles! Südamed sääl süttinemas, üles! Sääl me meeled mesitsemas, üles, üles! Südamed sääl süttinemas, üles, üles!

Üles, üles

Eesti rahvalaul

:,: Üles, üles, hellad vennad, üles, üles! Sõidame nüüd Sõõrumäele, üles! :,: :,: Seal me rõõmu rõkatame, üles, üles! Laulu lahket laksutame, üles! :,: :,: Seal me sööme sõsterida, üles, üles! Paugutame pähkelida, üles! :,: :,: Seal me meeled mesitsemas, üles, üles! Südamed seal süttinemas, üles! :,:

Ütle meri, mu meri

Albert Uustulnd

Merel puhumas on tuuled, tuuled need on trotsi täis. Kas mind suudlesid su huuled või ehk tuul neist üle käis? Refr. :,: Ütle, meri, mu meri, miks sa siia mind tõid, Ütle, meri, mu meri, kas ma lahkuda võin? :,: Mere kohal särab taevas, taevas see on tähti täis. Palju tähti alla langes, palju rohkem alles jäi. Refr. Ütle, meri … Mere kaldal liivaluited, luited need on jälgi täis. Kes need jäljed siia jättis, kes neid jälgi mööda käis? Refr. Ütle, meri … Merevetel sõitvad laevad, palju laevu merre jäi. Mere kohal särab taevas, taevas see on tähti täis. Refr. Ütle, meri …

Laulud.ee - Kõik eestikeelsed laulud