Vanaisa kell

Tarmo Pihlap

Mu vanaisa kell lebas nukralt laua peal
sellest päevast, kui merelt lahkus ta.
Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal
kui ta läbi rändas mereteed ja maad.
Ühel päeval kord siis sõnas pojale ta nii:
“Ainult merele jääb kella süda truuks”.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.

Polnud tahtmist tal tiksuda.
Laual vaikides lebas ta.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.

Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis töös,
Kauged meresõidud talle võõraks jäid.
Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päevad-ööd,
Nii see kell ta laste mänguasjaks sai.
Sest ka meis, tema lastes, polnud meremehe verd.
Ainult raamatutes olid kauged maad.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.

Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell
Taas ma mereranda kodu rajasin.
Äkki kord ühel päeval hakkas tiksuma see kell,
Mis nii palju aastaid laual lebas siin.
Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain,
Et sel päeval oli sündinud mul poeg.
Tiksus kell, et oodata sõpra head,
Kes ta mereteele kaasa kord viib.

Oma uut noorust algas ta, tahtis uut aega näidata.
Tiksus kell, et oodata sõpra head,
Kes ta mereteele kaasa kord viib.

Video

Esimene tulemus Youtube otsingule "vanaisa kell" . Ei pruugi alati õiget laulu leida.

Kõik videotega laulud

Kõik eestikeelsed laulud